Surmale mõtlemine on loomulik ja eluline, kuid vahel ehmatab inimene justnagu üles – kuidas Mina sain sel moel mõelda – see näeb ju välja nii nagu Mina sooviksin teisele surma – justkui ootaksin seda. See näeb välja nii nagu saaksin sellest kasu, see meeldiks, tahaksin teisele halba. Inimene kogeb häbi – Minu mõtted osutavad Mind, teatud moel sellisena.
Tegelikkus – surm on inimese elu juurde kuuluv osa. Seega on surm teatud kogus kindlat informatsiooni ja tegevusi. On loogiline, et inimene mõtleb kaasa ja ette ning võtab vastu otsuseid. See ei tähenda teise inimese surma ootamist, vaid iseenda ette valmistamist selleks, mis on vältimatu – siis, sel viisil ning Mina siis ja sel moel.
Häbi ja hirm on vägivaldse ja vähendava keskkonna automaatsed reaktsioonid – Mis teised Minust mõtlevad = mis Minu osaks saab, kuidas Mind koheldakse ja kelleks Mind nimetatakse – milline tähelepanu Minule pööratakse ning mida ja kuidas Minu jaoks enam ei ole ega Mina enam saa.
Sellise informatsiooni, alateadlik, iseendale kasutada andmine, tähendab kasvamist vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ja tõenäoliselt samasuguses keskkonnas edasi viibimist. Vähendavad ja osutavad reaktsioonid on selle keskkonna normaalsus – see on inimese suunamine, teatud kindal moel olema – Sina oled/ Mina olen.
Sel moel mõeldes oled vale, sellisel viisil mõeldes oled vigane. Viga ei ole inimeses, kes kasutab enesel olemas olevat informatsiooni ja töötleb seda – tegemist on väärastunud keskkonnaga – tahtliku ja suunatud tõlgendusega – vähendamine, halvustamine, osutamine – see on võimalus luua võrdlus, et ise ennast paremini tunda ja paremana näha – Mina küll selline ei ole ega sel moel ei tee = Mina olen Õige.
Inimesed ei saa olla ega ole ühel ja samal meelel – inimeste kasutuses on erinev informatsioon ja kasutusel erinevad info kogumise, salvestamine ja töötlemise alused. Teise hinnang ja teise arvamus, ei tähenda seda, et üle hinnatud inimene oleks vale – tema valik ja sammud on erinevad ning need ei anna alust inimest halvustada ega häbistada – saab öelda oma arvamuse, kuid ei osutada inimest olema – Sina, see ja selline.
Vägivaldsele ja vähendavale keskkonnale on omane vaikida olulisest, moonutada seda, mida nähtavale tuuakse ja, mis juba nähtaval on ning vabaneda isiklikust vastutusest. Siis, kui keegi, ühise sees, midagi teeb või kuidagi on – siis ei küsita, miks Sina seda tegid – kuid, kui seda ka tehakse, siis ei tunta siirast huvi, et mõista, vaid see sõna – Miks - on osa Minana välja elamise rituaalist – Miks Sina seda tegid = kuidas Sina võisid = Sinul ei olnud õigust.
Vastuse – Miks Mina tegin/ olin - võib välja öelda, kuid seda ei kuulata ega võeta arvesse, sest vastust nõudev inimene on rolliMina – tema vajab enesele väljenduse võimalust ja seega ta kasutab seda, mis temal on olemas – see on tema enda informatsioon, mida tema ei muuda – ta saab võtta temale antud info vastu, kuid ta käänab selle enese loo osaks – seega ei jää see kunagi selliseks nagu see reaalsuses oli.
RolliMinana väljenduja kasvab suuremaks ja kõrgub enesega ühes olijast üle – tema on õige ja võimas ja määrav – ta on söövitav, lagundav ja vähendav energia, mis võtab töödeldavalt jõu ja ise olemise julguse – selles kohas ja loos ei ole kohta inimesele ega ka põhi rollis olijale – see on üle isiklike piiride mineva monstrumiga kohtumine. See on vaimne ja füüsiline väärkohtlemine – teine rahuldab ennast avalikult.
Möödunu jäljed – ärevus, häbi, hirm – soov peitu pugeda, tahe enese sammud ära kustutada, vajadus tähelepanu eest varjuda – inimene on kohtunud osutamisega – Sina tegid seda – ning sellele on järgnenud küsimus Miks ja inimene teab, mis teda ootab – teda ei kuulata ega mõisteta – ta ei saa olla õige – temasse suhtumine muutub – ta kaotab senise – tema on vähem ja vale.
Vähendavat ja vägivaldset keskkonda iseloomustab tõik, et isiklikult võetakse seda, mis tegelikkuses ei ole isiklik – inimesed tunnevad end olevat puudutatud sellest, kui keegi teine teeb seda, mis ei mahu nende mõtte maailma, nemad ise ei julgeks ega valiks, nad ei ole tulnud selle peale – erinevus ei liida ega ole tugevus, vaid lahutab ja vähendab.
Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimesel on vastutus tegeleda iseendaga – enese kogemuste tagajärjel olema saanu on iseenda töö tulemus – on inimese enda asi see segadus, uskumused ja automaatsed reageeringud korda seada – peatuda ja peatada oma mõtete suund ning leida endast julgus olla iseenda informatsiooniga üks ja eheda iseendana.
Mina tegin, Mina astusin – nüüd keegi osutab, nüüd keegi küsib – Mina ei vähene ega karda ega tunne häbi – Mina ise tean, miks Mina astusin ja valisin. Mina tean, et Minu tegu-valik ei võtnud, kelleltki midagi vähemaks/ Mina ei kasutanud, kellelegi kuuluvat/ Mina ei tahtnud ega teinud, kellelegi halba - Mina tean, et Mina ei rikkunud tasakaalu, ühises.
Mina saan anda vastuse, kui on olemas see, kes kuulab ja on huvitatud. See, kuidas see keegi reageeris enne ja reageerib pärast – see on tema valik ja see ei ole Mina. See keegi saab öelda ja mõelda, et tema ise teinuks ja valinuks teisiti – see on tema õigus olla enese informatsiooniga koos kõlas – Mina ei kasutanud seda teadmist ega olnud Minul samasuguseid mõtteid või kui olidki, siis valisin enese tee ja kõndisin sellel.
Inimesena kasvamine – meie saame olla erinevatel arvamustel, kuidas midagi teha või lahendada või valida, kuid see ei anna alust isiklikuks minna – see ei anna õigust inimest vähendama hakata – ei ole lahendus, kasutada pealt nähtut või teada saadut selleks, et võrrelda ja võrdluse teel tuua välja rolliMina, kes pöörab kogu loo pea peale - toob lavale etenduse Mina, milles on temal pearoll ja ühises/ ümbruses olevad nimetab ise ennast kinnitavatesse rollidesse - see olen Mina ja Sina/ teie oled/ olete Minu õukond.
Marianne
20.03.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar