MEDITATSIOON VOL 9 Tuule vägi

Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Sa kõnnid mööda rada (), mis viib Sind mereranda (5), Sa seisad kõrgel kaldal (5), Sinu ees laiub värve vahetav vahune meri (5), Sinu taga on rohelise lagendiku avarus (5), Sinu pea kohal on sügavast sügavam sinine taevas (5), Sinu jalad toetuvad kindlamast kindlamale kaljule (5), Sa seisad (), oled (), vaatad () ja tunnetada (15).

Sa tunned, kuidas tuul Sind tasakesi puudutab (5), Tuul tuleb vaikselt ja õrnalt Sind sasima (5). Sa tunned, kuidas Sinu energia kasvab (7), Ta ei mahu enam Sinu piiridesse (7), Sa sulandud tuulega ühte (14), Sa liigud kui tuul (7), Sa mõtled kui tuul (7), Sa tunned kui tuul (7), Sina oled tuul (14).

Sinu sisse on kogunenud ja kuhjunud nii palju erinevaid tundeid ja emotsioone (3) Sinu sees on pinged (3), Sinu sees on mured (3), Sinu sees on viha (3), Sinu sees on valu (3). Nüüd oled Sa tuul (5), Ja nüüd saad Sa nad kõik tuulena välja elada (5), lahti lasta (5) ja minema puhuda (5). Kui soovid, siis maruta (3), torma (3), lõõtsuta (3), vihise (3) - tee kõike seda, mida soovid ja ihkad (3). Sinine taevas (3), vahutav meri (3), kivised kaljud (3) ja roheline maa (3) toetavad, hoiavad ja juhatavad Sind (40)

Sa tunned (), kuidas Sinu energia hakkab koonduma (7) ja Sinust saab seeme (7), mille tuul hoolitsevalt maapinda külvab (7). Nüüd hoolitseb tuul Sinu kasvamise eest (3), Sinu kastmiseks toob ta vihmapilve kohale (7), Valguse ja päikesesoojuse kinkimiseks puhub taas pilved laiali (7), Sinu kaitseks külma ja tormituulte eest on ta kui soe sall Sinu ümber (7), Sinu püstihoidmiseks seisab ta Sinu toena (7), Tuul sosistab tasakesi Sulle kõrva möödunud aegade ja erinevate maade saladusi (5), tarkusi (5) ja õpetusi (5). Kuula ja jäta meelde, mida ta Sulle räägib (30).

Sa kasvad ja sirgud (7), kuni oled kasvanud iseendaks (7). See oled Sina (3), vaata oma käsi (3), keha (3) ja jalgu (3), Puuduta ennast (3), silita (3) ja tee pai (3), Liiguta ennast (3), tõsta jalg () ja tee esimene samm (3), harju uuesti kõndima (7). Astu nüüd tuulele vastu (3), ulata talle oma käed (3) ja tunneta teie ühtsust (7), Kallistades tuult (3) kallistad Sa ka iseennast (3), Tundes tuult (3) tunnetad Sa ka iseennast (3) - see kõik, mis on tuules () on ka Sinus, sest Sa kasvasid temast () temaga koos (21).

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.

Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.

Marianne

30.06.2017.a

Oleme  kui paadid, mis seilamas Maailma meredel. 

Katki  olles ja lekkides otsime võimalusi enda parandamiseks.

Kursilt eksides või uusi randu avastama suundudes, muudame oma sihti.

Elumere tormistel lainetel või tuuletutele vetel rännates

muutume, parandame ja kohandume, et

iseendile parimat võimalust valides,

oma eluenergiaga suure Maailma voolusängi vabades vetes voolata....

Marianne

29.06.2017.a

Mälestuste võim ja jõud

Avaldatud http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/malestuste-voim-ja-joud?id=78720952

Oma mälestusi täites voolasin ma armastuse energiast tühjaks...

Mälestus on salvestunud hetke tundeenergiaga pilt, heli, lõhn, sõnaline, füüsiline või vaimne aisting. Mälestus on salvestunud hoiatus ellujäämiseks, mis aktiveerub, et enne kui me tegutsema asume, tunneksime selle mälestusega seotud energiat ja oleksime valmis võimalikuks ohuks. Me kanname endas nii iseendi kui eelnevate sugupõlvede ja eelmiste elude salvestunud hetki - need on mälestustega edasi antavad teadmised.

Just põlvest põlve teadlikult või alateadlikult edasi kanduvad mälestused toovad suguvõsadesse kaasa salvestustega seonduvat energeetikat ja iga omas ajas elav sugupõlv tunnetab, kas energia saab nende elus vabalt voolata või võetakse siin olijatelt, et täita auke ja tühimikke, või kannab suguvõsas kanduv energia edasi emotsionaalset laengut, mis viib uuesti ja uuesti ellu eelnevate põlvede mustreid. Iga inimene uuest põlvkonnast saab võimaluse valida, millise energiaga ta mälestustest liitub, kas valib alandliku ja nö saatusega leppinu rolli või proovib vastuhakku, makstes eelneva eest kätte ja soovides oma tasu, või valib ta armastuse, mõistes ja teades, et igal olnud hetkel oli oma koht ja aeg ning tunnistab teadlikult, et need on vaid mälestused, mis liine pidi edasi kanduvad. Kui mälestus on meieni jõudnud, siis järelikult oleme temaga seotud ning ta aktiveerus kuna meis on temaga sarnane energia ja nüüd on meil soovi korral võimalus selle mälestuse energiat muuta.

Milline mälestus aktiveerus, seda liinipidi tagasi liigume ja selles salvestunud energiat käesolevas hetkes ka kanname. Mida rohkem on sarnaseid mälestusi, seda tugevam on edasi kanduva tunde energeetika ja seda tugevamalt ta käesoleva hetke tunnet võimendab. Mälestuses viibides oleme mõlemas, nii siin kui seal korraga, ja oleme sel hetkel see, kumma energiaga hetk oli tugevam, kas olnu või käesoleva oma. Tunded, mis käivituvad, proovivad meid samasse seisu viia - kui mälestus on täis positiivsust, siis annab see meile siia jõudu juurde, kui negatiivne või täitmist vajav, siis tühjeneme, andes oma mälestusele elujõudu juurde.

Me väldime kohti, tundeid ja inimesi, kellega seonduvad meid tühjendavad mälestused ja, kuigi sellel kõigel ei ole enam tänase päevaga seost, ei soovi me ikkagi neid mälestusi aktiveerida. Meil on iga inimesega omad mälestused ja just sellepäras käitume, oleme ja suhtume neisse tundega, mis meie mälestustesse on salvestunud. Tegelikkuses on teine inimene muutunud, kuid jätkuvalt mälestuse energiat kandes ei saa me teist inimest kunagi uue ja avatuna vaadata.

Sündmus, mis salvestus, oli meelde jäänust tegelikult laiem, meelde tuletades mäletame ehk ka muid osi ja tundeid, kuid salvestasime olnust vaid ühe osa, selle, mis seondub meie suurima vajadusega sel hetkel, nt kui meis oli turvatunde vajadus, siis mäletame, kuidas pidime end kaitsma, mitte seda, kuidas olukorraga toime tulime. Kui meis ei olnud vajadust või saime täidetud, siis mäletame hetke helgust, positiivsust, head energiat. Seega mäletame seda tunnet, mis oli salvestuse hetkel ülekaalus, kas vajadus või täidetus ja seda energiat kannab endas ka mälestus.

Mälestusi saab muuta, me võime teadlikult õppida mäletama sellest hetkest teist tunnet – seda, mis seal tegelikult veel oli. Me saame vaadelda salvestunud tunnet, mille kaasa võtsime, kõrvalt ja huvitatult, samuti seda, mis juhtus ning kuhu välja jõudsime, ja leida üles see, mille oleksime võinud kaasa võtta. Seejärel õpime teadlikult mäletama positiivse poolega kaasnevat tunnet, katkestades sellega soovimatu energia voolu.

Kui mälestus aktiveerub ja me ei suuda sel hetkel energiaid lahus hoida, siis elame hetke üle parimal võimalikul moel ja hiljem, kui oleme valmis, vaatame salvestunud hetke uuesti ning muudame teadlikult kaasavõetud energiat. Kõik, mis juhtus, jääb alles, kuid vaatenurga muutusega muutsime juba salvestunud energiat.

Oluline on teadmine, et mis iganes juhtus, mis iganes sellest välja tuli ning kus iganes me hetkel oleme, oleme toime tulnud, sest oleme suutnud ka mälestuste energiat endas kandes edasi liikuda, küll raskemalt ja ennast kulutades, kuid me oleme seda teinud, sest tulime sel hetkel toime enda jaoks parimal võimalikul moel. Nüüd on aeg seda tunnistada, ennast tunnustades ja iseenda mälestuste eest vastutust võttes ja salvestunud energiast lahti lastes kasutada võimalust seda muuta. Kõik selleks, et meie ise, siin oma elus, iseendana igasse uude hetke uuena astuda saaksime.

Marianne

28.06.2017.a

Päev, mil ma katki läksin....

Jagamine

See juhtus pühapäeval kui ma tundsin, et minu armastuse vajadus on neelanud kogu armastuse, mis minus oli ja ma olen täiesti katki....

Ausalt tunnistades on minu lood mind tõeliselt muutnud. Ma olen neid kirjutades ja läbi elades suutnud muuta mitmeid mustreid, uskumusi ja oma igapäeva elu. Ma käisin pika tee, et olla valmis üheks rõõmusõnumiks, ma soovisin suuta rõõmustada kui see hetk kätte jõuab ja selle sõnumi saabudes ma tundsingi siirast rõõmu. Ma soovisin tunda end turvaliselt kui mul tuleb jagada lähedast inimest tema eelmise perega ja ma suutsin seda. Ma tõesti olen veel ja veel neid muutusi ellu viinud – minul ja minu lugudel on see võime.

Kuid pühapäeval lihtsast söögilaua vestlusest alguse saanud lugu, viis mind minu elu kõige läbimõeldumate lahkumise mõteteni. Ma kuulsin kõiki neid märkusi minu käitumise, hääletooni, nõudmiste jne kohta, mida olin kuulnud juba mitmeid kordi enne seda, aastaid ja isegi aastakümneid tagasi, teiste inimeste käest. Ma tundsin, et olen kõndinud pika tee, kuid jõudnud ikka tagasi algusesse. Justkui, midagi ei olekski muutunud ja minu soov muutuda osutunud võimatuks ning selle nimel tehtud töö ja lahendused ummikusse viivateks. Ma tõdesin, et olen ikka oma olemuses samasugune.

Ma jooksin kokku kui püüdsin tõestada, miks ma vajan ja olen nii oluline, et mind armastataks. Miks on mulle oluline kui minu lugudele tagasisidet antakse, neist hoolitakse ja kui suur osa nad minust moodustavad. Ma tundsin, et tegelikult ma ei pea tõestama oma perele ega maailmale, et olen oma lugudega oluline. Kuid ma tundsin, et ma ei saa armastust selles keeles, milles see minuni jõuab, sest mina vajan teist keelt. Samas sain aru, et ma ei saa sundida teisi andma seda, mida nad ei soovi, ei oska või ei viitsi.

Usalduse lugu hakkas sündima eelneval nädalal, kuid ma ei jõudnud kuidagi teda arvutisse kirjutada. Seni kuni ta veel minus ja paberil kasvas, tõi elu igapäev minuni usalduse teemaga seonduvaid väljakutseid, iga järgnev päev aina tõsisema. Pühapäevane oligi see kõige raskem – ma tundsin, et olen ebaõnnestunud inimesena inimeste seas. Ühel hetkel kaotasin usu iseendasse ja oma lugude võimesse. Sel hetkel tundsin, et see punkt on nüüd viimane. Ma olin leidnud endas üles selle, mida maailmaga jagada. Minust sündis see miski, mis on ainult minule oma. Ja, siis seisin ma kohas, kus nägin, et see ei tööta. Mida on siis minul jagada. Mis on see, mis annab mulle ja maailmale võtme muutusteks.

Oi mul oli endast nii kahju. Ma nutsin ja nutsin, valust tõmbusin kooku ja lebasin hääletus karjes. Ma käisin läbi ikka ja jälle oma mustrit. Ainus, millest ma suutsin kinni hoida, oli teadmine, et Mina ei ole vale. Ma otsisin uusi käitumisviise ja tegin plaane oma elu otste kokkutõmbamiseks. Ma sain aru, et väga palju selleks tegema ei peagi, sest olen seda teed juba kõndimas. Tegelikult olen tundnud, et minus puudub oskus ja teatud energia edasi minna. Minu eelnevad elud on lõppenud palju varem ja nüüd on elus olemise pidepunkti leidmine tunduvalt tõsisem väljakutse.

Ma vajusin sügavale sisse, tardumuse ja vaikuse kaitsvasse varju. Tundsin, et võime olla taas avatud on siinsamas – vaid üks ainus samm, kuid selle astumine tundus nii võimatuna raske, et lihtsam oli jääda sügavate lainete alla või astuda viimane samm.

Ma teadsin, et kirjutamine aitab, aga ma ei tahtnud seda teha, sest soovisin oma tunde sees olla, seal kus mul on endast nii kahju ja kus ei ole kohta usul ja usaldusel endasse ega muutustesse. Usalduse lugu ei saanudki varem lendu minna, sest ta viimane osa sai paberile alles pühapäeva hommikul. Seejärel tuli see endas nii sügaval läbi elada, et saaksin edasi minna - Tasakaal, vastutuse võtmine ja armastus – ja alles siis, sain loo lendu lasta. Kirjutamine vabastas tardumusest, andis võime taas suhelda ja võimaluse olnut kõrvalt vaadata.

Minu sees on vaimne väsimus ja magusa šokolaadise koogi isu. Ma kõnnin oma teed tempos, mis on iseennast usaldades järelikult mulle jõukohane ja tulemusi loov. Kuid pühapäeval palusin ma siiralt, et näeksin eesootavat ja tajuksin sihtkoha energiat, selleks, et leida endas jõudu edasi olla, kuid ma ei näinud (vist) või, siis ei tundnud seda ära või olin lihtsalt oma tunnetes nii sügaval, et sealt ei paistnud see kätte.

Ma proovin maailma usaldada ja olla leplik, kuid, siis tundsin, et viha on hea, see annab jõudu, et edasi olla. Minu raputamiseks, olid avalikus rannas jälle inimesed ja nende lahtised koerad või vastupidi. Kui suur mastif tuleb ühe korra haukudes ja teeb minu ümber tiire, las ta siis olla, ehk saavad tema inimesed seejärel aru, et ma ei soovi sellist kogemust uuesti läbi elada. Kuid oo ei, see koer tuleb nüüd koos oma terjerist sõbraga ja koos on neil suurem võim ning territoorium. Omanike asjatud tagasi kutsumised ei viinud soovitud tulemuseni. Ise veel nutust ja oma läbielamisest nõrk, ei pidanud ma vastu ja palusin viisakalt koerad kinni võtta. See naine vastas „viisakalt”, et: „Ole nüüd, las sel olla, me tunneme oma koeri, nad ei tee mitte midagi.” ja tõesti, see naine ei teinud midagi. Hetk hiljem kasvas minus lause, mida ma soovisin sellele naisele öelda:

„Sa ei kontrolli oma koera, veel vähem suudad Sa iseennast kontrollida ja oma teo eest ei ole Sa valmis vastutust võtma.” - seejärel sain ma aru, et see lause oli mulle endale, minu usalduse loo võtmeks.

PS veel mõni hetk ja ma saan, kahte erinevat, Art Cafe mõnusat tordiviilu nautida....

Marianne

27.06.2017.

Maailm mängib – Kas Mina usaldan kaasa mängida?

Astudes uue päeva hommikul Maailma, kas olen siis avali ja lahti, avatud kõigeks, mis mind ees ootab – andma, võtma, suhtlema ja olema või ei tunne ma end turvaliselt, ma ei usalda iseennast, seda, mil moel ma toime tulen – seisan oma piiride ja ootustega kõrval – ei usalda kaasa mängida. Ma ei uskunud, et Maailma mängud on minu jaoks turvalised, sest ei usaldanud olla ja näidata end iseendana. Mind ümbritsesid raamid – ettevalmistus ja kontroll – ma seisin oma piire kaitstes.

Kui minus kadus usaldus, kadus ka turvatunne, sest oli hirm uuesti haiget saada ja ma õppisin end kaitsma. Kas ma siis ei usaldanud välist või iseennast? Mina ei usaldanud iseennast, sest ei saanud mängimisega hakkama. Midagi juhtus - väline tegi midagi sellist, mida mina ei oodanud ja see viis mind endast välja. Olukord, millega ma enam toime ei tulnud, sest ei osanud seda lahendada ja selja taha jätta. Juhtus see, mis käis minu pihta ja mina ei tundnud end turvaliselt. Ma ei usaldanud, sest mina ei kontrollinud enam iseennast, hetke ja ammugi mitte välist, seega ma ei suutnud kindlustada, et see ei juhtu uuesti.

Ma tegin kord oma elus otsuse, mis muutis mitme inimese elu. Ma soovisin välise toetust ja mõistmist, kuid selle asemel mõisteti mind hukka ning loeti tehtud otsus valeks. Ma vajasin vaid armastust, kuid ümbritsev jättis mu karistuseks sellest ilma. Ma tõestasin ja õigustasin tehtud otsuse õigsust – minu õigust teha oma valikuid. Tõestasin, sest vajasin välise kinnitust, et olen õige ja armastuse vääriline. Andsin võimu välisele, andes talle loa, et ta saaks mind mõõta ja kaaluda ning seejärel otsustada, kas olen õige või vale ja määrata minu tehtud teole hind. Ma ei usaldanud iseennast, sest ei julgenud endale silma vaadata ja võtta vastutust oma tehtud valiku eest. Mina ei usaldanud iseenast mõõta, sest mul oli hirm, selle ees, mida ma iseenda poolt tehtud valiku eest maksma pean. Üks minu samm tõi kaasa sündmuste ahela, mille lõppu ma astudes ei näinud ja tulemust ette ei teadnud. Mul oli hirm, sest ma ei olnud kindel, mis saab minust kui ma ei tule oma astutud sammu tulemusega toime. Ma ei usaldanud ennast, sest ma nägin, kuidas ma olen ja mida ma teen ning tunnen kui julgen Maailmaga mängida.

Andes võimu ja otsuste õigsuse kaalumis välisele, ei võta ma tegelikult vastutust tehtud valikute eest - elan ja olen, ning, siis lasen välisel teha otsuse – kui saan hindeks hea, olen väärt armastust, kui halva hinde, siis olen hukkamõistetud ja jään karistuseks armastusest ilma. Välise mõõtmine ei tee minu tehtut paremaks ega halvemaks, sest tehtu ise jäi samaks, küsimus on minu vastutuse võtmises, kas olen teadlik sellest, mida ma tegin ning mina ise pean suutma iseendale otsa vaadata ja tunnistada:” Jah, see olen mina. Jah, mina tegin nii. See oli parim võimalikest. Mina tegin oma otsuse, sest armastan iseennast.” Mitte üks väline ei suuda minu elu mõõta, sest nemad teevad oma otsuseid ja valikuid iseendi mõõdupuude järgi. Mina kaalun ja mõõdan iseennast ning mind kaalub ja mõõdab suur süsteem – need on need kaks kaalu, mis määravad minu poolt makstava hinna või saadava tasu. Välise mõõdupuuga kaalumise lubamine on ülekohtu loomine, ebaõiglase tasu maksmine ja oma süsteemi tasakaalust välja lükkamine.

Ma tõestan seni kuni olen kindel, et otsustasin õieti. Kui suudan lõpetada tõestamise ja õigustamise, siis olen leppinud oma otsusega ja olen võtnud vastutuse tagajärgede eest. Ma ei vaja tõestamist kui usun oma sisemas, et tegin parima, mis sel hetkel võimalik. Ma ei anna enam välisele võimu minu tegude kaalumiseks, sest ei vaja tema kinnitust Oma Elu õigsusele, sest mitte keegi teine ei ole minuga minu otsustes ja valikutes. Ainult minul endal on minu enda mõõtmise mõõdupuu ja ka mina ise ei pea seda endale piiravaks raamiks seadma. Andestan iseendale, sest armastuse ja kuulumise vajadust ei ole võimalik iseennast armastamata täita. Kui astun Maailma ja usaldan temaga mängida, siis pean olema valmis vastutama iseenda tehtud otsuste tagajärgede eest – ma pean maksma hinna või võtma vastu tasu, mis on tasakaalus suure süsteemi kaalude ja minu enda mõõdupuu järgi - tasakaal, vastutus ja armastus.

Marianne

26.06.2017.a

Lähetus ellu...

Ole seal, kus Sa olla soovid
Tee seda, mida teha tahad
Mine sinna, kuhu hing ihkab
Leia see, mis on Sinu
Hoia seda, kes on Sinuga
Astu, lenda või tantsi
Liigu täpselt nii nagu Sina vaid oskad, suudad ja saad.....


Ema
21.06.2017.a

Pinge lahendamine – kaks lugu

Jagamine

Pinge kasvab, sest tamm on ees – energia, mis soovib liikuda, koguneb ühte kohta ja me otsime alateadlikult või teadlikult päästikut, mis laseks tammi õhku ning vabastaks kuhjunud tunded ja emotsioonid. Pinge laheneb, kas läbi lõdvestuse või plahvatava purske. Tunded, mis said sees hoitud, saavad nüüd nähtavaks, võimaluse voolata ja me vabaneme.

„Vandumine”

Mina ei luba endale vandesõnade kasutamist. Mulle ei meeldi vanduvad inimesed. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei suuda end kontrollida. Kuid nüüd mõistan, et teatud juhtudel, on selline sõnade kasutus inimese pinge lahendamise viisiks. See on see, kuidas tema tuleb toime kuhjuvate tunnetega - tema lahendus olukord iseenda jaoks lahendada. Okey, sellest saan ma juba aru ja kui nüüd mees teatud hetkedel vannub (nt poldid ei tule lahti või, midagi läheb ikka täitsa metsa), siis ma mõistan teda.

„Eneserahuldamine või iseenda armastuses elamine”

Ma otsisin endas tähendust armastusele. Seda tehes leidsin vastuse küsimustele Miks mina ennast lapsena rahuldasin, Miks tegid seda teised lapsed: sõimes, lasteaias, laagris, kodudes, sanatoorses koolis? Kohtades, kus Maailma oli karm, sõnad tegid haiget, kus puudus füüsiline turvatunne, kus ei olnud armastust. Lõpuks ometi ma mõistsin ja sain aru - me jagame, saame ja kingime sellisel viisil armastust iseendale. Need sügavad, kogu keha läbistavad lained, vabastavad igal tasandil kui me vaid lubame.

Armastuses jagame seda, mida peame kõige väärtuslikumaks, seda, mis tõestab meie väärtust, see, mis on meile endile kõige olulisem. Jagades armastust soovime seda kõike ka saajale kinkida.

Millegi hea endale lubamine, on armastuse jagamine iseendale. Millal peatus armastuse energia vaba vool? Miks armastus energia voolamine on pisarateni valus? Miks endale juurde andmine kisub kokku? Millal ma jälestasin ennast nii, et keelasin armastuse? Millal tundus, et minu olemasolu ei ole armastus?

Minu jaoks tähendas armastus ema rinnal olemist ja rinnapiima imemist. See oli füüsiline kontakt, mis pakkus turvatunnet, jagas armastust ja lõdvestas pinged. Rinnapiim, imemine, lutt, eneserahuldamine.

Lapse vajadus füüsilise kontakti järele vanemaga - südamega silitus, pai, kallistus, musi, süles hoidmine täidavad vajadust armastusele, turvatundele. Lapsena otsisin kuhjunud pingetele päästikut ja leidsin selle iseendas. Eneserahuldamine – rahu, rõõm ja armastus läbi iseenda keha - see toimub läbi minu, minuga, minu sees. Armastus, mida väline ei saa minult ära võtta ega ilma jätta.

Hukkamõist ja häbistamine välise poolt tõi endaga kaasa selle, et täiskasvanuna ennast rahuldades tundsin pinge vabanedes sisemist füüsilist valu ja süngust, mitte positiivsust ja kergust. Justkui teeks ikka midagi keelatut ja häbiväärset. Ma pidasin iseenda poolset pinge valla päästmist räpaseks ja soovisin, et seda teeks väline,sest siis ei ole mina teinud taunitavat ega ole seega eemale tõukav. Seega ma elasin uskumuses, et ükskõik mil moel, iseendale armastust jagades, olen ma häbiväärne ja teen, midagi keelatut ja varjamist vajavat.

Eneserahuldamine – mina armastan iseennast. Mis nime ma oma tegevusele annan, seda sisu ja tähendust see minu jaoks kannab. Pannes oma tegevusele nimeks HÄBI, tegin ma iseenda armastamise häbiväärseks, inetuks ja taunitavaks. Tegelikult olen ma armastus, mis jagab, leevendades pingeid, iseendaga armastust.

Aitäh!

Marianne

20.06.2017.a