Minu tunded sel hetkel olid minu
reaktsioon, mille käivitasin kui tundsin, et pean endas olemise
asemel tegelema välise heaoluga. Minu tunded olid protestiks: ma
jonnisin, ärritusin, vihastusin jne – see oli minu kaitse välise koputuse peale. Mul oli alati vabadus valida, kuid
soovides endast kinni hoida, ei astunud ma valiku vabaduse hetke
sisse vaid käivitusin koheselt.
Mitte kusagil ei ole kirjapandud
reegleid, mida väline saaks näpuga järge pidades kontrollida,
kuidas pean või ei pea käituma, olema, valima. Kui ma varem
tundsin, et olen ilma- ja väljajäetud, siis nüüd tajusin vabadust
ja õigust olla ma ise, et mina ei peagi püüdma meeldida, tekitades
sellega iseendas konflikte kui soovisin olla üks, kuid tundsin, et
olin kohustatud olema teine, kes vastaks välise ootustele ja
reeglitele.
Mina ei ole ühegi välise
peegeldus, et tema saaks parandada oma enesetunnet kui vaatab minusse
kui peeglisse ning näeb iseennast parema ja õigemana. Mina lõpetan
välise peegeldamise kui tean, et olen vaba ise olema, valima ja
elama, olles täpselt nii nagu soovin ka siis kui väline on olemas
või mitte.
Siiras ja puhas rõõm olla vaba
tunnetest, mis piirasid, hoidsid vangis ja värvisid olemise
tumedaks. Kui ma enam ei ole mälestus mälestustest, siis olen ma
Mina. Kui tean, et ei peagi reageerima, käituma või meeldima, siis
tunnen ja tean oma väärtust. Mina olen vaba valima, sest minus on
vabaduse kergus ja sillerdav rõõm iseendaks olemisest.
Marianne
02.07.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar