Karantiin harutab üles inimestevahelised ühendused

(Mõni aeg tagasi kirjutatud, kuid alles täna lendu lastud lugu)

Ilma teise inimeseta,

kes vajaks ja ostaks,

võib omad ärid sulgeda,

sest ilma klienditeta jäädes

kassad tühjalt haigutavad.

Kui üks suur kootud kee

on inimeste armee

kui kõik töötab

ja ladusalt toimib.

See kee on tugev,

kuid hargnema hakates

silmus silmuse järel

vardalt jookseb maha -

jääb järele kuhi segadust

ja viimaseks algust

kinnitanud sõlm.

Kui inimesi polnud enam

kõndimas ega läbi käimas,

siis kee järele andis -

see, mis oli enne tugevus

see nüüd nõrkuse tunnus.

Vajatakse elusat inimest,

vajatakse teel olevaid

ja kohal käivaid

teenust tarbivaid inimesi,

sest ilma ei püsi

ja ärid ellu ei jää.

Mida annab välja mõelda,

kuidas inimesteni ulatuda,

ilma, et oleks ja peaks

nende vastu puutuma?

Marianne

28.04.2020.a

Kes on iseenda sisse maalitud pildi autor

Kui kõnnid mustrite teed, siis võtad välisest kinni selle, mis sobitub Sinus oleva Maailmaga, see haakub ja jääb Sinu sisse. Sõnadena kuuldu on osa pildist, mille Sina ise oled juba enese sisse joonistanud. Sa ei „kuule” kõiki lausutud sõnu ja seega on Sinuni jõudev lünklik – seal on sõnad, mis asetuvad omadele kohtadele – need täiendavad ja kinnitavad mustrit, kuid teised lähevad puudutamata mööda. Sina lisad endasse võetutele omad täiendused ja nii saab sellest hoopis üks teine lugu – Sinu enese lugu, kuid Sina ei saa aru, miks see mööda ei lähe ja Sina selle loo „autorit” ära ei unusta.

See, kes kõneles, on pinnuna Sinus, sest see lugu, mille Sina ise endasse salvestades üles kirjutasid, on alles ja torgib. Sina ise avad loo uuesti ning astud selle sisse ja oled täpselt nii nagu see oleks just alles äsja juhtunud. Teine „räägib” Sinule seal seda, mille Sina temast ja iseendast kokku kirjutasid - teine täidab oma osa, et Sina saaksid võidelda selle tunde vastu, mida Sina endas tunda ei taha. Sina ei saa aru, et Sina ise lood kogu etenduse, sest Sinul on ju olemas see teine, kelle poole näpuga näidata – too seal peab olema süüdi!

Miks Sina nii teed? Sina teed seda sellepärast, et teise sõnade seas on/ oli Tõde sees. Selles ei ole vahet, kuidas ja miks teine täpselt ütles välja selle, mida too tahtis öelda. See oli teise mõtete ja tunnete pilt sõnades. Oluline on see, mida Sina seal kuulda ei tahtnud – Sinu jaoks oli keeruline ise endale tunnistada – „Jah, see on nii!” Selle asemel, kaitstes ise ennast, kuulsid Sina seda, mida endal kuulda lubasid. Kõik muu „kustutasid” ning alles jäetule lisasid ise värvid ning jätsid loo iseendasse, sest see oli Sinu pihta ebaõiglane olnud. Seega ei olnud Sinul enam põhjust otsida põhjust, miks teise poolt öeldu Sulle tegelikult pihta käis, vaid Sina said põhjenduse, miks mäletada – Sina ootasid kahjutasu.

Lugu ei kadunud ega hajunud, sest Sina seisid käed kõrvadel ja keeldusid kuulamast st vastuvõtmast iseennast sellisena nagu Sina oma alastuses olid. Sina pöörasid loo ümber, et oodata teist tagasi – luua kordused, et anda teisele võimalus võtta oma valed sõnad tagasi. See oli põhjus, miks endas teisele vastu vaielda. Sina ise kerid lugu enda sees üha uuesti ringiratast, et üha uuesti püüda ja proovida teise sõnu ära kustutada – et too ei ütleks korduses välja seda, mida Sina sõnadena kuulda, kuid tegelikult pildina endas, näha ei tahtnud.

Teise sõnad olid tõesed, kuid Sina ei tahtnud neid kuulata teise tõlgenduse ja värvidega – need joonistasid Sinu sisse Sinust pildi, mida Sinul endal ei olnud hea vaadata ja see puudutas Sinu pihta ning Sina tahtsid, et Sina suudaksid samasuguse pildi Maailma ja teise seest ära kustutada. Sina usud, et kui teine Sind vaatab, siis Sina tead, mida ta näeb ja selleks, et suuta seda muuta, Sina kordadki lugu endas.

Selle asemel saad Sina lubada endal mõista, et sõnades, mis võtsid Sind Sinu sees alasti, oli olemas TÕDE, mis oli tolles päevas olemas, sest Sina olid seal selline, milline Sina olid. Kuid värvid, mis sellest loost pildiks saanule peale kantud said, olid Sinu enese lisatud looming – peitmaks ära seda, mida Sina ise vaadata ei tahtnud. Sina tundsid selles hetkes hirmu, et justkui jääks see pilt Sinust elama ning see, kuidas või milline Sina enne olid või pärast oled, ei loe. Sinus oli/ on hirm, et selline Sina, mis kord juba loodud sai, jääbki sellisena kestma.

Sina ise hoidsid seda, enese poolt loodud, pilti enese sees alles, kuid Sina tahtsid endale uut võimalust, et olla ilus ja hea. Sinu alastus ei muutnud Sind inetuks, vaid Sina ise vaatasid ennast läbi oma hirmude ja andsid endale sellise hinnangu. Teist uuesti kohates või temale mõeldes, tuleb Sinule taas see pilt meelde ja just sellepärast Sina ei taha seda inimest enam kohata, sest tema „kannab” inetut Sind endaga ühes.

Oma hirmude sees usud, et Sina ise ei saa seda pilti ära kustutada seni, kuni teine ei ole oma sõnu muutnud või tagasi võtnud. Teise sõnades oli tõde ning ei ole enam oluline, miks Sina olid selline või tegid seda, mille kohta need käisid – need on vaid otsitud põhjendused, mis ehk oleksid muutnud värve, kuid tõde nende sees jäi ikkagi samaks – Sina olid ja oled Sina – julge vaadata ise ennast iseendana ja öelda - Mul on kahju, kuid selline oli minu parim sel hetkel. Mina õpin oma teed käies. Ma ei hülga ennast ega põgene iseenda eest. Mina võtan iseennast vastu ja mina vastutan ise enda eest – mina armastan ise ennast

Marianne

27.04.2020.as

Sina oled kingitus ise endale

Sina elad oma elu, mitte sellepärast, et saada endale selle eest vastu, vaid sellepärast, et Sina saad seda iseenda moel teha ja just sellepärast lood Sa iseennast iseendast iseendale – parimal võimalikul moel – Sina oled, oma elu elades, kingitus ise endale.

Marianne

26.04.2020.a

Soovitud muutuse saavutamiseks

Soovitud muutuse saavutamiseks, iseendas ja oma elus, on Sinul vaja tõeliselt tahta teha seda, mida Sinul muutuse teostamiseks teha tuleb. Seni, kuni Sina ise seda tegelikult ei taha, kontrollid Sina ise ennast. Sina ütled iseendale, et Sina PEAD tahtma, sest see ei ole Sinu eesmärk. Seni, kuni Sina tõeliselt ei taha, ei vaja Sa tegelikult muutust, vaid ajad taga ühte tunnet. Oma tegevuse tulemusena TAHAD Sina kogeda endas konkreetset TUNNET ja see on Sinu tegelik eesmärk.

Marianne

25.04.2020.a

Miks meie, naisena elades, ei loo ise ennast Naisena

 51-ne Alkeemias avaldatud lugu
https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/miks-me-naisena-elades-ei-loo-iseennast-naisena?id=89658791

Nagu pärast vihma seeni, nii on olemas koolitusi ja õpetusi, kuidas õppida olema ja iseennast kujundades kasvatada endast Naine - kanda kleite ja oma juukseid ehetena, olla seksikas, müstiline, loov ja särav jumalanna. Käime ja loeme ning proovime – ühel õnnestub see natuke rohkem, teisel mõnevõrra vähem. Kanname väliseid rekvisiite, mis peeglisse vaadates peavad meenutama meile, kes me oleme – Naine. See on ilus väline Maailm, kuid meie kehad räägivad teist keelt ja me ei oska neid lugeda. Me ei oska/ suuda/ saa naisena elades alati Naine olla, sest meie ise ei loo ennast Naisena - meie loome ise ennast meheenergiana. (Mehed loovad iseendasse, ema ja naise puudusel, ise endast Naist).

Ajas kõndides, toimuvad meie kehades, pealispinnal ja selle all, muutused. Muutused ei ole ühesed, et kui kusagilt valutab või midagi on paigast, ära löödud, paistes jne, siis on see mõlemal kehapoolel täpselt see sama. Seda võib tunda olla küll mõlemal pool, kuid ühe poole ilmingud on võimendunud ja nähtavamad.

Inimene on tervik, ta on üks energia, mis kannab kahe poole nime – vasak ja parem, mees ja naine, pluss ja miinus – mis tahes nimi valida, mõte on ikka üks – kaks nime, mis hoiavad inimese sees tasakaalu. Vahel on ühte justkui rohkem ja teist vähem. Rohkem tundub olevat seda, mis on üle ja vähem seda, mida on puudu. Kuid tegelikult on rohkem seda, mida nähtavalt on vähem, sest see energia võimendub ja annab oma osa teisele lisaks – loob juurde seda nime, mida, inimese sisemise otsuse järgi, enam vaja läheb, et lahendada ülesanne. Pihta saab ja valu teeb see pool, mis on justkui kodust ära, teisele poole üle läinud. See energia viib tasakaalu ja seega vajab lahendust, sest tegelikult on ta omal kohal ja ka teises kohal.

Selleks, et ennast Maailma eest ja selle sees kaitsta ning enda eest seista, on naisele aeg-ajalt mehelikku tugevust lisaks vaja ja meie nö naispool annab selleks oma osa. Kuid mõnikord saab meheenergias olemisest märkamatult argipäev – me kõnnime selles edasi, sest meile tundub, et ilma selleta ei ole võimalik oma elus toimuvaga muidu toime tulla, kuid samal ajal saab keha vasak pool pihta ja haiget – ta vajab mõistmist ja annab meile märku – „Pane tähele, mida Sina teed!” Miks meil on vaja olla mehe energias? Miks meie, naisena olles, tunneme, et peame mehe rolli kandma?

Meie mehelik pool ei pea suutma rohkem, kui tema ülesanne on – tasakaalustada Naist. Naise kehas oleva energiana ei pea ta suutma naist meheks luua, sest ta on naise energia. Kui meie mehelik pool peab olema suurem ja vajab endale lisa, siis nähtub see meie vasakus pooles, mis peegeldab meile paremat poolt. Sel juhul, arvates, et vasak on nõrgem, antakse sinna nö väliselt juurde, kuid tegelikult ei ole midagi kusagil üle ega puudu, vaid küsimus on energia nimedes ja sellest tulenevates ülesannetes, mida meie ise alateadlikult või teadlikult oleme otsustanud suuta ja täita – millisena ja mille jaoks meie ise ennast tegelikult loome.

Kas oleme meie ise, kui tervikuna st iseendana seismas või mängime iseenda hingele vajalikku puuduvat osa – valides kanda seda rolli, mida meie ise oma enda elus ei tunne – täidame tühikut oma igapäevases elus. Täidame seda kohta, mida ootame teistelt enese olemas olemisele vastu. Tahame olla enne väljas ja alles siis, usume saavat olla sees – välise puudusest jääb nälg, mida kustutame selle nimelist energiat iseendale iseendast andes – kui väljast ei saa, siis proovime seda ise anda, asendame, kuid teeme seda enese arvelt.

Mida meil, naistel, siis tavaliselt vajaka jääb – see on isa ja mehe ehk Mehe energia meie kõrvalt. Isa oli mees nimega isa või teda polnudki. Mees kandis küll mehe nime või teda polnudki. Ema ei saanud isa rolli kanda, sest ta on naine ja tema ei olnud ka ise tervikuna, kui tema isa polnud Isana olnud ja lapse isa polnud Mehena tema kõrval olnud. See on meie sees olev nälg, oma teise poole järgi, sest kui me oleme Naine, siis järelikult peaks meie teine pool ju Mees olema ning mees peaks oma olemas olemise tõestuseks, nähtavalt meist väljaspool olema, et meie ise näeksime teda enese kõrval seismas ja saaksime tunda ennast tervikuna.

Mehed ja isad on meie eludes olemas, kuid täiuslikkust kohtab harva ja tunded ning inimeste elude huvitavad keerdkäigud, võtavad või vähendavad selle kvaliteeti, mis näiliselt olemas on. Andke, siis ma olen versus mul on, sest mina olen – mina olen tervik Naisena. See on keeruline tee, sest juba väiksest peale oleme õppinud ise ennast lohutama, hoidma ja kaitsma selle eest ja vastu, mida meile vajaminevast vähem antakse või millest üldse ilma jäetakse – oleme ise endale emade, isade ja meeste eest – valime iseennast, iseenda jaoks, teist rolli kandma, et tunda ennast armastatuna ja hoituna. Anname iseendale saamata jäänud vajaliku tähelepanu ehk kogeme vastatud tundeid – iseendana kasvades, õitseme Maailmas peegeldudes. 

Kuidas saavutada tervikuna olemine, kui Maailm ei olnud vajamineval hetkel alati kohal või oli, kuid ei teinud seda õigena. Me õppisime, et meie ise ei ole tervikud ilma nende teisteta. Meil on neid vaja, sest me TUNNEME neist puudust, sest nende ülesanne oli/ on anda meile seda, mida meie oma teel ise ei saanud endale anda – füüsilist teist inimest, kes looks, õigena kohal olles, meist tervikut. Nii me oleme püüdnud, anda endale läbi oma aja seda, mida ema, isa ja mees oleksid, meie uskumuse järgi, ilusas ja täiuslikult õiges Maailmas meile ise andnud. Oleme mänginud ise oma energiatega – nimetanud, igatsusest valusa puuduse selle nimega, mida oleme oma teel enda kõrvale vajanud. Meie ise ei ole ennast alati Naisena loonud, vaid oleme püüdnud luua iseenast emana, isana või mehena. Nii me reageerimegi alateadlikult kohtades, kus tunneme välise puudutuse puudulikkust ja anname seal oma sisemisele endale vajamineva isa, ema või mehe ja sel juhul ongi meil endal, meis endas, meid ennast e Naist vähem ja nö teist poolt üle. Kui meie energia kannab teist nime, siis see ei ole nagu meie oma, vaid see kuulub sellele, kelle puudutust igatseme endas tunda.

Mida meie kehad meile jutustavad? Keda me endaga ühes kanname? Keda meil on vaja, et olla see, kes me olla tahame? Miks just seda nime kandev inimene meist puuduvat osa meile saab anda?

Selle nimeline inimene on olemas või on olnud osa meie elust – me oleme seotud olnud, kuid tema ei loo meid Naiseks ega muuda meie energiat teise nimeliseks. Meie ise teeme seda, kui asendame Maailmast saamata jäänu iseendaga – lihtsalt nimetame oma energia ümber ja loome sellega tasakaalutuse enese sisse ning see, mis on meie sees, on nähtavana väljas – meie kehad räägivad meie lugusid.

Marianne

24.04.2020.a

Enese üle kontroll laob blokid enese teele - Inimene hoiab ise ennast näljas

Blokk tähendab sõna STOP iseendas ja need on kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud – peab tegema/ ei tohi teha – see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud algne eesmärk – otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole eesmärgiga seotud – need on saanud terviku normkäitumiseks ja sellest tuleneb nö korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis, kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub.

Seni kuni teine on inimese tunnete autor, ei saa ta aru, miks tema ise käitub ja teeb nii nagu ta seda valib teha. Teine vajutab justkui nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab teist süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud käitumine, mida tema ise järgib – see on tema enese joonis ja sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et teine tõmbab niite ja tema liigub nende tõmmete järgi – tema ei teeks ega oleks, kui teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest tema enese tunded – tema ise tunneb hirmu tunnet tunda ja seega keelab selle endale, tema ise tunneb soovi tunnet tunda ja seega lubab selle endale – see on tema kontroll oma tegevuse üle, et vältida vale tulemus – mitte tunda soovimatu tunde kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni e oma vabaduseni.

Kontrollimisega hoitakse ennast millegi järgi näljas – inimene ise ei luba endale seda, mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi – no võta ja saa siis. Ise ennast kontrollides otsitakse teed ja põhjendusi, miks anda või ikkagi keelata endale keelatut - küsimus on selles, kumb pool jääb peale. Inimene ei kõnni teisi radu st ei otsi muutust, sest tal on juba rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates ja lubades. Tema tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda enesele õpitud STOP või miks lubada.

Inimene veenab ja põhjendab iseenesele – Teen selle ära/ jõuan sinnani, siis saan! Mulle ei olegi vaja, sest nii on parem! Seda ei saa, siis saan teise valiku! Jätan ennast ilma, olen kannatlik ja pean leppima! Mis see üks samm ikka teeb! Täna olen, homme alustan uuesti! - jne. Selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt ise olles, ise valida. Kui ta pääseb kord vabaks, siis kustutab ta esimese asjana oma nälja ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on enesele häbiks ja samas tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ei saa ta soovitud tundeid kogeda ja ta ei näegi teist, muutnud teed enese ees.

Inimene on see, mis on ja juhtub siin ning praegu – seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära määrata st kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest kõik on võimalik – see siin on tema elu iseendana – vaba Hingena.

Marianne

23.04.2020.a

Enese üle kontroll on ennast pidurdav nõudmine – Kelle käes on inimese vabaduse võti

Ennast kontrollides kulgen justkui tähistatud rajal – käin seal, kus ei tee seda, mida ei tohi teha ning käin seal, kus teen seda, mida pean tegema – otsin seda moodust, mis oleks õige ja toimiv – viiks lahenduseni. Kui õnnestub, siis kulgen kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam, kontrolli all olevaist, keelatud tundeist vahutab üle piiride ja lööb kaane pealt, siis purskun tundeenergiana olles välja kõik selle, mis on minu sisse kogunenud. Teen lõpuks ometi seda, mida tahan, sest mina tahan seda teha ja teen seda seni kaua, kuni olen ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.

Tahan karistada Maailma selle eest, et mina pean iseennast kontrollima, kui mina ei tulnud toime tunnetega, mis minu sees, Maailmaga ühes mängides, kasvasid. Lihtne mäng muutus võitluseks, kes keda kontrollib, kui sain vihaseks, sest tundsin ennast ohvrina – Maailm ei mänginud ausalt. Ta ei võtnud mind tõsiselt, kui reageeris minule tunnetega ning just nende tunnete käes ja ees oli minul halb olla – tundsin, et minule tehti liiga ja nii astusingi ohvrina olemise rajale – vastasin tunnetega.

Maailm valib erinevaid viise, kuidas mind reageerimiseni viia. Ta otsib ja katsub, kas on veel mõni uks, mis avaneb tunnete ees ja viib mind tagasi – vastastikkuse tunnetemänguni, kus erinevad energiad kohtuvad, et teineteise pihta ennast maandada. Seni, kuni mina ei reageeri tunnetega vastu on temal halb olla, sest tema tunded kasvavad ja elevad tema sees, ja kui tema ei oska/ suuda/ taha nendega ise, ilma mängupartnerita, tegeleda, siis tahab tema neist lahti saada st kellegi teise pihta visates endast välja valada, et saavutada tühjus, millest luua vaikuse ja rahuga tasakaal.

Mina tunnen, et teine on minu tunnetes süüdi, sest tema, oma otsimise ja proovimisega, vajutab erinevaid nuppe, kui päästikuid minus – mida pikem on kontakt ja tugevam surve seda tõenäolisem on see, et mina lähen tunnetesõjaga kaasa. Kui annan alla, siis annan järgi st lõpetan püüdluse teist kontrollida, kuid kui tahan kontrolli enda kätte ja peale jääda, siis võitlen vastu – võitlusesse astudes käivitub muster ja mina kasutan samu fraase ja mõttekäike, et lahendada olukord – teen seda nii nagu eelmistel kordadel – kordan sissetallatud rada.

Olen täiega sees ja ei suuda näha olukorda kõrvalt, sest tunded ja sõda nendega on kõikjal minu sees ja ümber. Mina ei oska teha sammu eemale st mina ei saa seda teha, sest mina pean suutma kõik tunded, nii iseenda kui teise omad, enese kontrolli alla saada – teen seda selleks, et soovimatud tunded lõpetada. Kuid mustris olles teen ma kõik endast oleneva, et muster võimalikult täpselt väljajoonistuks ja nii ma jätkan kordamist seni, kuni saavutan mingi kontrolli või teine teeb sammu mustrist välja – rikub joonist – ja minul on vaja seisatuda, et aru saada, mida ja kuidas edasi teha.

Tundesõjast tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees – sellega ühes olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning sellepärast väldin neid inimesi ja situatsioone, kes või mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid minu enese tee on huvitava huumoriga, sest selle, mida mina kogeda ei taha, saan ikkagi kätte ja kui ma väga keeldun ning vastuprotestin, siis veel topelt kuhja ja lisanditega.

Kes tegelikult keda kontrollib, et mina enesele vajamineva õppetunni ikka kindlalt kätte saaksin – kas teen seda mina ise või suur mäng nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on Elu, kuid tegelikult olen see mina ise, sest minu enese poolt valitud sammud on need, mis viivad minus endas oleva mustri kordumiseni. Mina Ise olen oma Elu Autor, sest minul endal on seda oma kasvamise teekonnal vaja. Valitud valikud olenevad sellest, millise eesmärgi täitumise nimel mina kõnnin – küsimus on selles, mida mina tahan endale saada. Tegelikult ongi vahe ainult selles, kas minu eesmärk on vajaminev tunne või lihtne vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik.

Ma olen vaba, kui tunded ei seo ega nende jahtimine või vältimine loo vajadust kontrollida. Seal - Mina olen, sest olen olemas – mitte - Mina olen olemas, sest tahan, et saaksin olema st tundma. See on vaatenurga küsimus, kas vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin ja praegu, igas olevas Elu hetkes, minus ja minu teel olemas.

Mina ise olen see, kes ei taha teha, sest kordan enesele endas – Mina ei tee! - sest mina tahan kontrollida olukorda. Mina ei tee seda, mida mina ei suuda kontrollida – mina ei taha iseennast kontrollida st anda tulemust, mida minule täna pole vaja. Täna vajan teist tunnet – mina tahan juba täna olla vaba.

Tunnen, et minul tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb mul endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest – Mina ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st tahan saada e juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast soovituni edasi. Seni, kuni minus on uskumus, et Maailm on minu tunnete autor ja mina olen siin tema jaoks ja pärast, on Maailma käes minu vabaduse võti. Seni, kuni tunnen tundeid ja kordan kordusi st pean ära tegema selle, mida mina ei taha teha – läbi õppetundide ise kasvada – on minult minu vabadus ära võetud. Mina ise näitan enesele teed vabaduse poole siis, kui kordan mustrit – kuid seni, kuni minule tundub, et see tegevus võtab minult vabaduse, siis alles õpin, kuidas mina ise vastutan oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.

jätkub ...

Marianne

22.04.2020.a