Need teised tunded ka III - Jääv vastuolulisus

 

Vaimselt piiratud keskkonna reaalsus - korraga saab olla üks, kellele on võimalik - teine on vale - teisele ei ole kohta, võimalust, aega. Teine peab astuma tagasi - teadma oma kohta ja  järgima oma osa, kuuletuma, vaikima - tema peab andma teisele ruumi ja tähelepanu, enese arvelt. 

Mõlemal ei saa korraga olla, mõlemad ei saa korraga olla - ühe tunnete reaktsioonid, kui enese info töötlemisega kaasnev, on vajalikud ja õiged - teise omad ei ole - teise omad on lubamatud, piire ületavad, vähendavad.

Inimene, kes kannab lapse vanema rolli nime, kuid kes ei ole vaimselt täis kasvanud, vaid lapse tasandile jäänud - kohtub lapse/ enese kasvuraskuste, eluliste vajaduste ja ühise argipäevaga, kui konkurendiga - vaimne võimekus on piiratud - inimene kaotab oma rolli ja käitub, suure inimese ajas, lapsena - kuna temal on jõud ja asitõendid, siis peab tema olema Oluline ja tema saama, kohese, enese lahenduse, enesele väljenduse.

Oleva aja laps peab ruumi tegema möödunud aja lapsele, kes ei ole kasvanud täis - kelle kasutuses on möödunud aja lahendused, keda lükkavad tagant möödunud aja vajadused - kes peaks, kordusi läbi mängides, jõudma suurema teadlikkuseni, kuid ometi jääb kinni kordustesse - vaimse rahulduse väljendustest sõltuvuses olev inimene tahab saada keemiakokteili ja kogeda enese Mina tõestusi ja väljendusi - jah, seda oma lapse arvelt - laps on vahendiks vanemale vajamineva, mõnu ja rahuldust tekitava doosi, tagamiseks.

Olukord, mis lahendatakse Lapse ja Vanema arheotüüpe kasutades - vanem, inimesena, astub taha plaanile ja lapse teemaga tegeletakse ja lapsele võimaldatakse = laps saab signaali ja kinnituse - Mina olen oluline. 

Üle piiride kasvanud laps vajab seda kinnitust - ta ei talu, et tema kõrval on teine, kes ei allu korrale - ei sea ennast tahaplaanile, vaid tahab ka tähtis ja oluline olla - suur laps ei talu enesele konkurentsi - temale jääb vähem ja tema osaks saab vale, kui on olemas teine. 

Sageli on, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, enesele kuuluva kaotuse kogemuse põhjuseks võrdluses osalemine – kellegi teise olemas olemine teeb nähtavaks, mis ja kuidas on võimalik – täiesti selgelt ja nähtavalt on võimalik. Samas on enese pealt teadmine – Mina ei saa, seda ja sel moel, kogeda, sest Minu puhul, seda ja sellist, ei valita = viga on Minus – Mina olen vale. 

Oleva aja laps ei saa seda, mille võtab endale möödunud aja laps. Möödunud aja laps ei tee vahet, et temal ei olnud möödunus ja tema ei saanud enese minevikus - läbi elamata tunded ja läbi kõndimata informatsioon tähendab, et oleva aja suur on erinevate tunnete segadus ja tema tahab neist vabaks saada - vabaneda ennast ahistavast energiast, mis annab märku, et KORRAGA on kõike liiga palju - inimene ei saa olla üks ega rahu ole võimalik.

Lahendus on endale selle rolliMina valimine, kellele on lubatud inimesele vajalikud väljendused ja kasutuses olevad lahendused. Roll tagab, et inimene kontrollib olukorda ja muudab toimuva enesele sobivaks - Mina olen/ Sina oled - Minu õigused/ Sinu õigused.

Suletud keskkonnast tingituna on tavaline enese õiguse kaitsmine ja õigena olla proovimine – kuna ei saa ära minna, siis on kasutusel see, mis ja kuidas on selles kohas kätte saadav, enesele mõistmise kohane ning ka tavaline, pealt nähtud, lahendus.

Loo õigeks pööramise katse - siin ja selles loos olen Mina Laps - Mina vajan Lapsele lubatut, vajaminevat - kuid enese õigusele, paremale/ teistmoodi väljenduvale suhtumisele rõhumine – enesele olulisuse otsimine ja näitamine toob kaasa enese müümise võimalused ja vähendamise jätkumise – Ema/ Isa ei pea/ ei ole kohustatud, Oma Last, teist moodi kohtlema/ käsitlema.

On sage, et vanem valib endale, ennast ümbristevast keskkonnast, liitlase - vanem valib endale selle, kes tunneb, vajab, mõtleb samal moel nagu vanem - vanemale tehakse liiga = liitlasele tehakse liiga/ vanema elu on raske = liitlase elu on raske - mõlemal on ühine vaenlane - mõlemad pöörduvad ühe ja sama vastu - TEMA on MEILE osaks saava põhjus. 

Sel moel saab vanem endale kinnituse, et tema teod ja lahendused on õiged - ta saab kindluse, et temale vajaminev jääb alles = teine aitab teda selles - ta saab selle tähelepanu, kes teda mõistab, toetab ja lohutab = teine saab talle anda seda, mida ise vajab. 

Vägivaldse keskkonna tegelikkus. See, keda koheldakse paremini – see, kellele saab osaks parem – ei ühine vähendatuga, teda kaitsma ja mõlemale võrdsust soovima. Tema pöördub vastu – tema on pealt näinud, kuidas saab osaks – seega ta ei taha sellist kohtlemist kogeda. Tema saab uskuda enese tähtsust ja seega ta ei saa enese kinnitusest loobuda – Mina olen – Sina oled – tea oma kohta – Sinule osaks saav on Sinule paras. Tema teab - Sina tegid Minule liiga = Sinul ei ole õigust, siin, midagi tahta.

Mida suurem on vähendav tähelepanu, mida vähem on sõbralikkust, mida raskem on leida toetust, seda suurem on masendus ja enese olematusesse uskumine – väärtuse puudus ja kasutu – Mind ei ole, kellelegi vaja = Mina ei saa, enese vastu, paremat tulemust – Minu osaks jääb senine, sellest vähem.

See on valitseva dünaamika üle võtmine ja ise kasutamine – mida vähemana, ise, ennast näen, seda vähemaga Mina ise nõustun ja seda rohkemat talun = Mina pildi kinnistumine ja sellesse uskumine. Elule tervem on mõistmine – põhjus on keskkonnas ja selles valitavas – kuna ja kuni olen samas, siis Mina ise osalen selles, siis Mina ise võimaldan selle, mis osaks saab.

Võrreldav ja võrdlevad ei pea Minule osaks saavat valeks - nõustutakse, osaletakse, võimendatakse – seda enam saab erinevus nähtavaks. Võistlemine, kadedus, väärtusetuse tõestamine, viha, vähendamine.

Uskumine - Mina põhjustan teise tunded. Tegelikkus - teine kardab, teine peab tõestama oma väärtust, teine peab leidma enese olulisuse jaoks lisa materjali – teine kasvab üle oma piiride – usub enese Mina pilti, sest temal on selleks tõestus olemas – teda peegeldatakse olulise ja väärtusena.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna dünaamika – kui Mina ei taha kogeda seda, mis saab Minu osaks - siis Mina pean ise ennast korda tegema = Mina ei tohi teis(t)e vastu halb olla. Minul ei ole õigust väita, et on olemas Minu õigus – iseenda tõde ja vägivalla lõpetamise nõue ei saa olla tõene, sest siis olen tahtnud endale tähelepanu - Mina olen tähtis.

Mina ei saa, selles keskkonnas, olla tähtis, kui Minu kohta on teada, et Mind saab kohelda nii nagu teine seda valib teha – Mina olen tähtsusetu, Minust ei sõltu, Mind ei ole vaja – Minu olemas olemine/ isekus teeb teis(t)ele halba.

Möödunu liivakast - siis, kui ei ole ära seletavat seletust ega selgelt mõistetavat põhjust, miks ja kuidas Mina teen seda, mida Mina ei tee või vastus on viha, mis näitab, et Mina olen piiri ületanud – sel moel ei tohi – siis annab lapse ise endale seletuse – Mina olen vale, Mina olen kade – põhjus olen Mina – Mina ei saa, Minule ei ole võimalik, sest Mina olen Mina = Mina ei tohi juurde küsida, teistsugust oodata = Mina saan selle, mis ja kuidas Minule antakse.

See on vastutuse enese peale võtmine – teine tahab kogeda/teine ei taha kogeda – Mina pean ära arvama, mida teine vajab/ Mina pean teisele vajamineva võimaldama. Mina pean andma oma mänguasja ära, Mina pean teisega mängima. Mina pean vaikima, nõustuma, hea olema – Mina pean tõestama, et Mina ei ole kade ega isekas = Mind on hea vaadata, parem taluda.

Üks ei pea saama nii, et teine jääb ilma. Ühele võimalikuna olev ei pea tähendama, et teisele, see sama, ei ole võimalik. See on eluterves suhtes sel moel – vägivaldses ja vähendavas suhtes annab suhtumine teada sellest, millise tunde teine tekitab ja millisena tahetakse, ise, ennast kogeda ja näha – Oluline saab teada, et teda väärtustatakse ja teda on hea kogeda – vähendatu saab teada, et teda on halb kogeda ja teda peab taluma.

Sellest ka info – kadeduse kohta – tajudes ja nähes vahe tegemist ning tahtes turvatunnet ja kaitstust – siis ja sel moel oled Sina kade = endale tahtes, Sina ei taha, et teine saab = endale vajades, Sina ei taha, et teisel on = Sina tahad teisele ära keelata, Sina tahad teiselt ära võtta = teise oma on teise oma – see ei kuulu Sinule.

Mis see teine siia puutub? Teine on osaline ja erinevuse nähtavaks tegija. Teise saamise tõdemine ei tähenda kadedust, vaid mõistmist – ka Mina vajan tähelepanu, hoidmist, tuge. See tähendab, et juba on puudus ja juba on ilma jäämine. Teisele võimalik suurendab puudust – see on informatsioon – selles kohas tehakse vahet – selles kohas on erinev kohtlemine okey – mitte, et on põhjust erinev olla ja erinevalt kohelda, vaid on tahe ja valik ja võimalik ja normaalne seda teha.

Vahet tegeval inimesel on selge tahe ja kindel motiiv. Enese teadlikkuse ja vajaduse väljendamise kadeduseks nimetamine – vahet tegev ja hoidev inimene ei taha, et tema enda tegu/ valikut õigel moel nimetatakse – kadedusele osutamine annab teada, et põhjus on kadedaks nimetatus – temal tuleb ise endaga tegeleda, tema ei tohi teist süüdistada – kadedus ei ole normaalne tunne – see teeb inimene halvaks = teda on õigus halvustavalt/ vähendavalt kohelda – on tagatud enesele vajaminev.

Vägivaldne keskkond koosneb inimestest, kes valisid lapsi erinevalt kohelda ja selle erinevuse kohta teatud moel informatsiooni anda. Selles keskkonnas olijad võtsid informatsiooni kasutusele ja järgisid seda. Erinevuse rõhutamine, eristamine võimendus.

Üks asi on see, kui teised kasutavad ja järgivad. Palju tõsisem on see, kui eristatu ja erinevalt koheldu ise kasutab ja järgib – see on Mina pilt, mis ei ole tõene – see on enese kohta käiv info, mis ei ole tõene.

Vale informatsioon viib vale info alusel elamise ja olemiseni – lahendused ja ülesanded on ise ennast vähendavad ja kahjustavad. Mina jään ilma – siis, kui Minul on ja Mina saan, siis Mina võtan teiselt ära ja vähemaks, siis tuleb teine ja võtab Minult ära, Minult vähemaks – sest, kui üks saab, siis teine ei saa – siis kui üks on ühes, siis teine jääb välja – selline keskkond, kus teisele ei ole kohta, kus teisele ei jätku.

Mina pean olema üksinda siis, kui teine on ühte võetud, teisega jagatakse = siis Mina tean, et Minule ei ole ja Mina ei saa. Siis, kui on võimalus, siis pean olema enesest parem ja suurele vajalikum – tõestama, et olen suure tähelepanu ja temaga ühes olemise vääriline = suurel on Minuga parem, kui ilma Minuta või teisega.

Möödunu kogemuse sisu – suur tegi oma valiku, suur eelistas, eraldas, eristas – suur inimene tegi teadliku valiku ja tahtliku otsuse – ta ei eksinud, ta ei tahtnud teist moodi – temal ei olnud plaani oma käitumist muuta – see sobis temale. Suurele ei lugenud see, mida see Minu jaoks tähendas ja kuidas see Minule mõjus.

Täis kasvanud inimese teadlikkus – Minul ei tule jääda paigale, et enese õigust, paremale kohtlemisele – Mina olen ka olemas, Mina olen ka oluline – tõestada, vaid ära minna.

Tuleb aru saada, et senises mustris jätkamine tähendab kahjustada saanud aju ja keskkonna suletuse kogemist – väikese lapse tasand – laps on endiselt Meie – teine/ teised on temaga üks - laps ei ole tulnud toime informatsiooniga – osaks saav on tõene, seda ei muudeta – see jääb, see kordub – kuna laps on teiset()ega samas, siis kordubki – ka enese sees.

Inimest, hoolimata suureks kasvamisest, hoiab vägivaldses keskkonnas kinni (ka kaude, eemal ja väljas olles) muutuse soov – et keegi teine annaks seletuse – et keegi teine kinnitaks üle - see teine näeb kõrvalt, vaatab pealt ja annab teada – selline käitumine ei ole õige, tema ei teinud halba, teda ei tohi sel moel nimetada/ kohelda – see teine teab ja saab seda öelda.

Miks too teine ei tee – siis ju muutuks?! See on mõistmine, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas olijad, kes näisid sõbralikuna ja väitsid mõistvana – olid samal moel osalised – nad nägid pealt ja said aru – neil oli võimalus sekkuda ja lõpetada ja ise teistmoodi reageerida, kuid nad ei teinud seda.

NEMAD EI VALINUD SEDA TEHA – SEST NAD EI TAHTNUD SEDA TEHA – NEILE EI OLNUD SEDA VAJA – SEE EI OLNUD NEILE OLULINE – NEILE EI LÄINUD KORDA SEE, MIS JA KUIDAS SAI VÄHENDATU OSAKS.

JUTT SELLEST, ET EI JULGENUD VÕI EI SAANUD ARU VÕI EI OLNUD VÕIMALIK – ON TÜHI – SEE ON ENESE PUHTAKS PESEMINE JA VASTUTUSE VÄLTIMINE – SEE ON MANIPULATSIOON, ET ENESELE KAASTUNNET SAADA JA ENESESSE USKUMA SUUNATA = MINA EI OLNUD HALB, MINA EI TEINUD HALBA.

JUST KÕRVAL OLIJAD JA PEALT VAATAJAD EDASTAVAD TEADLIKKUST VÄHENDAVAT JA AJU MÜRGITAVAT INFORMATSIOONI – SINA ISE SAID ASJADEST VALESTI ARU/ OLE NÜÜD KANNATLIK/ TEISEL ON RASKE/ TEISEST TULEB ARU SAADA/ ISE OLED TEISE VASTU HALB OLNUD/ SINA OLEKSID VÕINUD JÄRGI ANDA/ SINA SAAD JU TEISITI TEHA/ ÄRA TULE, SIIS KUI TEINE MINUGA ON/ MINA EI SAA SIND VALIDA, SINUGA OLLA – SEE EI OLE TEISE VASTU ÕIGE/ MINA KAITSEN TEIST – MINA SÕLTUN TEISEST, jne, jne.

Minul on, Mina saan, kuna Mina olen Mina - seega Mina olen vaba valima, olema, kogema. Kuid, kuna Minul ei ole ja Mina ei saa, siis Mina ei ole Mina. Miks? Kes Mina siis olen? Miks Mind tõeks ei tunnistata? Kuhu Mina kadusin? Kuidas Mina enda tagasi saan?

Valed on õhus ja jalus. Võimalus on olemas, lubadus on antud – kuid see kõik on näiline. Teekonna käigus, sammude tegemisel, saab selgeks enese jaoks piiratud tegelikkus. Sina ära tee, Sina ära ole, Sina mine ära, Sina ei saa, Sina ei tohi, Sinule ei ole.

Selle asemel, et panna paika tegelikkus. Selle asemel, et olla, ise, aus ja anda võimalus panna ise ennast paika ja olla tegelikkusega üks. Selle asemel valib vähendatu elada kahes dimensioonis – näilises ja reaalsuses.

See tähendab pidevat valet ja pidevat valu, vaimse taseme häiritust – tuleb kohustada, ise ennast, olema enesele ohtlikus kohas nii nagu seal ei oleks ohtu – tuleb kustutada enese ohutunne, ei tohi järgida enese vajadusi – tuleb jääda, et kinnitada teis(t)e sõnu ja uskuda teis(t)e väiteid – olla nii nagu need oleksid tõesed. Siis ja sel moel on ja jääb ühine alles – on olemas koht, kus olla Mina, kes on Meie.

Tõese informatsiooniga kohtumise alguses on jahmatus ja mõistmatus. On jahmatav kaotuse kogemus – Mina olen olemas, kuid Mina ei saa enesele loomulikku, olulist, vajalikku. Varsti saab sellest ärevus, hirm, enese süü. Võitluse tahe, vastuhakk, jonn, kius, nutt. Hiljem saab sellest apaatsus, kuulekus, allumine, vaba tahte kaotus. Selline eksisteerimise vorm.

Mina olen Laps, kellel on Ema, kuid Ema ei taha Mind – Ema tahab, et Mina oleksin tema juurest/ kodust ära. Kuidas Mina saan olla laps, kellel on kodu – kuidas Mina saan olla Laps, kellel on Ema – kui need ei sõltu Minust? Mina saan olla Hea Laps, kuid ka see ei taga vajaminevat – Minust ei piisa.

Kasutuses olev ja kasutusse antu, ei anna kokku seda, mis ja kuidas on. On pidava pinna vajadus – Mina pean jõudma õige ehk ette näidatud tulemuseni, kuid see ei ole võimalik – tõene info on teine – see viib teise tulemuseni.

Ära võta isiklikult – ära olen nii tundlik – kujutad endale ette – Sinul on olemas, Sina ei saa sellest aru – Sina oled saanud vajamineva – Sina oled tänamatu – Sinule on sellest veel vähe – siin ei kuulu, midagi Sinule – Sinul ei ole õigust, millelegi, sest Sina ise ei ole neid ostnud endale, jne, jne, jne.

Kahe informatsiooni vaheline lahkheli. Mina pean nägema seda, mida ei ole – Mina pean uskuma sellesse, mida ei ole. Teine on Minuga koos = teine tahab Minuga koos olla. Tegelikkus – teine on Minuga koos, kuid teine ei taha Minuga koos olla – ta peab, kuid ei taha seda – teine otsib ja kasutab võimalusi, kuidas vältida ja eraldi olla.

Teisega koos olen vale ja häiritud. Üksinda olen tugev, tasakaalus ja enesega üks. Parem ja õigem on olla üksinda – see on enese tegelikkusega kooskõlas olemine. Mina ei ole vale – Mina muutun valeks selle kõrval, kes ei taha Minuga koos olla – tema loob olema selle informatsiooni, miks tema ei pea ega saa koos olla – kuidas tema ei saa koos olla – sest Minuga, sest Mina olen. Olles ja jäädes, jääb info alles, kasutusele, seda luuakse juurde.

Täis kasvamise tunnus – eraldi seismine ja eristamine ei tähenda ära kadumist ja elule ohtu, vaid enese infobaasi olemas olemist, korrastamist, kasutamist ja, kellegi teise omast lahus hoidmist = teise informatsioon ei ole, automaatselt, enese oma – vägivaldse ja vähendava inimese info ei ole, kõiges ja täpselt, tõene – see on muutuv ja manipuleeriv.

Mina ei seisa Sinu infovälja sees – Mina puutun sellega kokku – Mina ei võta Sinu tõlgendusi ja vajadusi vastu/ enda omadeks. Mina ei tardu ega kukku kokku Sinu sõnade ja tegude ees – Mina saan aru, mida ja miks Sina teed – Mina ei toetu oma vajadustele ega usu ega näe enam seda, mida ei ole – Mina näen ja saan aru sellest, mis on reaalsus – olgu see nii valus, kui see on, kuid ainult see aitab jääda ellu ja minna edasi.

Möödunu mustri, mõttekäigu, tunde vajaduse ilmnedes – on minu enda ülesanne jääda selgeks ja teadlikuks - milline Mina, Minade spektrist – millise infoga tegeleja vajab toetust, keskendumist, lisa informatsiooni, et mõista ise ennast, et mõista enesega toimuvat – millises vanuses, millises loos – mis on see, mida tunnete abil endale kirjeldan, endale öelda tahan.

Möödunu kaasavara – üle elu suurused tunnete paisud – erinevate tunnete üheaegne kohale jõudmine, avaldumine – millegi tundmine ja millegi enesele keelamine, millelegi kohustamine. 

Mina, inimesena, vajan abi ja informatsiooni - jah, Mina olen ise endale valinud, kuid see valik ei tähenda ainult Mind ja Minule - Mina ei ole enne selles kohas olnud, Minul ei ole ressursse/ oskusi - Mina ei tohi abi küsida - Minule ei ole abi ette nähtud - Mina, oma tahtmisega, teen teisele liiga - teised nii ei tee, teised saavad ise hakkama - siis, kui saan abi, siis see teeb Minust vähema, rumalama, võlglase - siis olen teise looming - mitte, et Mina sain oma eluga hakkama, vaid teine tegi selle, Minu eest, ära.

Mina olen osaline, milleski suuremas – Mina tegin selle, Mina saavutasin, Mina mõtlesin välja, Mina õnnestusin – hirm – see Mina ei osutu tõeks – Mina kujutasin endale ette, keegi teine tegi, Mina kasutasin kedagi teist ära. See Mina ei osutu õigeks – kohe leitakse mingi vaatenurk, mis osutab Mind valena, halvana, liiga tegevana. 

See Mina oli juhus – see oli eksitus – Mina ei ole, üksinda/ ilma teiseta, võimeline kordama – Mina tegin ennast tähtsaks = näitasin enda sellena Kes ei ole/ võtsin endale au, mis ei kuulu Minule = tahtsin, valedel alustel, enesele mitte kuuluva tähelepanu osaliseks saada.

Sellel hetkel, kui on põhjust olla rõõmus, uhke, rahul, rahus – sellel hetkel sõidab sisse möödunu informatsiooni ja Mina ei suuda seda olevast lahus hoida – seda teist on kordades rohkem, seda teist on kordades kauem olnud, seda teist on kordades enamad üle kinnitanud – kõik need teised on kohal Minu olevas ja nad varastavad selle hetke Minult – nad naeravad Mind välja, osutavad Minu tühisust ja siis nad lähevad minema.

Mitte keegi ei jää paigale ega jaga hetke – mitte keegi ei tunnista tõeks minu tegelikku teekonda – mitte keegi neist ei seisa minu kõrvale. Selles keskkonnas ja nende inimestega ühes ei ole mina kunagi piisav ega parem – nendega koos olen endiselt toores ja roheline – nad ei jõudnud oodata minu küpsemist ära – nad ei usu sellesse – nad näevad mind nii nagu valivad näha – nendele vajamineval moel, nende lugudes osalejana ja nende Minade kinnitajana.

Meie – vägivaldsesse Maailma tagasi pürgimise ja vähendava kohtlemise muutuse elava vajaduse taga on Meie tähendus – mida valusam on, ühes olemine, inimesele kogeda, seda enam üle piiride see on. 

Mina ja teised, kui hüljatus ja eraldatus, lõhub inimese turvatunde ja jätab ta üksinda = enesega sama Meie on vajalik lapsele, kes ei tule üksinda toime – laps vajab teisi, kui Minu Oma-sid – Oma-d kuuluvad lapsega kokku, Oma-d ei jäta last = laps on Omale oluline = Oma arvestab lapsega - lapsel ei ole, kedagi teist, Oma asenduseks. 

Vägivaldse ja vähendava tegelikkuse puhul on õigem ja elutervem see Meie, mis on enesest kauge ja enese isiklikust ruumist välja jättev – inimesed, ühises ajas. 

Enese koha pealt – on oluline see, millise informatsiooni, Mina, ise, enda/ teise/ toimuva kohta annan – on täis kasvanud inimese tunnus, et ta on õiglane – ta hoiab loo(d) tasakaalus – ta ei anna-ei kasuta teise/ enese/ toimunu kohta informatsiooni, mis ei vasta tõele - ta ei saa öelda välja seda, millele ei ole alust/ ta ei saa lugeda tõeks seda, millele tõendus puudub.

Selge ausus, ehe tõde – see ei tapa – see selgitab ja aitab seada lood tasakaalu – enese vähemus ja valena olemine saavad tähenduse – hoolimata sellest, miks, kuidas, mille alusel oli tehtud ja valitud – kasutusse võeti ja nähtavale jäeti informatsioon ja teod, millel oli suund vähendada ja vägivallale õigust tõestada.

Kogu informatsioon on kogu see aeg olemas olnud – miks seda siis ei kasutatud/ kasutata? Uskumine, kui ühise loo vastutuse enese peale võtmine - siis, kui Mina ise ei oleks teinud ega olnud ega valinud, siis ei saaks Minu kohta rääkida ja Mind vähemana kohelda = teised teadsid ja nägid, et ei olnud midagi, mille eest tunnustada - Mina ise andsin neile põhjuse ja seega ei olnud võimalik, millegi muu alusel, teisiti olla ja teist moodi väljenduda.

Tegelikkus - kui ei oleks olnud neid, mida välja toodi, siis oleks otsitud, midagi muud – oluline oli eesmärk, mida taheti saavutada – senikaua, kuni eesmärk on aktuaalne, ei muutu kasutuses olev informatsioon – see võib-olla üks kild, terves ehituses, kuid määravaks saab just see väike detail, mis lammutab olematuks ülejäänu.

See Mina - kes mina olen olnud, ei ole olnud see mina Kes mina ise olen olnud - see Mina tegi seda ja oli selline, mida ja kuidas mina ise ei olnud - võisin teha teod ja kasutada väljendusi, kuid nende põhjus ei olnud Mina kirjeldus, vaid minu teadmatus ja tunnete pais - siis ja seal oli teisiti, tänases tean rohkem - mina olen enese teekonnast, inimesena, õppinud.

Teise valikud ja otsused ei olnud Minu omad -  siis, kui mina sain neist osa, siis mina tegin neist enese omad - see oli eile ja seni, kuni mõistsin nende olemust ja tagajärgi - ise endale põhja ladununa, olen endale oma põhi mõtted kujundanud ja väärtushinnangud seadnud - see on minu teadlikkus ja tegelikkus.

Marianne

29.09.2026.a