Seitse  tähte on taevasõelas ja tänase seisuga 10  minu avaldatud lugu Alkeemias...

Kõik on võimalik...

Marianne

10.08.2017.a

Sina ja Mina pingpongi mängud V - Kui Sina ütlesid Minule ei...

Vahel tundub, et tee on juba sile ja tasane, kuid siis leiab varvas konaruse, mille taha komistan ning taas tuleb pilk varvaste ette viia, et veel üks teema lahendada, sest kusagil kriibivad mõned mälestused nii, et on inimesi, kes saavad värvingu ja varjundi, millest oleks võinud juba ammu lahti lasta...

Kui Sina ütlesid Minule Ei, siis ei saanud Mina seda, mida soovisin ja Mina samastasin end vastusega – öeldes Ei, ütled Sa ei Minule – järelikult ei ole Mina oluline. Laps, Minu sees, ei saanud soovitud kanni. Minu Mina võimendus kordades ja seal ei olnud Sinu tahtele kohta, sest laps Minus, tahtis sel hetkel just seda. Mina tahan, kuidas saab, siis Minule Ei öelda? Kas Mina ei saagi kõike ja alati? Ja Mina sain vihaseks, iseenda sees, kogu Maailma ja Sinu peale, sest Mina jäin soovitust ilma, kuna Sina soovisid nii. Ilma jäämist häbenedes proovisin lugu eirata, teha nägu, et minu küsimist ega juhtunut pole olemas olnudki ja Mina lubasin, et ei küsi Sinu käest enam mitte kunagi midagi - see oli Minu viis olukorraga toime tulla.

Sa keeldusid ja põhjendasid – Sinu õigus ja valik. Kuid Mina olin pettunud ja solvunud – kuidas said Sina Minule ära öelda. Minu sees oli tee juba rajatud ja Sinu osa sellesse antud. Nüüd pidin uuesti mõtlema ja uut lahendust otsima. Miks Mina, siis varem ei vaadanud Sind, kui vaid üht võimalust mitmest? Miks olin kindel, et Sa ütled Jah? Mugavus, kergema tee otsimine – kindlasti.

Nüüd ma tänan Sind. Aitäh, et Sa ütlesid Ei! Nii tuli Minul edasi kõndida, otsida ja uute lahendusteni jõuda. Aitäh, Mulle endale - Minu püsivusele edasi minna! Minu sees on Minu laul, mis voolab ning ta leiab endale ikka ja jälle endale oma raja, viisi ja väljundi.

Marianne

10.08.2017.a

Piiramatult võimalusi

Pole olemas õigeid ega valesid  otsuseid - on teekond, mis teel kohatud valikutest valikuid tehes, kulgeb täpselt nii nagu Sa selle ise lood. Üks otsus ja hammasrattad haakuvad, moodustades uusi radu. Kõnnid, teed uue otsuse, ja järgmised hammasrattad kohtuvad, pöördele järgnevad uued rajad, uued võimalused.

Marianne

05.08.2017.a

Mina olen täpselt iseenda moodi

Mina olen täpselt iseenda moodi. Ma võin küll sarnaneda, kuid teist minusugust ei ole olemas. Mina olen üks ja ainuke - kordumatult isemoodi. Ma võin teha, olla või käituda nii nagu teised, kuid ma ei suuda, oska ega saa olla kunagi keegi teine. Mina saan olla ainult mina ise.

Ma olen alati soovinud kõndida seal, kus teised ei käi, teha seda, mida teised ei tee, teha nii nagu vaid mina loon. Ma soovin astuda kõrvale kordustest, olla üks ja ainus. Ja, vahel on see paistnud jonnaka põikpäisusena. Ja, ma olen tõestanud, et ma suudan, olen ja teen – tõtates endastki ette, et minna, olla ja teha, sest mina ju saan kõigega hakkama. Olen tormanud tegema, küsimata iseendalt, kas see on ka minu tegelik rada. Just minu põikpäisus ja kohusetunne hoida kinni asjadest, mille võiks vabaks anda ja lahti lasta, on olnud teema läbi aegade. Seega tunnistan ennekõike iseendale – Mina suudan teha asju, mida mina soovin teha, täpselt iseenda võimete kohaselt, energia ja jõuga, mis minus reaalselt olemas on. Kui mina olen otsustanud, et soovin muuta suunda, katkestada või lõpetada tegevus, siis on see täiesti okey, sest ainult mina tean, kuidas ma suudan, oskan ja tahan olla.

Aastaid arvasin, et soov erineda on minu puudus, kuid nüüd saan aru, et olen vingemast vingem. Minu erinev olemus on minule omane, see ei ole miinus ega pluss, – see lihtsalt on nii. Ma ei vaja remonti ega parandust - mina võin muutuda, kui ma seda ise soovin. Kohtunud iseendaga tean, kes ja milline ma olen, ma ei peida end enam iseenda ja Maailma eest. Ma ei sunni enam ennast tegema seda, mida ma ei taha, olema see, kes ma olla ei soovi ega saa ning olema seal, kus ei ole minu süda.

Ma tean, et kõndides teiste hulgas, taga või juhatusel, olles üks nende seast ning saades mõjutatud erinevatest energiatest, ei kuule ma iseennast vaid lahustun teistesse või kaon endasse vaikima, et siis plahvatusega taas eraldi rajale suunduda. Jah, ma võin kõrvuti käia kui tunnen, et koos on hea ja rada meid mahutab. Ma ei soovi jagada rada, mis on mõeldud ühele, kus käib võistlus, kes saab ette, kes sörgib sabas.

Vahel küsin endalt ikka veel, et kui ilus ja tore ma tundun, kui aus olen ja uksi iseendasse avan. Vahel veel peatun, et mõttes kontrollida, kas teised on minuga nõus, kas see, mis kirja saab, paistab ka välja või tundub ainult mulle nii. Vahel tundub, et teised on paremad hindajad – teadjamad, kui mina ise. Siiski, minu jaoks ainus teadmine on sisemine tõde, kas nii on või ei ole. Paberile kirjutatu on minu enda jaoks aus ja tõene.

End peeglis vaadates näen ma inimest, kelle ise olen kujundanud, loonud ja kasvatanud - ma näen iseennast sellisena nagu ma olen. Minu näos paistavad minu pisarate, naerude, aastate, kurbuse ja tujude jäljed. Oma keha olen voolinud kui skulptor, jättes sinna oma liikumise, toidu, sünnituste, aastate, kukkumiste, salvestunud mälestuste, tunnete ja pingete jäljed. Minu kõnd on minu sisemine rütm. Minu sees on mulle omane heli ja viis. Ma näen ennast sellisena, millise tundega iseenast vaatan. Kui näen puudusi, siis need ma olen, kui näen tervikut – iseennast kõigega, mis minus ja sellega, kes ma olen, siis olen ma täiuslik/ täielik - Mina olen iseenda looming ja ma vaatan end armastusega,

Elu pole tõsine võitlus/ võistlus vaid rada erinevate päevade, tujude, soovide, tegemiste ja lihtsalt olemise vahel kulgedes, peatudes, tagasi vaadates või ette rutates. Iseenda moodi iseenda teed kõndides, olen ma jõudnud kaugemale kui kunagi varem – ma olen iseendasse kohale jõudnud. Olles iseenda moodi ja vastutav oma erinevusest tulenevate soovide ja tehtud otsuste eest, olen ma vaba, sest luban iseendal olla iseendana. Ootamata väliselt luba, heakskiitu või vastutuse võtmist minu olemise eest. Ainult mina ise saan tõeliselt ja ausalt armastada iseennast oma erilise olemas olemise eest.

Marianne

04.08.2017.a

Alati  on olemas üks hetk ja inimene läbib selle oma valitud kiirusel ja  tundel - astutud sammuks võib kuluda üks silmapilk või mahutab ta endasse terve igaviku.

Marianne

03.08.2017.a

Teekond, kus juhusele puudus koht

On kohti ja hetki, kus täna saab kokku eilsega ...

Hommikune teekond linna, mis merele väravaks. Tänav, mis lõppemas, küsin kingitust autole peatuseks – kaks autot lahkuvad, tehes ruumi meiegi jaoks. Näe, läheme sinna tee lõppu, et vaadata kindlust, mis paistmas puude varjust. Astun õue, kõnnin kivisel teel, tõstan pilgu, vaatan maja ja kaks aega kohtuvad minu sees. Pisarad voolavad, nad lihtsalt poetuvad üksteise järel. Panen päikeseprillid ette kui nutan hääletult teiste inimeste vahel ja ees. Ma tunnen ja tean, et see on koht, kus kord seisin aastasadade eest. On vaja jõudu, et vaikselt olla kui sisemust raputab torm. Pisarate vees puhastus energia, mis liikvele läks. Võti keeras ja see, mis eraldi peidus püsis, nüüd minuga üheks on saanud. Ammuse elu valu ja mälu vabanes – Armastus eilsesse maha oli jäänud, selles viimases pilgus, mis aknal naisekuju riivas ...

Marianne

02.08.2017.a

Erinevate sageduste tekitatud segadused ...

Kõik elus ja eluta võngub ning mõjutab ümbritsevat erinevatel sagedustel. Mida tundlikumaks muutume seda rohkem erinevaid sagedusi tajume. Maailma hääled ei ole enam müra vaid me suudame eristada erinevaid toone ja kõrgusi. Müra sees viibides võime olla nüristunud nii, et üldine vool viib meid kaasa – me lainetame, kõigume ja oleme justkui kõik kõigest või tunneme, et meil on ebamugav olla, teadmata, mis seda põhjustab või, kuidas seda vältida. Erksalt ümbrust tunnetades ja iseennast kuulates tajume selgelt, kuidas väline meid oma sagedustega mõjutab.

Nii lihtne, kuid mõttetu on soovitada: ära ole, ära tee, ära tunne, ära mõtle. Miks? Hetkel meie sees olev sagedus on lihtsalt selline nagu ta on ning see annab värvingu kõigele meie elus. Muutes sagedust, suudame muuta oma tunnet ja olemist. Tuleb mõista, et on halb ning me peame soovima muutust. Järgmisena on vaja tuvastada mõjutaja, kas on see väline või oleme see meie ise. Seejärel tuleb otsida enda jaoks sobivat sageduse tõstjat – muusika, koht, tegevus, mis iganes suudab positiivsust, helgust ja kergust tuua (ei mõtle mõnuaineid ega sõltuvusi). Välise mõjutaja korral tuleb võimalusel temast eemalduda, mitte minna temaga kaasa, ega samastuda – aitab lause „See ei ole mina.”

Mina olen teadlikult hakanud tajuma raamatute, helide, kohtade, asjade, inimeste jne sagedusi. Seda juhul, kui olen loonud ühenduse või kui väline suudab mind mõjutada. Muutusi tajun meeleoluga, nt mind valdab tunne, mis ei ole minu hetke olemisega seotud või kõik minu ümber saab teise värvingu, mis ei ole mina.

Mulle nii väga meeldib youtube avarus ja vabadus valida. Kuulata seda, mis kannab ja toetab, kui nii ei ole, siis liigun edasi. Ma ei loe enam kõiki raamatuid lõpuni. Võin kaane sulgeda peale kolmandat lehekülge, poole pealt või lõpu eel – kui tunnen, et selle sagedusega raamat ei tõsta ega toeta on ta minu poolt lõpetatud. Mina valin, millise sagedusega koos saan või soovin olla.

Jagamine

Kerge on kirjutada, kuid raske saavutada. Raamatust või helidest tuleneva sageduse saab vähese vaevaga vahetada, kuid igapäevane eksam on oma laste kasvamisega kaasnevate perioodidega toime tulemine.

Eile rääkisin telefonis tütrega, kui pisem (4aaastane) ennast nähtavaks ja kuuldavaks soovis teha. Tegin kõik, et keskenduda tütre jutule, kuid samal ajal füüsiline mina vahetas, segajat eemale tõrjudes, sageduse ärrituse peale. Kõne kestes kandus ärritus ka tütre peale: mis üürikorter, mis sõbrad jne. Telefoni käest pannes küsisin, et - mis see nüüd oli? Taipasin, et tütrega on kõik korras, kuid mina oma muutunud sagedusega ei suutnud kuulata teda mõistvalt ega toetavalt. Mõistes toimunut muutus sagedus ja taas oli rahulik olla.

Täna taas nö tavaline päev, kus pisemal on igav ja seega soovib ta meie tähelepanu. Suuremad tahavad oma teemasid arutada, kuid pisem teeb selle võimatuks. Lisaks on veel aktuaalne tema põrandat kattev mänguasjade kiht. Neli erinevat inimest, neli sagedust, neli muutuvat muutjat. Ausalt oli väga raske - ärritus, viha, soov kõik väljalülitada, ära lõpetada. Kui välja ei tee, kas siis olukord lõppeb - ei saa lõputult eirata. Kus saan ise olla? Ära minna või teised ära saata? Võtsin asju ühe kaupa. Suuremad sõitsid linna omi asju tegema. Väiksemale selgitasin uuesti tema enda osa lelude koristamisele ja hoidmisele. Tuletasin meelde, et tema asjad ei ole minu teema, kuid need segavad mind, kui ma olen tema peale pahane. Sagedust oli väga raske üles viia. Tegelesin koristamisega, seejärel istusin õue, käesolevat lugu kirjutama.

Ma tunnen, et kergemini muutub sagedus kui ma olen alles oma tegemistes kinni, siis sõidavad teised omadega sisse ja kaasaminek toimub hetkega. Olles välise jaoks kohal, olen iseenda teemad lõpetanud ja saan toimetada muutumata. Kokkulepped omale ajale on huvitavad, sest tavaliselt tahab just siis pisem, midagi eriti tähtsat edasi öelda...

Marianne

01.08.2017.a