Tunnete tuul

Tuul tuleb tasa. Tuul tuleb hilju.

Salaja vaikselt mu kannul ta hiilib.

Kikivarvul, rohukõrte sahinal samme ta seab.

Keerleb mu ümber kui udune voog.

Siis on ta kohal – lõõtsub ja laiutab,

marub ja rüseleb – iseenda õigust minule tõestab.

Ta lükkab ja sasib – veel vaevu seisan,

ta puhub mind lendu – ma kõigun ja vaarun.

Tuul proovib mind tõsta ja kaasa viia.

Kas lähen ja lendan? Kas torman ja raputan?

Kas puhtaks pühin maa, mil elan?

Kas olen ma tunde tuultekeeris või mina ise?

Tuul laseb minust lahti, ta jätab mu üksi.

Nüüd, olen ma hääletult, tühjana seisma jäetud,

räsitud, iseenda poolt laastatud maal.

Mis see nüüd oli?

Kas jälle ma lendamas käisin.

Tormasin pimeda pilguga,

üheainsa tunde tuhandes näos,

ei mõtet, ei mind,

ei hetke peatuseks, et kohal olla...

Vaid lend maruna, sõit tormina.

Jah, mina see olin.

Jah, mina nii tegin.

Kuidas vastan kui tuul tuleb jälle,

uuesti minu ees kummardab

ja silma pilgutades kaasa tormama kutsub?

Ma taipan, et mina saan ise valida,

Kas seista tuulele valla ja mängida tunnete mänge

või astuda varjudest välja ja vaadata otsa,

sellele, mis on minu sees,

mis kasvab nii, et tormina paisudes välja tormab?

See kõik olen mina - ise valin, peatun ja tunnen -

teekond on see, kuidas ma seda teen...

Marianne

28.07.2017.a