Katki minemine – mina ei ole enam see, kes ma olin eile. Võiks arvata, et inimest teeb katki üksindus ja üksinda jäämine – inimene toimetab üksinda ja elab üksi – teisi, reaalselt, ei ole temaga. Selline üksindus peaks tegema hapraks ja kurvaks, kuid ka vihaseks ja solvunuks, sest üksindus tähendab, et siis inimene kõike ise ei saa ega temal ole siis kõike, sest ühes ollakse, kordades, tugevam ja koos saadakse olla, kordades, enamana.
Tegelikult teeb inimese katki selline ühes olemine, kus temale öeldakse ja näidatakse, et temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid siis ja sellel hetkel, kui tema vajab teist, enesega koos olema, et olla enam või olla üldse olemaski, siis ta saab aru, et tema on üksinda.
Siis, ta kuuleb põhjusi, miks tema on vale või miks temaga ei saa koos olla. Iga põhjus peitub temas endas – teine ei saa tema pärast. Siis ta kohtab vaikust, suletud uksi ja näeb kaugenevaid selgi. Siis ta jääb üksinda, sest teda jäetakse üksinda – tahtlikult ja teadlikult - upu, kui tahad - Mind/ Meid see ei puuduta.
Põlvkonnad, põlvkondade järel - inimesed, kes on pidanud vägivalda normaalseks ja õigustatuks. Pidanud enese elu normaalseks ja lahutamatuks osaks. Need on inimesed, kes on ise kogenud valu, häbi, üksindust, üksinda jäämist ja jäetust – selle asemel, et peatuda ja peatada – Mina ei taha, et samal moel jätkuks – Mina ise ei jätka, Mina ise valin teisiti – Mina otsin teed, et saaks olema teisiti – Mina ei taha, et keegi teine kogeks sama.
Selle asemel, nemad ise, jätkavad kordamist ja uuesti loomist – Siis, kui Minul ei olnud, siis ei pea ka Sinul olema. Kõik on sel moel elanud – miks peaks Sinul teisiti olema ega Sina printsess/ eriline ole. See on Sinule paras – ise küsisid, järelikult – seega said, mis tahtsid. Sinul ei ole, millegi üle kurta – Sinu elul ei ole, midagi viga – oled tänamatu. Sina teed, oma tahtmisega, teisele liiga – oled isekas. Sina ei ole, midagi muud, välja teeninud.
On julm tõde, et lapsed, kes jäid oma vanematest ilma, poliitika ja haiguse tõttu ning keda viidi külmale maale, kus elu ei olnud sugugi kerge ega kõiges ilus – siis need samad lapsed, suureks kasvanuna, põhjustavad, ise, oma lapsele/ suguvõsa lapsele kannatusi, sellega, et astuvad tema kõrvalt ära ja jätavad ta, ühes olles, üksinda – valu kogenud, ise, põhjustavad järgmise või ülejärgmise põlvkonna lapsele valu, sellega, et kasutavad ise, lapse vastu ja lapsega seoses, vaimset ja füüsilist vägivalda ning lubavad, kellelgi teisel seda teha ning vaikivad, aset leidmisel ja nimetavad sellise tegevuse õigustatuks ja normaalseks.
Ja siis, kui laps, kes kogeb ja näeb enese üksindust, proovib olukorda muuta ja püüab ise ennast aidata – siis mõistetakse see laps hukka, nimetatakse häbiks, teda karistatakse, jäetakse välja, saadetakse minema – üksinduse rõhutamine ja üksi jäämis põhjendamine – Sina, Sina, ise – Sina ei sobi siia/ Sina ei sobi Meile. Kõike seda, hoolimata sellest, et laps ei tulnud, ÜKSINDA, toime sellega, mis temale – suurte inimeste valikute ja vaimse piiratusega kaasnes ja milles eest suured, ise, vastutust ei võtnud.
Kurjaks teeb sellised teod see, et laps ja inimene, kes tahab ja otsib teed, vägivallast välja – kes tahab ja otsib teed, kuidas sõnad – ema, isa, laps, perekond, suguvõsa, armastus - saaksid päriselt tõeks – just see inimene nimetatakse valeks, häbiks ja valesti käituvaks. Tema soov, nägemus, tahtmine, vajadused, mõistmine on valed, ülekohtused, kapriis – otsus kõlab – see laps ei ole normaalne – nii nagu tema on ja mõtleb ja tahab, ei ole normaalne.
Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine – inimene, Ema rollis, kinnitab, oma lapsele ja nendega koos olijatele, üle ja näitab välja – Mina Sind ei taha/Sind ei ole, Minule, vaja/ keegi ei taha Sind – Sina ei oleks pidanud üldse sündimagi – see oli viga.
Seejärel, see sama inimene nõuab – Kuidas Sina oma Emaga räägid ja käitud – kas Sinul häbi ei ole oma Ema kohta sel moel rääkida – Sina oled tänamatu laps. Jättes täpsustamata, et sõnumi adresseerimisel on vahe, mida tema ise ei mõista näha, sees – tänamatu on Laps, rollina – rolli täitev inimene ei täida oma kohust, oma rollipartneri ees – rollis olles tuleks ise ennast, inimesena, kõrvale ja välja jätta – kuigi Mina Sind ei taha, pead Sina, Minu jaoks, õige olema – Mina olen Sinu Ema.
Vägivalda normaalseks pidav ja kasutav keskkond tähendab, et selles annavad tooni vanemad naised ja mehed, kes ei hinda ega väärtusta lapsi – kes kasutavad lapse vastu vaimset ja füüsilist vägivalda ning edastavad läbi aegade ja läbi suunatud kogemuste – mitte iga laps ei ole oluline, mitte iga laps ei ole väärtus.
Suguvõsa vanimad naised ja mehed on need, kelle vaimsus ja teadlikkus määravad enamuse suuna ja ühise sisu. Vägivalla kasutamine, õigustamine ja sellele suunamine – Mina ja Minu elu kogemus – Mina näitan, mida Mina olen õppinud ja mõistnud – Mina näitan enese kasvamise teekonna välja.
Vägivalla VALIVAD inimesed, kes ei vali mõtestada, mida ja kuidas ja miks nad teevad – nad peavad oma tegusid ja valikuid normaalseteks – õigustatuteks ja põhjusega tehtuteks. Vägivalla VALIVAD inimesed, kes ei seisa lapsega ühes ja tema kõrval, et too saaks turvaliselt kasvada – nende eesmärk ei ole, et laps saaks ilma või vähema vägivallaga elu – nende eesmärk on hoida oma Maailm korras ja kontrolli all – vale laps sinna ei sobi.
Inimene, kes on vägivalla mõtestanud ja enesele osaks saanut mõistnud – sai Minu osaks, sest inimesed valisid – inimesed oleksid võinud ja saanud ka teisiti valida, kuid nemad – igaüks enese põhjusel – ei teinud seda.
Vägivaldse puudutuse põhjus ei olnud lapses, keda koheldi vägivaldselt ja vähendavalt, vaid vägivalda kasutanud inimese väärtushinnangud ja põhi mõtted lubasid ja suunasid inimest käituma, tema enda poolt valitud moel. Laps ei vastuta enesele osaks saanu eest - siis, kui oleks olnud teistsuguste põhi mõtetega inimesed ja keskkond, siis oleks lapsega, samades lugudes ja samasugustes teemades, käitutud teisiti - last hoidvalt ja last väärtustavalt.
See on informatsioon, mida, vägivaldses keskkonnas ja vägivalda kasutava inimese poolt vaadatuna, ei peeta õigeks. See ei ole põhi, millele sealses toetutakse ja, mida järgitakse – seal nimetatakse seda valeks ja ülekohtuks, allumatuseks ja vägivallaks. See tähendab, et vägivallaga koheldu jääb ja jäetakse üksinda – teine/ teised valivad olla tema vastu, teda välja jätta, teda veel rohkem vägivaldselt kohelda.
Inimese taak - Mina olen see, kes on kogenud valu, üksindust, hirmu – seda kõike ei oleks pidanud olema saama, kuid sai – seda kõike ei oleks pidanud Minu osaks saama – kuid ometi sai. Inimene, keda on väärkoheldud ja kelle vaimne teadlikkus on piiratud ja kes tunnistab vägivalla normaalseks, usub - enesele osaks saanu põhjus olen Mina ise.
Mina ise uskumuse taga on suunatud informatsioon ja üksindus – ei ole suuri ega teisi, kes oleks võtnud enese valikute ja sammude eest vastutust – ei ole olnud, kedagi, kes oleks ausalt välja öelnud - Mina kasutasin/ Meie kasutasime, Sinu/ tema/ teie vastu, vägivalda - see ei olnud õige ega aus tegu.
Mina ise uskumuse taga on enese häbi ja enese viha – häbi on olla selline, keda oli ja on õigus sel moel kohelda – häbi on olla selline, keda ollakse kohtustatud sel moel kohtlema - viha annab jõudu sellise iseendana edasi kesta.
Viha vajav inimene otsib ja leiab enesele vajaminevale vihale allika – see on keegi, kes on temale kannatused põhjustanud – see on keegi, kes on inimesest vähem – see on keegi, kes on ohu allikas - see on keegi, kelle kohta inimene ise saab informatsiooni välja tuua, olema luua ja enesele vajamineval moel kasutada.
Viha on vaja, sest inimene ei muutu – tema kohta kasutusel olev informatsioon ei muutu, sest seda, teda ümbritsevas, ei muudeta – seega võib ja saab vägivald uuesti aset leida. Vägivallast pääsemise lahendus on anda/ saada endale roll, mis annab inimesele juurde õigused ja lisa väärtuse, mida temal endana ei ole. Minu uus Mina.
Mina, kui roll, on katte vari ja päästerõngas – kuid inimene võib ja saab sellest ilma jääda – teda jäetakse ilma, temalt võetakse roll ära, temale keelatakse roll, tema kohta võetakse kasutusele teistsugusesse rolli kinnitav informatsioon.
Inimene, kes kasutab kedagi enese viha allikana, ei suuda tulla toime olukorraga, kus tema poolt kasutatu kohta, sünnib ja kasutatakse, teistsugust - ümberlükkavat informatsiooni. Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab, et siis, kui üks on, siis teine ei ole – üks tõestab teist.
Seega, kui leiab aset olukord, milles viha allika ise enesest teadlik olemine - Mina olen – saab nähtavaks ja tema kohta kordavad sama või näevad seda pealt teised – Meie näeme, Meie teame – siis tunneb enese häbi kogev ja enese kaotust nägev inimene viha, kadedust, solvumist, mis katavad hirmu – teine tahab Minust parem olla/ teine on Minust parem – teine vähendab Mind/ teine teeb Minule halba = Mind on õigus kohelda vägivaldselt.
Suur inimene saab solvuda lapse peale, suur inimene saab olla vihane lapse vastu, suur inimene saab olla kade lapse pärast – ka enese oma peale, vastu, pärast. Põhjuseks lapse poolt edastatud ja lapsega seonduv informatsioon, mis puudutab isiklikult, sest see on võrdlus – Mina olen see, kes ei saanud/ Mina olen see, kellel ei olnud/ Mina olen see, kellele ei antud – kuna laps sai, saab ja lapsel on, siis vägivaldses Maailmas tähendab see, et laps on parem, paremas rollis - laps pääseb vägivallast - see saab vanema osaks, kes kaotas, lapsega võrdluses, oma rolliMina. Kuid see on ebaõiglus, sest vanema roll, Emana, on alati Lapse rollist üle.
Võrdluse võimalus on põhjus, miks vanem, ise, ei taha lapsele anda ega lapsega jagada - vanem ei taha olla see, kes lapsele annab - siis on lapse kohta olemas informatsioon, et laps sai ja lapsel on. See on põhjus, miks vanem siis, kui laps ei ole sõna kuulelik ega vanemale meelepärane - siis rõhutab vanem võlga/ ütleb, et kahetseb andmist/ osutab lapse tänamatust.
Mina olen vähem - see informatsioon käivitab ahelreaktsiooni – hirmu, häbi, viha – inimene reageerib vastu, ennast kaitstes – ta kasutab vaimsest ja füüsilist vägivalda ja isiksuse vähendamist. Seejärel, kui reageeriv inimene taastab/ valib enese Mina, algab vaimne eneserahuldamine – enese sees tormlevad tunded saavad sel moel sihi ja vallandatud. Kogu seda tulevärki saadab tähelepanuga suunatud võrdlus – Mina, see ja selline – Sina, see ja selline.
Inimesed säästavad ja päästavad ise ennast – raskusega kohtudes, enese vaimse piiri taha peatudes – jäetakse laps/ teine inimene üksinda – Mind ei ole/ Jätke Mind välja/ Mina ei puutu asjasse/ Mina ei sega vahele/ ise tegid ja ise vastutad/ pidigi Sinuga juhtuma jne.
Inimene, kes peaks ise ennast nähtavaks tegema ja vägivaldse/ vähendava/ negatiivse tähelepanu endale saama – ei astu selle kõrvale ega ole selle toeks, kelle osaks saab see, mida ise tahetakse vältida. Inimene, kes peaks poole valima ja sel moel ise ennast reetma ja kaitsest ilma jätma – ei astu selle kõrvale ega ole selle toeks, kes ei ole olnud see, kellega tahetakse koos olla. Inimene, kes on, kes võtab ja annab osa – on teisega siis ja on teisega seni, kuni see on mugav ja sobiv - kuid siis, kui enam mitte, siis ta laseb jalga ja kaob pildilt.
On tavaline, et mõned ajad hiljem, siis kui üksinda jäetu on raskustest läbi tulnud ja vale tähelepanu ei ole enam aktiivne, siis tullakse tagasi ja ollakse ühine edasi. Vahepealsest ajas ei räägita – seda nagu ei oleks olnudki. Vahepealse aja kohta öeldakse, et tegid tühjast tüli – polnud raskusi – mõtlesid need välja. Vahepealse aja kohta öeldakse, et noh said hakkama ja pididki saama.
Vahepealse aja kohta tuuakse välja detailid, mis väidavad valesti tegemisi, eksimusi, komistamisi, häbistamisi - nende inimeste vastu, kes ära läksid/ nende vastu, kellega kokku puututi. Üksinda oldud ajast ja käidud teekonnast ei ole välja tuua, midagi head ega tunnustavat - selle asemel on jätkuv võrdlemine ja vähendamine - Sina, see ja selline.
Inimene on abitum ja kaitsetum siis, kui tema usub, et temal on ja tema jaoks on olemas see, kellele toetuda. Tõega mitte arvestamine läheb kalliks maksma – kukkumised, komistamised, ehmatused, haiget saamised – teist ei ole - teisega arvestanud, kuid ennast üksinda avastav inimene on haavatav ega ole võimeline, samal moel, enamani jõudma – mitte välised ei haava, vaid omadeks nimetatud ja omadeks peetud teevad seda.
Need omad, kes ei seisa kõrval ega ole toeks, lastakse liiga lähedale, nendega jagatakse, neile usaldatakse – see on põhjus, miks need inimesed saavad kahju kaasa tuua – nad on seal, kus nad olla ei tohiks – nad ei hoia ega väärtusta, nad saavad endale mitte vajaliku ja mitte sobiva enese elust välja jätta.
See tähendab, et nad osutuvad kätte saamatuteks, sest lähevad mujale. See tähendab, et nad osutavad neid, nende sammudele vastavalt kohtlevale – näe, kui uhke – näe, teeb meile liiga – ei lase lastega kokku saada – ei mõtle laste peale – Halb Ema – teeb ise oma lastele liiga.
Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese valus tõde – Mina ise võimaldasin oma lastele kogemused, mida ükski laps ei peaks kogema - vähemalt ei peaks sellised kogemused aset leidma vanaema, isa, tädi, onu, vanatädi käe, suu ja tegude läbi – nemad peaksid last hoidma ja oluliseks pidama. Mina ise võimaldasin lapsi tühisteks pidavatel inimestel laste lähedal olemise ja hoole alla võtmise. Mina ise andsin lastele teada, et need inimesed on olulised ja omad.
Inimene on haavatav ja kaitsetu selle ees, kes on nimetatud omaks ja lähedaseks – Mina hoian teda, sest tema hoiab Mind. Inimene ise laseb vägivallala sündida, sest tema usub, et on sellise kohtlemise ära teeninud – teisiti temaga ei saa ja kui ta vastu ütleks/ keelaks/ keelduks, siis ta jäetaks üksinda.
Valus, kuid aus – inimene ongi ju üksinda – teist ei ole tema, kui inimese kõrval – teisele on okey olla haiget tegev, solvav, salvav, vähendav, hülgav, karistav. Valikud, mis ei ole õigustatud, kuigi neid saadavad põhjendused, mis osutavad tegija õigusi.
Sellest kausist, sellest taldrikust, mille on kinkinud inimene, kes osales pere elus, sest oli oluline – kuid, kes ei seisnud selle sama ühise eest ja ühises olnute kõrval, samade väärtushinnangute ja põhi mõtetega, vaid keeldus raskustes toeks olemast, vägivalda lõpetamast ja ütles kõigest senisest lahti – sel moel valiva inimese kingitud nõudest ei ole mõistlik perele süüa pakkuda.
Valiku tegemine ei tee tänamatuks, vaid informatsiooniga koos kõlas olevaks. Aga, kuidas - Sinule ju anti - teine tahtis head, teine tegi seda heast südamest - ometi, see sama hea süda ei põrganud tagasi valikutelt, mis ei ole head loomas ega headusest kantud, vaid teostas need lõpuni välja.
Kingitus on asi, mille eest vastutab see, kes selle vastu võttis - tema peab sellega tegelema. See, millele vägivaldses keskkonnas rõhutakse, on kohustus olla kingitud/ tasuta saadud asja eest tänulik - see on, kestva ja teistest tegudest mitte sõltuva, tänuliku, kiitva, tunnustava tähelepanu andmine. See on kinkijale/ andjale vajaliku informatsiooni edastamine - tema rolliMina üle kinnitamine – Hea Tädi, Lahke Inimene.
Asjadest keeldumine, nende edasi andmine või ära viskamine on tasakaalu loomine ja teadlikkus – asjaga kaasnev läheb liiga palju maksma, sest vastu võetud asi on energeetiliselt seotud selle andjaga.
Inimene, kes ei ole teisele kingitut/ antut vabaks andnud, vaid seob selle enesele vajamineva rolli Minaga - jääb vajama seda informatsiooni, mis tema rolli kinnitab - siis, kui seda infot ei anta ega välja näidata - siis kasutab ta lugu ära ja näitab, kuidas temale tehakse liiga ja teda, tema head südant, kasutati ära - tema on selles loos Ohver.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu psüühika on haiget saanud ega talu vahepealseid olukordi - tema jaoks on okey siis, kui on selge, kas on või ei ole - Minu jaoks on/ Minu jaoks ei ole - sellega saan arvestada/ sellega mitte. See tähendab, et inimese kasutuses olev informatsioon vastab tõele - ta ei kuku ega löö ennast ära siis, kui ta vajas toetust ja hoidmist, kuid põrkas vastu sulguvat ust või kukkus tühjusesse.
Vägivaldne keskkond ja manipuleeriv käsitlemine hoiavad inimest teadmatuses ja hirmus - Sinul on, kuid Sina saad jääda ilma - Sinul ei ole, kuid Sina võid saada - Mina olen Sinu ../ Sina oled Meie, kuid Mina ei taha Sind/ siia Sina ei kuulu.
Kahetine, vastupidine, valetav Maailm, mis suunab ja sunnib kuulekusele, kontrollile, häbile - kohustus olla, kellegi rolli Mina kinnituseks vajaminev objekt - täna olen Mina Lahke - annan seda, mida ja kuidas Mina ise otsustan - Sina tänad ja tunnustad, et vajasid ja ise ei saanuks. Täna oled Sina Vale - Mina olen Õige = Minul on õigus Sind karistada, lüüa, ära saata - Sina kuuletud, talud, ei keela, häbened, sest tead, et oled olnud Paha ja Vale jne. Kõlab väga sado-maso mängude moodi.
See, mille kohta on olemas teadmine - Minul on, kuid Mina ei koge seda - Minul peaks olema, kuid Mina ei ulatu selleni - Minule öeldakse, et Minu jaoks tehakse ja ollakse, kuid see olemine ja tegemine pigem uputab, kui annab tiivad.
Lubatu, näidatu, väidetu kättesaamatus toob kaasa vajaduse. Inimese vajadus, kuuluda ja olla oluline, on loomulik ja normaalne, kui tema kasutuses on olemas informatsioon, mis näitab, et see peaks olema tema reaalsus. Olulise vajaduse aktiivsus tähendab ennast kinnitavale informatsioonile toetumist – Mina kuulun ja olen teistega Meie – kuid Mina ei saa seda olla - Minul ei ole samasuguseid õigusi - Mind saab Meie seest välja jätta/ teised ei pruugi, Minuga, Meie olla.
Vägivaldse Maailma ja vägivalda kasutavate inimeste kuri tegu - MINA TAHAN/ MINA TAHAKSIN/ MINA TAHTSIN SINUGA KOOS OLLA - kuid Sina tegid selle võimatuks/ kuid Sina ise ei tahtnud seda/ Sinu pärast Mina ei saanud - põhjus, et Mina ei ole Sinuga, on Sinus.
Tegelikkus – ei saada seda, mida ei taheta – ei olda seda ega selles, mida endale ei valita. Seega ei ole vahet ega tähtsust, miks ei saada ja kuidas saadaks – otsus, et ei taheta – on kehtiv ja selle alusel elu toimib. Oluline on see informatsioon kasutusele võtta, mis kajastab seda, mida tegelikkuses valitakse ja milles tegelikult samme astutakse.
Inimene, kes valib koos olla selleks, et saada enese rolliMinale tõestust - ei taha koos olla sellepärast, et ollakse põhi rollide partnerid, vaid selleks, et tema saab endale vajamineva, temal ei ole asendust, see on mugav, ta on kohustatud, kuid ei saa sellest vabaks - ära minemine tähendaks enese kohta sellise informatsiooni andmist, mis osutaks teda, vales rollis olevaks - seega on vaja informatsiooni, mis annab põhjuse, et temal on õigus ära minna, temal on õigus ära olla, temal on õigus lahti öelda.
Sel moel tegutseva ja valiva inimesega ei saa arvestada - ta võib omada väga lähedaseks nimetatud rolli, kuid see rollinimi ei tee temast lähedast ja oma - selle inimesega koos olemine ja elamine tähendab sügavat ja ehmatavat üksindust, mida aus ja teadlik üksi olemine kunagi ei ole.
Üksinda olemine tähendab, et Mina ei saa üksinda jääda - Mind ei saa üksinda jätta - see tähendab teadmist ja teadlikkust - siis, kui kukun, väsin, ei oska, ei saa - siis lahendus saab sündida läbi Minu ja Mina toetun iseendale - see tähendab, et põhi informatsioon, millele inimene toetub, on kindel ja pidav.
Marianne
04.03.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar