See, kes ei taha, et sellel teisel, kes tema kõrval, saaks olema vajaminev. See, kes ei taha, et see teine, kes temaga samas, saaks endale selle, mis seal võimalik. See, kes ei taha, et teisel, kes temaga samas, õnnestuks ja sujuks. See, kes ei taha seda, mis enese oma, jagada sellega, kes samas. See inimene kardab enese kaotust – ta näeb ja ta teab, et kui üks saab, siis jääb teine ilma – mõlemale korraga ei jagu. Tema näeb end ilma jäävat, sest andes teisele võetakse temalt ära – temal jääb seesama, mis teine sai omale, puudu.
Kõik suhted ei ole head ja kõigis suhetes olemine ei ole tervisele kasulik olemine – vaimne ja tegelikult ka füüsiline tervis kannatab. Vaimse vägivallaga suhteid nimetatakse mürgisteks – need suhted ei aita inimesel, inimesena, kasvada, sest neis ühendustes inimest vähendatakse, et teda isiksusena ära kaotada – teist alla poole surudes tõustakse kõrgemale – tõstetakse enese väärtust kõrgemale – saadakse vajaminev teise arvel.
Vähendatavale inimesele ei anta ruumi ega õhku ega vabadust – tema piiride ega isiksusest lähtuvate vajadustega ei arvestata. Sellistes suhetes ei tehta suhet võrdsete vaheliseks liiduks – seda ei tasakaalustata, sest üks osapool või ka mõlemad ei ole sellest huvitatud.
Kui suhted on mürgised, sest koos ei ole hea olla, siis tundub loogika vastane, et inimesed ei lähe lahku, vaid jäävad kokku – jäävad üksteise lähedale ning jätkavad sama lugu. Nad ei lähe lahku, sest neile tundub võimatuna teha vahe vahele ja öelda EI. Seega ei ütle nad Ei, hoolimata sellest, et on olemas soov teha oma samm, eemale ja lahku selleks, et teise valikutest ja käitumisest tulenev turbulents ei viiks kaasa – et ei peaks maksma iseendaga teise tahtmist kinni.
Mürgiseid suhteid iseloomustab inimeste vajadus kogeda oma õigeks nimetatud tundeid ja vajadus vältida oma valesid tundeid – on tahe teha kõik endast olenev, et püsida/ ulatuda õige poole peale ja unustada, vaikida, peita, ülekirjutada vale. Õiged tunded on need, mis ei ärata sisemuses peituvat – seda, millega ei osata, kuid ka ei saada või ei taheta selles keskkonnas tegeleda – osa inimesest on keelatud. Võib-olla on inimene ise iseennast ära keelanud või on seda teinud teine - oma reaktsioonidega sobivaks koolutanud.
Mürgiseid suhteid iseloomustab päästmine – kellegi päästmine valede tunnete käest. Tavaliselt selle päästmine, kes on suhte liider/ looja – selle suhte, kui enese jaoks võimaluse, omanik. Omanikule on suhe oluline, sest kui inimesel on vajadus mingi kindla tunde järele ja tema ise ei oska ennast aidata, siis saab ta selle, kellegi teise kaudu või siis, paneb ta kellegi teise, selle puudumise eest, tolle isiksust vähendades, maksma.
Tundesõltlane on nagu iga teinegi sõltlane, kel on vajadus mingi kindla aine, tegevuse, rutiini jne järele. Tundesõltlane tahab kogeda tunnet, sest tema ei taha kogeda tunnet. Tundesõltlane vajab, enda tundelainetes hoidmiseks, õiget tähelepanu. See vajadus toob endaga kaasa selle, et sõltlane tahab endale kindlustada selle koha/ suhte, kus ta saab vajamineva ja hävitada või eemale hoida sellest kohast/ inimes(t)est, kus ja kellelt ta ei saa.
Mürgiseid suhteid iseloomustab mitmetasandiline ja sõltuv seotus – perekonnad, suguvõsad – kokku sünnitud ja kokku liidetud. Keskkonna surve, häbi ja hirm toovad kaasa selle, et inimene ei saa öelda Ei – tema ei saa lahti lasta – süütunne ei lase. Kuidas ta ütleb, et ta ei taha seda, kes on oma? Kuidas ta ütleb, et ei saa enam vanal moel? Teda ei usutaks ju – teda ei lastaks vabaks – kuna oled, siis pead jääma. Põrgu – tunded põletavad tuhaks.
Vanemate patud nuheldakse laste kaela – vanemate tahtmiste tagajärjed jäävad laste kanda. See, kuidas ja miks vanem valis ja oma tahtmise teoks tegi, on tema teada. Vanema valikud ei ole lapse omad – laps kogeb tagajärgi, kuid need ei peaks jääma tema kanda nii, et temal tuleb üksinda toime tulla. Kui vanemal on tundevajadus ning oma tahtmist taga ajades ta ei arvesta teis(t)ega, siis ta ei näe ega kuule lapse vajadusi – ei loo ega hoia lapse heaolu.
Laps sai olema, sest vanem valis nii - need olid rollid, milles suhe sai alguse. Kui inimene on sõltlane, siis see mõjutab ümbritsevaid – tunnet taga ajades ta ei ole enam samas rollis, millega lugu algas – ta on sõltlane. Kui laps võtab oma vanema mängu vastu, siis astub ka tema teise, algsest erinevasse, rolli. Uus rollidepaar seob teistmoodi kokku – teine ülesanne, teine eesmärk ja teine väärtus. Ollakse koos ja jäädakse kokku, sest mõlemal on vajadus kindla tunde/ rolli järele. Laps päästab vanemat vale tunde käest, et saada endale vajaminev tunne.
Kaassõltuvus tähendab, et ühe sõltuvus on kandunud üle teisele – ka tollest on saanud sõltlane. Kaassõltlane, kes ei ütle Ei, teenib sõltlase eesmärki. On uskumine, et kui sõltlane saab selle, mida vajab, siis seejärel saab vajamineva see, kes teda aitas/ toetas. Tähelepanu on esimesel – ahelas endast kõrgemal asuvale suunatud. Tolle vajadused on esiplaanil, enese vajadused jäävad tähelepanuta ja iseendas süveneb rahuolematus. Lugu on tasakaalust väljas. Sõltlane ületab piire – ta omab ka kaassõltlast – too on tema lisa ressurss.
Väga raske on sellisest rattast välja astuda ja öelda EI. Muster – enese vajadus on liiga oluline – teine on oluline - sõltlane on oluline, sest tolle teise kaudu tuleb vajaminev. Tuleks öelda Ei - tuleks kasvada ja panna oma jalad maha ning kõndida enese teed – ise. Kerge öelda – palju raskem on teostada seni, kuni kõnnitakse uskumuste rada – ise ollakse vähem - ega olda teadlikud enese piiridest, jõust ja väest.
Selline muster tuleb kaasa lapsepõlvest. Sõltlase loogika – kui ma saan selle, mida minul on vaja, siis ma saan olla see Kes, kes ma olla tahan – saan olla alles peale vajaliku saamist. Ilma ei õnnestu. Ilma ei ole. Kergemalt ja turvaliselt saab jõuda vajaliku lahenduseni - hea tuju, hoitud olemine, turvalisus, armastuse aseaine - on kättesaadavad näiteks söögiga – võileivaga, jäätisega, praekartulitega, burgeriga, kommiga, krõpsudega, šokolaadiga jne. Hetk endale – ühes olemine sellega, mis on tõestatult hea ja, mis ei arvusta või süüdista või jäta ilma või vala oma tundeid välja või ei hülga. See, mis on, on sellisena nagu see on - püsiv. Kuni otsa saab ja käsi sirutub korduse järele.
Millist tähendust kannab sõltlase päästmine tegelikult - see tähendab uskumust, et kui sõltlane on oma vajaduse kätte saanud, siis on ta seesama, kes oli alguses – siis saab ka kassõltlane olla see, kes ta oli suhte alguses. Saadakse olla laps. Saadakse olla taas mehe/ naise rollis. Vajatakse enese rolli, sest sõltlast teenindades ollakse – ema, teenija, vahend, päästja.
Sõltlane annab enese osa – kannab/ panustab põhirolli, peale seda, kui tema põhivajadus on rahuldatud. Sõltlasena ta ei võta vastutust enese eest – ta ei ütle Ei enese valele käitumisele/ olemisele/ rollile. Ta ei näe ega saa aru, et oleks midagi valesti teinud. Vahendi jaoks on vaja muutust - tema otsib võimalust/ lahendust, kuidas sõltlase vale tunne vaigistada, sest tema ei ole seotuse kvaliteediga rahul - teda ei ole, kui sõltlane valib olla Vale tunde väljendus - olla välja purskuv viha, raev, pisarad, draama, vaikimine, löömine, irvitamine, vähendamine. Raske ülesanne, sest sageli on vahend nn vale tunde põhjus.
On tegelikkus, et sõltlane järgib oma sõltuvust, sest ta tahab seda teha, kuigi ta ütleb ja väidab täiesti tõsiselt, et tema ei saa midagi muuta ega teisiti olla ja ka teisele tundub, et ongi nii – sõltlane ise ei saa. See vaatenurk teebki tollest teisest kaassõltlase – tema usub sõltlase juttu, mitte ei vaata ega tunnista seda, kuidas lood tegelikult on.
Esimene samm välja ja eemale on kogu olemas oleva info vastuvõtmine. Enam ei varja ega valeta – enam ei tõtta ära tegema teise tööd – päästma teda tema enda käest. Teisest tuleb lahti lasta ja teha samm omale rajale. Ei ole vaja tõugata teist tagant ega pidurda tema hoogu. Tuleb anda teisele võimalus õppida ise, kogeda ise oma elu ilma filtriteta, leida lahendusi ise, kohtuda enese tagajärgedega ise.
Kuid kaassõltlane ei saa oodata, kuni sõltlane sõltuvusest vabaneb ja oma algse rolli tagasi võtab. Kaassõltlase jaoks on aeg liiga pikk – tema tahab, et tema järjekord oleks kohe ja tema saaks kohe – tema sõltuvus vajab täitmist – ta tahab olla olemas – iseendana - tema tahab turvatunnet, et teine püsib algses rollis ja tollega saab ühel tasandil suhelda – teineteist mõistetakse ja kuulatakse – üksteise vajadustega arvestatakse – laps saab olla laps ja kasvada, oma vanema toel, edasi. Või olla Naine. Või olla Mees. Või olla ...
Sõltuvus tähendab, et teenindades sõltlast, on too suurem ja tähtsam, kõiges ja kõikjal suurem ja üle. Sõltlane, sõltuvust taga ajades, ei kõnni ise ega püsi enese piirides. Tuleb öelda Stopp ja küsida - Kellele on sellist suhet vaja – sellise rollipaariga suhtlust – keda ja miks see lahendus aitab ja toetab?
Tuleb astuda sõltlase varjust välja ja seista ise - olla teadlik enese rollist ja enese Mina-st. Meie tähendab, et loo mõlemad pooled on võrdsed – ka teine vastutab toimuva eest – mõlemal on oma vastutus kanda.
Marianne
14.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar