Absurditeater

 

Naeruväärne -

naeru vääriv -

tuleb naerda välja,

et pilgates ja pilades,

maha teha -

väärtust vähendava naeruga

armetult väikseks

või ka olematuks

muserdada.

Katkeruus -

katkine roos -

see on kadedus,

see on kibedus,

selles pole austust

ega väärtustamist -

õis ei ole puhkenud -

õis on ära kuivanud -

teravad okkad

need alles püsivad

ja ise ennast

valusasti torkavad.

Siis valu

välja pääseb

ja enda sees väheneb,

kui teise üle

salvavalt valjusti

ja pilkavalt  naerda -

kui see teine,

kui see teise 

elu ja olu,

olematuks tegeva naeruga,

välja naerda.

 Marianne

19.06.2023.a

Intermedium

 

Ei seda,

külmana kõledat,

vihma,

mis sajab alla,

üldsegi huvita,

mida tunnen mina,

mida tähendan mina.

Vihm sajab alla -

piisad kukuvad

minu pihta -

alla voolates

märjaks mu teevad.

On enese asi,

et õuele astusin,

et iseennast

ilma varjuta jätsin.

On vihm

ja olen mina -

me puutume kokku -

mina saan märjaks,

kui, teed takistades,

vihmapiisad

minule maanduvad -

mina jään ikka endaks,

kui vihmavesi,

see lõpuks,

rentslist voolab alla.

Marianne

17.06.2023.a

Uinunu tõusis päevavalgele

 

Ebaterved suhted on need, milles inimesed ei ole hoitud – need on isikule vastu astuvad ning ise ja ühes olemise rahu lõhkuvad. Need madaldavad ja vähendavad, sest neis tõestatakse isiku väärtusetust – pidev süü näitamine ja alandliku tänu nõudmine selle eest, et ühes olla lubatakse. Ühes olemine tuleb kinni maksta ja välja teenida – kuid mitte miski ei ole kunagi piisav ega vabaks – vaba iseendana olema lubav. Kuni ollakse ühes – seni makstakse. Sellistes suhetes toimuv on soov karistada teist oma tunnete eest – hoida teda hirmu tundvana ja sõltuvana kinni ning panna teda, karistajale osaks saanud/ saava ülekohtu eest, maksma. Nähes, teist kannatamas ja tasumas, tuntakse ennast parematena ja õigematena.

Pealesunnitud rollid

Valikuline info jagamine

Selgust luua soovivate küsimuste peale vaikimine

Olulise – suhet hoidva ja parandava info jagamata jätmine

Välja eraldamine

Enesest eemal hoidmine

Sõnad, teod ja väljapaistvad/ paiskuvad tunded ei lähe omavahel kokku

Ootamatud, ehmatavad ja kiired tunnete ning käitumise vahetused

Enese tegude ja sammude eest vastutuse võtmata jätmine

Süüdistamine – enese osa välja jätmine

Ülestõusnud teemade eitamine, eiramine ja nende lahendamisest keeldumine

Tunnetega seonduvate teemadega ei tegeleta vahetult, vaid neid kogutakse sõjamoonaks - enese ohvrina/ õigena olemise õigustamiseks/ tõestamiseks

Välja naermine, pilkamine

Väärtusetuse näitamine

Kohtumõistmine

Soovimatus kuulata – ei taheta mõista

Saadava info tahtlik valesti tõlgendamine

Ebakindluse tekitamine - nüüd oled - kohe ei ole

Võtmine – jätmine -  arvestatakse - ei arvestata

Kõiki ei kohelda ega kõigile jagata samal moel - erinevus näidatakse, ka rõhutatult, välja

Koosolijad vaikivad ja vaatavad kõrvale ega astu toetuseks/ kaitseks välja

Selgitamatutel põhjustel otsuste tegemine ja neist tulenevate faktide ette seadmine

Möödunusse tagasi kiskumine – olevikku tõlgendatakse ja heidetakse ette minevikuna

Kunagi ega mingil moel ei ole võimalik olla õige

Igal moel ja võimalikul hetkel näidatakse välja, et ei vajata – talutakse, sest peab

Tunnetega ja tunnetel manipuleerimine

Õigusi tuleb tõestada st välja teenida, kuid neid ei aktsepteerita

On olemas suhteid, mis ei tähenda head ühes olemist. Minu olemas olemise aja lugu on kirju ja mitmekülgne – lisaks, paljule erinevale, mahuvad sinna sisse ka ebaterved suhted. Võiks öelda, et olen neis lausa kümmelnud – üleni sees olnud, arvates, et neid peab alles hoidma – uskusin, et ei ole vabadust valida – kuna olen, siis pean ja seega sundisin end vastu võtma ja leppima sellega, kuidas mind koheldi, minu kohta otsustati ja karistuseks tundekülmusega kõrvetati. Ju olin ise süüdi, kui olingi, siis miski ei olnud piisav, et selline kohtlemine lõppeks.

Oi jah, miks ma siis olin ega ära läinud? Kuidas ära minna, kui tegu oli keskkonnaga, milles elasin ja toimetasin. Kui tegu oli inimestega, kellega koos elasin – koos olema pidin - kodu ja kool. Inimene harjub – ellujäämismehhanism – kui teist valikut ei ole, siis ollakse sel moel, kui on võimalik. See on sõna PEAN, mille külge jäädakse kinni – ellu jäämiseks vajalik otsus.

Kuid huvitaval kombel jääb inimene selliste suhete kammitsaisse ka siis, kui ta tegelikkuses enam ei pea. Ta lihtsalt jätkab ega peatu, et mõtestada – näidata endale, et ebaterveid suhteid ei pea alal hoidma – neist saab välja astuda, neid on põhjust vältida ja mõistlik on neid, mis mingil põhjusel kestavad, minimeerida. Jõudes sõnadeni – ebaterve suhe – saab inimene ennast õnnitleda – mina ei pea, sest see ei ole hea – sellistes suhetes saab vaimne tervis kannatada.

Ema viimane aasta ja tema lahkumisega seonduv, tõid tagasi aja ja suhted, mis olid kunagi olnud, kuid siis katkenud ja omal moel, kuid siiski olematutena, justkui taas olema seatud. Kohtusin ja suhtlesin taas inimestega, kes olid, aastaid tagasi, mind endi seast ja eludest välja jätnud. Inimeste käitumismustrid joonistusid välja – olevik ei lugenud – minevik voolas välja – minevik määras ja põhjendas kohtlemise ja info jagamise. Kogesin suhtumist - olid – seega oled – seega saab osaks just see, mida väärt oled – negatiivsuse või eiramise, kuid ei positiivsust.

Tahtsin osa saada ja osa anda, sest olin osa – ema oli ka ju minu ema ja temaga seonduv puudutas mind. Alguses vajasin infot, mida ema ise ei tahtnud või saanud andnud. Hiljem lisandus matuse ja pärimise teema. Vajaliku info saamise ja vastuvõetavate otsuste tegemisel osalemise jaoks püüdsin olla õige – seada sõnu, et olla asjalik ja selgelt mõistetav ning korra isegi maksin 500 eurot. Hoolimata sellest, kuidas ja mida ma ette võtsin – asjad tundusid sumbuvat ja püüdlused liiva jooksvat. Mul ei olnud hea olla – tundsin ennast vähemana, lahti ühendatuna, minuga ei arvestatud, minu panust ei tahetud ega hinnatud.

Ühised arutelud, fb sõnumigrupis, viisid süüdistusteni ja nimetamisteni. Õigustasin ennast - tõestasin enese õigust infole ja vajalikele tegudele – vastu tõlgendused tulid „huvitavad”, kuid ei head kogeda. Näost näkku kohtumised olid ebamugavad – eiramine, vaenlasena kohtlemine, vahe tegemine, välja naermine - avalikus kohas käimasolevast teemast eemaldumine – ootamatult isiklikuks minemine ja mineviku väljakaevamine ning kohtumõistmine. Soovimatus mind kuulata ja mõista – otsused olid ära tehtud.

Alustades, peale ema surma, oma õe ja vennaga suhtlust, mõtestasin enese rolli – ma ei astunud ette õena, vaid oma ema leinaja ja pärijana. Nendes rollides olles tuli anda mulle infot ning tuli jagada ja arvestada – seda mind ei saanud jätta välja. Loomulikult ei olnud need teed kerged – hirm oli – sõnade, pilkude ja tegude ees – minul ei olnud võimu ega nuppu, mis taganuks hea – inimliku ja austava kohtlemise. Ega ma seda tunda saanudki.

Teades, et kohtumine oli ees, läksin kohale selles kindlas rollis, millepärast kohtumine aset leidis. Olen enese üle uhke – mina tulin toime – ma püsisin valitud rollides ega kasutanud võimalust süüdistada või nimetada - argumenteerisin keeles, mida oskan - energiad ja tasakaal. Kui kogesin rünnakuid, siis alguses, kui läksin mänguga kaasa, proovisin ennast küll kaitsta ja õigustada – anda infot, et mind mõistetaks, kuid töödeldes saadavat infot, mõistsin selle ürituse mõttetust – mind ei tahetud mõista – mulle oli jäetud Vale ja Ebaõiglust teostava inimese roll – sellena mind nähti ja selle rollina kogu minu teed vaadati ja hinnati. Sellepärast ei lugenud ka selle otsusega vastuolus olev sündiv olevik.

Kogemusi tegi huvitavaks veel see, et need inimesed suguvõsast, keda mina ei olnud kohanud aastaid ning isegi see, kellega olime, ema surmani, suhelnud ja jaganud omi elusid igapäevaselt ja ka vahetult ning ka see, kes helistas peale aastatepikkust vaikust ning vajas minu tuge ja juhatust, mille ta, mitmel korral, ka sai – kohtlesid mind nii nagu ma oleks neile ülekohut teinud või tegemas – eemale hoidmine ja vaenulik suhtumine. Mille põhjal nad oma käitumise valisid, kui meie ei olnud ju kokku saanudki või sellisel moel koos olnud, et põhjustada selline tulemus? See seal ei olnud see mina, kes ma olin – nemad ei vaevunud päris minuga kohtuma.

Minus oli vajadus oma olemist parandada, kuid ma ei õnnestunud – need inimesed ei valinud anda selleks ruumi ega võimalust. Sundisin ise ennast mõtlema ja püüdma, et olla õige ja teise vahelduvalt väljenduvale kindlameelsusele meele pärane. Tundsin ennast kahestuvana – olen süüdi – ei, mina ei ole süüdi. Olin pinges ja ärevil – ma ei teadnud, mida toob järgmine hetk – selliste inimestega ühes olemine ei olnud turvaline. Tahtsin vabaks saada, koostasin ennastkaitsvat lõpukõnet – lõpetamist ja välja astumist selleks hetkeks, mil enam ei pea minema, et kokku saada ega sõnu kirjutama või lugema, et infot vahetada. Tahtsin ära ja eemale – nähtavalt lahku.

Täna hommikul leidsin sõnad – ebaterved suhted – vabanesin oma taagast – kohustusest olla, enese silmis, kokku seotud sellega, mis ei ole hea. Enese sees oli elanud uskumine – hoolimata sellest, millised need OMA-d on, mina pean olema, sest olen – me oleme seotud. Uskusin, et vastu tuli võtta see, milline suhteühendus kogeda anti – vabaduse valikut ju ei olnud. Kuid - jah, mina ei saa muuta teisi inimesi, et muuta nende vaatenurki, kuidas nemad valivad minust mõelda, mind näha ja tõlgendada ning selle põhjal otsuseid vastu võtta. Jah, mina ei saa muuta teise meelt, kui too on otsustanud meie vahelist suhet mitte parandada – vaid kasutada seda süüdistuste esitamiseks, nimetamiseks ja oma tundekülmusega karistamiseks.

Kuid nüüd – mina tean – sellistest suhetest saab välja astuda, neid saab minimeerida – ilma süümepiinadeta. Kui meil tulebki veel kohtuda, siis need saavad olema kohtumistest lähtuvates rollides - kui tahetakse rolli vahetust teostada, siis saan öelda, et see ei ole selle kohtumise eesmärk. Kui on soov koostööd teha ja toimiv suhe luua, siis olen valmis proovima, kuid see saab sündida vastastikkuse austuse ja ära kuulamise põhjalt - ei süüdistuste esitamiseks - selleks on olemas kohus, kuid see kuulab otsuse tegemiseks ära mõlemad pooled ning loomulikult – igal ühel on oma osa olnus ja olevas – vastutus enese sammude eest.

Mõni aeg tagasi kasutas vanem poeg väljendit – perekonnatuttavad – kui küsisin, et keda nende alla mõeldakse, siis tuli välja, et tegu oli tema tüdruksõbra ema venna perega. Siis tundus see mulle, kuidagi võõras ja keelel kummaline, kuid täna ilmestab see väga hästi minu suhteid õe, venna ja tädidega – nemad ei ole minu perekond – meie vahel on, minu emast lähtuvalt, perekondlikud sidemed – kuid tänases päevas on need inimesed peretuttavad - minu tuumikperekonna tuttavad.

Marianne

16.06.2023.a

Lävepakul

 

Kogesin ehmatust endas,

kui tundeid nägin teises -

taas kõikusin

kahe vahel -

olen – ei ole 

pidamist ei olnud -

ma olin

ja mind

enam ei olnud.

Teise tunded pelutasid,

need lahti ühendasid -

me ei olnud seotud -

teine oma tundega ühte

kindlalt oli köidetud.

Teise tunde valgusevihus,

üksinda seisin korraga

ja ebalusest olin kange -

ma ei teadnud,

mida mina tegin,

ma ei teadnud,

mida tegema peaksin -

teine teavet ei jaganud,

mis ja miks

temaga oli juhtunud.

Seega,

ma ei teadnud,

millal, kas ja kuidas

teine tagasi vahetub -

ega ka seda,

mis see minule

maksma läheb -

mida ma kaotan,

kui teine tunneb.

Kuidas ma saaksin

teise tunde

ära kaotada -

kas mul tuleks 

ise ennast

ära kaotada!?

Minus elas uskumus -

teise tundeväljendus

tähendas minu muutumist -

minu rolli vahetust -

ma enam ei olnud

see Kes olin olnud,

sest teine,

tundena,

mind ei näinud

sellisena.

Ma nägin

ise ennast

läbi teise silmade -

tema rollile partnerina -

ja see tähendas,

et ma ei olnud

enam see

Kes ma olin enne -

kuid ma ei tahtnud olla see

Kes ma näisin olevat.

Teise tunde eest ja käest

tahtsin ära minna -

astuda lahku

ja kaugele eemale -

tahtsin ise ennast tagasi,

iseendana olemist tagasi.

Minus valitses segadus,

puudus enese selgus -

kuna teise tunne

oli minu pihta

ja minu vastu

selgelt pööratud,

siis järelikult olin

või pidin olema mina

teise poolt valitud rollile

lavapartneriks -

tahtsin ära,

kuid ei saanud minna.

Sellist ühendust

ma ei tahtnud

grammigi kogeda -

sellisel moel

ma ei tahtnud

olla ühes ja seotud.

Olin hüljatud

ja külmetades võbelesin -

sellises loos,

sellisel hetkel,

mina ei olnud

südamega hoitud

ega iseendana vastu võetud -

ma olin,

kuid mind ei olnud -

see ei olnud mina,

keda teine,

enese vastas,

seismas nägi.

Kuidas jääda ellu,

kuidas toime tulla -

kas nii,

et ma enam ei valigi

tundevahetajaga ühes olla

või olles siiski koos

on minus julgust

seista jalad maas

ja mitte kõikuda

olemise

ja mitte olemise

vahel -

olla mina -

iseendana -

nii nagu sees

nii ka väljas.

Marianne

15.06.2023.a

Film, mida ma ei valinud

 

On olemas inimesed,

kes ringi kõnnivad

ja vajaminevalt näivad,

midagi või kedagi,

tõsiselt otsivat.

Sellised inimesed,

olemas olevale,

vastu reageerivad,

kergesti aktiveeruvad,

pihta puudutavad

ja piire kompavad.

Sellised inimesed

ühte õiget rollipartnerit

enesele vajavad -

seda teist,

ühes kellega

oma tunnet,

millega üksinda toime

ei tuldud või tulda,

lahendada,

lahustada,

leevendada,

lõpetada.

Sellised inimesed,

osavalt ja sihikindlalt,

nii näiliselt kogemata

või ka tahtega sundivalt

jututeemad suunavad,

asjaolud need viivad

vajaminevale rajale.

Sellised inimesed

samme astuvad,

et luua algus

kord käidud rajale -

nad mäletavad,

et oma tundeid toita

nad meenutavad,

et neid alles hoida,

et kui saabub

või käes on

õige hetk -

koidab see sobiv moment,

siis nad alustavad -

st nemad jätkavad.

Sellised inimesed,

võimaluse saabudes,

iseennast välja valavad,

vigadele osutavad,

ennast tõestavad,

valele vastu astuvad

ja teda materdavad -

iseenda kannatuste eest

karmilt karistavad -

ja ise,

justkui tuhast tõustes,

endale võidukrooni

nad pähe asetavad.

Selliste inimestega

kokku puutuja

nonde tegude sihtmärki

ega sõnade eesmärki

sageli ei mõista -

on segadus

ja on abitus -

milleks selline rünnak,

milleks lahmivad sõnad,

milleks pilkavad naerud,

milleks lõhkuvad teod.

Film filmis -

filmist sai film,

mida ei valitud,

milles osalemist

ei oldud kaalutud

ega oodata osatud -

osava manipuleerimise tulemusel,

teise filmi tirituna,

oldi osaliseks -

kindlat rolli mängivaks tegelaseks.

Oldi seni, 

kuni mõisteti

ja välja astuti -

iseendana -

jalad maas -

taas seisiti -

saadi kogemus selline.

Marianne

14.06.2023.a

Terekäsi - rusikas või kindlus

 

Ära hinda ise ennast ega teisi ega rutta tegema järeldusi selle põhjal, kuidas ja millisena suheldakse nendega, kellega kohtutakse neutraalsel või positiivsel tasandil.

Info, millisena ja/ või kellena inimene väljendub või millises kohas ta kinni on, tuleb päevavalgele siis, kui tuleb, vahetult, suhelda ja/ või koos tegutseda sellega, kes tähendab või on tähendanud negatiisvet.

Info toob välja see, kuidas ja millisena kohatakse ja koheldakse seda inimest, kes on või on olnud nimetatud vaenlaseks - kas püsitakse olevikus ja tegeletakse sealsega - austades ja väärtustades teist, kui inimest või proovitakse teist viia või tahetakse ise minna tagasi, et tuua olevikku see aeg, mis oli, millegipärast, ebaõiglane - astumaks vastu või kaitsmaks ise ennast.

Reageerides, kunagisele negatiivsusele, luuakse see olevikku, kuid nii ei nähta inimest, kui inimest, vaid lähtutakse oma sõnades ja tegudes sellest, milline otsus sai teise kohta ära tehtud ning mida tahetakse ära tõestada või ümber muuta.

Marianne

13.06.2023.a

Oma elu ohvrid – iseenda ohverdamine

 

Inimeste Maailmas kõnnivad inimesed oma teedel – aeg-ajalt mõned neist kohtuvad – aeg-ajalt mõned neist teisega kokku või teise vastu põrkavad. Kokku - või vastupõrge tähendab tõdemust - Sina ei ole (olnud) minu vastu hea. Takistust kogenud inimene ei tunne ennast hästi – ta tunneb tundeid, mis vähendavad. Kuna tunded on tugevad ega mahu inimese sisse ära, siis inimene näitab neid välja – ta valib suhelda, enese või teise vastu, tundena. Üks tunneb ja teine saab tundma – ei ole hea ühes olemine. Mina ei taha Sinu tundeid kogeda – Mina ei taha oma tundeid kogeda.

Olulised kohtumised, laval, saavad sündida, kui teed viivad kokku – ühel ja samal ajal, ühes ning samas kohas – mööda ei pääse – olemata ei jää. Kuigi öeldakse, et halb karma. Kuigi öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata, siis ei olnud tegu juhuslikkusega ega valede inimeste või ära hoitavate kohtumistega - teise tunnetega pihta saamine ja nende eest süüdlaseks nimetamine – on enese töö tulemus. Õpetaja ja Õpilane – kui vaja, siis, mõlemad, mõlema rollis.

Okey, kui peab ja tuleb, siis olgu, kuid miks need õppetunnid nii ebamugavad, ebaõiglased ja ebameeldivad kogeda on? Hetked ei ole head – ei nähta teist, kui Inimest, vaid kogetakse enese tunnet, sest oma tunded on isiklikud. Otsitakse autorit, sest vajatakse süüdlast. Otsitakse süüdlast, sest otsitakse lahendust – pinge maandust – teist tunnet.

Elus tuleb ikka ette, et on olemas inimene, kes valib teha oma sammu – ta teeb, sest tahab teha või siis ütleb enesele, et – Mina pean! Ta teeb seda ja teist – teeb vähem või kauem, teeb rohkem või napilt. Ei ole siin ju midagi erilist või imetabast – inimene toimetab. Toimetab küll, kuid siis läheb lugu huvitavaks - saabub hetk, mil inimene tunneb eneses viha tõusmas. Ta tunneb viha ebaõigluse pärast – tema kannatab. Ta tunneb viha nende vastu, kes ei pea sama või samal moel tegema. Ta tunneb viha nende vastu, kes talle appi – teda ära päästma - ei tule. Jah, inimene ise valis teha, kuid nüüd, kui kogemust ei ole hea kogeda, inimene ei saa vabaks - lugu ei lase temast lahti – lugu on pooleli – inimese valikul on tagajärjed.

Kannatav inimene tunneb ennast ohvrina - „Mina ei taha – tahan teisele lavale – teistmoodi kogemuse osaliseks saada!” Ei saa, sest kaalukauss on langenud - enese elu õied. Inimene kannatab ja otsib väljapääsu - tagantjärele tarkus – et ei oleks pidanud, et on liiga hilja – kahetsetakse, kuid ei taheta tunnistada enese vastutust. Kannatav inimene ootab päästmist – tulgu keegi ja võtku liigne koorem ära. Kannatav inimene on ohver – keegi, kusagil, on süüdi. Ohver vajab, et teda toetataks, tema kannatuste ja valude eest makstaks. Kes otsib, see leiab - tunded purskavad välja - Mina ... , Mina ... , Mina ei saa, Mina ei taha, Mina ei või - ja need heidetakse pihta – Sina ..., Sina ..., Sina ... - Sinu pärast.

Tundub ju loogiline, et Õpetaja oleks nagu see, kes teises tundeid äratab, kuid Õpilane on see, kes teise tunnetega kohtudes tunneb neid enese pihta käivatena – ta reageerib vastu – astudes välja või põgenedes. Õpilane alles õpib, kui ta ei oska ise ennast mõista – lugeda olemas olevat infot – eraldada ise ennast oma tunnetest. Õpilane tunneb ennast teise tunnete/ teisele osaks saavate kogemuste pärast süüdlasena. On segadus ja mõistmatus – vajadus on päästa, lõpetada – pääseda kogemise käest. Süüdlane vastutab teise tunnete eest – lahendus – enese päästmiseks tuleb ohver ära päästa - tuleb lõpetada ohvri tunnete äratamine ja elavatena hoidmine. 

Inimene vastutab enese eest – see, mis on minus – see olen mina. Kui inimene on astunud oma sammu, siis järelikult on ta valinud seda teha – kaalunud oma ressursse ja valmis vastu võtma hinna, mis see samm talle maksma läheb – teekond ja tagajärjed jäävad ju enese kanda – see on vastutuse võtmine. Oleks hea, kui see alati nii olema saaks, kuid tegelikkuses näeb tundeelu elamine välja edasi lükkamisena, eemale, välja või kõrvale tõukamisena, vastupunnimisena, paigal seismisena, tormakalt ja mõtlematuna liikuma tormamisena. Tundeist saadetud sammud on tahtlikud ja tahmatud, mõtlematud ja vajadusega saavutada tulemus – lõpetada kogemine.

Õpilase õppetund seisneb enese selguses – Kas olen selle, milline ja kuidas ma olen, võrdsustanud sellega, millisena ja kuidas teine, läbi oma tunnete, valib mind vaadata? Kui takistusega kohtumise tagajärg on segadus enese sees, siis on see välisega samastumine - uskuma jäämine, et see seal on enese teo tagajärg. Ebaselge ja moonutatud info tõlgendus viib soovimatute tulemusteni - on enese segadus – Kes ma olen? Kuidas olla see Kes ma olen, kui mind sellisena ei valita näha ega vaadata? Kuidas mitte uskuda, et see pilt, millisena teine mind oma tundemoondes näeb, ei ole tegelikult mina? Enese segaduses inimene näeb ja vaatab teise tundeväljendust, kuid ta ei näe ega tunneta ise ennast. Temas on hirm tagajärgede ees.

Enese eest vastutust võttev inimene teab, mida ta on alustamas/ tegemas. Tema ei pea – ta võib ja saab, kui ta valib. Kui ta on valinud ja on vaja, siis küsib ta abi ning hoiab energiavahetuse tasakaalus. Kui võimalik, siis ta lõpetab, vahetab suunda, tegevust, kui tal ei ole piisavalt ressursse või samm toob kaasa maadligi vajutava raskuse ega too ja loo rõõmu. Samas, kui inimene on loonud sideme, siis ta ei saa panna oma vastutust teiste õlgadele - tema lugu ja teekond. Inimesel on vastutus enese elu loomise eest. Mõistmine, et sammu tehes on valitud enese tee, mitte keegi ei tule ära päästma, eest ära kõndima, kinni maksma. Kõike võib ja saab osaks saada – see on töö iseendaga, kohanemine - oma elus kohal olemine ja edasi astumine.

Marianne

07.06.2023.a