Ideaalses Maailmas oleks ju nii, et kui üks inimene ütleb teisele, et – Palun arvesta minuga. Ära tee oma tahtmisega minule liiga! - siis too inimene kuulab, mõistab ja arvestab – muudab oma käitumist, sest võtab vastutuse oma sammude eest kanda.
Me ei ela ideaalses Maailmas, sest me elame päris Maailma sees ja selles olevikus on üsna tõenäoline, et teistega ei arvestata – ei valita teist inimest mõista, sest enese Mina tahtmine on suurem ja olulisem. See teine, kes seisab kõrval või kusagil eemal, on kordades kaugem ja palju vähem, et, tema peale mõeldes, jätta oma tahtmine kõrvale.
Ajast aega on olnud nii, et inimesed kasvavad üles koolutatutena ja kooldunutena – neid on õpetatud ja kujundatud sobivateks, kuulekateks, reeglitele alluvateks. Reeglid on kummalised tähised ja tõkked – kuidas ja mida tohib ning kuidas ja mida ei tohi ja loomulikult ikka ka see, mida, kuidas ja mil moel peab ilma vastu vaidlemata. Reeglid aitavad hoida tasakaalu ja peavad kokkuleppeliselt tagama, et, neist kinnipidades, arvestatakse üksteisega ja nende rikkujaid kutsutakse korrale ning ennast kontrollima.
Ongi nii, et kasvav inimene õpib teiste tahte järgi seatud Ei-de ja nende teistepoolt lubatu vahel loovima ning kurssi seadma. Kui vähekene rohkem „veab”, siis kasvab temast sõnakuulelik laps ja kodanik, kes ei vaidlusta keelde ja käske ning hoiab sirgelt joont, et täita kuulekalt temale ettekirjutatud nõudmised. Kahjuks on, aga nii, et sellel teel kaotab ta sageli iseenda – väline ja teised on olulisemad – nende sõnad ja tahtmised tähtsamad. Vabaks saamine - enese leidmine - tooks kaasa vastuhaku ja kuuleka allumise lõpetamise.
Inimühiskonna ülalpidamine läheb kalliks maksma – kulud kasvavad, sest üha uusi reegleid tuleb juurde, olemas olevaid reegleid tuleb üle kontrollida, nende järgimist jälgida, nende eirajad välja selgitada, rikkujate karistusi kaaluda ja neid õiglaselt määrata ning lõpuks ka karistuse kandmist võimaldada ja kontrollida. Vabadus on sellelt teelt ammu kadunud – vaba saab olla reeglite piirides ja neid täites, kuid see ei ole ju vabadus. Inimene ei ole neid iseendale valinud – teda on fakti ette seatud.
Veel äraspidisem on lugu tasakaalu hoidmisega, sest kui võtta, siis tuleb ka vastu anda. Kuid olevikku proovitakse tasakaalus hoida väga kummalisel moel – on ühed, kes võtavad ja teised, kes annavad. Ühed saavad oma tahtmise ja teised maksvad selle saamise kinni. Võimu juurde saajad lubavad toetajatele maad ja ilmad kokku, kuid sinna jõudes tahavad rohkem ja iseendale - need, kes teda võimule aitasid, maksavad kinni võimul olija tahtmise täitmise ja ka tagajärjed.
Võimul olijatega juhtub veel huvitavam lugu – suisa äraspidine – mida kauem ollakse kõrgel ja kaugele nähtavalt tähtsana, seda suuremaks nende Mina-d kasvavad. Mida kauem suuremaks kasvanud Mina, seda raskem on tollel kuulata või kuulda võtta Ei-d – see tähendab üksteist arvestavatele reeglitele alluda. Just sellepärast alustavad nad uute reeglite kehtestamist ja potentsiaalsete Ei-de ütlejate vähendamist nii sõnadega, kuid ka tegudega.
Pole kellelegi üllatus, et diktaatorid on manipuleerivad, valetavad ja valet tõeseks väitvad Lapsed, kes ründavad enese jaoks valet – kõike seda, mis takistab neil saamast oma tahtmist – nende tahtmisi täitva võimu juurde jäämist. Võimust kinnihoidjad on suure inimesed, kes on samasugused lapsed, kes jonnivad ja lõhuvad, kui ei saa enese tahtmist. Tahtmine seisneb piirideta vabaduses – mitte keegi ei tohi teha neile ettekirjutusi, keelata ära, öelda Ei ega tahta, midagi muud.
Just selliste riigijuhtidega suhtlus on valedel alustel toimuv katse saavutada täis kasvanutele, kes võtnud vastutuse, vajalik – kõikidega arvestav - tulemus. See, kes näeb ja kogeb ülekohut ning soovib võimuga kuritarvitavat peatada või takistada, et too oma tegevuse lõpetaks – ütleb EI. Võimur hakkab vastu – protestib, ähvardab ja teeb midagi või kedagi katki. Kuna selline käitumine on ohtlik, sest võimuril on jõudu ja võimu, siis hakkavad Ei ütlejad oma ei-d pehmendama, ilustama, leevendama, midagi vastu pakkuma – püüavad selgitada, põhjendada, miks nad sellise otsuse tegid, kuid ka meelitada ja preemiat lubada, kui võimur kuulab ja kuuletub.
Võimur käitub manipuleeriva lapsena – justkui lubades ja järgimõtlevalt kaheldes, kuid ka valetades ja enese tegusid eitades ning samas ka vastuvaidlemist keelduvalt käitudes hoiab neid Ei-ga lagedale tulnuid enese küljes kinni – ta saab tähelepanu osaliseks – väga suure ja pingsa tähelepanu osaliseks, kuid ta ei kuula sõna ega kuuletu st allu.
Need, kes Ei ütlesid, soovisid piire seada, kuid ise oma Ei-des kaheldes ja neid vähendades, ei lase nad võimuril oma tegude tagajärgedega kohtuda ja sellest tulenevalt ka suureks kasvada – nii nagu võimu käest andnud vanemad nii mängivad ka nemad lapse mängus kaasa, kuid panused on selles mängus suuremad – inimesed surevad.
Ei ütlejad tahavad tuua Maa peale – inimeste ellu - rahu, kuid nad ei saa seda rahu, sest nad ise ei tee oma tegu teoks - nad ei julge Ei-le kindlaks jääda, sest nad ei tea, kui suur saab olema nende isiklik kaotus – laps võib vabalt, mida iganes ära lõhkuda ja lammutada, sest tema ei taha oma tundeid. Nii püütaksegi hoida Ei-d kindlana, kuid samas teostada see samm sellisena, et laps ei ärrituks. Proovitakse lapse tundeid mitte äratada, sest teatakse, et too ei tule oma tunnetega toime ja otsib süüdlast, kellest saab tunnete välja purskamise sihtpunkt – ohver ehk ettur malelaualt. Hoiatus teistele, kes takistavad.
Laps, selleks, et täis kasvada, vajab enese kõrvale täiskasvanut, kes võtab vastutuse – peab oma Ei-d. Senikaua, kuni ei ole tugevat ja sirgeselgset Ei-d, sõidab monstrumiks muutunu üle piiridest ja inimestest – ta ei näe ega tunne teiste kannatusi, sest, jonnides, oma tahtmist nõudev, laps ei mõista, ei näe ega arvesta teis(t)e tundeid.
Laps ei võta vastutust enese osa eest loos, sest laps ei vastuta – kui laps tahab, siis tema saab selle, mida tema tahab – täiskasvanud toovad ja annavad talle selle. Täiskasvanud on mõeldud lapse vajaduste täitmiseks. Täiskasvanud, kes püüavad läbirääkida ja last mõtlema panna, annavad tegelikult lapsele selle, mida too tahab – tähelepanu ja teadmise, et temal on võim olemas – tema soovid ja vajadused on esikohal. Manipuleerivale lapsele meeldib, et teda kardetakse – see näib talle austusena, kuigi tegelikult on tegemist hirmu tundvate inimeste ellujäämisinstinktiga.
Kes on see, kelle Ei on piisav, et peatada kõiki neid, kes tänases Maailmas lõhuvad ja tapavad ära need, kes on, ülekäte kasvanud laste tahtmisel, nimetatud valedeks? Kes on see, kellel tuleb öelda see Ei, mida võetakse kuulda? Kes on see, kes seisab sirge ja tugevana paigas selle aja, mil, ülekäte lastud, lapsed kasvavad täis? Kes on see, kelle vastu saab laps murduda, et, oma Tundeminast vabanedes, iseendana ärgata?
Marianne
08.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar