Vajadus, kinnitada enese informatsiooni – Sina oled, Minule, Oluline/ Mina vajan Sind/ Mina nõustun Sinuga - on möödunu pärandus – karistatud ja väärkoheldud laps annab teada, et tema on mõistnud enese eksimust, tema palub vabandust, tema enam ei tee, tema ei lähe ära, tema ei riku reegleid – tema on Õige = teisel on võimalus lapsega olla, teine peaks nüüd saama lapsega olla.
Informatsiooni saab üle anda ja normaalsus taastub, kuni järgmise tsükli korduseni. Informatsiooni saab teatavaks teha, kuid sellele ei reageerita vajamineval moel – eraldatus/ Valeks nimetamine, kui karistus, jätkub. Informatsiooni ei ole võimalik edastada – ei ole võimalik kokku saada, ei võeta kuulda.
Informatsiooni edastuse ootuses saab oodata aastaid ja kümneid. Informatsiooni edastades hoitakse alles ühendused, mis ei tööta õigesti/ mille teisel poolel ei ole mitte kedagi. Sel moel antakse andeks ja võetakse teine vastu – siis, kui too tuleb, siis kui too seda tahab – tolle teise tingimustel ja tolle teise jaoks õigetes piirides.
Mustri kordamine, mustris jätkamine – tuttav ja turvaline – oma – see olen Mina - see Minu ELU. Vaimse ja füüsilise vägivalla tagajärg - ajukahjustuse ulatus ja sügavus – normaalsus, mida peetakse, enda puhul ja ennast ümbritsevas keskkonnas, ainsaks ja õigeks tõeks.
Turvatunde vajadus, mida ei suudeta täita – inimene ei saa, ise, ennast teisega kokku liita/ kokku panna – teist ei ole tema jaoks olemas/ ei ole vajaminevas läheduses/ ei ole vajamineval moel – teine ei säästa ega päästa inimest, teise poolt teostatud vägivalla käest ja endast eraldamise eest.
Turvatunde vajaduse kestmise põhjus - Vaata – mida Sina, Minule, tegid – Vaata, kuidas Sina, Mind kohtled – Sina pead Mind tagasi võtma, tagasi lubama = Sina pead oma läheduse ja energiavälja avama – Sina oled kohustatud – Sinul ei ole õigust keelduda.
Energeetilise tasandi kontakti loomisele kohustamine – kui ei saa naeratuse ja heaga, siis võetakse jõuga – vägivald ja vähendamine – hakka vastu või vähene – lase Minul tormleda ja ennast välja elada, lase Minul tunda ennast suuremana ja võimsamana – tähtsamana – olulisemana. Anna end Minu käsutusse ja kasutusse.
Vägivaldse ja vähendava kohtlemise talumise/ nõustumise taga on vaimne raskus, enesele teatavaks saanud informatsiooniga kohtumisel – Mina ei lähe teisele korda/ teine ei seisa Minu kõrval/ teine ei astu Minu kõrvale/ teine arvestab ainult iseendaga/ Minul tuleb ühine lugu tasakaalustada = maksta rohkem, kuna teine ei võta enese osa eest vastutust = teine jätab üksinda ega anna kindlust, turvatunnet, selget vastust.
Ühises loos ei vaata, teine, kõiki fakte ega arvesta tervikuga – teine ei jäta ennast tahaplaanile ega vali tasakaalust väljas olevast loost lähtuvalt – teine ei vali Minule õiglasemat/ parimat/ vajaminevat = teine, inimesena, valib iseenda – ta ei arvesta ega hooli, et see teeb Minule haiget, halba, võtab vähemaks – teine annab teada, et tema elab/ tahab elada oma elu ilma Minuta = on rollide ühendus/ on hetkeline kokkupuude, kuid ei kunagi inimeste oma.
On rollide ühendus - teise poolt kantava rolli kohta kehtib informatsioon - selles rollis olev inimene hoolib, toetab, arvestab, mõistab, kaitseb - enese poolt kantava rolli kohta kehtib informatsioon - teise poolne, tema rolli kinnitus, saab Minu osaks, sest mina olen Mina.
Vanem(ad) ja kasvukeskkond – edastab ja sisaldab informatsiooni, mis on see, mida lapsega jagatakse, millest teda jäetaks välja, mis ja kuidas on temale võimalik, mis ja kuidas mitte. Vanem toimetab selle informatsiooni alusel – keskkond võtab selle teadmise vastu, nõustub sellega ja järgib seda.
Vanem, kes annab/ tagab lapsele vajamineva – söögi, riided, peavarju, hoolitsuse – saab seda teha kohustusest lähtuvalt – tema kanda on roll - nii rolli nimetatud teevad. Kuid kohustuslik andmine ja tagamine ei pruugi tähendada rõõmu ja kergust, vaid vaeva ja tüli – lugu on tasakaalust väljas – vanema rollis oleva inimese lugu on tasakaalust väljas.
See inimene, kes peab lapsega olema/ ühes elama/ tema vajadusi täitma – tema, inimesena, teab, mil moel, kellega ja millisena tema ise oma elu elada tahab – kuid, kui ta teab, et tema ei saa seda elu endale lubada – tema ei saa oma kohustustest vabaks saada, tegelikku nägu paljastada, mitte keegi teda, inimesena, ei päästa ega säästa, tema enda elu seest ja käest.
Siis on Laps, sellele inimesele, ülekohut tegev raskus = tema ei saa lapsest vabaks ilma oma mainet kahjustamata, tagajärgi kogemata ja seega ta ei ole valmis maksma seda hinda, mis annaks elu, mida tema ise tahaks kogeda - siis nimetab, vanema rollis olev inimene, ühte jäämise/ ühes olemise hinna lapse võlaks ja kohustuseks – laps peab tunnistama vanema ohverdust – vanem on andnud lapsele rohkem, kui inimene pidi/ tahtis/ vajalikuks pidas.
See inimene, kes annab teisele/ jagab teisega seda, mida tema peab enese omaks ja teab, et temale jääb alles vähem, kuna tema ei saa vajaminevat vastu = tema elu on vale, lapse pärast. See inimene, kes annab, justkui, heast südamest/ lapse vajadusest lähtuvalt, kuid ei ole valmis kohtuma reaalsusega/ enese kohta käiva tõega – tahab tagasi saada selle, mille tema ära andis = oled Minule võlgu või ta kasutab andmise fakte survetamiseks.
Sina said – Sina pead olema õige = Vaata, mida Sina, Minule, tegid/ Mina ei oleks pidanud andma, Mina sain valida, kuidas ja kas anda, kuid Mina andsin/ Sina ei jätnud, Minule, teist võimalust = Sina oled olemas – Sina oled tänamatu, vale, ahne, isekas, halb, häbitu = tunne ennast süüdi olevana, palu vabandust, vaiki, muutu.
See tähendab - mängime mängu edasi – Mina olen tähtis/ vajalik/ oluline – Sina oled vähem/ abitu/ alandlik = Sina ei tohi öelda ega näidata, et oled iseseisev ja saad ise, et Sina tahad/ vajad teisiti, et senises oli halba = Mina olin Vale = Mind on õigus halvasti kohelda.
Vaimselt piiratud inimene on tupikus, millest on ainult üks väljapääs = Minu poolt tehtu, oldu ja antu peab andma summa, mis ei muutu kunagi teiseks – Mina jään iseendaks = Mind ei tohi teisiti nimetada ega teistmoodi kohelda.
Sel moel ühist ja ennast lahendava inimesega koos olemine, koos elu, ei ole turvaline, aus ega tasakaalus – vägivalla lõpetamise asemel/ loo tasakaalustamise asemel – keeratakse lugu teiseks/ saadu teeb võlglaseks ja annab aluse halvasti kohelda/ ära antu üle peetakse arvet – üks kahaneb, sel ajal, kui teine suureneb.
Faktid - Mina andsin = Mina pean saama õige kohtlemise osaliseks = Mina pean jääma Õigeks, Heaks, Vajalikuks = Minu kohta ei tohi anda informatsiooni, mis näitab Mind teisiti – Valena, Halvana, Süüdi olevana. Sina, saanuna – pead teadma oma kohta ja täitma oma rolli – kinnitama Mind, õigel moel.
Siis, kui tähelepanu ikkagi osutab ja informatsioon vaidlustab, siis selles kohas tuleb kasutusele asendus - siis, kui Minule ei anta õiget Mind kinnitavat tähelepanu, siis Mina lähen räägin, kellelegi teisele – mida Mina olen teinud ja kuidas Minuga on käitutud = Minule on tehtud liiga = Mind tuleb kaitsta, hoida, õigena kinnitada. Siis saan Mina vajamineva tähelepanu ja Mina kogemuse – Mind toetatakse, Minuga nõustutakse, Sind vähendatakse.
Vägivaldse keskkonna muster - vähenda ennast – ära ole Sina – ole see, kellena pead olema, kellena lubatakse olla = tea oma kohta ja õigusi. Vanem annab, oma eeskujuga ja info edastusega, ümbritsevatele teada, kuidas tema last näeb ja millisel moel last kohtlema peab – vajadus kindlustada enese Mina, teised kordavad ja järgivad.
Laps saab käituda „valesti” ja olla vanema vastu „halb”, kuid vanema rollis oleval inimesel on tugigrupp ja inimene teab, et tema Mina ei kao enam ära. Ajas muutub selline lahendus parimaks võimaluseks – las laps olla halb ja vale – see annab põhjuse saada suurema koguse, õigema ja täpsema, tähelepanu osaliseks. See suunab koguma ja tootma, lapse kohta, rohkem seda informatsiooni, mis viib soovitud tulemuseni – enese Mina kinnituseni, vajamineva tähelepanu saatel.
Väga raske on astuda välja sellest, mida on peetud normaalseks – vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesel ei ole informatsiooni – temal puudub vajaminev tugigrupp - mis annaks alust teistsuguseks Maailma pildiks ja teistsuguseks enese kogemuseks = Minu tagajärjed ja olemas olemine.
Enese tegelikkusest vähemaks vähendatu on seesama Mina, keda vanem nimetas „toredate” nimedega, et tagada enesele vajaminev Mina – vanema sõltuvuslik keemiline kokteil, mis aitas tunda rahulolu, leevendust, mõnu, turvatunnet = enese vajaduste täidetust.
Pidades tõeks, uskudes õigeks, elades vales, hoolimata pealispinnal maha mängitavast ja näilisest olemas olemisest, tuleb, täis kasvaval inimesel, otsa vaadata enese ja ennast ümbritseva tegelikkusele - mis ja kuidas on võimalik, mis ja kuidas mitte.
On eluterve inimese vastutus olla seal kohas ja ühes sellega, kellega ühendus on elav ja aus = ühes olemist hoidev ja väärtustav. Mitte, et peab olema ja teisest saab kasu, vaid tegemist on päriselt ühte hoidva ja edasi kasvava ühes olemisega – inimeste kasvamine tuleb nähtavale ja kogemustega teada saadu võetakse kasutusele.
See tähendab, et tuleb vahet teha inimeste ja rollide Maailmadel – vägivald ja vähendamine tähendavad, et inimene kasutab rolli võimalusi ära – tema lubab/ võimaldab/ nõuab endale kohtlemist, mida tema tahab kogeda, kuidas tema tahab ise ennast väljendada – tema keelab ära selle, millega tema nõus ei ole – tema rõhub rollide seotusele ja enese olulisusele/ tähtsusele = temaga peab/ temaga ei tohi.
On täis kasvava inimese vastutus saada aru, et rollidel põhinevas suhtes, milles üks on Olulisem ja teine Tähtsusetu – et selle sees antavast tuleb keelduda või kohe hinda küsida ja see ära maksta - sellisest ühes olemisest tuleb keelduda, teise ette tuleb piir panna, teisest tuleb eemale astuda, teine tuleb enese elust välja jätta, sest saadust kasvab võlg ja saab relv – et enese poolt antu jääb alati valeks ja tühiseks ning enese osalemist nimetatakse, jätkuvalt, teise ära kasutamiseks – ühes olemine annab teisele võimaluse koguda informatsioni, mida rünnakuteks kasutada ja lähem lähedus pakub võimaluse enese mänge mängida.
Inimese alateadvus peidab paljut – keha ja vaimne tase reageerib sellele, mida palja silmaga ei näe, mis on maskeeritud või täis kasvanud inimene kontrollida ei vali. Kohates tõrjuvat vaikust, teise jäigastumist, manipuleerivat teema vahetust, käivitub möödunu muster – alguse saab enese vähendamine ja enese võimendumine.
Enese reguleerimine – Mina ei räägi, Mina ei ole, Mina ei avaldu – siis Mina ei ole vale, siis teine ei pea eemale minema, siis teine tahab/ saab Minuga olla. Enese regulatsioon – tühjuse täitmine, muutuse kustutamine, enese esitlemine – see on volüümi juurde keeramine, et kutsuda esile vajaminev reaktsioon – Mina olen õige, kõik on korras/ Mina saan elada välja oma närvilisuse, ebakindluse, väiksuse, hirmu – siis, kui Mina täidan ruumi, siis Mina ei näe, ei kuule ega taju, et Minuga ei olda – siis Mina ei ole ohus = Mina kuulen, näen ja tunnen ennast = Mina ei ole üksinda.
Enese vähendamine ja enese reguleerimine, et mitte jääda üksinda, kohas, kus ei olda üksinda, tähendab automaatsust ja enese kontrolli – enese ahistamist, tühistamist, jälgimist, korrale kutsumist – abinõud, mille omandamisele aidati kaasa ja mille juurdumist toetas aeg, jätkuvalt samal moel töötavas keskkonnas.
Siis, kui jõuda punktini, kus enam ei jaksa või on jäädud, hoolimata pingutusest, reaalselt üksinda – siis keha elab ennast välja ja annab toimuvast teada – kitsad, kõvad ja õmblustega riided ahistavad ja teevad haiget. Asjadel, mis ei allu kontrollile ja mida ei saa ära lõpetada või milles enesest ei piisa – neil ei ole mõtet, kuna enesel ei ole mõtet.
Keha keeldub edasi minemast ja valet loomast. Keha keeldub minemast kohta, kus ühes olemine tähendab üksinda jäetust, välja jäetust, valena olemist – on ette teada või juba alguses on näha vahe tegemine ja jätmine = tähelepanu pööramine/ tähelepanu kustumine – küsimuse küsimine, jutu sisse tõmbamine ja siis ära pööramine, vaikimine, kellegi teisega rääkimine - vägivaldseks ja vähendavaks muutmine - manipulatsiooni kasutamine, valetamine.
Keha teab ette, mis ees ootab – kui Mina ei lähe, siis Mina ei koge. Aus üksindus on rahu, vaikus, vabadus – ei toimu pendeldamist, muutust, vahetust, ei ole valitud vaikust.
Elu tähendab reaalsust ja selles aset leidvat. Vanem, kes on lapse paika pannud ja last pidevalt vähendav – ei talu ega tule toime lisaks tulevate teemadega – ei kasvufaasidega, reaalse elu juhtumistega, abi vajadusega – liiga palju, liiga lähedal, liiga valesti – peatu, peata, lõpeta, saa ise.
Inimene ei lähtu teadmisest – see on elu – elus võib ja saab kõike ette tulla. Inimene ei lähtu teadmisest - kuna Mina olen oma valiku teinud ja ise endale oma elu valinud, siis on Minu enda vastutus olemas olla – kedagi teist ei ole ega tule – Mina ei jäta last üksinda – Mina annan, lapsele, teadmise, et Mina olen olemas ja Mina jään alles.
Vähendav vanem annab lapsele teada enese, kui inimese, tõe – siis, kui Sina oled vale – siis Mina lähen ära/ siis saadan, Mina, Sinu ära – siis Mina kasutan vägivalda, et Sina oleksid õige – siis Sina ise hoiad distantsi, Sina ise valid käitumist, Sina ise lahendad ise - kuna Sina ise saad valida, kas oled õige või vale - Sina ise tead, mis ootab ühel hetkel, mis teisel = Sina oled info saanud – siis ära sunni Mind valima seda, mida Sina kogeda ei taha, kuid Sina ise küsisid.
Siis, kui olla elanud läbi teise – siis, kui olla saanud loa elada, teiselt – siis on raske elada endale – olla nii oluline, et ise elus olla. Siis ei ole elul mõtet – sest siis ei ole teadmist, et Mina olen, kellelegi vajalik ja oluline.
Ka see on möödunu jälg – möödunus ja ehk ka olevas ei olnud kedagi, kes oleks andnud, selgelt ja üheselt paika pidavalt, teada – on hea ja on õige, et Sina oled olemas – Maailm, Sinuga ühes, on parem, kui ilma Sinuta.
Oluline teine/ olulised teised andsid teada, et parem, kui ei oleks, parem, kui ära läheksid, parem, kui ei tuleks – Maailm on, kordades, halvem paik, kui Sina selle sees oled/ Sinuga peab koos olema - siis on parem, kui Sind ei ole.
Enese vähemana, ja mõttetuna, nägemine kestab, kui enese elu sees on inimesed, kes kordavad möödunu sõnumit. Vajaminevat informatsiooni ei ole – mitte keegi ei näe ega tunnista olulisust = see on vanus, milles tähtis ja õige informatsioon tuli läbi teise = see on kasvamine keskkonnas, kus enese info ja enese olemas olemine nimetati valeks ja, kellegi teise vastu olevaks/ kedagi teist vähendavaks.
Ise endale tähenduse andmine – Mina tahan elada, iseenda pärast ja jaoks – Mina olen endale oluline, Minu elu võimalused on endale olulised. Vägivaldses keskkonnas kasvanu peaks, selle informatsiooni tõeseks pidamiseks, tunnistama – Minu Maailm on turvaline paik = Mina tunnen ennast turvaliselt.
Kuid ta ei saa seda teha – tema teab, et ei ole – Maailm on hirmus, hülgav ja haiget tegev, kuna selle sees on inimesed, kellele tema ei lähe korda – kes on teda jätnud ja ise enda valinud = ühist ei ole võimalik taastada/ luua – teine on sellises kauguses, et teiseni ei ulatu.
Hooli minust - arvesta minuga - siis, kui on kogemus, et ei hoolita, siis, kui on aru saamine, et ei arvestata, siis pöördub möödunud aja sisse suletud laps tagasi sinna, kust tema peaks hoituse ja arvestamise kogemuse saama - Sina oled, Minule, oluline = Mina hoian Sind.
Selle asemel kohtab laps vähendamist ja hülgamist ning talle antakse põhjendus, miks selline väljendus/ käitumine on õiglased - laps ise on põhjustanud enesele osaks saava = laps ei pea saama seda, mida tema ei ole välja teeninud - laps ei saa olla sellises läheduses, kus ta saab teisele haiget teha/ teise jaoks vale olla/ teisele närvidele käia/ teise elu ära segada.
Mina olen vähem, väärtusetu, tähtsusetu, mitte oluline - Minule osaks saav on Minule paras - see on Minu enda süü. Selline Mina languse trepp viib sügavale ja enese hävituse mõteteni - sellelt ei ole tagasiteed - kedagi ei ole, kellega ühes, parema Mina poole, tõusta ja kõndida.
Tegelikkus - teine ei pidanud sellisel moel olema ega sellist väljendust kasutama - teine valis seda teha enese seest lähtuvatel põhjustel. Mitte laps ei põhjustanud endale osaks saavat, vaid vanem valis selle, kuidas tema last kohtles ja esitles - vanem, inimesena, valis selle ise, sest tema tahtis sellega kaasnevat.
Inimene kujundas enese Maailma enesele sobivaks - inimene lükkas lapse, enesest, sellesse kaugusesse, milline tagas/ võimaldas temale vajamineva. Inimene kasutas ühist aega selleks, et lõhkuda ühendatust ja tagada enese eraldatus - inimene elas seal ja selles, kuhu laps ei kuulunud/ kus lapsele ei olnud kohta/ kus laps oleks inimese elu ära rikkunud.
Mina tegin seda heast südamest/ Mina tegin seda armastusest/ Sina ei jätnud Minule teist võimalust/ Minul ei olnud teist valikut/ Sina ei saanud muidu aru/ Kui Sina oleksid Mind kuulanud, siis Mina ei oleks pidanud tegema, olema ....
Marianne
22.09.26.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar