Mina tahan teisiti, sest vajan teist moodi - või peaks olema, see lause, vastu pidine – Mina vajan teisiti, sest tahan teist moodi. Ei ole vahet kumba pidi kirjutada – vajaduse olemas olemine tähendab, et olemas oleva informatsiooni vastu võtmisega on teema – reaalsus puudutab, sest seda võetakse isiklikult – inimese mingi Mina on tema enda tee peal ees.
TikTokis nähtud, eluline lugu sellest, kuidas möödunu ära unustanud vana inimest tahetakse möödunuga siduda – talle antakse karp mineviku mälestustega – pildid, asjad, mis osutavad seda teda Kes ta oli. Vana naine on häiritud, ta ei taha seda karpi – ta seletab, et see ei ole tema – tema on teise nimega ja teine. Lapselaps püüab edasi – Mina ja Sina = Meie – Mina olen Sinuga seotud, sest Sina oled Minu vanaema. Vana naine ei kinnita seda seotust – tema tahab aset leidvast ära ja enese rahu tagasi – püüd, teda, tema möödunusse ja teiste olevikku ankurdada, häirib teda – tema kogeb seda vägivallana.
Tavaliselt kasvab inimese tahtmine, kui möödapääsmatu vajadus, siis, kui ise ei olda enam see, kes seni ja/ või keegi teine ei ole enam see, kes seni ja/ või keskkond ei ole enam see, mis seni. On midagi, mida ja kuidas enam ei ole ega tagasi saa ja/ või on midagi ja kuidagi, mida ise enam ei taha. On aeg muutuseks, sest on käes muutuse aeg.
Mina ise olen muutunud/ teine on muutunud – ühest küljest on see väide tõene, kuid teisest küljest väär. Mida pikem on inimese elu teekond, seda enam pealmine ja näimiseks/ näitamiseks valitu kaob – tegelikkus tuleb üha enam nähtavale. See, mis seni tasakaalustas, korvas, täitis ja tähendas, seda enam ei ole ega saa. Järele jääb see sama, mis on kogu see aeg olemas olnud – ehedamana ja silmapaistavamana.
Need inimesed, kes mõistavad, ise, ennast ja teisi rollidena, väljenduvad oma rollides teatud kindlal moel – Mina olen see – seega, siis Mina teen seda ja teist – sest teine on see ja selline/ sest siis teine vastab sel moel ja sellisena. Suhtlus, tasand, argipäev, harjumus, tavad.
See – seda ja teist – ei tähenda kõiges inimest, vaid osutab teatud kindlas rollis olemist – see näitab teatud kindlat rolliMina. Siis, kui roll/ rolliside/ rolli partner kaotab senise tähtsuse ja tähenduse, siis jäävad ära ühendavale rollile omased väljendused ja tegevused.
On sage, et siis, kui jäävad/ kaovad ära rollis olemise väljenduse valikud/ võimalused, siis suhe ei laiene ega selle kvaliteet jää samaks ega parane, et senisel moel jätkata või veel tugevamalt seotud olla. Selle asemel kohtutakse vajaduste ilmnemisega – Mina ei saa seda, millega Mina olen harjunud – Mina ei saa olla enam see Kes Mina olin, sest teine ei ole Minuga enam sama.
Öeldakse, et vanast peast inimesed muutuvad – tegelikkus on see, et nad ei muutu – neist saavad puhtama enese kõlaga inimesed, kes väljenduvad sel moel ja sellistena nagu aeg nende sisse settinud on.
On sage, et vanad inimesed valivad endale uue põhi Mina või on nende tegelikkus vana põhi Mina piiranguteta vallandumine – see Mina väljendab vajadusi, mis on elulised ja olulised ning kirjeldab seda, kuidas inimene ise ennast näeb ja tõlgendab ning osutab seda, mida inimene teistelt ootab – tema, see ja selline – keegi teine, see ja selline. Mina, see ja selline – see ja selline on see Mina, kellel on seda ja teist vaja – teatud kindlal moel ja täpsel ajal.
Neist, kes seni on olnud erinevate põhirollide ühenduste tähised, saavad inimese poolt valitud rollile partnerid – see ei ole muutus, mis tehtaks teadlikult ja läbi rääkimisi pidades – see on senise läheduse hääbumine ja ühendatuse sisu muutus ning see on pöördumatu protsess.
Aja kurb mäng – see, kes ootab endist ja on endine, see tunneb vajadust tasakaalustumise järgi – vajadus taastada ühendus, senisel tasandil ja senisel moel. Mina olen ju see – Mina olen Sinuga sel moel seotud = Mina sain olla sellisena. Mina, endiselt, olen Sinuga seotud, kuid Mina ei saa olla enam vanal moel, sest Sind, sellisena, enam ei ole – tegemist on muutunud, väljenduste, võimaluste ja sisuga, rollide ühendusega.
Mina kaotus – Mina kriis – miks Mina ei saa olla Mina – Mina tahan ennast tagasi – Mind tuleb, Minuna, kinnitada, sest Mina olen ju endiselt olemas. Mina kaotus, kui identiteedi kriis, tähendab seda, et ära jäävad senised, põhi rolle üle kinnitanud, väljendused ja sisu – järele jäävad rollide nimetused ja senise tagasi ootamise/ ära tõestamise vajadus, sest senine on muutunud.
Muutused tähendavad ka uusi ülesandeid ja kohustusi. Vahel keerab Maailm ennast pea peale – vanemast saab Laps ja senisest lapsest saab oma Ema/ Isa Vanem, sest senine vanem ei jää lihtsalt inimeseks ega Emaks/ Isaks, vaid vahetub ära - justkui Lapsena, haige/ väsinud/ nõudliku vanainimese rollis olijaks.
Muutunud suhtes annavad tooni uue identiteedi omandanud/ vana võimendunud identiteediga inimese vajadused, elu, soovid – vanem toob välja oma teemad ja ootab, neile, lahendusi ja/ või kinnitusi – senisel moel olnu jääb tema elust/ valikutest/ võimalustest välja poole – ta ei ühenda seda endaga - vana aeg, möödunusse jäänud kujul, ei mahu inimese oleva aja sisse ära.
Elule, olmele, füüsilise ja vaimse taseme vajadustele leitud lahendus tähendab, et enesega seotud teistest saavad laiendatud Minad – Mina on olemas, Mina teeb ja on, Minu jaoks, vajamineval moel. Mina olin = Mina olen – on dividendide välja võtmise aeg, sest Mina olen edasi - tegelikkuses teadvustama, et senist enam ei ole – kogu lugu on muutunud – senine põhi on kadunud, sest asemel on teine lugu.
Vaimse taseme häiritus – midagi on pildi peal valesti - inimesed, muudetud mustrites, näivad samadena, kuid nad ei saa enam samal moel olla – nende partner on muutnud mängu ja peab seda normaalseks. Uued alused – senist ei ole enam – olevat ei ole võimalik vanadesse raamidesse suruda – uus olemine tuleb iseenda poolt paika panna.
Täpselt samal moel nagu möödunus – aeg kordab ennast - laps kasvas ise olevaks ja eraldi seisvaks – ta ei olnud enam sama – temaga ei olnud võimalik, enam samal moel, ise ennast luua – vanemal tuli lapsest, kui senisest Mina kinnitajast, lahti lasta ja inimesena iseseisvuda – luua ise ennast iseendana, kuid enam mitte läbi lapse – sama seisab ees suureks kasvanud lapsel – temal tuleb vanemast lahti lasta ja iseseisvuda – Mina ise, ilma vanema läbi olema saamiseta.
Senikaua, kuni informatsioon häirib, sest see on kuulutatud söödamatuks – seni loeb inimene üles seda, mis ja kuidas on valesti – teine teeb nii ja naa, kuid ei tee ega ole õieti – temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid tema ei ole enam nii nagu tema oli vanasti – ühel pool jääb teda puudu ja teisal on teda üle – puudub tasakaal, sest seda Mina, kellena oli võimalik olla, seda enam ei ole – uut Mina ei ole veel olemas ega paigas – puudub informatsioon, millele toetuda, sest vana enam ei kanna.
Muutunud lugu ei tähenda alati, et uus oleks kõiges hea ja tervislik – vana inimese poolt valitud ja ajas settinud Mina, ei pruugi olla hoidev, toetav, arvestav, teadlik, positiivne, vastutust võttev – selle Mina väljendus saab olla samasugune lapsega – väsitavatele ja segavatele tunnetele filtri vajamine/ vajaduste kohese täidetuse ootus/ isepäisus/ informatsiooni vastustamine/ enesele osaks saava ja enesega aset leidva, kuid ka enese poolt tehtu, kellelegi teisele osutamine jne.
Muutunud tegelikkus tähendab, et Mina, kui inimene olen olemas – Mina, inimesena, olen teisega seotud rollide alusel, kuid läbi kohustusliku oleviku - siis, kui taandada kõik algusesse – inimese tasandile ja vaadata üle need kohustused, millest vabaneda ei saa, siis saab jätta kõrvale erinevad Mina-d, kellele tähelepanu vajada/ oodata/ vältida ja olla olemas inimesena, teise inimese jaoks ja pärast, kuid enese peale mõeldes ja ise ennast mitte ära kaotades – mis peamine, vana inimese poolt valitud Minaga sama tasandit mitte valides – ei ole eluterve seda Mina eitada, kaotada ega kinnitada – tuleb olla toimuvast teadlik ning näha inimest ja suhelda inimesega ning hoida suhtlus inimeste tasandil.
Marianne
24.03.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar