Kogesin ehmatust endas,
kui tundeid nägin teises -
taas kõikusin
kahe vahel -
olen – ei ole
pidamist ei olnud -
ma olin
ja mind
enam ei olnud.
Teise tunded pelutasid,
need lahti ühendasid -
me ei olnud seotud -
teine oma tundega ühte
kindlalt oli köidetud.
Teise tunde valgusevihus,
üksinda seisin korraga
ja ebalusest olin kange -
ma ei teadnud,
mida mina tegin,
ma ei teadnud,
mida tegema peaksin -
teine teavet ei jaganud,
mis ja miks
temaga oli juhtunud.
Seega,
ma ei teadnud,
millal, kas ja kuidas
teine tagasi vahetub -
ega ka seda,
mis see minule
maksma läheb -
mida ma kaotan,
kui teine tunneb.
Kuidas ma saaksin
teise tunde
ära kaotada -
kas mul tuleks
ise ennast
ära kaotada!?
Minus elas uskumus -
teise tundeväljendus
tähendas minu muutumist -
minu rolli vahetust -
ma enam ei olnud
see Kes olin olnud,
sest teine,
tundena,
mind ei näinud
sellisena.
Ma nägin
ise ennast
läbi teise silmade -
tema rollile partnerina -
ja see tähendas,
et ma ei olnud
enam see
Kes ma olin enne -
kuid ma ei tahtnud olla see
Kes ma näisin olevat.
Teise tunde eest ja käest
tahtsin ära minna -
astuda lahku
ja kaugele eemale -
tahtsin ise ennast tagasi,
iseendana olemist tagasi.
Minus valitses segadus,
puudus enese selgus -
kuna teise tunne
oli minu pihta
ja minu vastu
selgelt pööratud,
siis järelikult olin
või pidin olema mina
teise poolt valitud rollile
lavapartneriks -
tahtsin ära,
kuid ei saanud minna.
Sellist ühendust
ma ei tahtnud
grammigi kogeda -
sellisel moel
ma ei tahtnud
olla ühes ja seotud.
Olin hüljatud
ja külmetades võbelesin -
sellises loos,
sellisel hetkel,
mina ei olnud
südamega hoitud
ega iseendana vastu võetud -
ma olin,
kuid mind ei olnud -
see ei olnud mina,
keda teine,
enese vastas,
seismas nägi.
Kuidas jääda ellu,
kuidas toime tulla -
kas nii,
et ma enam ei valigi
tundevahetajaga ühes olla
või olles siiski koos
on minus julgust
seista jalad maas
ja mitte kõikuda
olemise
ja mitte olemise
vahel -
olla mina -
iseendana -
nii nagu sees
nii ka väljas.
Marianne
15.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar