Kõndides
iseenda rajal ja teekonnal, ei astu ma seal, kus käsud ja keelud. Ma
ei kõnni kohas, kus reeglid on paika pandud, kus on nii nagu enne,
kordus korduse järel. Mina olen siin, nüüd ja praegu, kui olin
enne – olin teine, täna ja siin – olen nüüd, homme olen uus.
Mina ei kuulu kordade jadasse, ühte liigutusse aeg aja järel. Minu
vool ei tunne piire, tema säng on muutuv, kiirus ja soojus
varieeruv.
Kui
paned kivile juurde kivi – saad seina, mis seisab ja püsib sadu
ning sadu. Mina ei ole see sein. Mina olen Mina, olen esimene
iseenda rajal. Ma mäletan küll aegu, kuid paigal ei püsi. Mina
olen loodus, mis omal moel kordudes on alati uus ja muutuv, mis ei
seisa ega peatu. Mina olen ühendus, milles voolab, üle aegade,
energiana elusaladuse mälu. Side, mis ajast aega ajatuna, on olemas
olnud, on täna ja saab alati olema...
Marianne
27.07.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar