Härra Mõrumann

 

Olen külaline enese kodus,

kui ei saa seal olla

nii nagu ise tahan,

kui ei saa seal teha

nii nagu enesele vaja.

Olen vang enese kodus,

kui pean seal olema

nii nagu ise ei taha,

kui pean seal tegema

nii nagu ise ei vaja.

Valin erinevaid Maailmu,

et anda enesele hetk, mis hea -

lähen suurde Maailma,

et kogeda vabadust,

istun ekraani ette

ja lülitun sisse,

sukeldun naudingutesse -

jagan ise endale

sööke, jooke, tegemisi.

Põgenen enese Maailma,

kui ukse panen vahelt kinni,

kui klapid panen kõrvadele,

ja silmad naelutan kuhugi -

ise annan enesele selle,

mis olevast viib ära.

Laulus lauldakse,

et üks suhkrutükk

teeb pipratera magusaks,

kuid päris elu sees

suudab üks lutikas olla see,

kes teeb mõrudaks kõik selle,

mida ennastkaitstes puudutab.

Marianne

10.08.2022.a

Olevas olemas

 

Eilset ja tänast eraldav joon

on kui piir pimeduse ja valguse vahel,

seljataha jäetu on minevik

ja juba homme peaks saabuma tulevik.

Olevikus olemine,

oma elus kohal olemine,

on justkui pingutus,

mis keeruline ülesanne.

Meel lipsab paiga pealt ära,

hulgub möödunus kolistades,

ära olnud lugusid sirvides,

hüppab pealt vaadatud eludesse,

et korda luua, ehitada,

kuid ka lammutada

või hoopis uusi tuuli viia.

Ei ole ma kohal selles,

mida ise olen ja teen -

teen, kuid ei mõtle kaasa,

ei tunneta ega ela kaasa.

Otsin ülesannet,

mida enesele anda -

kalastan,

et äkki näkkab,

kusagil või milleski,

võimalust näen.

Kohal olemine,

siis ununeb ära,

kui on midagi,

mida ootan saabuvat,

kui on midagi,

mida muuta ei näi saavat,

kui on midagi,

mida usun vajavat,

kuid ei piisa enesest

või enesel olemas olevast,

et saavutada enese tulemus.

Kui meel käib hulkumas,

siis ära unustan,

et olevik on olemas.

Kui mind ei ole kodus,

siis ma ei ole enesega ühes

ja loomulikult siis,

minul kõiges puudu jääb,

minust enesest.

Marianne

08.08.2022.a

Ajaliiva jäetud jäljed

 

Kuidas hoida ajavoolu,

kui merd tagasi?

See, lapike maad,

mis mere taganedes,

lahkuvaist laineist jääb välja,

kaob ju vete alla,

kui meri pöördub tagasi.

Tegid oma sammu,

kui maad silmasid,

pidasid seda omaks

ja turvaliseks sadamaks.

Kivile hüppasid

ja seal olles

ise ennast nimetasid -

Mina, Kivikuningas! -

olid astudes,

maa vallutanud

ja enese omaks teinud.

Meri pöördus tagasi -

laine tuli laine järel,

ja maa

enese embusesse kaotasid.

Olid,

just kui olid,

ka jalgealuse ära kadudes

ehk edasi olid.

Kõnnid eilsest homsesse,

ja iga Sinu samm

on liivatera,

mis märgib,

ühest anumast teise voolates,

ära olnud aega.

Ühel hetkel

vähem jääb alles

sest rohkem on ära olnud -

meri pöördub tagasi

ja jalge all olnud maa

taas enese omaks teeb.

Marianne

05.08.2022.a

Väljas ja sees

 

Kõnnid

kõrval, taga ja ees,

vahel oled jalus,

teisal jälle vari varjus.

Kui tuulepuhangud,

mis ootamatud ja puskivad,

on ümbritsevate hääled,

teod ja olemised.

Võngud

energiate väljades,

sisse kukkudes

ja välja tõmbudes,

vaiki ja tööle lülitudes.

Puutud kokku

ja eemale tõukud,

varjuna võbeled,

nähtavana jälgi jätad.

Vitsana paindud,

et mitte murduda,

haavalehena värised -

hirmu külmana koged.

Puudutused puudutavad -

ei ole ette valmis

ega ära kaitstud -

justkui teona koda

kaasas kandes,

enese kodus olemata oled.

Marianne

04.08.2022.a

Tuulele vastu elades

 

Kui, peale inimese poolt valitud tegevust, olemist, väljendumist, muutub olnu teiseks ja inimene ei suuda, hoolimata oma erinevatest püüdlustest, seda endale sobivaks muuta või aega tagasi pöörata, siis võib ta kogeda toimuvat, kui enese karistamist – karistuse kandmisena. Igavest karistust kogev inimene jääb vahetama süüdlase ja ohvri pendlil pooli.

Inimene valis astuda, kuid kogedes vastu puudutust - vastu olevat reaktsiooni, ta solvus, sest tema ootas teist tulemust. Inimene valis olla, iseennast toetav, tunne, sest ta ei olnud saanud seda, mida soovis kogeda. Lahendavat lahendust leidmata sündis otsus – vastu reageerija on vaenlane. Järelikult – saab inimene olla ohver, sest teisele jääb süüdlase roll. Ohvril on ohvri õigused. Ohver ei pea kandma karistust, ka enese vigade eest mitte.

Teine inimene ei ole teise inimene jaoks vahend ega ressurss – teine inimene ei ole olemas teise pärast ega jaoks, kuigi võib-olla olemas teise poolt tehtud valiku tõttu. Teadmine - küsides, astudes, tehes, väljendudes, olles, võib ja saab saada erinevate vastuste osaliseks. See tähendab, et ka negatiivsete ehk mitte nõustuvate, vastu astuvate, eiravate, väljanaeravate jne vastuste osaliseks.

Maailmas on kõike ja kõik on võimalik. Erinevad EI-d on olemas selle jaoks, et anda inimesele võimalus veenduda, kas ja kui palju tema ise on valmis oma valikusse panustama. Selleks, et inimene peatuks ja hindaks, kas tema ise on võimeline soovitut iseendale andma. Selleks, et inimene mõistaks – kõik ei ole tema tee ega valikud. Selleks, et inimene saaks aru - iga inimese poolt valitud väljendus, tahtmine ega olemine ei ole head ega vastuvõetavad teistele.

Peale pikka keerutamist avasin täna silmad, kui sõnastasin iseendas – Igavese karistuse tähenduse. Mina olin see, kes oli võtnud erinevaid „vastu” reageerimisi karistustena. Korduvate kogemuste jadas jätkasin uskumist, et ikka ja jälle olin ma teinud kusagil vea ja seega süüdi. Teadsin oma kogemustest, et süüdlane peab saama karistatud. Vabaks saadakse ja õige ollakse, st Maailma vastused on taas toetavad ja positiivsed, kui karistus on ära kantud, kuid mulle tundus, et käsil oli igavene karistus, sest, ikka ja jälle, kogesin vastukarva vastuseid ja seega tuli uusi, parandamist vajavaid, vigu juurde ja otsa ei näinud need saavat ning ega ma alati ka mõistnud - mida või kuidas olin valesti teinud.

Vajasin päästmist – see on ju ohvri õigus. Kuid, kuna mind, minu meelest, ära ei päästetud, siis tähendas see jätkuvat süüdi olemist. Kui juba näis, et keegi või miski tuleb ja toetab ning karistus on lõpuks kantud, siis ärganud lootuse saatel hüppasin teisele pendlile – vabaduse võimalused versus hirm kaotuse ees. Loomulikult ma kaotasin, sest, astudes ja olles, kogesin erinevaid vastuseid –  enamasti just neid, mis toetasid minu poolt valitud maailma vaate nurka. Vihkasin neid, kes ei päästnud mind ära. Vihkasin neid, kes omasid või kellele jagati seda, mida mina vajasin, kuid nad ei jaganud olevat minuga. Kaitsesin ise ennast nende eest, kes olid vastanud erinevate Ei-dega. Enesekaitseks ja toimuva lahenduseks valitud tunnetena elades, ma ei näinud võimalusi, et ükskõik, millele on vastusena võimalikud kõikvõimalikud variandid – toimuvale tõlgenduse andmine oli minu enese käte töö huvitav tulemus.

Marianne

03.08.2022.a

Paralleelsed Maailmad

 

Vahel haiget teevad

pealtnähtud hetked,

kirjapandud sõnad,

jagatud jäädvustused,

mis, Maailma sees,

olemas olevat üldistavad -

just kui kõigil oleks,

peaks olema,

sama moodi.

Kuid, kui ei ole,

kui täpselt nii ei ole,

vaid on kuidagi teisiti

või hoopis vastupidiselt -

siis ju ei olda

nii nagu teised,

siis ju ei ole

nii nagu teistel -

vaid erinevalt ollakse,

järelikult -

erinev ollakse.

Miks minul ei ole,

miks mina ei oma,

miks mina ei saa

enesele sellist kogemust,

et saaksin ise

tõeselt kinnitada -

jah, nii see on.

Vastuseks antakse,

enese elule,

omaenese uskumuste järgi,

põhjendav tõlgendus

ja olemisele tähendus.

Uskumused

on vaatenurgad -

enese elu ja olu,

enesele,

ära seletamine.

Kurbus avab embuse,

olemiseks valitud

saab masendus,

tee ja valguse kadudes,

kasvab suuremaks pimedus.

Varjudest tunded

välja voolavad -

ollakse vale,

sest ei ulatuta sinna,

millest osa saavad teised -

need ei ole enese kogemused.

Loetud lood,

vaadatud fotod

ja hetk,

mis jagatud,

on erinevate inimeste mõtted -

nende maailmapilt,

teiste vaated

ja ka uskumused,

mis kõigil on erinevad.

Ka kahel,

kes kõrvu seisid

ja ajas ühes olid,

on kirja panna

erinevad nurgad.

Paralleelsed Maailmad -

ühe elu tõelisus

ja teise elu ehedus

on mõlemad,

ühel ja samal ajal,

päriselt olemas.

Marianne

02.08.2022.a

Igal kogemusel on oma hind

Tuleviku üles leidmine

 

Kordasin,

kui mantrat laususin -

mina ei saa seda

ega või teha toda,

tundsin,

et millestki

jäi pidevalt puudu

ja uskusin,

et paljust

olin jäänud lõplikult ilma.

Ligi hiilis masendus,

kõik mõttetu näis -

polnud väljapääsu

ega edasi viivat teed -

minul puudus tulevik.

Ma ei mõistnud,

mida mina ise teen,

kui koha peal tammusin

ja kaotusi leinasin -

enese kaotust,

enese kaotatud võimalusi,

enese kaotatud olemisi.

Peatusin

ja üles ärkasin -

minul on tulevik olemas -

ei pea hoidma seda,

mida ei ole,

ei pea leinama seda,

mida ei saa,

ei pea ootama seda,

mida ei tule,

ei pea tahtma teha seda,

mida tegelikult

tegema ei pea.

Olen vaba

ja saan valida,

minna ja olla

nii nagu valin 

ja saan seda teha.

Marianne

01.08.2022.a