Hüljatud laboriloom

 

Vahel teevad inimesed sohki – nad ei vali käituda, olla ega teha reeglite järgi. Nad ei mõtle teiste peale ega tasakaalu hoidmise või loomise peale – nemad, lihtsalt, kasutavad olukorda enese kasuks/ vajaduseks ära. Võimaluse ja vajaduse korral nad kasutavad ka teisi inimesi ära.

Inimene kogeb vahetult enese peal, et, suures mängus nimega Elu, kõik ei mängi ausalt. Enese kogemuste põhjal saab selgeks, et, enese kõrval ja teel, on neid, kes jätavad tähelepanu alt välja mõtte - et oleks võrdselt ja hästi – see, mis teise oma, jäägu teise omaks – võõrast ega vahelt ei võeta – ülekohut ega ebaõiglust ei teostata. Kuid, kui kogemata saabki tehtud või enese tunded viisid teise tulemuseni, siis võetakse vastutus ja luuakse tasakaal.

See, et mängija saab ja võib teha sohki, on huvitav tõdemus, sest inimlaste algused on ju üsna ühesugused. Alates algusest saab lapse osaks õpetav kasvatus – käituda tuleb nii, et teises ei tõstaks pead tunded, millega too toime ei tule. Ei tohi olla isekas – tuleb jagada, üksteist hoida, teineteisega arvestada ja vajadusel järgi oodata. Tülisid ja kokkupõrkeid lahendatakse vabandamistega – Mina enam nii ei tee!, karistustega – Sina ei tohi enam nii teha!, andeks andmistega – Ma ei ole Sinu peale enam pahane., ja leppimistega – Mis parata - midagi enam muuta ei saa. Tahetakse uskuda, et enam EI, kuid usk on vahelduv – teadmine ütleb, et Jah – saab küll!

Tavaline ja üldlevinud, hea lapse, kasvatusmeetod seab eesmärgiks – peab tegema seda ja nii nagu õpetatakse ning ettenäidatakse – sel moel on õige. Selline õppimine ei ole laste vaba tahe, vaid neile näidatakse ette kontrollitud väljendusviise. Kasvatus on kodeerimine – kui on selline olukord, siis tuleb teha nii või siis naa või mitte teha. Ette õpetamine ehk simulatsioonide läbitöötamine ja teabe omandamine, ei kasva, loomulikul teel lapse vajadusena, tema seest välja – kaugel sellest, sest see on pidev korrutamine – Pead! - Peab! – Pean!

Hea ja kuulekas õpilane - Hea Laps - ootab elult ette ära kontrollitud kordusi. Kuid, kohates kontrollimatut elu, kogeb Hea Laps frustratsiooni – mõistamatuse lühist ja vastumeelsust Maailma ja ka enese vastu siis, kui - „Mina pean!” - on tugevam enese vabast ja/ või enese jaoks vajalikust tahtest. Kui Hea Laps valib öelda, mõelda ja ka täide viia – Mina ei taha! - siis see toob kaasa süümetunded. See on suur sisemine vastuolu, kui – Mina ei taha seda, mida mina pean! Hea Laps astub enese vastu - kuna tema on kuulekas, siis tema PEAB ka siis, kui tema ise ei taha - see on enese ohverdus ja ülekohus enese vastu. Kuid, kui Hea Laps jätaks tegemata selle, mida tema peab, sest ta ei taha seda teha, siis see on süüdi ja vale olemine. Hea Lapse kasvatuse printsiip – Kuulekas = Hea = kõik on hästi versus Sõnakuulmatu = Halb = vale tulemuse(na)ga läbi kukkumine.

Hästi ära õpitud õppetundidega inimene ei mõtle - Miks ma pean? - tema käivitub automaatselt, sest temas on hästi väljatreenitud refleks – kood. Sõnakuulekana ja töövalmina hoiab teda hirm – enese tagajärjed – kui ollakse vale, siis kaotatakse olulise kogemuse võimalus. Hirm avaneb kasvatusega seotud mälestus(t)est – enese tagajärgede kogemisest. Kuna väikese lapse tagajärjed on vanema kanda ja vastutada, siis võib ja saab vanem võtta neid kui karistusi – ta ei taha, kuid tema peab. Vanemas on hirm oma tuleviku kogemuste ees ja sellepärast treenib ta oma lapse kuulekaks – kuuletuma sõnale - alluma vanema kehtestatud reeglitele ja piiridele – vabadus vabale enesele on üürike ja lühike.

Aastad lähevad ja lõpuks viivad teed lendu kõik need heaks ja kuulekaks õpetatud lapsed, kes on omandanud ja omavad – musta ja valge maailma piire ning reegleid. Nende alusel valivad Head Lapsed oma teod ja ettevõtmised ning lahendavad lugusid – mõõdavad iseenda headust ja õigena olemist ja sama teevad nad ka teistega. Nüüd on käes aeg kohtuda kontrollitud kordustega – elu on selgeks õpitud – on omandatud oskus, kuidas see ära tõlgendada.

Head Lapsed on olnud kuulekad sõnadele, kuid sõna järgimine tähendab, et inimene ei peatu ega vaatle ega mõtesta, vaid teda lükkab, pimesi, tagant tahe ning vajadus olla oma nime vääriline – olla, suurena, Hea Inimene. Heal Inimesel on soov kogeda head tunnet ja selle saamiseks ta teab, et tema peab olema õige, mis omakorda tähendab, et valena olla ei tohi.

Hea Laps on oma nime väljateeninud – ta on olnud sõnakuulelik – teinud ja olnud nii nagu öeldi ning oodati - võtnud õpetatu enese tõeks. Paradoks on selles, et sõnakuulekus ja püüdlikult ning punktuaalselt õige olemine ei vii teda õigete tulemusteni. Hea Laps seisab vastamisi kogemustega, et ta võib olla küll Hea Inimene, kuid keegi ei pane tema headust – reeglite täitmist ja reeglitele allumist - tähele, keegi ei premeeri teda selle eest, keegi ei tõsta teda selle eest esile ja siis, nagu sellest veel vähe oleks, saab talle osaks elu vingerpuss - ehmatav avastus, et on olemas need inimesed, kes teevad sohki ega üldsegi järgi kuldseid reegleid ja nad on edukad ning kiidetud.

Sõnakuulelikkus – sõnale kuuletumine – sõnale allumine/ allutatud – kodeeritud. Need, kes on ära kodeeritud, ei mõtle ise ega vali olukorrast lähtuvalt, vaid ära õpitud simulatsioonide hulgast – käsil peaks olema ju kontrollitud kordus. Kuid need sõnad, mis allutasid, ei ole päris elu ja Hea Laps on nõutu – ta on segaduses – ta kogeb viha ja süüd. Ta ei saa aru, miks Suur Maailm ei tööta ega käi samal moel, kui talle õpetati st temalt nõuti. Ta tunneb ennast hüljatud laboriloomana. Ta on võhik – ümber on vale keskkond – päris elu on võõras.

Maailm on peapeale pööratud. Õige ja vale on kohad vahetanud - elu käib teistmoodi – elu on ebaõiglane – Hea Laps ei saa sellest aru – tema ei oska seda, enese jaoks, ära tõlkida. Kuid, kuna ta on oma õppetunnid hästi ära õppinud, siis ta teab vastust küsimusele – Miks? - tema ise on süüdi – tema on valeks osutunud. Kuna kõik sai selgeks õpitud, siis ta ei tea, mida ja kuidas teistmoodi teha. Tema sees on vastuolu – päris eluga kokkupuutudes ta kogeb, et tema on see Kes on halb ehk vale, kuigi ta ometi teab, et tema on see Kes on Hea Laps – ta on, sest tema on, kõik või peaaegu kõik, õigesti teinud.

Hea Laps on lühises – ta ei tea, mida ta PEAB, et olla õige nende asemel või kõrval, kellega ühes on tema olnud see Kes on Vale – valed tagajärjed – valed kogemused – vastu käimised. Need on ära parandamata jäänud lood, sest neis ei ole ära nimetatud õiget ega valet ega mõistetud välja karistust. Hea laps ei saa minna edasi – tema ootab otsust – õigeks mõistvat ja hüvitist määravat otsust.

Seda ei tule – elu jätkub nii nagu oleks kõik möödas või olemata olnud. Hea Laps ei saa aru, kuidas saab ilma karistuseta jääda see, kes tegi sohki – ei mänginud ausalt. Sohki teinu käitus nii nagu ei oleks tohtinud – sellist käitumist ei olnud õpetatud – sellise mängijaga kohtumist ei olnud läbi mängitud. Hea Laps ei olnud ettevalmistunud – sõna pettis.

Sohitegijaga kohtumise tagajärjed on sageli traumeerivad – need ei ole head ega õiglased kohtumised. Esimesed, kes teevad sohki ja taganevad oma sõnadest, millele nad, omi või õpetatavaid, lapsi allutavad, on vanemad - õpetajad ise. See on traumaatiline kogemus, kui laps näeb, kuidas vanema sõna ei pea - vanem petab teda. Laps ei saa mässu tõsta ega kohut nõuda – see oleks enesetapp. Vanem saab valida ja vahetada oma olemist heaks või valeks – keegi ei karista teda ega jäta armastusest ilma, kuid laps teab, et tema Peab!, sest tema saaks karistada ja tema kaotus oleks kordades suurem. Hea Laps ei luba enesel eksida – inimlik olla – temast saab masin, kes ei eksi ega väsi – tema on hea laps.

Sohitegija on inimene, kes näeb võimalust ja tegutseb sellele vastavalt. Sohitegija tegude aluseks on info – kui on nii, siis saab teha nii – kui on nii, siis tuleb teha - see on võimalus, mida kasutada. Kuid sohki saab teha ka Hea Laps, kes, vale olemise vältimiseks, laseb ennast tunnetel juhtida ega võta oma tegude eest vastutust ega palu ka seepärast vabandust. Heast Lapsest saab sohitegija, kui teda ähvardab oht, et kellegi teise tegu, olemas olemine või vajadus, võtab temalt võimaluse olla see Kes on Õige. Hirm kaotada tähendab tunnetega reageerimist – teise vastu. Seega, võib ja saabki olla teisti – olla olemas sohitegijaid – üks kasutab teist, kui vahendit ja üks sööb ära teise.

Lapsepõlves tuli televiisorist multikas, kus kaks hiirt võtsid ette ja tegid sigadusi. Kass Leopoldi osaks said huvitavad üleelamised, kuid suuremad kannatused jäid ära – huvitaval kombel pääses ta terve nahaga. Kuid hiired said karistada – ikka ja jälle pöördusid nende endi teod nende endi vastu ja siis nad palusid, et Leopold annaks andeks ja kass vastas väsimatult, et – Poisid, olgem sõbrad!

Seal, enese alguses, kasvatajate hoole all, õpetati, et tuleb andeks anda ja olnust lahti lastes ühiselt ja sõbralikult edasi minna. Täpselt nii nagu multikas ette näidati. Kuid Hea Laps ei saa andeks anda – sohitegija ei palu andeks ega kahetse - tema ei näi midagi valesti teinud olevat. Hea Laps ei saa edasi minna, kuni temas ei ole selgust, vaid on segadus ja ebakõla – see Kes on väljas Vale, on sees Õige.

Ta on väljas Vale, sest seal ta peab tegema hea näo – Head Lapsed teevad nii. Head Lapsed ei jonni, ei nõua ega näita välja oma valesi tundeid – pahameelt teise vastu. Sees on ta Õige – ta teab, et temale tehti ülekohut ja seda ei ole heaks tehtud. Hea Laps tunneb kohustust ja survet anda sohitegijale õigus – leppida tolle teoga. Hea Laps tunneb eneses sundust suhelda sohitegijaga nii nagu ei oleks midagi olnud. Tema peab!!! - teda on nii kodeeritud. Kuid laps ei taha seda teha, sest see toob kaasa oma tunnete ja enese maha surumise. Kuidas olla õige, kui mõlemad variandid toovad kaasa süüdi olemise?

Võiks ju jätta asja sinna paikka – oli, siis oli. Kuid teadmine, et selle inimesega, kes tegi sohki, tuleb veel kohtuda ja veel koos olla ning võib-olla ka olulisi asju ajada – tähendab tõlgenduse järgi ohtu. Seega ei saa selle inimese seltsis vaba olla – see ei oleks turvaline, sest kunagi ei tea, millal on käes see hetk, mil teine valib rikkuda, Heade Inimeste, reegleid.

Enese kontroll = enese kaitse. Enesekaitse on kontroll enese üle – mida õigem suudetakse olla, seda enam ollakse ise ennast ära tõestanud – Hea Laps. Kui oli olemas Vale ja oli olemas Õige, siis Vale peaks saama ära märgitud ja ära karistatud. Kuid, kui karistust ei järgnenud, siis järelikult Hea Laps ei olnud Hea – tema jäi süüdi – tema sai vale kogemuse osaliseks - ta ei suutnud ise ennast ära kaitsta. 

Elu ei ole selgeks õpitud – elu ei käi ega ole nii nagu ette õpetati. Sellega, kes käitus ootamatult ülekohtuselt, ei pea olema sõber ja samas ei pea, iseennast, ka tema eest, ette ära, kaitsma. Saab olla viisakas. Enese elu ja ette tulevaid situatsioone ei saa selgeks ega ette ära õppida. Oluline on info lugemine ja ka iseenda mõistmine. Tähtis on öelda stopp siis, kui käimas olev lugu on ootamatult pöördeid lisanud – inimesed on vahetanud rolle ja väljendusi ning selgusetu on, kelleks ja miks. Peatus ja jalad maas seismine on teadvustamine – olevas hetkes olemine – selginemine. Peatus ei tähenda maailma lõppu, kuigi on soov tormata läbi ja lõpetada halb kogemine. Peatus ja töörahu annavad võimaluse info töötluseks ja vajadusel uue vaatenurga valimiseks ning asjakohaste lahenduste otsimiseks – tasakaal.

Marianne

06.06.2023.a

Tõdede kokkupõrked suheteristmikel

 

On hetki, mil mõte pöördub juba käidud rajale, et AGA, KUI saaks ... . On hetki, mil mõte keerab tagasi, et AGA, KUI oleks ... . On hetki, mil mõte liipab möödunusse, et AGA, KUI olnuks ... . 

Kui ma nii teen, siis otsin võimalust, et ära muuta ühe kehva koos olemise tulemust. Kui ma nii teen, siis proovin leida ellu viidavat lahendust, et muuta ära saadud kogemust. Kui mina nii teen, siis tahan ise ennast ära päästa - kogeda kaotuse asemel võitu – omada seda tunnet, mida oleks hea kogeda. Tagantjärele tarkusega tean, et ma pidanuks selle saama, kuid mina jäin sellest ilma.

Kogesin kaotust - minus on pettumus, minus on solvumine, minus on kibestumine, minus on valu, minus on segadus, minus on viha, minus on hirm – see seal olin mina. Lähen tagasi ja kõnnin möödunus, sest otsin toitu enese solvunud Tundeminale – õigustust haavatule - vabadust pettunule. Ma ei mõista seda teist, kes minu meelest justkui võitis - ma ei saa üldsegi aru, et kuidas too sai minuga nii teha – too valis ju käituda ebaõiglaselt. Kuna minul on käimas missioon – tuleb ära päästa ise ennast – siis seega on teine süüdlane – näen, tean ja usun seda, sest minu kannatused on reaalsed – minu tunded elavad minu sees.

Tunnen oma tundeid - ja nii ma olengi Maailma vastu pahur. Tunnen oma tundeid - ja nii ma olengi Maailma vastu okkaline. Üleval on teema, sest tunded on olemas ja ma isegi tean, kuidas neist vabaks saada, kuid ma ei saa ja see teeb olukorra veelgi täbaramaks ja mind vihasemaks, kuid ka jõuetumaks. See on ebaõiglane olukord – mina ei saa ise ennast ära kaitsta, kuigi mul on lõpuks olemas teadlikkus ja selgus, kuidas ja mil moel saanuks ma seda, möödunus, teha. Kuid ma ei saa ise ennast minevikus ära kaitsta, et olevas hetkes häirivatest tunnetest vabaneda – see lahendus lihtsalt ei tööta.

Jätkan tagasi pöördumist, sest, kuidas ma annaksin loo vabaks ja enam ei võitleks. Kuidas ma laseksin loost lahti ega kahetseks. Kuidas ma lubaksin jätkata teisel elamist nii, et mina, temale, tema tegude tagajärgi - enese tundeid - välja ei ütleks ega näitaks. Usun, et kui ta lõpuks näeb, siis ta võtab vastutuse. Usun, et kui ta lõpuks kogeb, siis ta parandab ja vabandab. Nii ma siis kõnningi möödunu radadel ja ootan oma võimalust, sest oman uskumust, mis sunnib tegudele – kui teine ei tunnista enese süüd – ei võta vastutust ega korva, siis olen mina ise see - Kes on Süüdlane – mina ise ju tegin ja olin.

See on huvitav olukord – mina ise olen see, kes ei lase oma tunnetest lahti - kuigi ma küll tahan, oma nn valedest ja ebamugavatest, tunnetest vabaneda - ma vajan neid ja seega ma ka tunnen neid. Mina vajan neid, kuna kiigun Süüdlase ja Ohvri pendlil. Mina ise olen see, kes tunneb ennast süüdlasena – kõik on minu süü. Ühest saab mitu – kõik vale ja kogu elu on üks suur süüdi olemine.

On õhkõrn võimalus – ehk ei ole – ehk siiski paistab päike ka minu peale - on küsimus - MIKS? - Kuidas teine sai minule nii teha – mis õigusega? Kuid - poolt ära määrav vastus on - tema sai – tema tegi – tema oli – tema tahtis – tema õigus = temal oli õigus. Kui teine sai, mida tema tahtis, siis ma ei saa aru, kuidas mina ei õnnestunud, kuidas mina sain vale olla ja enese jaoks vale tulemuseni jõuda. Tõde on see, et mina ise otsustasin, et see info, mida ja millisena nägin ja kuulsin ning selline info tõlgendus, mida ja kuidas valisin lähte- ja pidepunktideks, oli selles hetkes õige ja just selle alusel valisin ise oma sammud.

Näpin armistuva haava kirvendavat koorikut – loodan kohtuda – võimalust sama situatsioonini jõudmist, et pidada maha võidukas lahing – õiglus saagu jalule seatud. Seega, kõnnin möödunus, sest tahan, st vajan, kordust - mina tahan, uuesti kohtudes, näha ja kogeda, et teine on selline – käitub ja on selliselt nagu mina teda vali(si)n näha – see õigustab, see tõestab mind. Samas kardan ette ega taha kohtumist, kus teine on nii nagu ei oleks kunagi midagi juhtunud.

Mina ei saa lugu unustada, st ei lase enesel seda teha, sest siis ei oleks nagu midagi juhtunud – minu kannatused oleksid mõttetud olnud. Ma ei taha ega saa olla teise vastu hea, sest see ei oleks õiglane minu vastu – tema ju ei olnud. Kuid seega ma ei ole ka enese vastu hea ega õiglane, sest sunnin ise ennast mäletama, otsima lahendust, ootama võimalust. Mina ei saa rahu enne, kui ma sellise otsuse vastu võtan. 

Samas ma ei saa seda otsust teha, sest minus ei ole rahu - kardan taaskohtumist. Tunnen hirmu, et kokku saades, kuigi ma ei võitleks ega mossitaks, vaid oleksin nii nagu olevik on, kordub lugu taas, sest teine ei ole muutunud või muutub ootamatult ja nii ma ebaõnnestun jälle - ma kogen jälle - ma jõuan välja sama kaotuseni – jälle. Mis rahust siin juttu saab olla.

Tavalised lood muutuvad huvitavateks, sest minus on tundelukud – loen, eneses, teises ja ümbritsevas, saadaolevat infot nii nagu minule vaja. Minus on muster – traumaatiline mälujälg, mis on kui salvestunud lint, mis hakkab, märguande peale, mängima ja ma näen ning tunnen ära olnu kordust. Kui tunnen hirmu, viha või mõnda muud mind häirivat tunnet, siis loen olemas olevat infot lünklikult, täiendustega, vähendustega – tulemuseks on kokkupõrge kellegi teisega, ümbritsevaga kuid ka iseendaga – korduvalt. Edasi mineku vabaduse asemel on seisak või tagasipöördumine ära olnusse.

Suheteristeel kokku põrkamine tähendab, et ei ole kooskõla ega ühes voolamist – keegi on ennast „valesti” juhtinud – enesele vajalikku ja olemas olevat infot omal moel tõlgendanud. Kokku põrkamine tähendab, et erineval moel kasutatakse ja samas proovitakse edasi anda, teisele, seda info, mida omatakse – kuidas ollakse tõlkinud, tõlgendanud – sammude ja tegude alus – tulemuste ja kogemuste ootus. Mina ei mõistnud teist, sest minu info erines tema omast.

Kuna mina olen tundeid tundev Mina, siis usun, et toimub, tehakse ja jäetakse tegemata, Minu pärast ja jaoks – Mina on kese. Selle põhjendus on – mina tunnen ehk Mina olen Kes – kannan tunderolli, kogen ja väljendun.

Uskumused on mingis aja hetkes olnud info tõlgendus. Ma ei taha, oma uskumust, uskuda – on vajadus, et väljaloetav info ei läheks täide ja lubaks minul olla õige ning saavutada õigus. Kuid on Hirm – uskumus saab teoks. Kuna vale info kasutaja põhjustas segaduse, siis tuleb temal ülekohus korvata ja vead ära parandada. Mul on hirm – minus on hirm – Mina olin ja olen põhjus. Vastutus enese eest ja tõdemine – minu info – minu tõlgendus – minu otsused – minu valikud ja teod.

Ega keegi teine ole süüdi selles, et varem mul puudusid õiged sõnad, õiged faktid ja julgus - õigeteks/ vajalikeks tegudeks – ära olnus jäi puudu sellest, olemise rahus sündinud, teadlikkusest, mis sai olema pärast – kogu olema saanud info töötluse tulemus – see erines sellest, mida adusin siis, kui lugu oli alles pooleli. Teine ega Maailm ei ole süüdi, et siis mina ei ... , et selles hetkes mina ise tegin, ise olin, ise valisin olla ja teha ning ise valisin mitte olla ja teha – minu info = Mina.

Tundel on oma Mina – juhend - kui on nii, siis järelikult on nii, sest oli. Kui on nii, siis järelikult saab olema nii, sest oli. Kui saab olema nii, siis järelikult tuleb teha nii, sest muidu ... . Enesesse salvestunud tõlgendus annab ette info, kuidas oli – st kuidas just nagu on olevas hetkes, et teaksin, kuidas tuleb käituda ja teha, kuidas ei tohi olla ega teha, et vältida vale tulemuseni jõudmist. Tulemus tuleb õige st vale, sest ma tahan võimalust, et seda ringi teha.

Inimeste kohtumised tähendavad erinevate Minade kokku saamisi. Vahel läheb hästi ja lugu lõppeb hästi – ilma traumadeta. Kuid vahel, kui üks midagi räägib/ teeb ja tunneb eneses vajadust iseennast tõestada/ õigustada, siis sünnib ebakõla, kui teine ei tõlgenda olnut, olemas olevat ja/ või toimuvat samal moel. Üks usub ja teine usub, et iseenda info on tõene. Infod, mille õigsusesse usutakse ja teist uskuma panna tahetakse, on erinevad võimalused - vaatenurgad, kuidas Maailma tõlgendada. Ja, kui need ei ühti, siis on leidnud aset või toimumas kokkupõrge suheteristmikul. Suusad läksid risti – keegi lõikas kellegi tee ära – takistas liikumise, et tõestada ära õige ja näidata kätte vale.

Marianne

05.06.2023.a

Rollivahetuste segaduses

 

Oli olemas hirm -

sügav ja ääretu -

oli hirm 

omaenese elu elada -

kuigi olemas olemine

oli ja on minu õigus -

kuigi olemas olevana

oli ja on minul

oma elule õigus -

siis uskumine,

et olen süüdi,

et olen süüdlane,

justkui võttis 

ära õiguse 

oma elule -

oli ebakõla -

teadmine

versus 

uskumine.

Juuspeen nüanss -

teise tunnete nägemine,

teise tegevus ja tahe

võtta minu oma -

võtta ja anastada

mind enesele -

minust tegi süüdlase.

Olin kaotanud enese -

minul ei olnud

ühendust enesega -

olin segaduses

ega saanud aru,

miks sisemine

ei lähe kokku

välisega.

Inimene võib anda sõna,

kuid siis -

ümber mõeldes,

selle tagasi võtta.

Inimene võib anda elu,

kuid siis -

tagajärgi kohates,

üritada oma otsust olematuks teha.

Uue info alusel -

oma kaotuse nägemisel,

omaenese hirmu kogemisel,

uut otsust tehes

oma sõnadest ja tegudest,

oma sõnade ja tegudega,

lahti öelda.

Kui enese kaotuse suurust

tundub raske alla neelata,

kui kogemuse õudust

tundub võimatu üle elada,

siis saab inimene lüüa

puhtaks mängulaua

ja justkui algusest,

uute reeglite,

uute nägude

ja uute positsioonidega,

käimas olevat mängu

J Ä T K A T A.

Vastas olija poolne

rolli vahetus -

muudab olevat -

too, tahtes muutust,

teeb taktikalise sammu,

et muuta olevat

ja oletatavat tulemust.

Käes on segadus,

sest ühe hetkega

on olev mõistetamatu

ja vastu võetamatu -

vastu vaataja on vale

või siis,

olen mina ise see,

kes on ootamatult vale.

Too teine,

oma tunnete tulvas,

enese Kes olemist

ootamatult muutis

ja selleks,

et tema mäng õnnestuks,

siis mind,

oma rollile partneriks,

ta muuta üritas.

Kui siis,

veenvalt ja mõjuvalt,

ühte näidata

ja teist välja öelda,

et kahtlust äratada,

et kõhklust sünnitada,

et ülekohut esitada,

et süümepiinu tekitada,

siis võib ja saabki

jääda uskuma

ja too teine

tagab sellega

enesele vajamineva tulemuse.

Selliseid olukordi,

erinevates aegades,

samasuguseid „huvitavaid” kohtumisi,

eilses ja tänases,

on seljataga mitmeid -

neis, mina ei mõistnud,

et, miks peaksin

enese Kes olemist 

teiseks ära vahetama

ja miks, korraga

minu olemine

ja meie mõlemad

teineteise jaoks

valed olime.

Tahet omades,

kinni hoida

ära olnud lugudest,

eneses elavatest tunnetest -

enesele roll valitakse

ja sellest rollist

kinni hoitakse

ja teist

enesele vajaminevas -

enese Kes olemiseks vajalikus

vastaspoole rollis nähakse -

Oled, sest olen!!!

teist sinna poole lükatakse -

Ole, sest olen!!!

või valega meelitatakse -

Ole, sest siis saan olla!!!

või seda kandma sunnitakse -

Oled, sest mina tahan, et oled!!!

Kui, siis

lasin ennast mängu vedada

ja rollivahetuse vastu võtsin,

siis tundsin, et kadusin -

ise ennast kaotasin -

olin vale

ega saanud aru

MIKS?

Tundsin ise ennast süüdi,

kuna ei tahtnud olla see Kes,

kelle roll mulle mängimiseks

lahkelt või sundivalt

ette lükati -

ma ei tahtnud,

sest see ei olnud mina,

kuid vastu võtsin,

sest eneses uskusin

pean - olen,

olen - pean.

Uskusin, 

et siis kui

seda vastu ei võta,

uskusin, 

et siis kui

seda ei kanna,

siis mind hüljatakse,

välja jäetakse,

valeks nimetatakse -

siis suhet ega seotust

ei oleks olemas.

Tõsi,

kui ma ei võta

teiseks muutvat rolli vastu,

siis olengi vale

ja ka teine ongi vale -

mina ega meie

ei ole

rollipartneriks

teise poolt valitud rollile -

ja see tähendab,

et olengi väljas,

sest me ei ole seotud,

kui me ei ole

teineteise rollile

partneriks.

Siiski,

oli mitmeid kordi,

mil astusin sammu

kui oli

või nägin võimalust

või kandsin kohustust -

saada selles ühenduses roll,

mida olin kandnud

või tahtnuksin

või pidanuks kandma.

Maksin valena olemisega

enese jaoks kinni lootust,

et vahel või lõpuks saaksin

kogeda ja ikkagi olla,

kuid nägin enese kaotust -

võin olla vajalik vale,

kuid selline olemine 

ei too kätte

soovitud sinilindu -

kui valin olla

teise jaoks sobiv,

siis see ei ole mina -

siis on ebakõla minus -

sees ei ole ma see,

Kes ja millisena

pean olema väljas.

See ei ole mina,

keda vaatan -

need on teise tunded,

mis minule vastu vaatavad -

teine ega tema olemine

ei muuda mind ära -

mina ise vahetan 

enese olemise,

kui valin vahetada

enese, kui rolli ära.

Mul on õigus

enesekaitsele,

kui minu elu

ei austata

ega õigust elule

ei aktsepteerita -

minul on õigus

omada rolli,

mille olen saanud sündides,

minul on õigus

omada rolli,

mille olen saanud

ise oma elu elades,

minul on õigus

endale ise rolli valida

ja õigus iseendana 

olemas olla -

enamat luues,

vastutust võttes

ja tasakaalu hoides.

Marianne

02.06.2023.a

Hämarad ajad - hallid alad

 

Vahel öeldakse,

et maja sisse

on tunginud rõskus,

vahel tuntakse,

et kontide sisse

on pugenud külmus -

samal moel tundsin -

minu elu

oli allaneelavalt hirmus -

hirm oli minus.

Hirm,

see pulbitses

välja ja üles,

kuna teel oli kohtumisi

ja ette tuli välja ütlemisi

ning ees teadsin ootavat

ebameeldivaid koos olemisi,

siis üha uued aspektid

ja vastu puutumised

ära peidetut avasid.

Mul ei olnud

hirmu eest pääsu -

ma ei pääsenud

enese seest välja

ega oma enese elu

eest ära.

Hirm võsus

ja ta kosus -

minust suuremaks kasvas -

kõikjal nägin

ja eneses tundsin -

kõik,

kõik hirmu põhjustas -

ma kõike kartsin,

ma enam ei julgenud,

ma enam ei teadnud,

kuidas oleks

edasi elamine

üldsegi võimalik.

Mõistsin,

et olin jõudnud

väga sügavale -

lähemale enesele,

ma ei näinud

ega teadnud -

ainult tundsin,

vallanduvat

vallutavat

ja alistavat,

hirmu.

Lasin

sellel voolata -

enesel vabalt 

välja väljenduda

Minu õigus

ei olnud olnud

minu õigus -

keegi ei peatunud

ega küsinud-

"Kas ja kuidas 

toime tuled?

Kas see või nii

on Sinule okey?

Kas see 

loob enamat?" 

Mul oli õigus,

kuid sellele 

vastu protesteeriti,

seda eitati,

Minu Oma enesele taheti,

ei ausalt ega vastutust võtvalt,

vaid plaane salaja seades,

vaipa, jalge alt, ära tõmmates

ja ebaõiglasi nõudmisi esitades.

Sõnad ja teod

soovisid

ülekohut teha,

vähemaks võtta

ja ebakõla luua -

nii lihtsalt taheti -

enese õigust, 

olevale, 

nähti.

Tuleb austada

selle õigusi,

Kes või mis on olemas,

tuleb aktsepteerida,

selle piire,

Kes või mis on olemas.

Olin Ei Kellegi Maa -

ma ei kuulunud,

kellegi juurde

ega kellegagi kokku -

olin väljas ja eraldi.

Ka siis,

kui väikene laps

on teinud

ja on olnud

nii nagu ei peaks,

siis on tema

teol ja olemisel

olnud põhjus -

lapsel on õigus

oma tunnetele

ja ootustele,

et ema teda kuulab,

mõistab ja toetab

ning turvatunde tagab -

ühes tundeid avab.

Väikene laps ei ole süüdi,

kui ta oma tunnetega

ise veel toime ei tule -

ema tegu,

ema sõnad,

ema olemine -

turvatunne kadus,

kui lapse ees 

elu avanes.

See,

kes loob vähemat,

see,

kes võtab vähemaks,

see,

kes ei austa,

see,

kes piiridest ei pea -

see saab karistada -

tal tuleb maksta,

et tasakaal taastada.

01.06.2023.a

Murtud tiivad

 

"Sina ei ole see

Kes Sina oled,

kui Mina ei vali

Sind sellisena näha -

Mina ei vali

olla rollipartner

sellisele Sinule -

Mina ei anna

enese tuge,

et Sina saaksid,

kasvades,

luua enesest

ja enesega ühes

veel enamat.

Sinul tuleb

ise ennast kaitsta,

sest Mina,

näidates välja

oma tunded,

ütlen Sinule -

Sina oled nende autor -

näe ja vaata -

Sina oled see,

kes teeb ülekohut

ja loob vähemat.

Mina,

selle tähelepanu valin,

mida Sinule osutan,

murdes Sinu tiivad,

Sind põrmustan -

Mina,

tasuks enese kannatuste eest,

Sind maksma panen!"

"Sinu tunnete turmtule all

Mina unustasin selle

Kes ma olen -

kaotasin ära enese alguse 

ja minu sees oli segadus,

sest see Mina, 

mis oli ja on minus

ei ole see Mina,

mida nägin väljas -

Sinu tähelepanu

mind ümber nimetas.

Kui Sina

mind oma tunnetega pommitasid,

läbi nende

mind vaadata valisid,

siis need

olid ja on Sinu otsused

ja valitud tegevused -

Sina vastutad iseenese eest.

Mina ei ole Sina 

ega Sinu tunne -

Sind vaadates

teen vahe vahele -

Sina oled Sina

ja Mina olen Mina.

Võin ja saan,

kui Sa abi küsid

ja koos teed tööd,

Sind aidata -

me võime koos

Sind ja/ või Meie-t

harutada.

Sinu tunded 

olid ja on need,

mis peidavad,

katavad ja muudavad

ära selle info,

mis loo lahendaks -

Sinul laheneda

ja meid, ühes, 

edasi aitaks."

Marianne

31.05.2023.a

Tahtlikult soovitud suunas mõjutatud

 

Soov, enesele, lisaks saada. Soov, enese jaoks ebameeldiv, ära muuta. Soov, enese jaoks, vale tulemus õigeks pöörata. Soov, enese parameetrite järgi, õiglus taastada. Need soovid viivad inimese tegudele. Inimene soovib, ta proovib – ta õnge välja viskab, et näha, kas näkkab.

Õnge otsa peab jääma süüdlane. Süüdlast on vaja, kui teatakse, et tegelikult, millegi lisaks saamiseks, enesel õigust ei ole. Süüdlast on vaja, kui teatakse, et tegelikult, enese jaoks vale tulemuse muutus, tähendab ebaõigluse loomist. Süüdlast on vaja, kui on selge, et tegelikult, inimene ei taha võtta vastutust enese sammude tagajärgede eest.

Ülesanne on leida potentsiaalne „kala”. Kui too on leitud, siis tuleb suunata tolle tähelepanu nendele detailidele „kalas” eneses, tolle möödunus, pooleli olevas loos, hetkeolukorras või kuhugi mujale, kuid täpselt sinna, mis näitavad ära „kala” vale, ebaõiglase, ülekohtuse olemise, käitumise, otsused, sammud jne. Lugu tuleb pöörata pea peale. Survestades, osutades ja erinevaid sõnu ning toone kasutades, tuleb luua „kalas” vajadus enesekaitsele – õigustuste otsimine omatava(te)le õigus(t)ele ja tõestuste väljatoomine. Kui selline teguviis toob kaasa segaduse meeles, siis on „kala” neelanud sööda alla ja, rippudes konksu otsas, kaotanud jalgealuse.

Tahtlikult soovitud suunas mõjutamise ehk manipuleerimise õnnestumine tähendab, „kalas”, süütunde tekitamist, kasvatamist ja alal hoidmist. Süüdi olija tahab heastada enese tegu. Süüdi olija tahab luua tasakaalu. Süüdi olija tahab ise ennast välja lunastada. Süüdi olija annab ära selle, mida teine tahab. Süüdi olija proovib leida tasakaalu – lepitada teist. Süüdi olija maksab teise valu ja enese vale(d) kinni. 

Eesmärk sai saavutatud – soovid läksid täide. Saadi see, mille eest ise maksta ei tahetud, kuid ühes sellega kasvatati enese võlga – tasu elamise, olemise, sammude eest, mis tuleb enesel ükskord ikkagi ära maksta. Suur mäng, nimega Elu, võtab oma - protsendid ka veel lisaks - õppetunnid enesega.

Marianne

30.05.2023.a

Koht ja aeg, kus ja milles mõelda järele

 

Oli olemas puur, mille uks oli suletud - kindel ja tugev – välja- ja sissepääsuta. Polnud vahet, kuidas ja millisena, järgnevas hetkes, valisin või valinuksin sündida – otsus oli tehtud ja sellest peeti kinni. Uks oli suletud. Sisse ei saanud. Välja ei pääsenud. Olid olemas nimetissõrmed, mis osutasid – Sina olid, Sina oled ja seega - Sina ka jääd - jääd selleks ja selliseks nagu olid. Võimalust, suletud puurist, välja astuda – iseenda KES olemist ära vahetada - ei olnud jäetud.

Kui nägin iseennast puuris olevana, siis tundsin ennast ilma toetuseta jäetuna – ei olnud vabaduse avarust, õhku ega võimalusi – ei olnud olemas, kasvamiseks ega enama loomiseks, sobivat ja toetavat keskkonda – ühes olemine, tähendas minu jaoks, vangina, vanglas olemist. Olin ilma õigusteta – loata muutuda, et muuta. Seega oli olukord ebaõiglane, sest see, mis sai minule osaks ja jäi minu kogemuseks, see ei tundunud õiglasena – seda olnuks võimalik muuta, kuid seda ei muudetud ja seega see ka ei muutunud – see jäi.

Olin puuris, sest ma ei olnud enam see Kes ma olin enne. Olles, vangina puuris, ma ei saanud olla ka see Kes ma võinuksin ja saanuksin olla. Puuris ei olnud olemas võimalust, et muuta - muutudes vahetada olemist – vahetada välja/ lõpetada ära tunded, mida tundsin. Oli soov, et oleks olemas see, mida ei olnud. Nägin ja teadsin, et oli olemas võimalusi ja lugu saanuks teise tulemuse, kuid, kuna need ei realiseerunud, siis tundsin ennast vangina - uks oli kindlalt suletud. Minul ei olnud. Mina ei olnud.

Loos ei olnud juhuslikkust ega muutlikkust - need jõujooned ja väärtuse suurused, mis olid olemas alguse hetkes, need kehtisid ja nendega ning nendest sündiski vahetu kogemine. Võtsin iseendalt vabaduse ja pekslesin vastu seinu selleks, et muuta seda, mida tunnistada ei tahtnud. Pingutasin selleks, et muuta ära seda, mida vastu võtta ei tahtnud – olemas olevat infot. See, et oli halb olla, raskus rõhus õlgadel ja olin masendunud – mina ise võtsin eneselt jõu ja tahte. Sulgesin silmad ja kõrvad ega näinud, et olin vabaduses.

Tegemist oli alateadlikult või ka tahtlikult info teisiti lugemisega - vaatasin seda, mis oli võimalik, kuid mitte seda, mis olemas oli. Vaatasin ja nägin neid võimalusi, millest saanuks luua paremat ja enamat – parema kogemuse – hea ja sobiva kogemise – selle, millega toime oleksin tulnud. Mina pekslesin vastu seinu, et pääseda sisse sealt, kus ei olnud uksi ega aknaid. Neid ei olnud olemas – ma ei saanud ära olnud aega tagasi pöörduda. Võtsin ise endalt vabaduse – hoidsin ise ennast kinni, sest nii väga tahtsin uskuda, veel rohkem loota, et see olnuks kuidagi võimalik.

Mõistmine ja vastu võttmine – olemas oleva info aus läbi töötamine – enese silmade avamine - kui ei ole olnud ega ole olemas, siis ei olegi seda, mida ei ole. Jah, tõesti, kuigi võiks ja kuigi saaks – ikkagi ei ole. See, et minul tuleb kogeda seda, mida oleks võimalik muuta – aines on ja oli olemas, võimalused on ja olid olemas – ei tee minust ohvrit ega kaotajat ega allajääjat ega saamatut ega väärtusetut ega ebaõnnestujat. Mina ei ole see Kes on ohver. Mina olen vaba – olemas on vabadus ise valida oma olemine.

Lugesin olemas olevat infot nii nagu see minu soovidelooga ühte sobis. Seega saigi tulemus „vale”, sest olin mänginud selliste näitajate ja suurustega, mida ei olnud. Olin loonud võrrandit, mida ei saanud reaalselt koostada. Oli olnud enese vajadus, oli olnud enese tahtmine. Oli olnud ühte ja teist – oli olemas algus ja ka seotus – kuid seda ei ole, tänases päevas, olemas sellisena, millisena sooviksin, valiku võimalusel, kogeda. Soovimatus, kogeda, panigi mind ise ennast müüma, tunnetena tunnetes vingerdama ja, tagasi vaadates, paigal hoidma ning nõudma ja kaeblema – Ohver olema. Ohvrina vaatasin tagasi – hindasin enese kaotust – vaatasin üle seda, millest jäin ilma, mis oli olnud vale, mis oli teostatud ülekohus. Nägin puudusi – puudujääke – soovilugu ei saanud sündida.

Astudes, välja neist lugudest, mis piiravad ja nende seast, kes näevad mind ja ühes toimuvat läbi enese kinninaelutatud otsuste – neist ja sealt, kus ei ole vabadusele antud võimalust, annan enesele vabaduse tagasi – loen kehtetuks ülesande – suuta muuta, et võluda välja see, mida nägin ja näen olevat võimalik, kui ... .Vaatan otsa infole, mis on olemas – see annab loole piirid ja seab paika mängureeglid – on mängulaud ja on mängijad. Vaatan olemas olevat tulemust ja enese teekonda – mina ise tegin oma sammud, mina ise kõndisin läbi ja mina ise jõudsin tulemuseni – parimani selles hetkes. Olnu annab teadmise, et mina olin ja olen valmis muutusteks – olen võimeline kohanema ja enamat looma. 

Marianne

29.05.2023.a