Inimesel on õigus omada omaenese õigust

 

Minu vabadus = inimese õigus omada õigust öelda, mõelda, teha seda, mida tema tahab, vajab ja soovib. Inimene astub vastu ja kasutab relvi, kui ta tunneb, et tema Minu õigus on ohus. See on vägivalla kogemine, enese olemist ähvardav oht – keegi teine keelab, peab veaks, naerab välja ise olemise õiguse. Need on üksteise erinevad nurgad, mis puutuvad ja puudutavad teineteise vastu. Kõigil on õigus – olemas õigus, Minu õigusele, ja sellest õigusest on, inimese jaoks, saanud Minu oma.

Minul on õigus olla Mina Ise. Sõdides kaob inimesel justkui võimalus valida, mida ja/ või kuidas öelda, teha, olla. Tema vaatenurk saab suunatud „Minu oma” õiguse kaitsmisele. Inimene ei saa aru, miks ta oma väljendusviiside peale kohtab negatiivsust ja vastuvõtmatust, kui temal ju on sellise valiku peale õigus.

Vastu tulvavad sõnad ei lase olla rahus ega aita toetavalt luua enamat, vaid justkui löövad tuntavalt pihta ja tõmbavad vett peale. Kõigil on õigus tunda omi tundeid, kuid inimene ise ei taha kõiki oma tundeid tunda – inimene ise ütleb iseendale „Minul ei ole õigust olla selline, sest sellisena olen vale!”

Oma tundest lähtuvalt tunneb inimene, et temal on õigus öelda, teha oma samm, väljenduda – sest see on Minu õigus, mis tõestab talle, et kui ta saab nii või teisiti valida, siis ta on vaba. Hoolimata sellest, et inimene omab, Minu oma õigust, on tema sees hirm, et kuidas keegi teine võib oma enda õigust tõlgendada ja oma tahtmises valib teha. Inimesel on hirm, et tema enda, Minu oma õigus, ei kehti ega loe alati, sest ka teistel on õigus teha ja öelda. Kuid, kui teine valib olla selline, milline ei tohiks olla, kuidas saab tollele teisel olla selle jaoks õigus – kes keelab vale olemise ära ja teeb otsuse kummal on õigem õigus?

Lahendust ei sünni, sest seda ei leita – mõlemal on olemas oma õigus iseennast ja oma õigust kaitsta. See on tahe, et teine tunnistaks – jah, Sinul oli õigus valida teha nii ja öelda seda. Kui öeldakse, et oligi õigus, siis jõutakse välja sinna, et õigus oli, kuid tulemus on vale. See on inimese teadmine enese sees – mina ei saa muuta seda, et olin vale. Olin – kõlab - olen valena - ja sellisena olemise vastu võitleb inimene kõigi oma jõududega. Ükskõik, mis või kuidas öeldakse või mõeldakse, kuid seni, kuni inimene kaitseb oma õigust olla see, millisena ta oli – iseenda jaoks õigena - ei sünni lahendust.

Minu õigus – vabadus olla - lähtub tundeminast – see on õigus, mis toetub sellele, et teisel ei ole õigust tekitada oma sõnade, tegevuse, olemisega inimese sees sellised tundeid, millega ta toime ei tule, kuid kui nii juhtub, siis valib inimene lahendusviisi, mis on tema jaoks õige.

Inimene, teise inimesega vastamisi seistes, võiks enese käest küsida - kas ta tahab edasi astuda või on, oma Mina kaitste,s unustanud iseennast paigale – võitlema oma tundeminana selle eest, mis on inimesele Minu oma ehk Minu õigus ehk Minu vabadus st tunnete vabadus st hetk, milles olles enam ei pea tundma seda, mida ei taheta tunda. Tunde peaks vabastama avalik kinnitus ja tunnustus - inimene ei olnud ära olnud hetkes iseendana olles vale. Kuid seda ei kuule, sest seda ei öelda, sest seda ei peeta õigeks - olid tunded ja seega oli valena olemine. Inimene nimetab ise ennast valeks, sest ta kaotas selle, mida tal ei olnud - ta ei saanud, osanud teha nii, et olematu päriselt olemas oleks - inimene ei saa olla õige seal, kus ta ise enese otsuse järgi oli vale.

Inimene kannab iseenda poolt loodud prille ja sellepärast ei saa ta olla alati kindel, millisena ja kuidas näiv Maailm päriselt olemas on - kus ja milline on tegelikkus ning kus ja milline on ettekujutus ... Inimene saab tunnistada ise endale – "Mina ise saan enese olemist muuta – vahetades vaatenurka, vahetan välja selle tunde, läbi mille Maailma vaatan."

Marianne

14.07.2021.a

Olematu kaotuse hirm

 

Kui mul oleks hea olla,

siis kinni hoiaksin

ja edasi oleksin.

Kui mul oleks hea olla,

siis vist uinuksin

ja lihtsalt oleksin.

Kui mul oleks hea olla,

siis poleks minus vajadust

enesekaitseks vastu võidelda

ja rahutu hing

teeks Maailmaga rahu.

Kuid minul ei ole hea olla,

tunnen eneses peituvat hirmu -

minus ei ole kindlust

ega jalge all pidavat pinda,

juured on lahti maast

ja tunnete lainetus

viib tasakaalutu paigast.

Kinni püüda tahaksin,

oma enese vabaduse,

kui sinise linnu,

mis aegu tagasi

põgenes peost.

Tõuseb vajadus

teha nähtavaks ennast

väljaspoole ise ennast,

pole millesti kinni hoida,

sest iseendana olles

tundun olevat väiksemast väiksem.

Hääl on tuhm,

sõnad tühjad,

mõtted lagedad -

need ei ulatu

ega puuduta -

neist vaadatakse mööda,

need jäävad teele,

hüljatuna tolmus konutavad.

Tunduvad välja voolanud sõnad

asjata öelduna,

kedagi pole kohal,

et olla vaatamas,

kedagi pole kohal,

et olla kuulamas,

kedagi pole kohal

häid sõnu lausumas -

ei ole toetust,

mis nähtavalt toetaks,

ei ole hoidmist,

mis tuntavalt hoiaks.

Tundun tunnete sisse

ära uppuvat,

põhja välja vajuvat -

on hirm kaduda,

nähtamatuks hääbuda.

Olen ületanud märkamatu,

kuid eneses tuntava joone,

mis eraldab valguse ja pimeduse.

Jäin sumbunud vaikuse sisse -

valgus läks teisale ära,

kuu pimedaim pool

kustutas teed näitavad

laternad ära -

tumeduses ei näe

toetavat õlga

ega abistavat kätt -

komistan, 

sest jalgeil puudub siht.

On tunnetest sündinud meri

korraga ääretult lai,

vahused lained

löövad valusalt näkku,

välja voolavad pisarad

ummistanud on silmad,

õhku ei jätku,

et hingata saaksin -

hing ei leia rahu.

Tundelained kasvavad üle pea,

veel natuke ja enam ma ei jaksa,

hoida ennast pinna peal,

ahmin õhku,

kaon,

vajun,

kaon,

vajun ...

Enam mind ei ole -

kardan valu,

hirmu pimedust,

halvavat teadmatust -

on süda suletud

ja ei ole valgust.

Võitlen selles kohas,

kus enam ei ole,

võitlen selle eest,

et mitte tunda.

Tahan kinni hoida

kätte saamatut -

uksed suleti,

aknad kinni pandi

ja kardinad ette tõmmati.

Olen vaba minema,

tuul pöördus

ja lava vahetus -

ikka veel tahtsin,

kuid mida,

ikka veel vajasin,

kuid mida,

käe tõstsin,

et koputada,

kuid selle teo

mõttetust tajudes

käel lasin alla vajuda.

Luban enesel olla,

olen iseendaga

selles hetkes,

milles olen.

Ühinen olevaga

ja jalad leiavad pinna

enam ei pea ujuma

sinna või tänna või kuhugi.

Tunnetemeri vaibus

ja vesi tagasi tõmbus

kaldaliivale astusin,

merevahtust sündisin -

olin olemas,

oli valgus

ja jalge alt algas

uue tee algus ...

Marianne

12.07.2021.a

Inimese õigus olla kroonitud pea

 

Inimese õigus

on tulla,

olla ja kasutada,

kui juba olemas ollakse -

kuid inimese jäetud jälgedes

puudub austus

emakese Maa vastu.

Ei ole vahet,

et olemas oli,

et olemas on

või enam homme ei ole

sest loeb see,

et ollakse olemas

ja just täna kõike kasutamas.

Jah, kasvab maast

justkui iseenesest,

võetakse vastu see -

mis antakse,

kuid, kui ei meeldi

ega täna sobi

siis valitakse,

väljapraagitakse,

midagi muud nõutakse.

Maast kasvab,

maast tõuseb,

maa kannab,

maa annab -

kuna juba oli,

siis nii

vist on igavesti.

Seega ei ole vahet,

kui võtta

või jätta,

küll saab

ja kui ei anta,

siis oma õigust

taga nõutakse.

Inimene Maa peal kõnnib,

kuid ei kõrvu ega ühes,

vaid selle sama,

emakese Maa peal,

trampides,

tema jäetud jälgedesse 

jäävad armid

seljataha maha.

Üks tähtsa ja õigena

kõndimas peal -

teine, tema all,

kandmas kroonitud pead -

külge tõmbav jõud

hoiab teist maapalli peal.

Nii nagu sees

nii ka väljas,

nii nagu ülal

nii ka all -

kuid kuidas näha,

üles leida osata

sarnasust – samasust,

kui Inimene on kuningas,

kelle jaoks ja pärast

on Maa ja Ilm olemas.

Puudub austus Maa vastu,

tänuga ei osata võtta vastu,

sest mida või keda tänada,

kui ise võib

ja kõike saab muuta

ja enese jälgi

igale poole jätta -

nähakse ennast,

otsitakse ise ennast,

vajatakse enamat,

tahetakse paremat,

kui see, mis oli,

kui see, mis on -

seega peab ema andma,

vastutust tundma,

kohustust kandma.

et laps oleks rahul,

et laps emalt ei nõuaks

ega tunnetes tormeldes 

maid põletaks.

Puudub austus Maa vastu,

sest ennast kõrgemana nähakse,

sest ennast paremana tuntakse

ja seega taas käsi välja sirutatakse

ning oma nõudmised

välja laotakse

ja oma tahtmised täidetakse -

võttes, võttes, võttes.

Kuid mida, millal ja kas

ka tagasi antakse?

Kuid millal ja kuidas

ka tänatakse?

Kuidas õppida austama seda,

keda võrdsena ei nähta -

seda, kes ei ole sama,

sest teda samana ei nähta

ja seega südant ei avata

et ise ennast osata vastu võtta.

Marianne

12.07.2021.a

Elustunud mälestus

 

„Kui olen seal, kus on teised, kuid ei saa seal olles tunda end olulise osana, siis tajun end kõrvalisena ja seega süveneb minus turvatunde puudus ning kasvab üha suuremaks soov tunda end olulise osana – kogeda päriselt koos olemist – minu jaoks ollakse olemas.

Milline on õppetund, kui sellised hetked ja kohad korduvad? Milline on mind liigutama panev eesmärk ja millise ülesande olen enesele loo lahenduseks andnud – luua olemas olevast iseennast – kasvatada parimal võimalikul moel iseenda väärtust. Kuid turvatunde puuduses kasvab frustratsioon, sest iseennast kaitsetuna tundes, ise ennast kaitstes, ma ei loo, sest olen valvel ja minu jaoks ei ole olemas seda kohta, kuhu avarduda – mina ise, ennast kaitsvana, ei näe seda kohta, kus saaksin võimaluse iseendana olla, et vabana luua.

Otsin seda minu oma, milles oskan ennast õieti tunda ja saan olla iseendana. Leides endale - Minu oma – saab sellest minu st iseenda väärtus väljaspool mind. Minu võimekus, loovus, sära – see kõik olen see „Minu oma” tähelepanuvalguse käes. Kuid minu väärtus kaob, minu enese silmis, kui Minu oma ei võeta vastu, seda ei kasutata või seda tahetakse, mind kõrvale jättes, endale võtta. Siis kasvab minus hirm, et jään kohata – välja, kuid väljas olles mina ei saa teha ega anda ja seega pole mul põhjust ega õigust saada sees kohta, et olla osa.

Andmine ei märgi ära antut igavesti enese omaks ega anna ka õigust igavese omamise jaoks. Kui keegi ei küsi, st ei tee vahetuskauppa, siis ei ole, andmise jaoks tehtu enesele saanul, kohustust anda vastu, kuid nii kaob minu loos tasakaal, sest annan ära oma, kuid vastu ei saa omale jäävat. Annan oma aega ja mulle meeldib tegevus, kuid ma ei näe enese panuse kasutamist, rõõmu selle olemas olemisest, vajalikkust ega tulu – tulemus ei kasvata minu väärtust. Minu looming on sel juhul töö, kuid töö on see miski, mille eest peaksin saama palka. Kuid ilma minule vajaminevat vastu saamata ei saa mina palka ja kogu minu lugu on seega tasakaalust väljas.

Miks mina siis teen? Miks mina siis taas tunnen? Luues ja tundes loeb see, mida kohtan rohkem – kas vaikust st eitust või nähtavat ja tuntavat toetust st jaatust. Luban enesel luua st suurendada oma väärtust, kui mingil moel näen end olevat osa, kuid vaikust kohates tunnen ennast vargana, kes kasutab teistele kuuluvat ja teeb sellega seda, mida ise õigeks peab, kuid luba ei küsinud ja seega ei olnud ka antud. Tundes ennast osana, on mul olemas luba, kuid tundes ennast väljajäetuna – see luba kaob.

Ennast osana tundes ja enesest luues, kasutasin ja jagasin edasi seda, mis endast väljastpoolt leides, ei olnud minu ega minu poolt loodud – see oli kellegi teise Minu oma. Võisin luua küll enamat, kuid need, kelle – „Minu oma” – kasutatav oli, tundsid hirmu, et luues võtan justkui ära, vähendan nendele kuuluva väärtust. Hirmu tundes nad ei võtnud loodut vastu ega kasutanud seda – seda ei olnud nende jaoks olemas. Nemad tundsid ennast üksinda tugevamatena, sest nii omasid nemad ise kontrolli selle üle, millise näo ja sõnadega nad Maailmale vaatamiseks väljapandud on – nende enese „Minu oma" väärtuse suurendamine oli jätkuvalt nende eneste kätes ja kogu sellega seonduv tähelepanu jagamatult ainult nendele suunatud.”

See, mis on juhtunud see on juba ära juhtunud – see oli lihtsalt üks mälestus, mis elustus, kui inimene ühendas ajad.

Ollakse koos, et ühisosa saaks parem, tugevam, elujõulisem – ühine energia, kuid inimeste Mina tahab tähelepanu, sest ta vajab elujõulisena olemiseks nähtavana olemist. Mina vajab, et ühises sees olles – Minu oma – oleks valgust püüdmas ja seega eraldi seismas. Inimesed ei ole koos olles koos, sest sageli hoiavad nende endi Mina-d inimesi lahus. See on hirm - ühes olles "Minu oma" kaob. Mina-d maalivad, valitud tunnetega, reaalseks inimeste salajased hirmud – igaühele vastavalt soovile – ettekujutatu saab nähtavaks ja tuntavaks.

Kas teistega ühes olemine võtab tegelikult midagi ära? Kas ka tegelikult kaotatakse midagi? Inimese hirmuga mängides võidab punkti manipuleeriv tundemina, sest inimene kardab tunda ennast valesti - olla vale tundena. Teised koos on jõud, kellega ühes olles kardetakse pihta ja haavata saada – iseenda tundega iseendas iseennast tunda.

On hirm, et kui ollakse andnud ja on ära võetud, siis inimest ei ole enam vaja. On hirm, et kui anda ei ole, siis enam ei vajatagi. See on inimeste aeg, mis räägib inimeste sees ja ulatub, läbi inimeste, tänasest eilsesse ja eilsest tänasesse. See oli aeg, mil inimestel olid omanikud. See oli aeg, mil iga inimene ei olnud Inimene. See oli aeg, mil oldi nimetuna, kellegi omad – orjad – ja orja väärtus võrdus selle väärtusega, mida ja kas oli omanikule vaja – ei vähem ega rohkem. Omanik oli see, kes valis, otsustas ja viis täide.

See on inimeste aja loo katkiste inimeste lugu, mis räägib kivides ja kandub, ajaga ühes, ajast aega. See oli aeg, mil kehal ei olnud iseolemise vabadust, meel vaikis, et ellu jääda, valitud vaikuses jäi inimeste lugudesse tunnete segadus – Mina-d tõstsid pead. Mina oli see kindlus, millega inimene defineeris iseennast - Mina tunnen - mina olen olemas.

Meie-de sees kaob justkui iseolemise vabadus, sest peab olema nii ja teistsugune, et sobida, sulanduda ja mitte tunda - avaneb orjana oldud aeg. Inimene ei saa oma Mina-st lahti lasta, sest see on kui päästerõngas, mis takistab massi sisse sulandumist ja seega kadumist – nii usutav on Mina maalitud pilt. Kuid huvitaval moel saab, Meie-de sees olles, vabadusest tähtsamaks selle vabadust piirava Meie sees püsimine. Meie-de sees on võimalik püüda enesele tähelepanuvalgust ja kasvatada enese väärtust. Inimese jaoks on eluliselt oluline enese püsiv ja hinnaline väärtus ning selle tõestamine kõigile - teistele ja ka ise endale. Enese väärtuse tõestamiseks on vaja kõikide vaatavaid silmi – tähelepanu, sest tähelepanu pidev voog ja õige kogus kasvatavad enese väärtust. Õige tähelepanu oli ja on vajalik, sest see annab petliku kindlusetunde, et inimesel on õigus oma kohale ja seega on tal alles luba elada. 

Inimesel, orjana, ei olnud nime ega õigusi - ta oli Meie oma - ta kuulus teistele ja ta oli liidetud, kuid seisis nähtavalt eraldi. Koos olid omanik + ori, kellel ei olnud õigust iseendale. Tänase päeva Meie on justkui omanik, kes omab enese sisse kuuluvaid inimesi. Tähelepanu kustutab aegade hirmu, kuid ei kaota seda, sest lugu ei ole mõistetud – enese osa süsteemi korrastumises ei mõisteta. Inimeste Maailmas toimuvad konstellatsioonid, korratakse möödunud hetki ja taasluuakse kohti, kus tunda, kuid enese aja loo kõrvalt vaatamise asemel elatakse nii nagu see oleks ainus ja viimane hetk. Inimesed ei mõista ega näe toetust enesele, sest tundemina maalitud pildid ja toimuv on nii vahetu ja oma, et selgust ei saabu. Inimesed võitlevad vastu ja kaitsevad ise ennast, ehitavad seinu ja vahetavad relvi võimsamate vastu.

Fookus on suunatud elavas hirmus elustunud hirmudele – hirm oma hirmu reaalsena kogemise ees kasvab – oodatav on kohe käes, ainult üks sekund on alles jäänud, veel varbad peavad, kuid siis ollakse üle ääre. Selles hetkes tunneb inimene, et tema läks katki - korraga ei ole enam mitte millelgi vahet, sest enam ei ole mitte midagi kaotada. Sellel hetkel lõpetab inimene võitlemise ja lihtsalt on.

Sellest kohast on võimalik loost välja või tagasi mustrisse astuda. Kui inimene valib enesele ohvrina, kelle tiivad on murtud, olemise, siis võtab ta orjana olemise vastu ja otsib enesele peremeest. Kui inimene teeb vahet iseendal ja oma tundeminal ning vaatab lugu kõrvalt, siis valib ta olemise voolava vabaduse.

Marianne

08.07.2021.a

Maalitud suu

 

Kui etendus on saanud läbi

ja eesriie sulgunud,

jään järele Mina

vaikuse sees.

Aeg veel möödunust vabiseb –

võbeleb hääbunud aplaus.

Oli, sest mäletan,

kuid enam ei ole.

Olevast sai olnu

ja seegi libises peost –

alles ei jäänud.

Eesriide sulgudes

oleksin kui välja jäänud –

jäetud.

Kõik teised

jäid teisele poole

seisvat seina.

Pole kedagi jagamas

minust jäänud jälge –

minu mälestust

elusana hoidmas.

Tegevus kestis ja oli,

kuid siis saabus ääretu tühjus,

publik veel garderoobis sumises

ja seejärel lendas ära öhe -

midagi ei jäänud kestma.

Elas ja oli

minu sees uskumus -

tähelepanu saades

olen ja saan

olevast osa.

Tegelikult ei ole ju,

mina ise

ei tunne end olevat,

sest mina ise

näen ju,

et ei ole –

teised jäid teisele poole.

Mina ise

astun eraldi -

lavadele seisan -

tähelepanu vajan.

Vajan tähelepanu,

sest see ühte seob,

võimaluse annab

olla ja saada osa.

Seega ongi -

nemad seal

ja mina siin.

Töö sai tehtud,

tähelepanu püütud,

on aeg edasi minna -

olen vaba astuma,

kuid seisan endiselt

lavale jäetuna -

ära minemast,

takistab näiline sein.

Pole kätt,

mis sirutuks

ja eesriide avaks -

palun, teen ükskõik mida,

andke pisikene killukene

jagage tähelepanu,

siis näen ja saan olla -

tunda end olevana osa.

Uue suu maalin

ja järgmisele lavale astun -

tähelepanu valgus

lootuse minus äratab -

saan, olen ja jään ...

seni, kuni etendus kestab ....

Marianne

07.07.2021.a

Igal lool on vastas pool

Et valitseks tasakaal,

siis, kui ühel pool on muhk

on teisal jälle lohk -

on natukene välja võetud

ja tsipakene juurde pandud,

et nii vahelduse mõttes,

olemas oleval,

oleks vastas pool olemas -

oleksid olemas mäed ja orud,

kui seljakumerus ja põlveõnarus,

oleksid olemas lumi ja jää

kui pehme peopesa ja nurgeline küünarnukk -

oleksid olemas mina ja minu Mina,

kui olemine ja tunnetega vastu reageerimine -

on igal lool olemas oma vastas pool ...

Marianne

06.07.2021.a

Õhtud baaride sees

 

Õhtud baaride sees

on üksikute hingede hetk,

kus teiste sarnaste seas

saab inimene ühe aja sees

koos olemise võimaluse.

Kui ei ole ka kedagi teist,

siis on joogiga klaas see,

mis annab peatusele mõtte

ja käe viimine edasi-tagasi

aitab aega liigutada edasi.

Baaridaami avardunud süda,

kui hell mantli hõlm,

õhtuseid januseid

enda embuses hoiab

ja üksikuid hingi toidab.

Ei, siin ei jagata armastust,

siin joodavast saab lohutust,

kurgust alla kallatav

väsinud teelkäija uimastab

ja aitab unustada olevat.

Tundub, et märjuke päästab,

sest blokkis pidurid vallandab

ja inimene ise endal olla lubab -

kuid üle saali kõmav vali naer

sisemuse tühjusest pajatab.

Ka koos olles üksinda ollakse,

kurbuse pisaratest raske rüü

õlad küüru vajutab

ja inimese laua üle kummardab.

Võib juua klaasi ja kaks,

valida pudeleid,

mida ära proovida,

kuid olemas olev ei kao,

jääb inimese saatjaks kurbus -

kahenäolise üksinduse

ettepööratud pale.

Baar ja piiskadega kaetud klaas

on vaid lava,

kus käib etendus -

kui baari uks

enese taga suletakse,

tuju tõstnud muusika vaibub

ja säravad tuled tuhmuvad,

siis astub taas ligi üksindus.

Natuke kõikuval sammul

läheb oma teel inimene

ja kindlalt teda saatmas on

truu ja ustav kaaslane -

valutava südame pisaraist 

läbi vettinud hall üksindus.

Marianne

05.07.2021.a