Välja öeldud sõnade jõud

„Ära ütle välja,

ära lausu nimega,

ära too valguse kätte!”

Kardan kaotada -

kardan kaotada seda,

mis minul on,

et peale väljaütlemist

seda enam ei ole,

et öeldu tähendab punkti,

mis lõpetab olnu

ja seega -

olin ära,

mina olin ära.

Kardan kaotada iseenda,

et minul mind

enam ei ole -

kuidas mina

leian üles tee

ja jõuan taas kohale ...

Kuidas saab välja öeldu

olemas oleva ära kaotada -

on hirm, et teine tuleb

ja võtab selle ära -

võtab minu endale,

kui nähes olemas olevat,

midagi teeb või midagi ütleb

ning peale seda

olnut enam ei olegi.

Teine ei saa

mind endale võtta

ega midagi teha -

Mina Ise saan,

kui võtan teise sõnad

või pilgu endasse

ja vaatan

ise ennast

oma hirmuga.

Marianne

30.05.2020.a

Sinu valik - olla või mitte olla

Sinul ja Sinus võib olla ning Sinul ja Sinus võib mitte olla – oluline on see, mida Sina teed sellega, mis Sinus ja Sinul olemas on.

Marianne

28.05 2020.a

Õunapuu õite õrnhabras õitsemise aeg

Sina kardad iseendana vaba olemist, et siis Sina ei saa seda, mida Sina vajad. Pelgad, et kui lubad endale vabaduse, siis lähed ja teed seda, mida Sina tegelikult tahad – olla Sina ise.

Seega ajad Sina taga oma vajaduste täidetust – Sinul ja Sinus on vajadused seni, kuni Sina ise ei luba endal vaba olla.

Marianne

27.05.2020.a

Hinge teekond Inimesena alles kestab – sellel teel ei ole ebaõnnestujaid

Seda, mida pole veel ära olnud, see ei ole veel läbi saanud ega ära lõppenud – seega see ei saa olla ega ole ebaõnnestunud, sest tulemust ei ole seni, kuni lõppu pole veel olnud – lugu alles kestab ja koguaeg on olemas võimalus valida, kuidas ja mida teha – olla olemises – astuda järgmine samm oma teel.

Üsna sageli tõuseb inimeses ühe hetke sees protest seal oleva vastu ja kasvab tahe teisale ära minna või lootusetuses sunnib tahtmine teda paigale jääma – inimeses on vajadus muuta olukorda, kui soovitut tulemust pole veel kätte saadud ja sellest tulenevalt tundub, et ollakse ebaõnnestunud ja seega on kõik läbi – „Kui minul täna ei ole, siis mina ei saagi!”

Inimeseks olemise keerulistel hetkedel peab olema ettenäidata tõestus selle kohta, et inimene, üldse ja kindlasti, jõuab poolelioleva looga lõpuni st õige tulemuseni. Tõestus selle kohta, et inimese teekond on olnud kordaläinud, peab olema vettpidavana mustvalgel kirjas. Kui seda tõestust ei ole kusagilt võtta ega ettenäidata, siis tundubki inimesele, et mitte miski tema teel ei ole võimalik – tema on lõplikult ebaõnnestunud ja parem õudne lõpp, kui lõputa õudus.

Inimeses endas on tahe lugu lõpetada, sest see, mis ei ole veel ära lõppenud, see on alles pooleli ja kui, siis selles pooleli olevas kohas küsitakse, et kuidas läheb ja kuidas siit edasi läheb, siis ei ole vahel justkui mitte midagi väärtuslikku vaatamiseks ulatada, sest lugu alles kestab ja lõppu pole veel ära olnud ning seega ei ole ka tulemust, mida hinnata. See, mis oli, see oli juba ära ega taga enam kindlalt seda, et soovitud tulemuseni üldse kunagi jõutakse – selle kohta ei ole võimalik anda garantiid. Sellest tulenebki uskumus, et ollakse ebaõnnestunud, kui pole olemas nähtavat ega käegakatsutavat tõestust, et ükskord õnnestutakse st jõutakse arvestatava tulemuseni.

Inimeses on tahe pooleli olev, st käesolev, hetk ära lõpetada, et anda enesele võimalus uuesti alustada. Hing saab oma sündi inimesena korrata, kuid inimene ei saa oma käesolevat elu uuesti korrata ega oma teed käies, iseenda kogemustest õppimist pooleli jätta. See, mis on olnud, see on juba läinud. Inimene seisab olevas hetkes, kus kõik on alles ja võimalik, sest siit sellest kohast teeb ta esimese sammu järgmisesse hetke – iga samm on uus algus, mille inimene ise astub oma elu luues. Inimene ei ole ebaõnnestunud ega saagi seda olla, sest tema ei ole veel ära olnud – Hing inimesena on olemas.

Seni kaua, kuni tee on inimese jalge all, tema teekond alles kestab ja kui selle nime ning näoga aeg saab lõpetava numbri, siis Hinge rännak ajas jätkub, sest tema kõnnib oma teel edasi. Hinge teekond Inimesena kestab ja igas oma elavas hetkes kirjutab ta oma lugu edasi.

Marianne

26.05.2020.a

Inimeste lood – Sauvon ihmisten tarinat????

Kirjutasin selle loo selleks, et anda inimestele teada, miks ja mille jaoks teen seda, mida täna teen. Lasin selle eile, soomekeelsena lugude grupis ja lehel, lendu.

Minu käest on küsitud, et kuidas siis lugudega jääb – mis saab inimeste omanäolistest Sauvoga seotud lugudest. Kas see tee on lõpetatud ja enam edasi ei lähegi? See tee ei ole läbi ega lõppenud – meie kõik kõnnime sellel teel edasi.

Olen üsna mitu korda tundnud, et olen ebaõnnestunud sellel teel, sest mul ei ole ette näidata tõestust, et me üldse jõuame mingi arvestatava tulemuseni. Eile mõistsin, et mina ei saa ebaõnnestuda, sest mina alles kõnnin ja ei ole veel lõppu kohale jõudnud – täna ei ole mina oma aja lõppu jõudnud ja senikaua kuni teekond kestab, on kõik alles ja võimalik – nii minul kui ka Sinul – meil kõigil on see nii.

Kaks kuud tagasi kasvas ja liikus kõik väga kiiresti – inimesed jagasid oma lugusid ja teised said neid lugeda. Mina kirjutasin ning käisin ja kohtusin inimestega. Meil olid ühised plaanid ja kavandatud teekond, kuid siis tuli peatus ja väline Maailm aeglustus. See oli settimise koht, kus kirjutasin lood sellest, mida olin mõistnud ja lasin need lendu.

Täna mõistan lugude vajalikkust veel enam, kui see oli eile. Igas tavalises argipäevas lahkuvad inimesed, statistiliste numbritena, meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina olulisema tähenduse, sest alasti tõde on see, et ükskõik kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Tänane päev viib meie kõrvalt inimesi, kellest kirjutame ise enda lugusid, kuid need ei kõnele nende inimeste häälena, vaid meie endi mälestustena, ära olnud meie ajast. Järele jääjad kirjutavad aegade jälgedele oma loo iseenda näoga.

Koos looduse ärkamisega hakkasid avanema suletud ruumid ja inimesed said loa teineteisega ühes olla. Mõtlesin enda sees, küsisin ja vastasin – otsisin teed edasi ja täna käin sellel. Mõistsin, et nii nagu alguses oli plaan – teha kogunemised ja olla ühes, et kuulata inimeste lugusid ja jagada inimestele oma lugusid – see ei oleks täna veel õnnestunud. Inimeste sees on hirm teiste inimeste ees. See, mis alguses oli unustatav ja meeldetuletust vajav, on nüüd harjumuseks saamas – inimeste sees on automaatne reaktsioon – teises inimeses peitub potentsiaalne oht. See kõik teeb väga haiget, sest ma tean, kui raske on sellest ühel hetkel lahti lasta – kui tuleb aeg ja öeldakse, et enam pole vaja karta, siis inimese sees on usaldamatusest jäänud blokk, mis ei luba teisi lähedale ja sunnib võpatades ohtu märkama, kui teine inimene astub liiga kõrvale. Inimene ise jääb kontrollima seda piiri ja vahemaad, mis hoiab teda tema enese jaoks turvas.

Minu sees kasvas vajadus inimestega ühes olla ja inimestega ühes olles inimeste jaoks teha – luua enamat ning olla ühes selle vabaduse sees, mis täna on võimalik. Kirbukad õuedes ja kohvikud aedades on üks võimalus, kuidas kohtuda inimestega ja tunda seda, et inimesed ei ole ennast, teisi väljajätvatesse, kastidesse sulgenud, vaid me saame kohtuda. Kui jääbki ka vahemaa, siis me ikkagi näeme üksteist ja saame silma silmast vaadates suhelda ja tunda, et oleme oodatud koos olema. See on oluline teadmine inimese jaoks – see avab tema suletust ja leevendab hirme, et tema ise on oht ja ära keelatu.

Meie aeg on meil täna olemas ja sellel teel käies on tõenäoline, et jõudes Sauvo päevani on võimalik selle raames luua lugudele oma koht ja aeg. Täna ideedest ülesehitamiseni jõudes on võimalik sellesse aega kohale jõuda. Inimese enese poolt edasi antud enese lugu on kingitus jääjatele – see on side ajas, mis seob inimesed inimestega, läbi oma sõnade, ühte.

Marianne

24.05.2020.a

Võimalus

Teen tänases päevas selle sammu, mis täna on võimalik ...


Marianne

24.05.2020.a

Inimeste lugu ajas on tolmune

Minu teekonnal on see neljas maja, kus enne seda kui mina pärale jõudsin oli juba pikalt elatud – minu kodumajad on olnud eakad. Igal majal on olnud oma aja lugu, kuid ometi on need olnud sarnased - majad on olnud ehitatud peremeeste poolt oma perele elupaigaks, aastad lendasid mööda ning esimese pere aeg oli ammu läbi saanud ning vahepealse aja jooksul tubades kõndinud ära läinud.

Esimesest perest jäänud jäljena oli alles maja, ei asju ega esemeid. Vahepealsete aastate pikkus oli olnud nende aega kustutav. Inimesed olid läinud ja nende järelt argipäev ära koristatud. Uued luuad olid majad seest tühjaks pühkinud. Nägin majades pealelaotatud kihtide alt seda esimest ja algset joonist, kuid majad olid minuni jõudes kui kestad – need olid tühjad – meid ei sidunud ühte miski muu, kui nimed omaniku rea peal, aadress ja ühine soov elada selles majas. Nägin nimesid, kuid ei teadnud ega tundnud inimesi. Lood möödunust olid aegade tolmuga kaetud, polnud kedagi neist rääkimas ja ega ma poleks osanud varem ka tõeliselt kuulata, sest majad olid saanud MINU omaks ja nii jäid inimesed kaugele – nad ei ulatunud mind puudutama. Tulijad kirjutavad aegade jälgedele oma loo iseenda näoga.

Iga maja on olnud omal moel katki – edasi andjad pole ise tahtnud seda endale koduks – nemad olid oma elu ja loo juba teisale kolinud. Majad on olnud ilma elava soojuseta – tundsin eespool olijatest jäänud tühjust – esimestest jäänud jäljed olid kustunud. Mina ei saanud nendesse astuda - asusin lagedatesse tubadesse omanäolist kodu looma ja õuele, võimust võtnud looduse sisse, oma radu kõndima. Ehitasin enda oma, iseenda lugu, mis algas minu ajaga – eelmine oli ära olnud ja lõppenud – see ei kestnud minu ajas edasi.

Olen tundnud puudust ja igatsust selle pärast, et majadest oli kadunud algusega seotud elu – esimeste perede argipäev – miks, milleks ja mida ning kuidas mõeldes olid majad saanud just sellise vormi ja näo, mis kunagi oli, kuid mida enam ei olnud. Esimesed ahjud olid läinud, uksi oli lisatud või suletud, aknaid suurendatud, maja juurde ehitades selle välimust muudetud, tubade eesmärgid muutunud – need olid ajas tehtuna jäänud jäljed, rääkimata seintest ja põrandatest, mis katsid algust.

Tean, et minus on igatsus sideme järele – vajan järjepidevust. Aeg lennutas minu ema oma sünnikodust kaugele maale. Tagasi tulles ta ei tohtinud kodumajja tagasi minna ja ega ta poleks seda saanudki teha, sest see oli juba uute elanike oma. Argised jäljed olid teiste poolt kokkupühitud ja sugulaste poolt alles hoitud riismed olid esemelised – mõned kapid, lusikad, liuad – minuni jõudis vaid üks luuletuste, salmide ja lauludega kirjavihik – omast ajast üles kirjutatud. Ei ole pilte, kirju ja lugusid nende juurde - vanavanemad olid enne mind lahkunud. Ka emal enesel ei ole neid palju ja ta ei ole tahtnud katkenud ajast rääkida, sest tema hirmud ja valud seisavad tõkkena ees. Isa, kui Isa mul ei olnud ja tema ning tema pere aja looga mina ei ole kokkuseotud, sest ma ei tea seda.

Usun, et see sidemete nähtav katkemine ajas on olnud minu poolt tehtud otsuseid mõjutav – minul on olnud mitu kodu. Ma ei ole võtnud üle minule läbi aegade edasi antut, vaid olen ostnud ja saanud kasutamiseks ning kingituseks endale majad, mille sees olen mingi aja kodu mänginud ja siis edasi läinud. Olen alati uskunud, et vot see ongi ja siia jäängi igaveseks, kuid oma teel edasi kõndides, siiski omast lahti lasknud ja edasi astunud.

Omal moel olen igas majas tundnud vajadust ühenduse järele – vajanud sidet läbi aegade – seda, mis seal minuga minevikust kõneleks – seda ei olnud. Mina tulin ja olin – ma ei kasvanud majaga ühes selle algusest ühte. Olen kasvatanud, maad puudutades, juuri ja tundnud, et siia jään ja hoian, et ise anda edasi, kuid olen kaks maja ära müünud ja ühe tagasi andnud. Esimesest kodust läksin, sest ei saanud st ei tahtnud seal enam olla, kui kadus see, mis oli minule oluline – vabaduse avarus. Tundsin ennast uutest naabritest ümberpiiratuna ja sunnituna muutuma – mitte tahtma seda, mida vajasin – oma rahu, vaikust ja varjatust. Teisest kodust lahtilaskmine ei olnud kerge, kuid mõistsin, et mina üksi ei jaksanud seda hoida ega näinud võimalusi seal oma unistusi ellu viia. Olin kõndinud endale lähemale ja ei vajanud enam nii avaraid oma Mina piire väljas, mida tuli korras hoida. Kolmas maja oli meile kasutada antud ja seda ei saanud omanäoliseks koduks ehitada ega luua, sest sellel oli kindlate nägemustega omanik olemas.

Esimeses kolmes majas seisin ühel hetkel aja sees, kus mõistsin, et mina ei saa enam muuta sealset ja sellega seonduvat selliseks nagu mina seda enda jaoks vajasin – lasin lahti järgmiste jaoks, et ise edasi astudes ulatuda soovituni – leida koht, kus saan muuta reaalselt ja nähtavalt – hoida alles olevat parimal võimalikul moel ja anda sellele enese nägu minu ajast lähtuvalt.

Täna oma kodus elades ma enam ei arva, et see siin on minu jaoks igavene. Tean, et olen siin vaid ühe aja, mille pikkust veel ei tea. Selle maja ja koha annan kord edasi sellele, kes tuleb siia peale mind. Mina hoian teda alles ja elan siin ning see aeg ei ole igavikuline ega jääv, sest mina liigun ajas enese loona edasi.

See maja siin on ennast minuga sidunud – olen tundnud eelmistest elanikest jäetud jälgi ja kirjutanud neist lugusid – olen neile ruumi jätnud ega pole tahtnud nende olemas olemist ära kustutada. Maja peremees ja perenaine kasutasid olemas olevat selleks, et luua vajaminevat – kui nemad poleks jätnud, siis mina ei oleks saanud seda üles leida. Selles majas olen lõpuks kohtunud selle maja ja inimeste aja looga, sest siin on olnud ja on kohti, kus aeg on peatunud aastakümneteks. Leidsin, väljaehitatud majaosa veel väljaehitamata toast, hulgaliselt inimeste sõnu läbi aastate, 1900-st kuni 1950-te aastate lõpuni. Poole sajandi jooksul väljaantud erinevaid lehti, ajakirju, postkaarte, raamatuid, kalendreid, reklaame, teateid jne. Mõned neist liikusid edasi kohaliku muuseumi kogusse. Teised on alles ja ootavad otsuseid. Eile õhtul sirvisin aastakalendreid, leidsin 1913 aasta oma seest majaperemehe poolt ühe aasta jooksul ära tehtud tööde nimekirja – oma käega kirjapandud read, millal ta millist maja külas värvis ja kelle mööblit korda tegi. Selles raamatus tundsin ehedat puudutust – sidet aegade vahel, sest lugesin tema enda poolt kirjapandud sõnu.

Täna loon alles olnust, seda omal moel alles hoides, meiega ühes elavat Maailma. Maja ei ole enam tühi kest, sest mina kasvan tasakesi temaga ühte – siin ei mul vaja kaitset ega tõestamist, et see on kõik on minu oma ja tõmmata piire enda ning olnu ja välise vahele ning ette. Täna tean, et see aeg siin ei alanud minuga, vaid mina olen osa sellest, mis kord oli ja kord saab olema – mina olen üks lüli, kes sai selle, mida saab edasi anda – inimeste aja loo, mis vahel on lausa väljakannatamatult tolmune ...

Marianne

23.05.2020.a