Mure murd

Olles tundest sõltuv – ollakse kindlast tundest sõltuvad. Teod, otsused ja reageeringud lähtuvad selle tunde puudumisest ja/ või saamisest – ilmajäämine versus tagamine. Üsna tavaliselt on selleks tundeks, millest jäädakse sõltuvusse, turvatunne – see on esmane vajadus tunda ennast turvaliselt – seni, kuni elu on ohus, ei loe miski muu – tuleb anda endale teadmine, et ollakse pääsenud/ päästetud/ ohutus paigas. Siis lubatakse endal hingata välja ja teha silmad lahti – kogeda olevat sellisena nagu see on – elu läheb edasi.

On üsna tavaline, et tundesõltlase kõrval elavad ja on samasugused sõltlased. Need on kaassõltlased, sest ikka on olemas keegi see, kelle jaoks on teise inimese tundest saanud enese kohustus. Üsna tavaline nähtus suguvõsades ja perekondades, kuid ka erinevates kollektiivides ja ka riikides, milles autokraatlik juhtimisstiil. Üks sõltlane tähendab üht paljudest. Kusagil oli algus ja keegi võttis sama skeemi üle – need on tundesõltlaste ahelad – liitunud lülid – inimesed on ahelais.

See on järgnevatele edasi antud mudel – „Sina saad siis, kui mina saan – annan Sinule alles siis, kui saamine on minu jaoks õige!” See mugandub tähenduseni, et – „Saad siis, kui oled olnud minu jaoks, minu tingimustel ja vajadusi täites, õige!” Traagiline on see, et õige olemine kaob ajas – inimest vähendades saab tollest lõplikult vale – tegemist on kasutu vahendiga – too ei saa enam või ei saanudki anda seda, mida vajati – sellepärast on ta liigne kohustus, mida peab taluma seni, kuni leidub aktsepteeritav lahendus, mis aitab vabaneda valest. 

Kuid alati ei saada vabaks. Tähtedena ekraani virtuaalsele paberile trükituna teevad need sõnad hapraks – enese lugu – tõsi elu. Kui vanemal on puudu ja ta tahab, et tema vajadus saaks täidetud, siis ta astub samme – teeb valikuid. Kui vanemal jääb puudu turvatundest, seda pole püramiidi esimesel astmel, ja tema lahendus ei aita teda, vaid toob kaasa veel suurema puuduse, siis sellel on tagajärjed – lapse ehedalt ehmatavad ja väga valusad kogemused.

Tõde – polnud vahet, millisena ma olin või olen, mida tegin või ei teinud – poleks olnud vahet, kas oleksin olnud halvem või parem – see ei oleks muutnud – see ei muutnud – olin ja jäin kohustuseks – ei vabaduseks ega võimaluseks – Ema ja Lapse rollisuhtes ei saanud ma mitte kunagi võrdseks ega iseendana aktsepteerituks – maa peal jäi vahe meie vahele.

Ongi nii, et kui üks läheb ära, teisele poole, ja asetub seal teiste seljataha, siis süsteem korrigeerib ennast – olevad, kes ei ole oma kohtadel, saavad seda tundma – on töö tegemise aeg – vastutuse vastu võtmine – jäljed, iseendana, suguvõsa ajateljel.

Oligi nii, et mina enam ei saanud – ei tahtnud vanal moel edasi minna – ärkasin, kui unest üles ja soovisin oma kohta päriselt endale - vajasin kõigile nähtavana olemist. Mina soovisin olla Hea Ema, tunda ennast aktsepteeritud Inimesena – soovisin kogeda päritolu perekonna poolset toetust nendele rollidele – kuid need rollid ei olnud partnerid ema ega õe rollile – mina ei otsinud lahendust, kuidas olla oma Emale hea Laps või Õele/ Vennale hea Õde. Mina tahtsin – vajasin rahu iseendale – turvatunnet iseendale siis, kui olen õe, venna või tädidega koos.

Vajasin tunnustust ja tähelepanu iseendale – mitte seda, kui õige laps olen või hea ja kuulekas õde või vajalik ja kohusetundlik sugulane olen. Vajasin tähelepanu sellele, kuidas mina, iseendana, parem olen sellest, kuidas valisin kunagi olla – paremaks kasvan eilsest iseendast. Vajalik - toetav ja tunnustav tähelepanu jäi puudu - selle asemel jagati vastumeelsust, maha tegemist, eitamist ja väljajätmist.

Jäi üle töö iseendaga - selgus, et mina ei olnud oma rolle teadlikult vastu võtnud, sest mina ei olnud neid ise endale valinud – selliste rollipartneritega ka mitte. Ema tahe tõi kohale esimesena minu ja teisena õe ning kolmandana venna - meie seotus on tulnud läbi ema otsuse.

Minu päritoluperes on olnud ja aegu kestnud suur rollidesegadus. Kõik on kandnud küll oma algset rollinime, kuid olnud samal ajal paigast ära – olnud üksteise jaoks kellegi teisena – laps oli emana, ema oli koletisena, õde oli koletisena, olime hülgajatena, kuid ka hüljatutena, ohvritena, süüdlastena, päästjatena, abitu lapsena, haiget saanud ja hüljatud naisena, kibestunud naisena jne.

Ega ma siis, veel teadnud, et rollid on ka kostüümid, mida kantakse ainult teatud hetkedel ega ka seda, et inimesena jään ma ikka inimeseks ja ka ema-lapse, õe-õe ja õe-venna rollid jäävad, hoolimata sellest, kuidas ja kellena keegi valis ise või pidi, kellegi teise vajadusi täites olema või sunniti vastasrolli mängima. 

Pendeldav Ei, algsele rollile, tähendas, et puudu jäi pidavast ja üheselt mõistetavast baaspinnast – ei olnud nähtavat ja hoitavat seotust, läbi, mille olime kokku toodud ja jääme ühendatuks. Tunnete turbulents ja segadus – Kes mina olen? Mina ei kao erinevates rollides ega rollpartnerite kadudes – mina kaotasin iseenda. Olin jäänud 4 aastaseks Lapseks, kellel puudus turvatunne kohas, kus elasin ja ma ei saanud seda, mida vajasin sellelt, kes oli selle minult ära võtnud.

Nägude vahetus – rollide vahetus – tegevuse mõistetamatus – ootamatud „meele muutused” - ettevalmistamata kogemused – traumad – lahti ühendatus – rollipartneri kaotus - üksinda jäämine – lapse solvumine. Ehmatus lükkas eemale ja sundis pugema varju, ronima laua alla – ruum oli kordades väiksem ja kõik vale jäi, alla rippuva, laualina taha. Kui varem oli piisanud eraldi astumisest – näidates enese tunnet ja taaskord oodates, et vanem tuleks ja aitaks ületada vahe olnu ja oleva vahel – teadmine, et tundekogemus ei kaotanud mind ära - siis see lahendus enam ei töötanud. Kellelgi ei olnud aega ega tahtmist ega oskust ega ressurssi, et aidata last, kes ei mõistnud, kes ta on – olemas oli teine laps, kes hõivas vanema tähelepanu ja nõudis esimese lapse aja ja koha endale.

Mina ise ei mäleta, kuid minule on räägitud, et tahtsin õde aknast välja visata ja lõin teda. Need olid selle 4 aastase lapse lahendused, kes tahtis endale turvatunnet tagasi – turvalist kohta ja olemist sinna, kus ta elas ja selle poolt, kes oli oluline suur. Samal sügisel, kui kukkusin alla lasteaia ronimisredelist, murdsin ma oma parema käe luu – mädanenud puu ei hoidnud mind. Jah, enese teo tagajärg, kuid ka veel üks raskus, millega selles samas, mida ei muudetud ega, mis ei muutunud minu vajaduse järgi, toime pidin tulema.

Aastakümneid hiljem seisin Leedus linnatänaval ja see teine laps – minu õde – ütles minule EI. Keeras selja ja läks minema. Karjatasin talle järele tema nime ja hüüdsin teda tagasi – mõistsin otsust, kuid ei saanud aru, kuidas seda saab ja tohib teoks teha. Sõitsin bussis Eestimaa poole ja kogu info avanes minu ees – meid ei sidunud kokku mitte üks, vabatahtlikult valitud, punkt – minu õde ei ole vajanud mind mitte milleski – minu ära jäämine ei ole olnud temale kaotus, vaid võit – aeg ja ressursid jäid temale – tema vabastas ennast kohutusest.

Mitte teise EI ja äraminek, kunagi Leedus ja kordusena ka tänases olevikus, ei muutnud ega kaotanud mind – Õena – mina ise ei olnud valinud seda rolli siis, kui koos olime. Ma ei olnud kunagi mõelnud läbi ega mõtestanud, mida see seotus tähendab ja millist osa ta minust puudutab. Me mõlemad olime, sest olime saanud olema ja see olemine kestis, siis, kui me kunagi koos kodus elasime ja ka peale seda. Jätkasime, kuidagi ja mingil moel, kuid ei heas, vaid pigem halvas – Minade piirid, inimestena ja rollidena, olid paika panemata.

Kui minu elu, suuremas plaanis, muutus – siis suhtlus jäi ja jätkus kindlates raamides – minu kodud, minu lapsed, minu mees, minu traditsioonid. See tähendas, et esikohal olid mina ja kodused tegemised ning perega seotud vajadused. Meie, õega, ei pannud paika meile kuuluvat aega ega meie vahelisi reegleid – meil puudusid ühised olemised ja meie kahe traditsioonid. Temal tuli sobituda minu raamidesse, sest me kohtusime minu juures. Siiski, vahel ta valis mind kuhugi, kuid siis ikka koos lastega, sest mina ei valinud neid jätta – ema roll oli olulisem. Enese ellu ust ta ei avanud ega enda sisemist nägu näidanud – mina ei tunne ega tea oma õde sellena, kes ja millisena ta on vaba inimesena.

Kui õde tuli külla, siis ehk ta oli valinud tulla kohale Õena, kuid samas tuli tal väljenduda teistes rollides. Igal korral sai ta enda olemisele midagi vastu, kuid ei arvatavasti endale kui Õele. Tema tahtis olla külaline – mina soovisin, et ta ise toimetakse ja ise saaks vajaliku kätte – nii ta saigi valida, kuidas minu kodus end väljendada ja kellega olla. Mina ise ei tõmmanud piire – see siin on minu ja see seal oleme Meie. Ta õppis, et minuga ei tule arvestada ega minust lugu pidada – mina ei öelnud välja oma Ei-sid, kui tema piiridest üle astus ja minu omadele liiga tegi.

Eks selle 48 aasta jooksul, mil õde olemas on, on meie vahel olnud erinevaid aegu ja tegemisi. On olnud helgemaid hetki ja olemisi, toetamisi ja arvestamisi, kuid tooni on jäänud andma vastuolud ja läbi rääkimata möödunu. Kohtumised on toonud uut kraami peale. Meie mõlema poolt valitud valikud ja kogenematus on ikka ka kaasa aidanud ning me ei saanud, kodust, kaasa mudelit, kuidas perekonnas lahendada tundelugusid nii, et inimesed on ja jäävad inimesteks ja kedagi valeks ei nimetata ning teda ära ei saadeta. Meie mudel on olnud – see vale, kes teistele valed tunded „tekitab”, saab õigustatult pihta selle käest, kes oma tunnetega toime ei tule - Vale tehakse maha, tallutakse puruks ja jäetakse ühisest välja. 

Ega see polnud ainus asi, mida otsustasime üle võtta - sealt oli mahakopitud ka tundesõltlase ja kaassõltlase rollid - ema oli suhte omanik ja tundesõltlane - lapsed olid kaassõltased, kes valisid sama mängu ka eneste vahele - rolle vahetati, kord oli üks suhte omanik ja siis teine - omaniku suvast ja tundest sõltus teise turvatunne - omanik otsustas ja ähvardas, kas üldse ja millistel tingimustel suhe jääb püsima. Tavaks oli hoida ohvrit teadmatuses - suurendada teise hirmu ja näha pingutavaid püüdlusi olla õige, et paaniliselt vältida seda, mis oli vältimatu. See oli hirmus, sest selline käitumine näis enese lõpliku kaotusena - traumaatilise mälestusega lapse järeldus ja uskumine - tema turvatunne ei taastunud. Perekond täis katkisi lapsi - turvatunne puudus kõigil - ka emal. 

Alguses oli ema see peasõltlane - kõik (ka tema õde) jälgisid teda ja proovisid ennetada ning ära hoida tunnetetorme, siis lisandusin ka mina - olin samasugune õe jaoks. Ja siis, valis sama ka õde - sellest ka tema tujud ja lahendused - suhte hoidmise ja katkestamise meister, kes õppis emalt, kui meistrilt - vaikimine, eitamine, väljanaermine, ära minemine, välja jätmine. Ema hoidis lõpuni oma joont - tema tundetahtmised tulid teiste arvelt ja teiste tegude hinnaga.

Õde sai, tegelikult juba aegu tagasi, peasõltlase rolli endale - temal oli rohkem kaassõltlasi - kõik lähisugulased, kes ümberringi, kaasarvatud ka mina - jälgisime aastaid tema tujusid ja arvestasime enda tegemisi ning olemisi selle järgi, et tema ei peaks tundma seda, mida ja kuidas tema ei taha. Õele ei tohtinud öelda EI ega olla, temaga koos olles, valesti ega tema jaoks valena, ja selle, mis oli valesti, sai teada pärast.

Sel aastal valis tädi näha mind, minu õe silmadega. Ta ütles, korrates õde, minule EI - selleks, et olla õige ja hoida teda rahus ning enese elus. Tädi pani tegutsema hirm - teadmine, et kui õele miski ei meeldi ega sobi, siis ta läheb ära ja teda ei ole vajaja jaoks olemas. Tädi uskus, et ta ei saa sellist kaotust endale lubada.

Kunagi oli nii, et mina, soovides tagada enesele turvatunnet, tahtsin/ vajasin ühte ja teist ning õde andis enese arvelt. Sageli ma ise ei küsinudki – tema ise lubas ja ise valis anda. Mina ei öelnud Ei, kuigi teadsin, mida antava vastuvõtmine minule maksma läheb – tema tunded ja soovimatus avatult ühes olla ning koos tööd teha, et vanad lood lahendada. Kikivarvul kõndides ja õigena olla proovides lootsin, et selles, mis minul on – mina ise, lapsed, kodu – on olemas see, mis tasakaalustab lugu, kuid kuna tema oli sulgenud ukse minule, kui õele ja mina ei saanud/ osanud anda Õele, siis lugu oli väga tasakaalust väljas - lõpetasime, taaskord, suhtluse.

Tundesõltlased ja kaassõltlased. Kunagi olid minu tunded ja nendega toimetulematus kujundanud tema elu – muutnud selle väljakannatamatuks. Tundemustrid – sellele järgnes aeg, mil tema tunded ja nendega toimetulematus muutsid koosolemise ja temani jõudmise võimatuks – jonnakas vaikimine ja seejärel näitamine, mida ja kuidas olin valesti teinud – nii valesti, et tema otsustas ära minna – see oli kogutud sõjamoon selleks, et lahti ühendada, kuid ei kunagi ennetav tegu, et päriselt parandada.

Ikka oli nii, et tema nägi, et mina saan tema arvelt ja tulen enne teada – kasutan teda ära, sest temale jäi alati vähem. Ta ei avanud ust Õele ja ega ka mina ei koputanud uksele Õena. Seal ja selles, kus oleme koos, on temal tundevajadus – kord käisime koos rattamatkal – Kuidas läheb .... ? Sellel teel oli hetk, mil sõitsime kõrvu ja korraga ma tajusin, et tema pingutab teadlikult, et hoida oma rattast eespool – pingutasin ka. Punnitasime ja ponnistasime mõlemad. Ühel hetkel mina lõpetasin, sest see, parema ja eesoleva võistlus, tuli enese arvelt ega loonud head. Seejärel sõitsin selles tempos, mis sobis minule ja varsti kadus tema selg käänaku taha – me ei sõitnud enam kunagi kõrvu, kuid seesama vajadus, olla parem, ees, nähtavam, õigem, üle, targem jne ajendab teda ka täna takka. Kui mina ütlesin EI, tema tegevusele või mõttele, mis oleksid selles kohas toonud kaasa tasakaalustamatuse ja kellegi vähendamise, siis kohtusin vihase lapsega, kes naeruvääristas minu otsuseid ja andis hinnanguid minule, kui inimesele – vähendas väärtusetuks. Ikka ja jälle ta valas end välja ja seejärel sulges, sõbralikult naeratades, meie vahelise ukse.

Soov, et õde leiaks endas rahu, et siis, kui meil tuleks kusagil koos olla, siis saaksin ka mina olla rahus, tähendas, et minust oli saanud kaassõltlane. Tahtsin, et ta leiaks iseenda – teeks end korda - ja siis oleksid lood korda saanud. Kuid tema leidis oma rahu mujalt – meie ühes ega perena ühist olemist ta ei valinud. Meie koos olemine on tähendanud sõdu, enesekaitset, rünnakuid, halvustamisi, vähendamisi, Ei ütlemisi. Sellisena on meie kahe lava jätkunud juba aastakümneid. 

Ei ole nii, et ainult mina või ainult tema - meie mõlema vastutus on see, millisena lugu kulgenud on ja miks see tänases päevas selline on. Mõlemal on oma tee kõndida ja õppetükid lahendada. Aastaid tundsin, et minust ei piisa - mina ise ei saa seda, mida minul ei ole - mina, üksinda, ei saa meie vahelist suhet parandada. 

Ega õe roll ei kao ja mina õena jään suguvõsa ajateljele. See, kuidas ja kas inimesed valivad koos kõndida on nende valik ja teha. Tänases ajas see suhe ega sellest ilmajäämine ei ole eluohtlik, kuid senikaua, kui see on mürgine, on see toksiline ja minu otsus on - sellisena mina seda suhet oma ellu ei vali. Mina ei vali enam olla, ühegi lähisugulase ega ka teiste inimeste, tunnetest sõltuv kaasõltlane.

Loomulikult võib arutleda ka teema üle - Kuid, mida üldse tähendab olemine õena? Kes ja milline ma Õena olen? Millised, kus ja kuidas me oleme, kui me oleme õdedena?

Marianne

15.12.2023.a