Perekond ja suguvõsa saavad, ühiste nimetajate järgi, olemas olla, kuid alles inimesed ise teevad neist tõe – nimetuse tähendusele vastava koos olemise. Inimesed, oma valikute ja tõekspidamistega, annavad teada, mille nimel nad tegutsevad ja mida/ keda väärtuseks peavad ja mida/ keda mitte. Inimesed, oma sammudega, annavad teada, milline tähendus on, nende jaoks, ühisel – kellena nad ennast sealses näevad ja kellena on neil seal võimalus olla – kellena, kelle jaoks, on kohustus olla – kellena ei saada/ ei võimaldata olla.
Ühises on isiklikke teemasid, millest saavad ühised, sest need puutuvad, kellegi teise vastu või käivad teise pihta. Kellegi isiklikud teemad, ajad, kohustused, oskused, vajadused puudutavad teisi, sest neist saadakse osa, neist ollakse kohustatud osa olema ja osa saama. Vahel saavad neist, kellegi teise omad – need võetakse üle, sest need osutatakse, kellelegi teisele – Sina vastutad, et oli ja olema sai.
Mina pean – Minuga ei arvestata – Miks Mina pean siis, kui Mina ise ei taha ega saa ega ole. Mina teema ülestõusmine tähendab inimese täitmata jäävaid vajadusi ja mingisuguseid üle elamisi – see tähendab, et ühes olemise eest tuleb maksta – lugu ei ole ega püsi tasakaalus – enesele jääb vähem – üksinda ja eraldi oleks ja jääks rohkem ja saaks paremini.
Kollektiiv, mis X põhjusel on olema saanud, on justkui paljurakne elav organism, millel on võimalus olla homogeenne – kõigil osalejatel on olemas see osa, mis on teistega sama – see ei erine ega ole vastandlik. See ei ole ühendav nimi ega elukoht ega koos käimise põhjus, vaid need on samad väärtushinnangud ja samasugused põhi mõtted – ühine liidab ja on tugevus.
Teine võimalus on olla heterogeenne – vahesid jättev ja erinevusi rõhutav. Need on Minad, kes alles otsivad ennast. Need on Minad, kes alles tõestavad ennast. Nende erinevus toob kaasa ühise lõhkumise ja eraldi astumise/ seismise/ jätmise, sest nad väldivad koos olemisi, mis näivad neid kaotavat või teiseks muutvat. Nende eesmärk on olla Mina, kes ei luba iseennast ära kaotada – seega ei taheta olla teisega üks ega see sama.
Perekonnad ja suguvõsad on erinevates kasvufaasides – olemas olevad teevad nähtavaks selle, mis ja kuidas on, olevas ajas, oluline. Olemas olevad toovad välja selle, milles väljendub enamuse ühtsus ja millele on suunatud, tooni andvate, osa olevate isiklik areng ja kasvamine. Olemas olevad osutavad perekonna/ suguvõsa nimega tähistatud tõekspidamistele ja alles hoitavale – Meie, sellised ja sel moel.
Perekonna ja suguvõsa kasvufaasi saab üle kanda inimlapse kasvujoonele – väikese lapse ajast, kõrge vanaduseni välja. Inimese teekond kulgeb vastutuse võtmise, avatuse ja avaruse poole – mõistmine avardub ja vaimne tasand on avatud uuele ja enamat võimaldavale – inimene mõistab ise ennast ja näeb enesega kaasnevat – tema kogemused on tema rikkus või on tema koorem, millele otsitakse vastutuse võtjat - kogemuste läbi omandatu kasutamine osutab inimese vaimset vanust.
Olemas olevad kasutavad teadmisi, mida ammutatakse ühisest infobaasist – ühine informatsioon annab teada, millises vanuses ollakse ja millise teemaga tegeletakse – kas ollakse, kuhugi toppama jäänud ja korratakse midagi või ollakse vabad edasi minema.
Vahel räägitakse suguvõsade ja perekondade needusest – keegi, kusagil, saatis kurjad sõnad teele ja viskas halva pilgu peale – see, kellegi teise tegu, näib olevat põhjus, miks leiab aset ja miks ei ole hea – see keegi vastutab olema saanu, olemas oleva ja olema loodava eest. Kuid, midagi ei tule tühjast – igale loole on eelnenud midagi – möödunu saab võimaluse muutuseks – olemas olijad saavad seda teha.
Millegi soovimine on tasakaalu taastamise soov – negatiivse soovimine on vaimse piiratusega inimese soov ja vajadus – saa aru, kuidas Mina ennast tundsin, siis kui Sina tegid ja olid/ siis, kui teisel ei ole ja teine ei saa, siis Mina ei pea ennast halvasti tundma – Minu silmad näevad kätte maksu ja karistust – Minu silmad näevad õigluse jalule seadmist.
Teisele soovib vähemat see inimene, kes ei tule iseenda tunnetega toime – ta ei mõista iseenda vastutust ega enesega kaasnevat – tema otsib enese loo eest vastutuse võtjat – otsib seda, kes on see, kes põhjustas selle, mis ja kuidas sai tema osaks – need on isiklikud kogemused, millega ei ole rahu tehtud.
Vahel sõnavad omad oma ära – saadavad teele sõnad ja pilgu, et vähendada teist ja lõpetada isiklik kogemus. Inimene ei saa aru, et teisele soovides, teeb ta ise endale halba – sellest saab tema kogemus ja tema teekond – siis, kui tema aeg saab läbi või tema ei õpi, siis jääb see tulevatele kanda ja kogeda.
Võtke ära, vabastage – ei saa ära võtta ega vabastada sellest, mis on teekonnaks valitud. Oleva aja inimesed ei taha õppida siis, kui nad keelduvad vastutust võtmast – ei ole Minu teema, miks keegi teine ei ole ega tee – Minu elu kuulub Minule – Mina ei anna seda ära – Mina ei pea – Mina loon enesele sobiva – Mina ei kuuletu sunnile.
Perekond ja suguvõsa on süsteem – see, mis sinna sisse on ühendatud ja see, mis on sinna sisse programmeeritud, seda tehakse ja korratakse senikaua, kuni uut informatsiooni kasutavad ja vana uuel moel töötlevad inimesed avavad ja astuvad uue tee – nad ei korda enam, sest nad näevad teist moodi ja mõistavad teisiti – inimesed näevad ja mõistavad ise ennast teist moodi – inimesena ja inimese vastutust kandes.
Lastel on turvalisem ja selgem kasvada siis, kui on olemas vanem, kes hoiab turvalist ruumi – kes annab edasi inimese kasvamisega seonduvat informatsiooni – kes näitab ette teeraja, millel kõndida ja süütab valguse, mille saatel seda teha – kes toetub väärtushinnangutele ja põhi mõtetele, mis seavad paika tasandi, millest saab omane põhi, millele kasvav laps saab toetuda – see ei peta, ei vähenda ega hülga teda.
Perekond ja suguvõsa, kes on alles lapse kasvamise faasis ja, kus puudub ajatu, igavikuga ühendatud tarkus – kus ei ole vanemat, kes oleks kasvava lapse tugevus – seal on laps üksinda, teiste lastega ühes.
Lapsed lahendavad Maailma teisiti, sest nad peavad hakkama saama üksinda ja seega kasutavad nad neid teadmisi ja oskusi, milleni nemad ise kasvanud on ja ka neid, mille keegi teine neile kasutada annab. Siis, kui laps ise ei saa ega oska või ei julge, siis ta vajab, otsib ja loob endale autoriteedi, kui puudu jääva Vanema, keda uskuda, kellesse uskuda, kellega samastuda, keda eeskujuks seada, kellele toetuda.
Süsteem korrastab ennast – igal maha märgitud kohal peab olema keegi – siis, kui suguvõsas/ perekonnas Vanemat ei ole (ei loe see, et on rollidega tähistatud Ema/ Isa/ Vanaisa/ Vanaema/ suguvõsa vanimad liikmed elus ja olemas, kui need inimesed ei kanna oma kohaga seonduvat vastutust, vaid toimivad, vaimsel tasandil, kasvava lapsena) - siis saab selleks Vanemaks keegi teine – sageli mitte see, kellel rohkem tarkust ja selgust on, vaid see, kes liidab endale põhjuse, miks temal on õigus sellel kohal seista ja teistel kohustus teda õigel moel kohelda.
Liidetud põhjendus ja selle üle kinnitamise vajaduse põhjuseks on see, et inimene ei seisa enese koha peal või ole kantava nimeni kasvanud – ta tahab olla see, kes ta ei ole või veel ei ole. Siis, kui süsteem ei tunnista teda sellele kohale vastavaks, siis põhjustab süsteem olukordi, kus inimese ebakompententsus ja vale rüü tulevad nähtavale - kuigi seda ei pruugita tõeks uskuda või seda ei valita tõeks tunnistada.
Süsteem saab inimest küll tunnistada, kuid ei sellisel kujul – siis otsib ja loob süsteem, temale, õppimise võimalused ja kasvamise kogemused – siin on Sinule trepi astmed ja lahendust ootavad teemad – kasva iseendani.
Lapsed, kellel puudub Vanem, kuid kes on valinud autoriteedi – jäljendavad süsteemi hierarhiat, kuid koopia ei ole sama originaaliga – laps, kes on valinud/ võtnud endale saapad, mis ei kuulu temale/ on tema jaoks liiga suured – ei kanna samu väärtushinnanguid, ei järgi samu põhi mõtteid ega näe vastutust samal moel nagu see, kes on kasvanud enese nimeni ja kohani.
Laps, kes ei püsi ega ole tegelikult, kohtab raskusi ja kogeb erinevaid tundeid – kuna ta ei ole, siis ta tahab olla Mina Kes on – see Mina on roll, keda peab teatud kindlal moel tõeks tunnistama. Enese Mina, iseendale säilitamiseks ja iseenda ära tõestamiseks, kasutab ta vägivalda ja vähendamist selle vastu, kes on sama, kes on oht, kes ei kuuletu, kes ei tunnista – ta vähendab teist, nimetades teda rolli, mis osutab vähemust ja saamatust ja valet - see, võrdluse võimalus, on Mina vajaja tunnistus ja tõestus.
Enesega samas olija, enesega sama olija vähendamine, vähendab kogu tervikut - see, keda suguvõsas/ perekonnas kuulatakse ja Oluliseks tunnistatakse, see loob energiatasandi, millel ühine toimib ja tõeks saab - see on oleva aja tase ja ühine infobaas.
Need, kellele on määratud olla seal, kuhu neid ei tunnistata või kes ise ei vali, sest väldivad vastutust - nemad teavad ja tajuvad tegelikkust - nad on - nemad ei pea olema, et olla. Need, kes ise ei vali, need vaigistavad enda, sest nad tahavad, midagi muud, kui enese tee, millel tuleb käia - nad ei ole valmis maksma seda hinda, mis enese tegelikkus maksma läheb - nemad ei näe valgust ega mõista sõna väge.
Need, keda ei tunnistata, sest kogetakse nende väge ja valgust - neid kasutatakse võrdluseks - Mina vajadus, siis kui Mina olen tollest parem ja üle, siis Mina olen tõeline Mina. See tähendab, et suguvõsa/ perekond on väga sügavale sohu vajunud - nad keelduvad õigega üks olemast - nad keelduvad õige ühega sama olemast.
Keeldumine tähendab, et nad keelduvad inimesena kasvamast ja takistavad teis(t)el seda tegemast - mida sügavamale sohu ollakse vajunud, seda tugevam on võrdluse ja vähenduse surve - siin ei saa Sina iseendana olla, Sinul tuleb siit ära minna = mine otsi ja kogu teadmisi, mis aitavad teha seda, mida eelnevad ja olevad ei ole valinud teha = Meil puudub selleks vajalik infobaas = Meie oleme ennast valgusele sulgenud, sest Meie vajadustest kantud eesmärgid ei kannata valgust = Meie tahame tagasi teha - Meie tahame korrata, et keegi teine kogeks sama - Meie tahame õiglust ja karistust - Meie tahame seda pealt näha - kellegi teise kaotus ja kannatused toovad rahu hingetusse südamesse.
Marianne
26.03.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar