See
nö eriline Aeg, mis täna Sinu elus on, see on kestnud täpselt
terve Sinu aja, sest pea igas Sinu päevas on olnud mõni ületamatu
mägi, põhjatu org või teed takistav soo – nende suurus on alati
olnud vaataja silmades. See, mis teeb tänase päeva teistsugusemaks
on vaatenurga küsimus – Maailma sees on tugevdatud reegleid ja
määratud piire, kuid selle näilise turvalisuse sees hulgub
tegelikult ringi hirm, kes võimalusel haarab Sind endasse ja hoiab
eneses. See hirm surub Sind kokku, sest ettevaatlikuna olles ja
astudes, oled Sa tasasem ja vaiksem, et mitte äratada üles seda
koledust, millega kohtuda ei taha – Sinu sees on vajadus jääda
märkamatuks.
Hirm
külmetab ja jäigastab – Sina sulged enda ja sulgud endasse. Keha
sees on Sinu Maailm ja selle sees alles jäänud vabadus. Keha võib
ja saab olla välist tõrjuv piir ja valvas kaitse, kuid mitte
pikalt, sest keha väsib ja soovib ärgata. Ta soovib teha ja kogeda
seda, mida saab teha vabana vabaduses olles – liigutada ise ennast
enese moel. Sina saad läbi oma keha ise ennast aidata – Sina saad
tantsida. Tantsida lihtsalt ja vabalt täpselt nii nagu just selles
hetkes Sinust sünnib ja tehes seda ilma salvestunud mustriteta,
reegliteta, harjumusteta ning mõtlemiseta selle üle, mis on õige
või vale, ilus või kole – Sina saad olla lihtsalt ja tantsida
iseendast sündivat tantsu iseendale.
Kui
Sinul ei ole võimalust ega vahendeid, siis ei tule Sinul võtta
muusikat, asjade näol, endaga ühes, sest Sinul on võimalus minna
loodusesse ja ühineda tuule ning Maaga. Kuula ja tantsi, omas keeles
kõneledes, nendega kaasa – Sina oled üks kõigest sellest
suurest, mis Sinu ümber olemas on. Selleks, et kogeda vabadust ja
olla vaba, ei pea Sina minema kuhugi sinna kaugele ega tegema midagi
seda erilist ega ootama tulevast aega, et alles siis, kui ... , vaid
olema siin ja elama oma elu täna ja praegu - iseendana.
Andes
endale aja ja koha, lubad ja aitad oma kehal avanedes vabaneda olnust
ja olevast, mis on vangistanud Sinu meeli – hirmust. Kiht kihi
järel voolavad läbi liigutuste Sinust välja varjus hoitud tunded.
Läbi protestiva vastumeelsuse ja isekuse tormi raputad köidikud ja
ületad piirid – tantsid vabana, rõõmust võimaluse üle olla,
lihtsalt olla ja lõpuks leebud ning rahunedes vaibud tasaseks
üminaks – see on Sinu enese südamehääl, mida Sina ise endas
kuuled.
Täna ei ole vaja pugeda erilise aja taha ega põhjendada, et see,
mis nüüd, muutunud Maailmas, nähtvaks on saanud ja toimub, on
olemas ainult sellepärast ja on ajutine, sest muidu seda ei oleks.
Oleks küll, sest see on olemas – kõik see, mis on täna oli ka
eile ja on ka homme olemas – on olemas seni kaua kuni Inimene elab
ja kasvab oma teedel käies.
Tänane aeg raputas inimesed oma harjumuste unedest üles. Tavaliste
puudutuste puuduses ja pihta puudutavate puudutuste käes inimesed
avanevad. Tavapäevaste mustrite ja jooniste kadudes, võimenduvad
erinevate aegade mustrid ja „nähtamatuna” olnu on inimeste
eludes varjamatult alasti - enam ei saa mööda vaadata, sest see,
mis inimeste Maailmas on olemas, see on inimeste elude sees olemas.
Kui välised pilgupüüdjad ja häirijad on tasalülitatud, siis jääb
inimene ise endaga ja käes on tema aeg vaadata iseendasse –
kõndida enesele lähemale – kohtuda ise endaga iseendas – ilma
varjude ja kõverpeegliteta ...
Läbi
oma aja olen tundnud hirmu selle ees, et kui mina enam ei ole, kui
minul enam ei ole, kui mina enam ei saa – kui enam ei ole
väljaspool mind olemas seda, mille abil ja toel võisin, oskasin ja
sain olla parem mina, kui see, kes mina ise, ilma kõige selleta,
saaksin, võiksin ja oskaksin olla. See hirm on pannud mind tegema,
olema ja näima nii nagu oleksin vang, kellel puudub vabadus olla
mina ise, iseendana. Hirm kaotada oma võimalused väljaspool olevas
Maailmas on hirmutav tunne, mis suurendab sundust hoida igal
tingimusel alles kõik see, ilma milleta ei oleks mina ise nii ilus, hea ja
osav.
See
on uskumus, et mina olen ja tulen alles, peale ja läbi teiste. Just
nagu looks väline Maailm mind, mitte mina ise. Siis, kui asusin
elama Soome ja ka siis, kui siin elukohta vahetasin, kartsin seda,
kas minu lood kasvavad ja lähevad uues kohas lendu. Siis, kui lugude
numbrid kasvasid või oli vahepeal vaikus, kartsin, et minus ei olegi
enam seda oskust ja seega ei ole minul enam seda võimalust –
kartsin kaotada selle, mis tuleb minu seest ja milles olen iseendana.
Ma
ei mõistnud, et mina ise olen võti, mis avab ja laseb lendu lood
minust endast – inimesest. Lood on minus, sest mina olen olemas.
Lood on minuga ühes ja mina ise avan need, kui olen selleks valmis.
Uued kohad on uus võimalus leida üles need suletud uksed, mida mina
teisal poleks näinud, sest igas uues paigas on uued kohad, teed,
inimesed ja lood, mille puudutusel ärkavad minus tunded ja mina ise
sõidan ühes nendega taas tundmatusse, et iseendale veel lähemale
astuda.
Minu
Maailm on erinevate aegade ja nimedega lood, mis on minuga ühes,
ükskõik kus ja millal ma ela(si)n ja käi(si)n. Erinevate kohtade
erinevad peeglid – puud, kivid, kaljud, inimesed, linnud, maa,
meri, ehitised jne – need on kaasteelised, kelles peegeldun
iseendale, et mõista oma Aega ja enese, kui ühe InimHinge lugusid
selles ajas.
Kõndides loomise teel tunned eneses, et Sina oled erinev ja eriline
– Sina paistad välja ja ei sulandu massi – oled täht, kes särab
erksalt ja eredalt. Kuid Sina usud, et Sina ise ei saa anda endale
samaväärset tasu, kui Maailmast on võimalik saada. Seega, Sina
lähed ja proovid, kas saad enese vastu enese jaoks. Sinus kasvab
vajadus, et Sinu poolt tehtul oleks Sinu nimi ja nägu, et Maailm
teaks ja tunneks ära ega läheks mööda.
Kohates Maailmas vaikust oled segaduses, sest Sa ei tea, mida Sina
veel saad teha, kui Sinu poolt tehtu oli Sinu parim. Tunned vajadust
suuta murda vaikus ja panna Maailm endale reageerima – „Mina
tulin, Mina olen – vaadake Mind! Palun pange tähele, ärge
eirake!” – selle vajadusega saab andmisest tähtsamaks saamine –
Sinu vajaduse täitmine. Sina ei taha, et Sinu poolt loodu oleks
lihtsalt Maailma sees olemas, vaid sellel peab olema Sinu nimi ning
nägu, sest siis Sa ei kohta järgmine kord enam vaikust - Sind
nähakse ja vaadatakse – Sind vajatakse juba ette ja oodatakse.
Sina andsid Maailmale ja Sina pead sealt vastu saama. Sina ei hinda
ega näe seda, mis Sinul ja Sinus olemas on kingitusena, sest Sina
näed seda, kuidas Sina ei saa nähtavalt seda, mida Sina usud täna
end vajavat – kohest õiget tähelepanu - Sina saad, sest Sina
annad. Sina usud, et kui Sind vajatakse, siis saad vastu selle, mida
vajad – teadmise, et Sina oled oluline ja seega saad vajadusel
vajamineva tähelepanu.
Sina oled tundnud eneses puudust selle järele, et inimesed on
rõõmsad lihtsalt selle üle, et Sina oled selle Maailma sees
olemas. Sina soovid kogeda, et Sina oled teised iseenda kohal
olemisega õnnelikuks teinud, ja sel juhul saad Sina kogeda tunnet,
et teised nähes Sind, võtavad Su vastu – te jagate oma olemas
olemist. Sina näed, et tunded, mida Sina teistes äratad, on head ja
ilusad. Sina tunned ennast nähtavana – Sina oled olemas sellisena
nagu Sina oled soovinud olla ja Sina saad, läbi teiste, kogeda ise
ennast sellisena. Soovid teadmist, et kui see saab nähtavaks, mida
Sina teed ja seda on Maailmale vaja, siis on Maailm õnnelik, et Sina
oled Maailma sees olemas sel hetkel, kui Sina selles oled – Sina
oled oluline osa tervikust. Eneseloominguna Maailmale avanedes
tunned, et Sina ei jäänud nähtamatuks ega olnud tähtsusetu, Sina
ei kadunud teiste hulka ära ja Sinust ei vaadatud mööda.
Sinul enesel ei ole nagu iseenda jaoks väärtust olnudki, sest kui
alles suutes anda teistele vajaminev ja selle eest vastu saades,
tunned, et Sina oled iseendana olemas. Kogedes vajalikuna olemas
olemist teiste kaudu, ei jää see tunne kestma, sest järgmises
hetkes tunned taas, et oled nähtamatu kübe, kes on jäänud
tähelepandamatuks, kui Sinul ei ole teistele vajaminevat endast
anda.
Sinus on vajadus olla väärtuslik, et saada tähelepanu kaudu häid
tundeid kogeda ja samas on Sinus ka tahe olla nähtamatu, et omada
väljapääsu, kui tunded ei ole head. Soov olla vaba, et kohustuste
sundus ei liidaks külge nii, et enam lahti ei pääse. Kohas, kus
pead tegema, tead, et Sa ei saa endale vajaminevat ja seega jääd
juba ette ilma – Sinu kasvamise raskus pole Sinule selles kohas
oluline ega vajalik. Kohas, kus Sina teed ja annad endast, kuid ootad
tasu, sest usud endas, et Sina pead selle sealt saama – seal jääd
ilma, sest tunne ei jää kestma ja tasu pole kunagi piisav. Mõlemal
juhul oled ohver, sest suutmata ise ennast väärtusena vastuvõtta,
ei saa Sina enda vastu väljast seda, mida vajad – õiglast tasu –
tunda ennast täidetuna.
Sina ei leppinud oma tulemisega – Sina ei ole aru saanud, miks ja
kelle jaoks Sina sündisid. Sinus on tunne, et see juhtus teiste
jaoks ja pärast. Sina usud, et selles elus kuluv aeg vähendab Sinu
enese aega pärast. Õppetundidena läbitava raske tunde lahenemisest
sündiv kergus ei jää püsima, sest uus laine tuleb ja viib kaasa,
vajud sügavale ning võitled enese eest – pead lahingut oma Mina
nimel. Väsides tahad lõpetada ja ära minna. Otsusega, leida
lahendus iseenda jaoks, otsid teed ja astud välja ning vaatad lugu
kõrvalt – mõistes lubad olnul minna. Kui lugu ei ole enam Sinus
ega seega Sinu, siis oled Maailmale andnud ja ootad tasu.
See väike nõks – vaatenurga vahetus ongi võti – Sina uskusid,
et Sinu lugu algas teiste pärast, kui nood tulid ja puudutasid Sind
ning just sellepärast Sina usud, et kõnnid ise, läbi iseenda,
teiste jaoks ja pärast. Vaatenurga vahetus – Sinu lood said ja
saavad alguse, sest Sina ise olid, oled ning saad olemas olema.
Küsimus on selles, kuhu paned Sina selle tähise, millest ja millal
algab või algas Sinu, kui Inimese või Hinge aeg – kas siis, kui
Sina inimesena erinevate numbrite vahele sündisid või kas alles
seejärel, kui Sina Inimesena saad oma õppetunnid ehk lood
läbikõnnitud või oled Hing, kes kõnnib läbi erinevate aegade ja
erinevate Inimesenäoliste lugude. Elades Inimesena, elad Sina
Hingena ja Sinu ajal polegi algust ega lõppu, sest igavikuline aeg
on kõikjal ja kõiges. Uskudes, et tehes seda, mis on teiste pärast
ja jaoks, pole see Sinu aeg ning see pikendab maad, mis Sinul tuleb
läbikõndida enne kui jõuad enda omasse kohale ja sellest tulebki -
„Mina pean tegema!” - ja selle eest ootad teistelt tasu, kuid
nemad ei saa Sulle Sinu aega vastu anda.
Sina tahad teha neid asju, mida Sina saad ise valides teha, sest oled
olemas, kuid Sina ei taha teha neid, mida „pead” tegema, sest
Sina oled olemas – teha neid, millest läbi kõndides ja kogedes
Sina kasvad edasi. Sina tahad teha, kui Sinu poolt tehtav on koheselt
vajalik, sest siis saad Sina kohe vastu. Keeruline on endas võtta
vastu teadmine, et Sina teed seda, mis on Sinu parim võimalik, sel
hetkel, kui Sina oled olemas – see on Sinu tee, mida kõnnid ja
lood enese jaoks, sest Sina oled olemas. Sina tulid ja oled olemas
ise enda jaoks. Selle, mida Sina iseendana iseendast lood ja teed, selle jaoks on täpselt õige Aeg sel hetkel, kui Sina oled olemas.
