Kolm oravat ja üks pesapuu

Marianne

06.05.2020.a

Põldudele laotatud linad

Need, kes öistel radadel

vargsi hämaruse varjul

natuke pelutavat närvikõdi

unedes külvamas käisid,

aovalges enne päikesetõusu

palakad endalt võtsid

ja kastemärjana kuivama heitsid.

Põldudele laotatud linad,

mis leoaugus valgeks uhutud,

mulla mustava värvi

enese alla peidavad,

vaatajale vastu helkides

valget valgust Maailmasse lisavad.

Marianne

05.05.2020.a

Inimese tahe pöörata selg

Täna ei ole vaja pugeda erilise aja taha ega põhjendada, et see, mis nüüd, muutunud Maailmas, nähtvaks on saanud ja toimub, on olemas ainult sellepärast ja on ajutine, sest muidu seda ei oleks. Oleks küll, sest see on olemas – kõik see, mis on täna oli ka eile ja on ka homme olemas – on olemas seni kaua kuni Inimene elab ja kasvab oma teedel käies.

Tänane aeg raputas inimesed oma harjumuste unedest üles. Tavaliste puudutuste puuduses ja pihta puudutavate puudutuste käes inimesed avanevad. Tavapäevaste mustrite ja jooniste kadudes, võimenduvad erinevate aegade mustrid ja „nähtamatuna” olnu on inimeste eludes varjamatult alasti - enam ei saa mööda vaadata, sest see, mis inimeste Maailmas on olemas, see on inimeste elude sees olemas.

Kui välised pilgupüüdjad ja häirijad on tasalülitatud, siis jääb inimene ise endaga ja käes on tema aeg vaadata iseendasse – kõndida enesele lähemale – kohtuda ise endaga iseendas – ilma varjude ja kõverpeegliteta ...

Marianne

04.05.2020.a

Ühe InimHinge lugude sünd

Läbi oma aja olen tundnud hirmu selle ees, et kui mina enam ei ole, kui minul enam ei ole, kui mina enam ei saa – kui enam ei ole väljaspool mind olemas seda, mille abil ja toel võisin, oskasin ja sain olla parem mina, kui see, kes mina ise, ilma kõige selleta, saaksin, võiksin ja oskaksin olla. See hirm on pannud mind tegema, olema ja näima nii nagu oleksin vang, kellel puudub vabadus olla mina ise, iseendana. Hirm kaotada oma võimalused väljaspool olevas Maailmas on hirmutav tunne, mis suurendab sundust hoida igal tingimusel alles kõik see, ilma milleta ei oleks mina ise nii ilus, hea ja osav.

See on uskumus, et mina olen ja tulen alles, peale ja läbi teiste. Just nagu looks väline Maailm mind, mitte mina ise. Siis, kui asusin elama Soome ja ka siis, kui siin elukohta vahetasin, kartsin seda, kas minu lood kasvavad ja lähevad uues kohas lendu. Siis, kui lugude numbrid kasvasid või oli vahepeal vaikus, kartsin, et minus ei olegi enam seda oskust ja seega ei ole minul enam seda võimalust – kartsin kaotada selle, mis tuleb minu seest ja milles olen iseendana.

Ma ei mõistnud, et mina ise olen võti, mis avab ja laseb lendu lood minust endast – inimesest. Lood on minus, sest mina olen olemas. Lood on minuga ühes ja mina ise avan need, kui olen selleks valmis. Uued kohad on uus võimalus leida üles need suletud uksed, mida mina teisal poleks näinud, sest igas uues paigas on uued kohad, teed, inimesed ja lood, mille puudutusel ärkavad minus tunded ja mina ise sõidan ühes nendega taas tundmatusse, et iseendale veel lähemale astuda.

Minu Maailm on erinevate aegade ja nimedega lood, mis on minuga ühes, ükskõik kus ja millal ma ela(si)n ja käi(si)n. Erinevate kohtade erinevad peeglid – puud, kivid, kaljud, inimesed, linnud, maa, meri, ehitised jne – need on kaasteelised, kelles peegeldun iseendale, et mõista oma Aega ja enese, kui ühe InimHinge lugusid selles ajas.

Marianne

02.05.2020.a

Kõik, mis teed, selle teed ise endale II - Millal algab või algas ühe Inimese või Hinge aeg iseendana iseendale

Kõndides loomise teel tunned eneses, et Sina oled erinev ja eriline – Sina paistad välja ja ei sulandu massi – oled täht, kes särab erksalt ja eredalt. Kuid Sina usud, et Sina ise ei saa anda endale samaväärset tasu, kui Maailmast on võimalik saada. Seega, Sina lähed ja proovid, kas saad enese vastu enese jaoks. Sinus kasvab vajadus, et Sinu poolt tehtul oleks Sinu nimi ja nägu, et Maailm teaks ja tunneks ära ega läheks mööda.

Kohates Maailmas vaikust oled segaduses, sest Sa ei tea, mida Sina veel saad teha, kui Sinu poolt tehtu oli Sinu parim. Tunned vajadust suuta murda vaikus ja panna Maailm endale reageerima – „Mina tulin, Mina olen – vaadake Mind! Palun pange tähele, ärge eirake!” – selle vajadusega saab andmisest tähtsamaks saamine – Sinu vajaduse täitmine. Sina ei taha, et Sinu poolt loodu oleks lihtsalt Maailma sees olemas, vaid sellel peab olema Sinu nimi ning nägu, sest siis Sa ei kohta järgmine kord enam vaikust - Sind nähakse ja vaadatakse – Sind vajatakse juba ette ja oodatakse.

Sina andsid Maailmale ja Sina pead sealt vastu saama. Sina ei hinda ega näe seda, mis Sinul ja Sinus olemas on kingitusena, sest Sina näed seda, kuidas Sina ei saa nähtavalt seda, mida Sina usud täna end vajavat – kohest õiget tähelepanu - Sina saad, sest Sina annad. Sina usud, et kui Sind vajatakse, siis saad vastu selle, mida vajad – teadmise, et Sina oled oluline ja seega saad vajadusel vajamineva tähelepanu.

Sina oled tundnud eneses puudust selle järele, et inimesed on rõõmsad lihtsalt selle üle, et Sina oled selle Maailma sees olemas. Sina soovid kogeda, et Sina oled teised iseenda kohal olemisega õnnelikuks teinud, ja sel juhul saad Sina kogeda tunnet, et teised nähes Sind, võtavad Su vastu – te jagate oma olemas olemist. Sina näed, et tunded, mida Sina teistes äratad, on head ja ilusad. Sina tunned ennast nähtavana – Sina oled olemas sellisena nagu Sina oled soovinud olla ja Sina saad, läbi teiste, kogeda ise ennast sellisena. Soovid teadmist, et kui see saab nähtavaks, mida Sina teed ja seda on Maailmale vaja, siis on Maailm õnnelik, et Sina oled Maailma sees olemas sel hetkel, kui Sina selles oled – Sina oled oluline osa tervikust. Eneseloominguna Maailmale avanedes tunned, et Sina ei jäänud nähtamatuks ega olnud tähtsusetu, Sina ei kadunud teiste hulka ära ja Sinust ei vaadatud mööda.

Sinul enesel ei ole nagu iseenda jaoks väärtust olnudki, sest kui alles suutes anda teistele vajaminev ja selle eest vastu saades, tunned, et Sina oled iseendana olemas. Kogedes vajalikuna olemas olemist teiste kaudu, ei jää see tunne kestma, sest järgmises hetkes tunned taas, et oled nähtamatu kübe, kes on jäänud tähelepandamatuks, kui Sinul ei ole teistele vajaminevat endast anda.

Sinus on vajadus olla väärtuslik, et saada tähelepanu kaudu häid tundeid kogeda ja samas on Sinus ka tahe olla nähtamatu, et omada väljapääsu, kui tunded ei ole head. Soov olla vaba, et kohustuste sundus ei liidaks külge nii, et enam lahti ei pääse. Kohas, kus pead tegema, tead, et Sa ei saa endale vajaminevat ja seega jääd juba ette ilma – Sinu kasvamise raskus pole Sinule selles kohas oluline ega vajalik. Kohas, kus Sina teed ja annad endast, kuid ootad tasu, sest usud endas, et Sina pead selle sealt saama – seal jääd ilma, sest tunne ei jää kestma ja tasu pole kunagi piisav. Mõlemal juhul oled ohver, sest suutmata ise ennast väärtusena vastuvõtta, ei saa Sina enda vastu väljast seda, mida vajad – õiglast tasu – tunda ennast täidetuna.

Sina ei leppinud oma tulemisega – Sina ei ole aru saanud, miks ja kelle jaoks Sina sündisid. Sinus on tunne, et see juhtus teiste jaoks ja pärast. Sina usud, et selles elus kuluv aeg vähendab Sinu enese aega pärast. Õppetundidena läbitava raske tunde lahenemisest sündiv kergus ei jää püsima, sest uus laine tuleb ja viib kaasa, vajud sügavale ning võitled enese eest – pead lahingut oma Mina nimel. Väsides tahad lõpetada ja ära minna. Otsusega, leida lahendus iseenda jaoks, otsid teed ja astud välja ning vaatad lugu kõrvalt – mõistes lubad olnul minna. Kui lugu ei ole enam Sinus ega seega Sinu, siis oled Maailmale andnud ja ootad tasu.

See väike nõks – vaatenurga vahetus ongi võti – Sina uskusid, et Sinu lugu algas teiste pärast, kui nood tulid ja puudutasid Sind ning just sellepärast Sina usud, et kõnnid ise, läbi iseenda, teiste jaoks ja pärast. Vaatenurga vahetus – Sinu lood said ja saavad alguse, sest Sina ise olid, oled ning saad olemas olema.

Küsimus on selles, kuhu paned Sina selle tähise, millest ja millal algab või algas Sinu, kui Inimese või Hinge aeg – kas siis, kui Sina inimesena erinevate numbrite vahele sündisid või kas alles seejärel, kui Sina Inimesena saad oma õppetunnid ehk lood läbikõnnitud või oled Hing, kes kõnnib läbi erinevate aegade ja erinevate Inimesenäoliste lugude. Elades Inimesena, elad Sina Hingena ja Sinu ajal polegi algust ega lõppu, sest igavikuline aeg on kõikjal ja kõiges. Uskudes, et tehes seda, mis on teiste pärast ja jaoks, pole see Sinu aeg ning see pikendab maad, mis Sinul tuleb läbikõndida enne kui jõuad enda omasse kohale ja sellest tulebki - „Mina pean tegema!” - ja selle eest ootad teistelt tasu, kuid nemad ei saa Sulle Sinu aega vastu anda.

Sina tahad teha neid asju, mida Sina saad ise valides teha, sest oled olemas, kuid Sina ei taha teha neid, mida „pead” tegema, sest Sina oled olemas – teha neid, millest läbi kõndides ja kogedes Sina kasvad edasi. Sina tahad teha, kui Sinu poolt tehtav on koheselt vajalik, sest siis saad Sina kohe vastu. Keeruline on endas võtta vastu teadmine, et Sina teed seda, mis on Sinu parim võimalik, sel hetkel, kui Sina oled olemas – see on Sinu tee, mida kõnnid ja lood enese jaoks, sest Sina oled olemas. Sina tulid ja oled olemas ise enda jaoks. Selle, mida Sina iseendana iseendast lood ja teed, selle jaoks on täpselt õige Aeg sel hetkel, kui Sina oled olemas.

Marianne

01.05.2020.a

Kõik, mis teed, selle teed ise endale I – Kui saamine on andmisest olulisem

Sina teed ja lood oma teel. Sina teed ja lood erinevalt erinevaid tulemusi. On neid, mis on argipäeva kohustuste ja rutiinide keskel sündivad. On neid, mis õppides ja kogedes tulevad proovimise ning katsetuste peale. On neid, mis sünnivad sügavalt Sinu seest, kui tunned vajadust luua, et anda iseendale väljund. Kõiki neid tegemisi võib laias laastus jagada kaheks valikuks – tahad teha või ei taha teha, pead tegema või on olemas vabadus teha. See, mida pead tegema on raskus ja vabaduse kaotus, sest seal ja seda ei tee Sina ise endale. See, mille tegemist vajad iseendale, sest põled leegiga, on toit Sinu enese hingele, kuid ühel hetkel vahetad Sina ise oma vaatenurka ja iseendale tegemisest saab teistele tehtu.

Sina kõnnid ja lood ning see on põnev teekond iseendani – avastamaks oma piire ja võimeid, kuidas olla Sina ise iseenda võimsa loojana. Ühel hetkel on Sinu looming Sinu enese pihkude vahel, ta oleks veel nagu Sinu, kuid tegelikult enam ei ole – Sinust väljaspool olles on ta Maailma sees kõigile nähtaval – nüüd saad Sina ise ennast Maailmaga jagada. Kuid igatseval moel on kahjuks Maailma sees ikka vähem neid, kes tahavad Sinu loomingust osa saada – võtta rõõmsa avatusega vastu seda, mida Sinul endast anda on. Lahtilaskmise hetkel on Sinu looming kui kingitus kõigile, kuid järgmisel sammul tahad Sa vastu saada – Sina tahad saamist kogeda ning Sinu sees kasvab vajadus saada. Sina tahad kindlatel tingimustel jagades Sinule vajaminevat enda vastu vahetada.

Selles kohas, kus Sina tegutsesid innuga, muutub ühel hetkel olulisemaks oma tulemuse kellelegi nähtavale edasi andmine - Sina ootad vastu tasu. Sinu loodud varandusel on lahti laskmisel oma hind, mida Sina vastu tahad – mida suurem on Sinu silmis oma loomingu väärtus, seda suurem ja võimsam peab olema Maailmast saadav vastus. Maailm kinnitab sellega Sinu arvamust. Õieti vastuvõetud jagamisega kasvab Sinu väärtus ja Sina tunned ennast rahulolevana – Sinul on olemas põhjus, miks Sina olemas oled ning kõige rohkem on Sind selles, mida oled enese hingega eneses enesele teinud.

Vastamata jäänud andmine on vaikus, mis lämmatab ja ahistab – selles ei ole vabadust, sest Sina vajad, et väljaspool Sind oleks Sinu poolt tehtule olemas soovijad ja need tuleb üles leida, et anda endale vajaminev vabadus tagasi. Mida rohkem ihkad seda, mida teistel on anda, seda meeletumaks läheb soov leida üles need, kellele anda edasi seda, mis Sina endast lood. See ülesanne on keeruline, sest teised peavad Sind vajama, kuna sel juhul annavad nemad endast seda, mida Sinule vaja on – tähelepanu.

Sina teed küll endale, kuid tulemus on teiste jaoks, sest vajad tähelepanu, millest oled sõltuvuses – Sina oled õppinud, et kui omad midagi hinnalist, siis saab selle jagamisel Maailmast tähelepanu vastu, kuid Sina tead, et selleks peavad teised seda Sinu poolt tehtut vajama, sest alles vajadus paneb nood liikvele, otsima ja endast vastu andma, et Sina saaksid saada ja sel juhul on vahetus võimalik. Sinus on vajadus, et teised vajaksid ja tahaksid Sind või Sinust osa omale, sest siis saad ka Sina oma osa. Oma vajaduse kasvades Sina ei saa aru, miks teised ei vaja seda, mis Sinul olemas on – miks teised ei vaja Sind, kui Sina oled olemas.

Tulemuse vastuvõtt on kontrollitav ja võrreldav ning kui see pole piisavalt suurte numbritega, siis Sinus on segadus – Sinu enese hinnang ja Maailma vastus ei ole ühesed. Tasakaal läheb Sinus paigast, kuna oled teinud, kuid keegi ei tundu seda vajavat ja seega Sina ei saa vastu ning jääd ilma – Sinul oli, kuid Sinul enam ei ole. Samm sai tehtud ja Sulle ei jäänud midagi. Vaatad teisi ja oled rahuloelmatu, Sinus on tühjus, sest Sina ei saanud endale.

Seda, mida Sina ei taha teha, kuid pead tegema, see tundub olevat teiste jaoks ja pärast tegemine – seal Sina pead enda oma ära andma. Kuid see, mida Sina tahad teha, selle pead suutma luua teiste jaoks ja pärast – sellele tuleb leida vastuvõtja, kes tahab ehk vajab Sinu poolt tehtut, et too annaks vastu. Esimesel tulemusel pole Sinu silmis väärtust, sest see on sunnitud ja seal maksad enesega. Sina ei hinda seda enese poolt tehtut, mida Sina pole teha tahtnud, sest Sina oled sellele vastupunninud ja see on tulnud üle Sinu. Kohas, kus PEAD tegema, tead, et teistel pole vastu anda st nad ei anna Sulle seda, mida Sina väärtuslikuks pead ja just sellepärast see tegemine tundubki Sulle iseenda sundimisena. Teisel tulemusel on Sinu silmis väärtus. Selle oled teinud õhinal valmis, kuid kui Sinul pole või ei ole õigel määral kedagi kellele anda, et jagada, siis seal saab endale tehtust teistele tehtu. Valmis saanu pole enam tehtud mitte enese jaoks, vaid selleks, et saada endale midagi vastu – Sina ei lepi ainult tegemiserõõmuga enese jaoks, vaid tahad kogeda Maailma puudutust õige tähelepanu näol.

Marianne

30.04.2020.a

Kuidas saab laps olla oma vanema õpetaja

Kui laps kasvab oma teel ja alles õpib iseennast tundma ning kasutama ja Maailmaga suhtlema, siis tema nö kasvuperioodid ehk ealised iseärasused on kasvatusteadlaste poolt paika pandud raamid, milles mõõdetavad suurused sees selleks, et mõista normaalsust – milline on õige eakohane väljendus ning teada seda, mis, millal ja miks võib juhtuda ning üsna tavaliselt juhtubki. Kõik see on ilus, mis täppisteadusena välja on uuritud, eriti kui see sujub tasaselt ja nii möödaminnes, kuid ühe inimese kasvamine ei ole kunagi kerge töö, ei temale endale ega nendele, kellega ta sellel teel kokkupuutub ja ühes käib – inimesed kasvavad teineteisega koos.

Laps on seotud nende inimestega, kes tema lähedal on. Ta ei ole kõigiga täpselt ühesugune ega ole ka ise koguaeg samasugune. Lapse tee on tähiseid ja tihedaid muutusi täis. Ta ei kõnni oma teel eraldi, vaid on nende seltsis, kes on teda saatmas ehk üles kasvatamas. Öeldakse, et laps on perepeegel ja õpetaja oma vanematele, kuid kuidas saab laps olla oma vanema õpetajaks, kui vanem on tema üleskasvataja ning oli juba olemas, kui laps alles sündis. Vanemas on ju rohkem kõike seda, mida ta teab, oskab ja juba kogenud on – vanem on ju lapsest vanem.

Iga pere elus on olemas huvitavad argised päevad, mil kodus tundub olevat sõda, sest midagi pole paigas ja pereliikmed käivad üksteisele pihta ning pinda – lapse „kasvatamine” tundub aia taha minevat ja oma võsukeste käitumisega ei ole üldse kerge toime tulla – vanemate katsed, oma tundeid kontrollides, lapsi kontrollida ei näi õnnestuvat - „Jah, miski on küll Taani riigis mäda.” Mida valitakse põhjuseks? Miks, kellel ja kelles on teema? Kelle käes on lahenduse võti?

Vanem ei taha uskuda, et temas endas võib midagi sassis olla, sest kuidas võtta vastu teadmine, et laps tuli ja näitab nüüd oma vanematele teed. Vanem on ju suurem ning targem ja tema sõna peab peale jääma – selles kohas, kus vanem oma õigust nõudes tahab, et laps lõpetaks oma tegevuse ja vait jääks ega oleks nähtavalt ning kuuldavalt olemas, ei taha vanem ise endasse vaadata. Ta sunnib suurema jõuga – karistuste hirmuga - lapse vait, et anda iseendale võimalus pääseda. Vanem otsib endale lahendust ja keerab kogu loo tagurpidi – lapsel on teema, sest lapsega on probleem ja seega tuleb lapsele leida lahendus nö otsida abi, kuidas muuta laps normaalseks ehk vanema jaoks probleemide vabaks.

Kes on, kelle loos, peaosaline, kes osaline? See, kes läheb põlema, kui tunneb ennast puudutatuna – selle teema see lugu on. Laps nö käivitab loo, kui teeb seda, mida ja kuidas ta teeb, kuid tegelikult avab vanem reageerides ise endas selle osa, mis on oodanud oma aega, et anda talle võimalus endasse vaadata ja kasvada. Laps seisab omal kohal, et aidata oma isa või ema tema kasvamisel – see ongi see, kuidas laps on oma vanema õpetajaks ja see tee on kahepoolne koostöö.

Kui teema ei ole lapse oma, siis laps mängib oma osa ning vanem reageerib ikka ja jälle ning see teema on vanema elus täpselt seni kaua, kuni vanem ise endaga tegelema hakkab – vaatab endasse ja otsib ning kõnnib oma teed iseendani. Seega, kui laps on ja puudutab, siis küsigu vanem ise endalt - Mis temaga tegelikult juhtus ja miks tema tunded temast endast suuremaks kasvasid? Mida tema tunded proovisid tema sisse ära peita?

Marianne

29.04.2020.as