Eluliselt oluline III - Ära tõuke reaktsioon

 

Info, enesele osaks saanu kohta, kui enese kohta käiv tõde, on iseendale Mina pildi loomine ja selle üle kinnitamine – Mina, sellisena. Mina vaesena. Mina väärtusetuna. Mina mitte olulisena. Mina inetuna. Mina tüütuna. Mina paksuna. Mina valena. Mina süüdi olevana. Mina ahnena. Mina võlgu olevana. Mina hoolimatuna. Mina ... , Mina ... .

Mina, sellisena, tähendab suletud lugu – see on teadmine, et ise ennast, ja enesega seonduvat, ei ole võimalik muuta – seega, saab osaks - sama kordub – samasugusele Minule reageeritakse ja samasuguse Minu kohta antakse informatsiooni.

Sageli inimene usub, et sellise – ebameeldiva ja ebamugava Mina muutuseks on vaja raha – siis saan Mina teisiti olla, siis olen teistsugune, siis saan võla ära maksta, siis olen oluline, siis olen väärtuslik, siis inetus ja paksus ei loe – sest siis on Minul olemas see lisa väärtus, mis kandub üle Minule. Siis Minusse suhtutakse teisiti ja siis Minu kohta antakse teada teist moodi.

Mina muutuse võimaldaks raha, kuid inimene teab, et raha on paha – see muudab Mind – siis saab Minu osaks negatiivne tähelepanu ja eraldav suhtumine – siis Minul enam ei ole, siis Mina enam ei saa – siis Minule oluline keskkond hülgab Minu – Mina tean, kuidas nad kirjeldavad ja mil moel suhtuvad raha omavasse inimesesse – tolle selja taga ja põhjust omades, ka tollele otse välja öeldes ja näidates - siis olen see Mina.

On tavaline, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanule toob isiklik raha kaasa hirmu, häbi ja süü tundmise – Minul on, kuid teisel ei ole. Paha olemine tundub nii, justkui oleks raha omaja selle teiselt ära võtnud või tema šansi, raha saamiseks, kustutanud. Enese võrdlemise võimalus toob kaasa teadmise, millise tähelepanu osaliseks saadakse – juba ette süü enesele võtmine – teise toimetulematus, informatsiooniga, tähendab, et Mina teen teisele liiga – Mina osatan teda.

See inimene, kes tunneb, teisel olevat ja teisele võimalikku, pealt vaadates, kadedust, viha ja enese häbi – kogeb enese informatsiooniga seonduvad tundeid. Vaimse taseme häiritus – tõdemus, et Minul ei ole ja Mina ei saa – tähendab, et teine on Minust parem ja teine on õigem. Vägivaldse ja vähendava keskkonna tegelikkus – erinev kohtlemine ja osutamine. Tunded on pealmine virvendus, tegelikkuses aset leidva varjutamiseks – Mina ei ole oluline, Minus ei ole väärtust, Mina olen vähem, sest Minul ei ole sama ega selliseid võimalusi.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on kriitiliste olukordade rahustaja – tema teab, mida tema peab tegema, et endaga kaasnevat minimeerida ja ära hoida. Seega ütleb ta endale – Mina pean teisega jagama/ teisele andma – Mina ise pean selle loo tasakaalustama – siis teine ei näe vahet ega pea Mind uhkeks ega suhtu Minusse teisiti. Siis Mind ei nimetata tänamatuks, võlglaseks, ahneks ega häbistata iseendana olemise ja oma valikute/ töö tulemuste eest.

Teise tunnetega seonduva eest vastutuse enese peale võtmine tähendab, et vaimse tasandi töö, informatsiooniga, on ära jäänud – inimesele ei ole selged, mis ja kus on Mina ja Minu – mis ja kus on teine ja teise. Tegemist on olnud manipuleeriva informatsiooni kasutamisega – Minule kuuluv ei ole, üldse või ainult, Minu, Mina pean jagama – Mina pean teisele endaga samasugused võimalused tagama.

Sellises kohas tulevad nähtavale lapsepõlve kogemustega kaasnev ja möödunule reageerimine – Sinul tuleb teisega jagada, Sinul tuleb teisele anda, Sina ei tohi teisele keelata – muidu oled kade, ebaõiglane, ahne, isekas – Sul ei ole õigust ainult endale tahta/ hoida – see ei kuulu Sinule, Sina ise ei ole seda endale ostnud – Minul on õigus määrata, mis on Sinu – siis, kui tahan, Mina võin kõik ära võtta ja Sina enam ei saa.

See tähendab, et enesele oluline ja enesele oma tuli, kellegi teise kasutusse ja käsutusse anda. Ei, ei olnud võimalik öelda, see ei kehtinud, see tõi kaasa negatiivse kohtlemise. Vanem/ kasvataja, kes vaatas pealt teise käes oleva/ teise oma tahtja tundeid või kes proovis õpetada jagamist – põhjustas tunded sellele, kellega ei arvestatud – tegemist oli temale kuuluvaga, tema poolt mängida võetuga. Täiskasvanu ei arvestanud, et jagama sunnitul oli õigus EI öelda ja mitte vastutada teise tunnetega seonduva eest – see oli vanema/ kasvataja töö ja vastutus.

Teadlikkus - Minule kuuluv on Minu – selle taga on Minu enese sammud – Mina ise olen sellesse kohta välja jõudnud – Mina ei ole teisele võlgu – see, et Minul on ja teisel sama ei ole, on Minu enda poolt valitud sammude tulemus ja on teise poolt astutud sammude tulemus – me ei ole kõndinud sama rada ega ole valinud samal moel.

Mina ei saa ja Minul ei ole, sest Mina olen selline – teisel on ja teine saab, sest tema on selline. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas aset leidev võrdlemine toob välja enese Mina vähendatuna kogeva inimese vaimse tasandi - Mina tähendab rolli - tegeliku inimese tahtmist ja sundust olla, kellenagi, teatud kindlal moel.

See tähendab, et inimeste tasand ja kontakt jäävad ära – inimest ja tema teekonda ei toetata, ei tunnustata, ei tähistata. Eristuvale/ häirivale inimesele antakse nimetus, omadused, iseloomustus, mis aitab seda tegeva inimese Minal jalgele tõusta ja pidaval pinnal seista – Mina ei ole selline – Mina olen, selles ja teisal, teisest parem ja õigem – tähelepanu suunamine aitab muuta enese vaimse taseme häiritust talutavaks.

See ei ole veel kõik - Mina puudutust, kui enese vähendamist kogenu näitab ja loetleb, mis oli raha/ võimalusi/ asju/ eneseteadlikkust omava inimese teekonnas tema – Mina andsin Sinule, selle ja teise/ Mina tegin Sinu heaks, seda ja teist/ ilma Minuta ei oleks Sinul olnud, seda ja teist. See on enesele info andmine – Mina olen parem, Mina olen väärtuslik, sest ilma Minuta Sind ei ole ja Sina ise ei saa.

See, et inimesel on, olevas, olemas raha/ võimalused/ asjad/ eneseteadlikkus, näeb selle tõlgenduse järgi välja nii nagu see oleks temal olnud olemas juba möödunus. Enese Mina tõsta tahtev kogeb lugu nii nagu temalt oleks rahasse hinnatavad väärtused ära võetud ja valega välja petetud – temale on ülekohut tehtud, sest – Mind on ära kasutatud.

Siis, kui tema oleks teadnud, et tulevikus temasse sel moel suhtutakse, siis tema ei oleks, teise jaoks ja pärast, teinud ega andnud - Mina näen oma osa, Sinu teekonnas, kuid Mina ei saa seda kasutada, sest Sina nimetad selle enese omaks. Raha/ asjade/ võimaluste/ enese teadlikkuse ja enese kindluse omaja, kes tähistab oma Mina piiri, justkui kustutab teise osa enese loost – teine ei saa enam endale au ega tiitlit, et tema ise on midagi kindlat teinud/ olnud/ saanud/ omanud.

Tegelikkuses pigistab king enese väärtuse tõestamise koha pealt – teine ei vaja Mind, teine saab ilma Minuta, teine ei ole Minust sõltuv, teine ei ole, Minuga võrreldes, enam vähem – Mina ei saa olla Mina = Mina ei saa, selles seotuses/ selles keskkonnas, olla endale vajaminevas rollis. Teine ei võimalda Minul enam sellisena olla ja nähtavaks tulla.

Mina kaotus ja selle taastamisega seonduv näitab, et tegemist on rollidel põhineva suhtlemisega, kuid ei inimeste vahelise suhtega. Sellest ka tahtmatus tunda rõõmu, inimese sammude ja temale osaks saava pärast ning võimetus tunnustada inimest – inimene, kui roll, ei ole vägivaldses keskkonnas väärtus – see ei maksa midagi – sellega ei saa tõestada ise ennast.

Teisele osaks saavat ja teise poolt omatut pealt vaadates – ei ole Mina kaotanu võimeline tõstma teise Mina endast tähtsamaks ja olulisemaks ega ka endaga samale tasemele – see tähendaks ise enda vähemuse tunnistamist, konkurendi olemas olemist ja võrdluse jätkumist. See tähendab, et seni on ise ennast paremaks peetud ja teist vähemaks – tunded on kohal, sest selline info on ümber lükatud ja inimesel on selle alla neelamisega tükk tegemist – aset leiab informatsiooni ära tõuke reaktsioon.

Taaskord on võrdlemine lahendus – parema Minana olemiseks ja enese sees paremini tundmiseks, toob Mina kaotanu välja informatsiooni, mis teda ennast tõestab ja tõstab, kuid teist vähendab. See inimene läheb isiklikus – ta toob teise teekonnalt, valikutest, tulemustest, omadustest, välimusest välja nn valesti oldu ja valesti teostatu – ta annab hinnangu ja määrab selle alusel - Sina oled selline.

Sel moel näib talle, et tema kirjutab ajaloo ümber – teist vaadatakse nii, kuidas ja sealt, kuhu tema tähelepanu suunab – siis, selle alusel, leiab aset uus võrdlemine, mille tulemus saab, temale endale, parem ja õiglasem. Teisele on, ühiselt, koht kätte näidatud – teine on tagasi seal ja sellisena, kus ta oli ja kellena teda saab, enese Mina tõstmiseks ja kindlustamiseks, kasutada.

Mina kaotanu valib ja vahetab rolle ja sunnib, teist, neile vastaspartneriks, vastavalt enese sees aset leidvale ja väljas toimuvale. On tavaline, et kindlas suunas osutamisel tuleb kasutusele võlgu olemise teema - teine on vale, sest teine ei täna piisavalt ja õigesti – Minu osalusega sai, Mina võimaldasin – teine ise ei oleks saanud – teine peab seda tõde välja näitama ja selle kinni maksma. Võlgu olemine ja tänamatu olemine osutab Ohvrina olemisele – see on tähelepanu vajadus – enese sees aset leidvale seletuse andmine ja iseendale parema Mina loomine ja tagamine.

Inimene on seal, kuhu tema ise on kõndinud ja temal on olemas see, mis on temale, tema enda valikutega kaasnenud. On tõsi, et inimese teekonnal on teiste inimeste osa sees – see on vahetus keskkonnas oleva ja lähedal olevate teiste osa – inimene on kasutanud ühises olemas olevat ja inimesele on antud kasutada teistele kuulunut/ teiste teadmisi, oskusi.

Inimeste tasandil peetakse loomulikuks toetada teise inimese teekonda – eriti veel selle oma, kes sõltub oma vajadustes, kellega elatakse ühes, keda nimetatakse Omaks, kellel on raskused, jne. Inimene, andes ja olles, mõistab tasakaalustamise vajadust ning paneb ise paika ja ütleb ka välja – see on toetus või see on vahetus. Lugu on selge ja samas kohas valiku tegemise võimalusega. Inimene ei peta inimest ega varja enese tegelikkust.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas käib andmine ja saamine rollide alusel – teine on see, Mina olen see – sellest tulenevalt, Mina pean teisele andma/ olema/ tegema. Oleval/ andval/ tegeval inimesel ei ole näi olevat valiku võimalust – seega ta ei mõtle läbi ega ütle välja, mida ja kuidas tema, tegelikult, saab/ tahab.

Rollide Maailmas pääseb oma kohustusest vabaks siis, kui suudetakse/ osatakse vahetada rolle - teine on sellises rollis, kellele raha ei pea andma - ise ollakse sellises rollis, kes ei pea teis(t)ele raha andma. Rolli vahetuseks/ tagamiseks vajamineva informatsiooni loomine ja kasutusele võtmine on eneseabi. 

Selline lugu on algusest peale kreenis, sest ega inimesed oma põhirolle, mille alusel nad koos on ja teisele annavad/ teisega jagavad, ära ei kaota. See on see info - Mina olen selline, kes ei pea - Sina oled selline, kellele Mina ei pea.

Mina pean! - on põhjus, miks andja/ tegija/ vahendaja ei mõista, iseenda poolse tasakaalu hoidmise ja iseenda poolt astutud sammude vastutust - see on põhjus, miks Mina kaotuse kriisides tullakse lagedale tõega – Mina ise ei oleks tahtnud, Mina ei oleks pidanud, Mina tegelikult ei tahtnudki, Mina valetasin tookord, jne. Selleks, et ise vastutusest vabaneda, järgneb põhjustajale osutamine - Sina valetasid Minule, Sina kasutasid Mind ära, Sina petsid välja, Sina varastasid jne. Oled uhkeks ja ülbeks läinud = Sina ei arvesta oma kohaga.

Kõige selle põhjuseks mõistmine – Mina ise võimaldasin teisel jõuda sellesse kohta, kus tema on Minust parem, üle, targem, ilusam, rikkam jne. See on katse endale kuuluv tagasi võtta – siis teine on ise ja siis teine enam ei ole - Mina tegin teisest sellise, Mina võimaldasin selle tulemuse. Sellise info välja toomine tõestab inimese kasutuses olevat uskumust – Mina olen teisest üle/ teine on Minust vähem.

Mina ja Minu omaks nimetamine ja osutamine tähendab, et antu ja tehtu võetakse energeetiliselt tagasi – see eristatakse ja eraldatakse ning nimetakse enese omaks – Minu oma, Sinu poolt ära võetuna ja ära kasutanuna. See – Minu oma, mida enam tagasi ei saa/ mida tagasi keeldutakse andmast – tuuakse nähtavale ja seda demonstreeritakse ka ümbritsevale – vaadake, mida ja kuidas TEMA – MINULE tegi.

See tähendab, et - „teise oma ära kasutanu” - inimesena, ei saa olla õige ega ole tal võimalik välja toodud võlga tasa teha – temast ei piisa, tema olemas olemisest ei piisa, tema poolt tehtust ja antust ei piisa. See tähendab, et lugu, mida oli võimalik muuta ja tasakaalustada möödunus, on avatuna olevikus ja seal ei ole see võimalik – tasumine oleks enesele ülekohtu tegemine ja tegeliku loo tasakaalust välja viimine.

Kellegi enese ees võlglaseks ja enese ära kasutajaks nimetamine, tähendab, et tegemist on vaimselt piiratud inimese enesefiltreerimisega – tegemist on temale vastu võetamatuks osutunud info enese võimete kohase töötlusega.

Hinnanguline osutamine – tähendab, et inimest on nimetatud rolli, mis aitab teisel inimesel suunata tema vastu oma viha, põlgust, üle olekut – see on võimalus olla püsivalt rolliMinana, võrdluses selle inimesega, kelle kohta on, tõestatult, olemas informatsioon, et see teine saab ise, teine on ise, teine on saavutanud parema tulemuse/ olemise, kui on see/ kui on võimalik sellele, kes temaga ise ennast võrdleb.

Vaimselt piiratud inimesele on omane, et ta ei tunne rõõmu sellele inimesele osaks saava/ omatava kohta ega pühitse selle inimese teekonda, keda tema on kasutanud enese Mina tõestuseks ja tõstmiseks. Selline inimene on teise inimese vastu - selline vanem on oma lapse vastu, ka väikese lapse vastu - avalikult/ halvasti varjatult kade, vihane, agressiivne, solvav, vähendav, pilkav – inimese Maailm ja elu on ebaõiglased, temale tehakse ülekohut – tema näeb pealt, et on võimalik ja saab olemas olla, kuid see ei ole olnud tema reaalsus. Võib ka olla, et temal oli, kuid tema jäi ilma. Võib ka olla, et temale lubati, kuid teda peteti.

See on kaotuse kibedus ja Minu enda pärast` tõestus, sest Mina olen selline`. On inimlik, et inimene vihkab „tõe” kordajat/ paljastajat – viha annab jõu püsti seista ja edasi kesta. Vaimselt piiratud inimene on suletud keskkonnas – vajamineva saamiseks on võimalik kasutada olemas olevat. „Tõe” paljastaja suunas käivitub manipulatsioon ja vähendamine – tema kohta informatsiooni loomine ja avaldamine – kõik selleks, et too oleks selline, kellega võrdlus ei tapa, vaid tõstab.

Huvitaval kombel on inimene suuteline elama ja toimima, tõde teades, nii nagu seda ei oleks olemas. Inimese aju ehitab Maailma, kus on sees see, mis ja kuidas on temale vajalik – reaalsus annab koha väljamõeldisele. Inimene näeb/ kuuleb/ teab seda, mis kinnitab tema poolt loodut. Temaga võib rääkida ja talle saab teistsugust Maailma näidata, kuid inimene ei võta seda informatsiooni vastu – selle asemel osutab ta rääkija puudulikkusele – Sinule on ajuloputus tehtud, Sind on ära ostetud, Sina tahad Minule halba jne.

Enesele vajalik tõestus läheb nii sügavale välja, et inimese psüühika on jäädavalt kahjustatud – ta ei ole võimeline tõega ühes elama, ta ei ole võimeline tema Mina kaotavaga ühes olema. Enese abiks ja võimsamaks tõestuseks vajab ta samal moel nägijaid ja teadjaid – ta mürgitab enese ümbruse – ta nõuab kuulekust ja enese tõe kasutamist ja enesele vajalike sammude kordajaid – teised ei tohi teisiti valida ega teisiti rääkida – ka nemad peavad valest inimesest lahti ütlema ja temaga samal moel käituma.

See inimene, kelle vastu on, süstemaatiline, manipuleeriv ja vähendav rünnak korraldatud, ei püsi, sellega kokkupuutudes ja koos elades, eneseteadlikuna ja vaimselt tervena – tema kaotab kontakti iseendaga – vahetus keskkonnas aset leidva ja enese jaoks olulise inimese poolt teostatud kohtlemise alusel võtab ta iseenda kohta kasutusele temale edastatud informatsiooni – Mina olen selline.

See – Mina olen selline – on püsiv infobaas, sest inimene harjub, endale osaks saavat ja mitte võimalikku, normaalseks pidama – Minu enda pärast – teine ei saa teisiti, teine ei saa Mind armastada, teine peab sel moel olema/ käituma/ valima/ väljenduma– Mina olen sellise suhtumise ära teeninud – Mina ise olen sellise väljenduse teisele peale sundinud. Kui Mina oleksin/ teeksin/ väljenduksin teistmoodi, siis teisel ei oleks põhjust - see on ühise loo tasakaalustamine – üksinda, ühises aset leidva eest, vastutamine.

Valus ja vabastav on ärgata tõeluse sisse ja teadvustada – Mina, tegeliku iseendana - see informatsioon on keskkonnas kogu see aeg olemas olnud – kõik, kes on olnud seotud vägivaldse tegevuse ja vähendava käitumisega, on seda teadnud – kõik on seda eitanud, varjanud, moonutanud – suunatud tegevuse ja informatsiooniga, kindlas rollis hoidmisega, on välditud Minu kohta käiva info, Minuga seotud keskkonnas, kasutusele võtmist.

Omad ei ole olnud Omad – ühes olijad on nõustunud ja vajanud, et Mina oleksin vähem – neist vähem ja valem, võlglaseks, süüdlaseks ja väärtusetuks nimetatuna. Minu hirm, et Minus ei ole midagi head ja Minu häbi, et Mina ei saa olla hea – põhines valedel andmetele ja tõel – selles keskkonnas ja sel moel käituda valivate inimeste hulgas ei valita teistsugust Mind nähtavaks teha – seal ei ole see võimalik. Tegelikule vastavat Mind, nende hulgas, ei saa olla, sest siis ei saaks nemad olla enesele vajalikud Minad.

Perekonnas, suguvõsas laiutav viha ja kadedus – inimesed ei vali/ ei suuda/ ei oska/ ei taha teise üle rõõmustada ja tema samme tunnustada. Selle asemel valitakse vigade otsimine, maha tegemine. Vastu käimine ja vastandliku informatsiooni kasutamine tähendab, et kasutusel on erinevad tasandid – puudub ühene põhi, puuduvad samad väärtushinnangud ja põhi mõtted – inimesed, inimestena ja inimesed, rollidena, on koos ja suhtlevad, kuid nad ei ole koos ega suhtes – nad ei ulatu teineteiseni.

Rollides olijad ei paljasta ennast inimestena ja nad ei talu ega nõustu inimesega koos olema – nad vajavad rollides olijaid ja rollide kinnitajaid. Rollina olemine tähendab kohendatud ja varjatud olemist – kõike ei räägita, kõike ei räägita nii nagu on olnud ja on tehtud – inimest hoitakse, teda aidatakse, temaga nõustutakse – temast luuakse ja hoitakse alles sellise Mina kohta käivat pilti, mida inimene vajab/ tema roll temale tagab.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutusele võetud uskumus - Mina ei ole väärtus – on manipuleeriva käsitlemise tulemus. See uskumus toob kaasa teadmise, et Minu aeg, töö, oskused, teadmised ei maksa – nende eest ei maksta Minule, sest neid ei peeta väärtuseks ega oluliseks – neid ei ole, kellelegi vaja.

Minu poolt loodut ja tehtut ei ole, kellelegi vaja - see on vägivaldse ja vähendava keskkonna õnnestunud käsitlemine. Inimese tegelikud sammud, saavutused, tulemused ei saanud neile vastavat tähelepanu – neid näidati vähematena, viletsatena, puudulikena, teiste pealt maha tehtutena. Ikka ja jälle see sama – Sinus ei ole väärtust ega erilisust – kõik, mis Sina teed, on valesti tehtud ja tuleb, kellegi teise arvelt – Sinust endast ei ole midagi – Sina ise ei kõlba kuhugi.

Pikaaegne vägivaldne isikut vähendav käsitlemine jõuab välja sinna, kus inimene peab enese kohta kasutusel olevat tõeks ja enesele osaks saavat normaalseks. See on vigaseks ja värdjaks õpetamine – see on informatsiooni mullis hoidmine – vanema isiklike vajaduste tõttu on temal selliseks muudetud last vaja – vanemal on olemas enda rollile vajaminev partner – vanem on Ohver – kui Minul on selline laps, siis Minu elu ja selles aset leidev on põhjusega – see ei saagi teistsugune olla – Minul ei ole teistsugust võimalust = Mina ei pea, midagi teisiti tegema.

Ise ennast piiravad ja vähendavad uskumused tähendavad, et inimene tahab ja vajab midagi, sest sel moel nagu tema on ja valib teha, tema seda ei saa - kuid ta ei ole valmis erinevaid teid katsetama, sest tema uskumused hoiavad teda paigal – ta näeb ja teab, et tema ei saa – Mina olen selline` olemise pärast.

On tavaline, et inimene, kelle kasutuses on ise ennast piirav uskumus, on kellegi peale/ millegi pärast solvunud – tema on peatanud aja ja ootab kompensatsiooni/ muutvat informatsiooni. Ta ei ole nõus selle Minaga, kellena teda näidatud ja koheldud on – tegemist on Mina kriisiga – inimene ei ole edasi kasvanud, hoolimata suuremaks kerivatest numbritest on tema vaimne teadlikkus möödunu tasemel.

Inimese täis kasvamise teekond tuleb nähtavale, iseendast, iseendale loodavate ja iseendale antavate väärtustega/ vahenditega seoses – kas inimene PEAB seda tegema, sest keegi teine ei tee seda tema jaoks/ tema eest või ta teeb seda, sest ta vastutab ja kõnnib ise.

Rahaga seonduvad uskumused ja käitumine näitavad inimese vaimse küpsuse taset - Siis, kui Mina küsin raha, enese poolt tehtu eest, siis teen ise ennast tähtsaks, siis võtan teiselt vähemaks, siis petan teist – Minul ei ole õigust ega põhjust rahale – Mina ei ole ära teeninud – teine ei saa enese poolt antule sama väärset väärtust vastu. Mina saan raha läbi teise – teen teisele tööd, olen kasulik, maksan iseendaga – teine määrab Minu väärtuse ja seejärel annab, temale sobiva, tasu – teine on oluline, minust olulisem.

Süstemaatiline ja kindla eesmärgiga, pikaajaline, vaimne ja füüsiline vägivald - vanem andis teada, et laps ei ole oluline, lapsest ei ole kasu, laps ei too tulu, laps kasutab/ tarbib/ kulutab – laps elab võlgu, on muidusööja, vere imeja. Vanem andis teada, et laps, iseendana, ei ole selles keskkonnas, kus ta on, mitte midagi head teinud – laps, iseendana, ei too midagi juurde. Laps toob kaasa kulud, töö, kannatused, häbi – lapses ei ole väärtust, et tasuda vanema töö ja vaev.

See tähendab, et lapsele ei antud edasi head ja kergust, vaid kannatused ja vaeva nägemine – lapsele ei näidatud, et inimene saab olla teise jaoks oluline – lapsele ei antud teada, et iseendana olemine on oluline ja olemas olemisel on väärtus. Laps elas keskkonnas, kus temal pidi olema lisa väärtus – muidu oli ta tühine ja tüliks. Laps oli tunnistatud väärtusetuks – ta ei toonud, sündides, vajaminevat kaasa ega toonud seda ka hiljem.

Sellise info välja sees kasvanud lapsel puuduvad reaalses elus toimetamise teadmised – laps ei ole enese tegelik Mina ega oska enda eest seista – ta ei tea, milles ja kus seisnevad tema piirid – ta ei tule toime, elutervelt ja teadlikult, manipuleeriva ja vägivaldse käitumisega – ta allutab ja vähendab ennast ise – ta annab enese oma ära, ta peab ennast süüdlaseks, ta loobub enesele olulisest, ta ei küsi enda poolt loodule väärilist vahetust. Põhjuseks – Mina olen selline, kellele saab osaks ja kelle kohustuste juurde see kuulub.

Ta ei tea, milles seisneb tema tegelik vastutus – ta näib teadvat, mis temaga kaasneb ja ta püüab teise meele muutusi, informatsiooniga kohtudes, ennetada ja minimeerida. Kuid ta ei ole õppinud nägema ega mõistma tegelikke, enesega kaasneva tagajärgi – ta ei näe ega töötle kogu olemas olevat informatsiooni – ta valib endale sobiva ja vajaliku – ta reageerib Minana ja inimesena, kuid ei tee sellel vahet.

Seega jääb ta kinni enese Minade rägastikku ja võtab kõike isiklikult – ka teiste teemasid ja teiste poolt tegemata jäetut. Inimene, kes ei oska enese osa, teiste omast, ära lahutada – on inimene, kes teab, et temal ei ole selleks õigust – ühises kasutusel olev informatsioon annab teada, et Süüdlane vastutab.

Iga inimene, kes on, kusagil ja kunagi, nimetatud Süüdlaseks ja selleks, tolles ajas ja loos, jäänud – kiigub pendlis – see tähendab, et tema on, temale pööratud tähelepanu saatel, muutuv Mina. Tõestatult on ta Süüdlane, kes enesele öeldu ja näidatu põhjal teab, et tema seda on – kuid samas teab ta, enesele osaks saanu põhjal, et tema on Ohver, keda ei ole tunnistatud tõeks. Kuid see, et tema kannatusi ei võeta tõsiselt ega lugu muutvalt – ühises tasakaalu viidult – ei kaota ära tema vajadust olla Ohver.

Seega kõigub ta pendlis – keskkond sunnib teda Süüdlase rolli ja kui ta on kahjustatud psüühikaga inimene, siis ta selles rollis ka on – kuid tema allasurutud teadlikkus sunnib teda otsima kohti, keskkondi ja lugusid, kus tema saab olla Ohver – võimalus, kus tema suudab ja saab ise ennast ära tõestada.

See on põhjus, miks inimene, kes on, mingis loos ja keskkonnas, tõestatult Süüdlane – kasutab enese lapsi/ lähedasi, et teha, ise, endast ära tõestatud Ohver. Sel moel proovib tema ise ennast tasakaalustada – kompenseerida teisal aset leidnu/ endiselt aset leidev. Vajadus toob kaasa sõltuvuse – lahendamata lugu toob kaasa sõltuvuse süvenemise ja lahenduse kasutamise jätkamise – enesega ühes on alati olemas see keegi, kes on Süüdlane, et inimene saaks olla Ohver.

Ohvreid ei ole kunagi ainult üks – Ohvrid tähendavad hierarhilist süsteemi – üks on tõestatult peamine Ohver – teised, kelle jaoks tema on Oluline, kinnitavad teda. Peamine Ohver on see, kes nimetab vahetu keskkonna Süüdlase ja vabastab sellega teised – neist saavad päästetud, säästetud, tõestatud – nemad saavad olla õndsad, sest nemad on lunastatud – nende tegusid ei mõisteta hukka, Süüdlaseks nimetamisega – peamine Ohver ei vaata nende tegusid ega vae nende olemisi sellise rangusega.

Kuid siis, kui nood ei allu ega kuuletu, siis ta vaatab lood ümber – siis ta saab nimetada ka neid Süüdlasteks. On tavaline, et päästetud ja säästetud alluvad, kuna tunnevad hirmu – teine on neile andnud, teine on nende jaoks teinud – nemad on teise käest vastu võtnud, teise oma ära kasutanud – nemad on ise, midagi teinud ja kuidagi olnud. Hirm põhineb teadmisel, et nende kohta on materjali kasutada ja nende kohta saab selle ka välja mõelda.

Ohvrid on lapsed, kellel ei ole vanemat, kes võtaks lapsega seonduvas vastutuse nii, et laps saaks olla laps. Ohvrid on lapsed, kelle kõrval ei ole täis kasvanut, kes võtaks vastutuse vanema/ kasvataja poolt tehtud valikute/ väljenduste/ otsususte eest – selle asemel on olemas suur, kes osutab lapsele – Sina vastutad - ka kõige selle eest, mis kaasneb kellegi teisega.

Ohvrid on lapsed, kes määravad, eneste hulgast, vanema rollis olija ja ka selle, kes on põhjustanud neile osaks saava ja sageli ka vanemale osaks saava – see on keegi, kes on põhjustanud selle, et vanem ei saa Suur olla. Peamine Ohver on see, kellel on teistest rohkem/ kes saab, nähtavalt, ise – tema on see, kes hoolitseb, et „lapsed” ei vastutaks ja nälga ei jääks. Peamine Ohver näitab lastele kätte selle, kes on aset leidvas süüdi – seega saavad lapsed sihtmärgi, kes on nende vaimse tasandi häirituse põhjus ja lahendus.

Ohvrid on inimesed, kelle Maailma mõistmine käib lapse tasandil. See tähendab, et inimene ei ole enesega seonduvas olulist vastutust vastu võtnud. Laps vajab hoolitsust ja, enese asemel, vastutuse võtmist, veel, enesele rasketes ja ebamugavates teemades – isiklikud valikud/ sammud/ otsused – majanduslikud vahendid.

Lapsel on kindel süsteem – laps küsib/ vajab/ tahab, vanem annab, laps saab – vanem hoolitseb lapse täitmata vajaduste eest. Laps ei lähe mujale ega mõtle, kuidas tema ise saab – temal ei ole teistsugust Maailma. Mina ise, sellisena – on see, mis hoiab inimest paigal ja ootel. Mina kriis, mis kestab – inimene ei ole astunud, teadlikult, sammu, mis ühendab möödunu ja oleva – suletud lugu on tee peal ees.

Siis, kui ei ole nn päris ja tõelist vanemat, annab laps endale asenduse – selleks, saab see, keda tema tõestab – peamine Ohver hoolitseb lapse tasandil oleva eest. See on väga äraspidine mäng – Ohvri hoolitus on senini täitmata jäänud vajaduse kompenseerimine – justkui vanem hoolitseks lapse eest – laps ei pea ise tegema/ vastutust võtma. Laps, süüdlasena, tõestab Ohvrit – laps hoolitseb, et vanemal oleks parem tuju, kergem koorem - siis suhtub vanem, lapsesse, vägivalda mitte kasutavalt.

Inimesel, kes on võtnud vastutuse, kõikide enesega seotud valdkondade eest, ei ole kindlat süsteemi – tema otsib ja proovib erinevaid võimalusi. Inimene otsib ja proovib, mida tema ise oskab/ saab luua/ vahetada – tema jaoks on olemas valikute vabadus.

Tema näeb enese poolt tehtut ja hindab selle väärtust – tema ei koge süüd, kui tema selle vastu, midagi küsib. Tema ei koge süüd, kui tema on endal olevaid võimalusi kasutanud – sel moel käitumine ei tee teda uhkeks ega ahneks. Tema ei tunne süüd, kui tema on enesel olevaid materiaalseid vahendeid kasutanud – tema ei tunne hirmu, et kust tema saab juurde – tema ei tunne kadedust selle pärast, mis teisel on. Tema teab, et tema saab ja on ise. Tema teab, et teine on maksnud enesel oleva eest – teine ei pea enda oma ära andma ega kasutada lubama.

Hirm ja häbi, rahaga seoses - siis, kui laps raha sai ja tegi ise oma valikud, siis oli laps raha valesti ära kasutanud – seda ei jäänud alles – vanem pidi uuesti andma. Valikud olid valed, kui need viisid 0 -ni. Raha kasutamisega liitub vanema emotsioon – tema poolt antud raha ära kasutamine tõi kaasa negatiivsuse – rahaga seonduv ei olnud vaba ega positiivne – selles ei nähtud ega näidatud kergust. Vanema info – Mina pean siis jälle – laps ei arvesta ega hooli – laps ei tea seda hinda, millega raha tuleb = laps ei arvesta Minuga.

Möödunu kogemused ja edasi antav informatsioon - raha kasutamine, kui selle tahtlik vähendamine, tähendavad puudust - raha omamine ja kasutamine ei ole normaalne – see ei too head ega loo enamat. Isiklik kogemus - Mina olen õige ja Minul on raha siis, kui Mina seda ära ei kuluta = Minu valikud on valed – siis, kui Mina valin, siis ei jää raha alles.

See tähendab, et käibel olevate uskumustega on raha vaba liikumine seisma pandud, sest see on valeks nimetatud. Uskumus – Mina saan anda teistele (hea tähelepanu säilitamine), kuid mitte kulutada enda peale (see tooks kaasa negatiivse tähelepanu). Teiste vajadused on olulised – nende täitmine teeb Minust parema, kuid enese omad mitte – siis olen isekas ja hoolimatu.

Teiste toetusele ei tohi loota, teiste käest ei tohi küsida – Minul ei ole selleks õigust ja see võetakse tagasi, vastu võtmine nimetatakse ära kasutamiseks, vastu võetu ära kasutamine teeb võlglaseks. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutusel olevad väljendid ja põhjendused – siis, kui inimene tunneb vaimse tasandi häiritust/ kaotab enese Mina – siis ta annab teada, mis tema häirituse põhjustas ja kuidas selle saab kõrvaldada.

Vanem, kes kasvatab last, kuid on endiselt lapse tasandil - kui Minul oleks võimalik valida, siis Mina ei annaks enda oma ära – kes Minule annab – keegi ei hooli sellest, kuidas Mina saan – Mina ise pean selleks vaeva nägema – laps saab niisama – tema on muiduleivasööja. Info töötlus tähendab, et enese sees aset leidev saab kindla suuna – möödunu ja olevik on ühendatud, sest mõlemas üks ja see sama ülekohus – vanema vaimse teadlikkus tase – Minule peab andma – Mina ei pea veel üksinda ega ainult ise.

On tavaline, et lapse tasandil olev vanem arvestab lapse rahaks - Minul raha ei ole ja Mina raha ei saa, sest laps on olemas - sellise info väljas kasvanud laps usub, et teda võetakse vastu, armastatakse ja hoitakse alles siis, kui temal on raha = kui tema tähendab raha - ilma selleta on tema tühine ja väärtusetu ja tema olemas olemisel ei ole mõtet. 

Samas on lapse pealispinnal teadmine - raha omades, Minu jaoks oluline keskkond hülgab Minu. Samas on lapse sees sügav tõde - Mina ei saa raha omada, sest see on Minu elule ohtlik. Lõhestusmine toob kaasa sügava teadmise - Mina ei jõua armastuseni ja heaks kiiduni - see tähendab, et laps on võtnud vastutuse ja hoolitseb, üksinda, kogu loo tasakaalu eest.

Samade uskumuste saatel kõnnivad edasi Ohvrid. Inimese kasvamist tähistab isikliku teadlikkus tõstmine ja vaimne kasv - senini salatud ja moonutatud informatsiooni kasutusele võtmine ja teadvuse avardamine - erinevate Minade informatsiooni, inimesele teada olevast ja ühises infoväljas olevast, eristamine - Mina, inimesena - mida ja kuidas Mina tean ja tunnen, iseenda sees, iseenda informatsiooni põhjal. 

Marianne

30.01.2026.a

Eluliliselt oluline II - Süsteemi seaduste rikkumise eest karistatu

 

Raha ei muuda inimest teiseks – see toob välja tema tegelikkuse. Raha ja sellega seonduv toob välja inimeseks olemise põhja – hirmud, vajadused, väärtushinnangud, põhi mõtted ja tõeks pidamised, Mina pildi, info töötlemise, reaktsioonid.

Teekonnal kõrvu kõnnitud kaasteeliste inimpõhjad on pärandina üle võetud infobaasid – seal sees on inimestele osaks saanud kogemused, mõistmised ja kaotuse valu – seal on sees pooleli jäänud protsessid – inimesed on jäänud isiklikesse ja ühistesse lugudesse kinni ega ole neist edasi kasvanud.

Kinni jäämine tähendab, et lugu ei avardata ja sinna ei anta uut informatsiooni juurde – jääb sama teadlikkus, millega lugu suleti. Inimene kasutab temale antud ja tema poolt aru saadud selgitusi – sai Minu osaks, sest Mina – seda ka siis, kui enesele osaks saanu kaasnes, millegi endast sõltumatuga ja endasse mitte puutuvaga – inimene seletab, iseenda kogemusi, iseendaga – Minu pärast.

Minu pärast - see on siis, kui inimesel ei ole olemas teadmist sellest teisest, kes osutab enda osa – Minu samm oli enne – Sinule kaasnes. Mingi kogemus sai inimese osaks – see kaasnes, millegagi – inimene ei olnud selles esimene ega ka viimane – temast tehti loos osaline või tema ise valis seda olla – lugu algas aegu enne, kulges paralleelselt ja kestis peale seda edasi. Kuid ei olnud seda, kes oleks võtnud vastutuse - Minust algas, Mina põhjustasin.

Inimene jäi looga seotuks, sest ta ei mõtestanud oma kogemust – ta ei eraldanud tegelikkust, enese kasutuses olevatest uskumustest – ta ei võtnud vastu enese samme – ta ei pööranud tähelepanu enesele osaks saanu läbi elamisele ja vabastamisele. Ta jäi otsima vastust - Kes Mina olen, et Minuga sel moel tohib ja saab – inimene, kellele kaasnes, jäi vajama informatsiooni, et tema on see Mina, kellega ei tohi ega saa juhtuda.

On tavaline, et Mina segaduses on inimesed, kellel puudub tõene informatsiooni, enese tegeliku osaluse ja põhjustava tähtsuse kohta. Nad ei tea, kas nemad ise oleksid saanud, endale osaks saanu, ära hoida ega tea, mida nad oleksid pidanud selleks tegema. 

On tavaline, et Minu pärast selgituse on andnud endale elu ohvrite lapsed - nende vanema(te)le kaasnes, kellegi teise sammudega - seega ei ole vanemad lapse tugevuseks - elu on vanemat nuhelnud ja vanema murdnud - haavatu on inimene, kes ei ole Ema/ Isa - ta ei täida oma rollist tulenevaid ülesandeid õigesti või ei üldse. Laps ei saa olla Laps. 

On tavaline, et Minu pärast selgitust kasutavad Ohvrite lapsed - Ohvri, kui rolli lapsel ei ole täiskasvanut, kes vastutaks lapsele osaks saava eest. Selles kohas, kus vanem peaks selgelt välja ütlema - Minuga kaasneb/ kaasnes, Mina ise põhjustasin - ja vastutuse võtmisega vabastama lapse - vanem väldib vastutust - ta jätab selle, kellelegi teisele - tavaliselt lapsele endale. Vanem on Ohvri rollis ja see keegi teine/ miski muu/ laps ise - saab rolli, mis on vanemale osaks saanu põhjustaja. 

Iga kogemus toob kaasa enese kasutusse antud informatsiooni uuenemise või vana üle kordamise. Uskumused tähendavad, et info ei ole uus, sest juba teada olev saab korduva kinnituse - kui Minul/ Minu vanematel oleks olnud raha, siis ei oleks Minu/ nende osaks saanud – kuid, kuna ei olnud, siis sai. Selgitus - ilma rahata olemine tähendab mingi kindla Mina olen selline` olemist – see on põhjus, miks Minuga võib, Mind ei aidata ega säästeta.

On tavaline, et pealmine ja igapäevaselt kasutuses olev uskumus ei ole sama inimese sees oleva uskumusega – sügavuste pimeduses on varjul pöördelise tähtsusega kogemuse põhjendus, mis määrab inimese tegelike sammude/ valikute/ otsuste/ saamiste teoks tegemise – see on õpetus, kuidas ellu jääda – kuidas/ mida peab, kuidas/ mida ei tohi.

Varjatud uskumus antakse edasi pärandina – sellest ei räägita otse, kuid see on alateadvuse tasandi informatsioon, mida vahendatakse nähtaval olevate ja nähtavale toodavate sõnade, lugude, kirjelduste, reaktsioonide, tähelepanu, Mina-de, jne – abil ja keeles. Iga suguvõsa jutustab enese lugu mitmetel tasanditel.

On tavaline, et midagi väga vajav inimene on hädas iseendaga – Mina ei saa, Minul ei ole – ja siis ta põhjendab seda enese Minaga ja siis ta vajab väljast seda, kes on süüdi, et inimene sellise Minana on ja olema peab. Süüdlase vajamise põhjuseks on see, et inimest koheldakse ja tehakse nähtavaks, ebaõiglaselt ja ülekohut tegevalt, selle Minana, kellena tema olema peab – tema ei saa enese lugu muuta, sest temal ei ole vajaminevat, et tema Mina muutuks.

Tavaliselt vajab inimene, enese Mina muutmiseks, raha – ta teeb ja annab oma parima, kuid raha ei jõua temani ja see ei jää temaga. Vaimselt piiratud inimesel on raske jõuda selguseni – miks see nii on – sest ta ei vaata enese loo põhja välja

Sügavuste saladus tähendab, et inimesele vajaminevat ei ole tema enda otsuse pärast – see otsus ei pruugi olla tema enda oma, kuid tema on selle üle võtnud ja kordab seda. Kogemus sai inimese osaks – sellega seoses on enese kasutusse antud informatsioon – Minul/ vanematel oli raha, see on põhjus, miks sai Minu/ nende osaks. Järeldus – parem on, kui Minul raha ei ole, sest see toob kaasa halvad ja valusad tagajärjed.

Isiklikud elulised kogemused, kuid ka manipuleeriv informatsioon ja vägivaldne kohtlemine – mõjutamine mitmel tasandil – teatud moel raha omamine nimetati valeks ja selle alusel saadi võimalus inimeste omand ära võtta. Ära võtmise seaduslikuks õigustuseks nimetati teatud moel raha omavad inimesed valedeks, riigi reeturiteks, kulakuteks, rahva vere imejateks – avalik häbistmine ja hukka mõistmine.

Ausat kohtumõistmist ei olnud, vanad seadused ei kehtinud, uus informatsioon keeras senised põhi mõtted pea peale. Inimesed ei olnud kaitstud – ei olnud kedagi, kes oleks ära hoidnud ja ei olnud kuhugi pöörduda, et õiglus jalule seada. Inimestest sai kübemed, kes ise ei määranud enesega aset leidvat.

On loomulik, et uue Maailma korra peale võtavad vaimselt piiratud inimesed kasutusele neile antud tõe ja teevad sellest enese tee. Vältimaks, kordumist, järgitakse juhiseid ja ollakse kuulekad – see teadmine on naha all ja vereringes. 

Kuid siis inimesed imestavad, miks neil ei ole, miks nemad ei saa, miks neile ei piisa. Seega nad ei tule selle pealegi, et nemad  ise kardavad raha ja peavad paremaks, kui seda neil ei ole. Kuid siis nad elavad oma elu ja kogevad puudust ja võimetust – Minul ei ole – Minu raha ei ole Minu oma – see on Minult ära võetud – kuid Mina ei tea, kus ja kelle käes see on.

Vaimselt piiratud inimene näeb ja teab, et selle on ära võtnud see, kellele tema enda oma ära andis – lapsele, sugulasele, riigile. Seega on nood inimesele võlgu – seega on nood süüdi, et inimesel ENAM ei ole. Vaimse piiratusega inimene näeb ja teab neid, kes peaksid tema eest hoolt kandma - lapsed, riik, sugulased - kuid, kuna inimene kogeb puudust, siis ta teab, et tema eest ei kanta hoolt.

Ükskõik, millise kandi pealt vaadata - ikka on inimene Ohver, kellele tehakse liiga – inimene ise ei saa, sest tema on Mina, kellel ei ole raha ega võimalusi ega tutvusi. Lisaks sellele on ta selline Kes on vähem, väärtusetu, mitte oluline. 

Taaskord võtab üksinda jäetud inimene vastutuse  - Minu pärast - Mina ise teen valed otsused, Mina ise ei oska oma raha kasutada, Mina ise raiskan oma raha ära. Taaskord võtab inimene vastutuse - Minu pärast - Mina olen selline ja selline.

Inimese Mina, kelle pärast inimesele osaks saab, ei muutu ega kasva - see jääb samaks. See tähendab, et tegemist on lapsega, kelle teadlikkus püsib lapse tasandil - laps täidab, kellegi teise ülesandeid ja kannab iseendaga seonduvat, kui kohustust. 

Laps teab, mis temal puudub - Minu jaoks ja pärast peab olemas olema täiskasvanu, kes hoolitseb ja vastutab, kuid seda täiskasvanut Minul ei ole. Ei ole, sest vägivaldne ja vähendav keskkond ja Ohvrina käituv vanem on suunanud lapse tähelepanu "õigele" rajale - Sinu enda pärast - sest Sina oled selline.

Sama informatsioon, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud. Põhjuseks Ohvrid ja nende vaimne tasand - ohvrimentaliteet. Ohvreid ei vahendata inimestena - neid näidatakse kannatajatena - seega puudub neil tugevus ja jõud, kuid ka vastutuse võtmine. 

Ohvrite poolt tehtut ei vahendata reaalsuses aset leidnuna - nad oleksid justkui elavad lahkunud, kellest "halba" ei räägita. Seega jäävad nende osalusel olema saanud sammud ja teoks tehtud teod ilma nende nimeta - need, kellele nende poolt tehtuga kaasnes, seisvad üksinda ja vastutavad senikaua, kuni nad mõistavad toimuvat ja eraldavad enese osa ühisest.

Ei ole vaja oodata ega nõuda, et inimene võtaks enese sammude eest vastutuse - piisab vaimsest teadlikkusest - inimene annab ühisesse energiasse teada enese osa ja seisab selle juurde - inimene annab teada ka sellest, kus - tema suhtes/ kellegi teises suhtes, siis kui ta vastutab tolle teise eest/ ühise suhtes - sai tasakaal rikutud. Siis, kui sellel samal hetkel, tasakaalu rikkuja ei vasta, vastutust võtvalt või teda ei ole enam elus, siis jääb see süsteemi hooleks. Vastutuse võtnu on vaba edasi minema - tema ei ole enam looga seotud - tema ei pea seda, ilma teiseta, üksinda tasakaalus hoidma.

Marianne

28.01.2026.a

Eluliselt oluline I - Ebanormaalne normaalsus

 

Minu informatsioon, Minu sees, Minu kohta, millegi suhtes. See tähendab sõnavara, mõisted, arusaam, energeetiline tase, kasvukeskkonnas valitsenud mikrokliima, seletused ja reaktsioonid.

Vaimse taseme avarus - raha on käibevahend – selle omamine ja kasutamine on normaalne tegevus. Vaimse taseme piiratus - raha on häbi ja selle omamine on vale – seda ei ole hea ega õige omada. See on iseenda informeerimine – selle põhjal, kuidas suhtuti rahasse, kasvukeskkonnas ja, kuidas tegi seda enese jaoks Oluliseks nimetatud inimene.

See on vahetu osa saamine sellest, kuidas suhtuti raha omavasse inimesesse. Seega on täiesti loomulik, et inimene ei taha ise endale sellist kohtlemist ja suhtumist, mis on halvustav ja põlastav. See on endale antav teadmine - kui Minul ei ole, siis Minust sel moel ei räägita ega mõelda – siis Mind ei kirjeldata sellisena – siis suhtutakse Minusse paremini.

Vajadus, saada hea tähelepanu ja parema kohtlemise osaliseks, on väga inimlik soov, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas. See on koht, kus on ühel ja samal ajal võimalik hea ja halva suhtumise osaliseks saada. Soov, et suhtumine oleks hea, näitab vajadust selle järele – seega on loomulik, et inimene ei taha olla see Kes, kelle osaks saab halb ja negatiivne.

Raha omamine toob kaasa häbi – raha annab õiguse inimest häbistada. Selle uskumuse põhjus on teel kaduma läinud. Algne häbi tulenes võrdluse alusel loodud Mina pildist – riided, toit, elamine, haridus, välimus, kodu, sõbrad, suhtumine jne.

Võrdluse alusel, enesele hinnangu andmine/ saamine – Mina olen vähem, väärtusetu, inetu, halb, jne. Iseendale ja/ või teiste poolt teada antud põhjus – Mina olen selline, kuna Minul raha ei ole – Minul raha ei ole, kuna Mina olen selline.

Väited nii nagu muudaks raha ilusamaks ja targemaks või tooks tarkus ja ilu endaga raha kaasa. Väide saab tõsi olla, kuid see ei tähenda, et raha omamine seda teeb – inimene ise valib, mida tema rahaga teeb ja millisena tema, ise, seda kasutades - ennast loob/ näeb/ väljendab.

Ajas jäi sõna - HÄBI - kasutusele, kuid põhjuseks sai ümberpööratud seletus – ise ennast vähemana kogev ja nägev inimene sai anda endale parema Mina, kui tema nimetas raha häbiks ja raha omava häbituks – tõusikud, vereimejad, peenutsejad, kulakud – vaade nii nagu oleksid raha omavad selle, kelleltki ära võtnud, välja petnud, ära varastanud, teisi seda saamast takistanud.

Selline suhtumine andis teada, et raha omanikud peavad ennast tähtsaks, teistest üle olevaks ja paremaks – nemad rikuvad reegleid ega arvesta teistega – seega tuleb neile koht kätte näidata. Seega tuleb neisse vähendavalt ja põlastavalt suhtuda, et enese arvamust väljendada. Enesele antud ja enese kasutuses olev informatsioon andis õiguse selleks.

Tegelikkuses tähendas see ise enda tunneteinfo suunamist ja enese vaimsele häiritusele põhjuse andmist – inimese Mina tõusis taas jalgele ja taastas enda õigena olemise, teist vähendades ja valeks nimetades. Inimene sai võimaluse ennast normaalseks nimetada ja normaalsena tunda – temal ei olnud midagi viga/ tema ei olnud midagi valesti teinud/ tema oli elanud oma elu endale võimalikul moel.

Huvitaval kombel see vaatenurk ja teadmine, et raha omav on tõusik ja elab häbis, vaibusid siis, kui tuli raha omava inimese jutule minna või teda kohati tee peal ning too naeratas ja tegi juttu. Inimese viha ja põlgus, kui üle olemine, muutus teisal naeratuseks, leebuseks, meelituseks, tunnustuseks, alandlikkuseks jne. Kodus pöörduti teistsuguse väljenduse juurde tagasi – seal oldi, väidetavalt, ausad.

Kahestunud Maailm – kodus räägiti ühte, väljas käituti teisiti – ühese info ja käitumise puudumine tähendas, kõike vahetult kogeva ja pealt nägeva, alles kasvava inimese jaoks selgusetust, mis tõi kaasa vaimse tasandi häirituse, muutuva informatsiooni tõttu. Enese teadlikkuse vaigistamine. Alateadlik, kuid ka survestatud info kasutusele võtmine ja samal moel enese käituma suunamine – vältimaks vägivaldseid korrale kutsumisi ja negatiivset suhtumist.

Väide – inimene, kellel on raha, ei ole hea ega õige. See on Maailmas aset leidva enesele ära seletamine – Mina teen tööd, olen aus, kuid sellest ei piisa – Mina ei saa sama palju ja Minul ei ole sama palju. Võrdlemise tulemus toob kaasa selgituse – rikkal on suguvõsa selja taga, temal on parem perekonnanimi, tema vanemad on rikkad, tema elab/ käitub/ valib teisiti – tema ei ole aus ega õige jne. Minul sedasama ei ole – sellepärast Minul ei ole. Mina samal moel ei vali/ ei oska/ ei tee – sellepärast Minul ei ole.

Enese poolt kasutusse võetud, kasvukeskkonnas käibel olnud, iseloomustus, raha omava inimese kohta, toob kaasa fakti – inimene teab, et – Mina ei saa raha omada, sest siis Mina ise olen enese poolt kasutatud kirjeldus. Kuid ka siis, kui Mina ei oma, ka siis olen Mina enese poolt kasutuses olev kirjeldus. Kumbki variant ei ole hea ega näi õiglane – Minu Mina on vähem või Mina saan vähendava suhtumise osaliseks.

Kasutusel olev informatsioon, mida ei ole teadvustatud ega avatud, tähendab, et ei ole vaadatud selle põhjani välja – kust selline info on tulnud ja, miks see on kasutusele võetud. Loo taga on selgitused ja põhjused – sai Minu osaks ja jäin ilma, sest Mina olen vaene, vaesest suguvõsast, Minul ei ole välimust/ haridust/ tutvusi – Mind ei võetud ühte, sest Minul olid seljas viletsad riided – Mind ei valitud naiseks/ seltskonda, sest ei osanud nii „peenelt” käituda/ rääkida. Jne.

Veel kogemusi - raha tegi inimese uhkeks ja valivaks – tema valis teisiti – tema ei olnud enam sama – tema lubas endal olla/ riietuda/ süüa/ väljenduda teistmoodi. Raha tõi kaasa erinevust märkiva vahe, võimalustes ja valikutes – see, mida ja kuidas sai üks, seda ei saanud teine. Ühist ja sama jäi vähemaks.

Veel kogemusi - võrdlevat suhtumist välja näitav keskkond tõi kaasa isikliku puudutused – välja naermised, solvamised, vägivalla, eraldamise, jne. Raha omav lubas ja sai endale rohkem – temale justkui reeglid ei kehtinud – tema ees taanduti, temale anti andeks, temale lubati valida.

Omatava raha kogus eristab ja märgistab inimesi – osad saavad nähtavateks ja teised jäävad nähtamatuteks - raha vähesus justkui kaotab inimese ära. Kuid ka nähtamatuks jääv kogeb ennast nähtavaks tehtuna - temale pööratud tähelepanu märgib teda raha omavast eristaval ja vähendaval moel. 

Raha on võimalus, kuidas inimene saab ise ennast väljendada ja kogeda. Raha ei muuda inimest, pigem saab öelda, et nähtavalt raha omav inimene on iseendana – see on tema inimpõhi, millele tema toetub – see oli ka varem olemas – nüüd saab ta ennast piiranguteta realiseerida – ta ei pea enam vaikima, vaigistama, meelitama, alluma.

Vaene ja rikas tähendavad omatava ja kasutatava raha kogust märkivat erinevust, kuid neist on saanud rollide nimetused – inimesed samastatakse/ samastuvad rolliga. Tema on selline/ Mina olen selline. Inimene näeb, kogeb ja loob ennast iseenda kasutuses oleva Mina pildi alusel. Inimene suhtub teisesse temast loodud Mina pildi alusel. Piiratud vaimsus, mis toob kaasa suletuse - avatud info töötlemist ja uute teadmiste otsimist, integreerimist ei toimu.

Tegelikkuses on kõigil suurtel inimestel olemas raha – inimesed ei ole rahatud. Kuid inimene nimetab ise ennast rahatuks – Minul ei ole raha - siis, kui temal ei ole võimalust osta seda, mis on olemas ja, mida tema osta tahaks. Tegelikult annab inimene ise endale vale informatsiooni kasutada ja seega näeb ta ennast ilma rahata olevana. Rahatu on ta ka siis, kui tal on võimalik ära maksta oma arved, osta esmatarbekaubad, kütus autosse, söök jne. Tegelikult nimetab ta ennast rahatuks, kellegi teisega võrreldes – Minul on vähem = Minul ei ole.

Tegemist on sõnade kasutamisega, kuid igal sõnal on oma energia ja tähendus – inimene teab, näeb ja valib enda kasutuses oleva informatsiooni alusel – tema ise loob enda Maailma. Sellest tuleneb, et inimene tõkestab enese tee, ei vali ise endale samme, mis viivad teda ohtu ja toovad kaasa soovimatud tagajärjed.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja vähendavat kohtlemist kogenu kardab vaimset ja füüsilist vägivalda – seega teeb ja valib tema oma otsused sellise kohtlemise vältimiseks. Samuti on ta sõltuv ennast reageerima suunavatest vajadustest. Seega ei saa olulised otsused ja valikud ning rahaga seonduv tehtud/ kohatud täie potentsiaali, avatuse ja vabadusega – vaimne piiratus segab, lülitab tasa ja paneb tegema ise ennast vähendavaid otsuseid.

Inimene tuleb enese möödunust – tema kogemused ja mõistmised kujundavad tema mõtete Maailma. Inimese vaimse tasandi arengul on oluline teda ümbritsev kasvukeskkond ja tema jaoks Oluline teine – tolle inimese teadlikkus, valikud, lahendused, uskumused, vaimne tasand, avatus, info kogumise ja töötlemise oskus, jne

Lapse kasvataja on see, kes annab edasi, rahasse ja seda omavasse/ kasutajasse suhtumise ning raha tähenduse/ kasutamise/ saamise põhitõed. Siis, kui vanemal on ja on olnud vähe raha, võib olla, et sellest on ilma jäädud ning selle saamine ei ole kerge ja seda ei ole vajaduste järgi, siis on tõenäoline, et inimese hirm teeb teda ettevaatlikuks – ta ei looda lapse peale, ta ei taha kontrollist vabaneda, ta ei taha endale vajaminevat/ olulist kaotada/ ära anda. Selline olukord saab teha inimese ka kadedaks.

Seega otsib inimene põhjust, miks lapsele raha mitte anda - lapsele ei anta raha, sest laps ei ole seda väärt – laps ei ole raha välja teeninud – laps ei oska raha kasutada – lapsele ei ole raha vaja, sest tal on kõik olemas – laps raiskab raha ära.

Vaimselt piiratud vanem leiab endale lahenduse, kuidas ise enda hirmu kustutada – ta osutab ennast õigustavale põhjendusele – laps on selline/ lapse kohta kehtivad sellised reeglid. Vaimselt piiratud vanema lahendus on näidata, et laps on vähem, vale ja ilma õigusteta. Hirm, mille taga on isiklikud kogemused ja reaalne elu, justkui kaob ära – vanem saab võimaluse tunda ennast paremini – enese sees olev paha tunne on leidnud põhjuse ja saanud lahenduse – vanem EI PEA Oma raha ära andma.

Oluline on mõista, mõtestada ja info kasutusse võtta – kaasneb – teise inimese vaimsel tasandil aset leidvaga kaasneb ümbritsevatele – see on inimese valikute/ otsuste/ väljenduste mõju vahetult temaga seotutele. Kaasneb – enese materiaalse olukorra ja sellega seonduvaga kaasneb enesele, kuid ka enesest sõltuvatele. 

Oluline on see, millise vaimse teadlikkusega inimene oma elu elab ja selles toimetab. Vaimne piiratus ja avarus annab raha omamisele ja kasutamisele erineva tähenduse. Vahe tuleb sisse juba sellest Kes raha omab või ei oma. Vaimne piiratus annab rahakoti analüüsile selgituse ja väljenduse - põhjuseks raha omava ja raha mitte omava inimese kohta kasutusel olev infobaas - Mina olen selline, siis kui Minul on – Mina ei saa olla selline, siis kui Minul raha ei ole – siis Mina olen teine.

See näitab, et vaba raha ja selle omamise/ kasutamise loomulikkus ei kuulu inimeseks olemise põhja juurde – tema Mina muutub rahaga seoses. See on rollidel põhinev teadlikkus – põhjuseks keskkonnas käibel olevad mustrid, mis kirjeldavad raha omavaid ja rahatuid ning põhjendavad suhtumist, osutavad käitumist ja seavad piiranguid. See toob kaasa uskumuse, et ühed on paremad, kui teised – raha kogus tõestab seda.

Tegelikult on kõigil, mingisuguses vääringus ja suuruses, raha – ka omatavaid asju/ oskusi/ teadmisi on võimalik rahaks teha. Seega on küsimus raha arvus ja selle kasutamise võimaluses/ oskuses. Raha koguse alusel tuleb vahe sisse sellest, et inimesed ei saa samaväärselt elada – on sage, et enama loomine jääb piiratud rahaliste ressursside taha – tahaks ja valiks, kuid ei ole vahendeid.

Raha on käibevahend – seda on normaalne omada ja kasutada. Raha ei ole häbi ega häbista seda omavat/ selle kasutajat – inimene näitab välja ja teostab selle, milline ja kuidas ta on ka ilma rahata. On tõsi, et raha on võimalus kasvada ja väljenduda inimesena – võimaldada selle abil endale olulist ja vajaminevat, kuid inimesena kasvada, enesest luua ja inimeseks jääda saab ka vähesema rahaga.

Vahe, raha omamisega seonduva kohta, tuleb sisse vaatenurgast – kas inimene kogeb ja näeb enese piiratust ja ta jääb seisma/ valib vähema/ kergema või ta mõistab reaalsust, kuid see ei takista teda – inimene, kes tahab, leiab võimaluse ja lahenduse, kuidas. Inimene, kes ei taha – inimene ei taha siis, kui teda takistavad enese uskumused ja hirmud - annab endale põhjenduse, miks ja kuidas tema ise ei saa - seega ta ei proovi ega otsi seda, kuidas tema saaks ja võiks - seega vajab ta Olulist teist, kes võtaks vastutuse ja hoolitseks "abitu" inimese eest.

Marianne

28.01.2026.a

Kasvamine on valus XXI - Piiratud sõnavara

 

Enese Mina – sõnad enese kohta. On tavaline, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole inimese kohta häid ja toetavaid sõnu kasutusel – on vähendavad ja haiget tegevad ning kohta kätte näitavad. Teistsugused sõnad on harvad ja kättesaamatud – neid laustutakse, kellegi teise kohta ja mingitel muudel alustel.

Seega on loomulik, et inimesel on raske olla see Mina nagu tema ise ennast teab olevat. On loomulik, et siis ta solvub, on vihane, vajub kurbusse, tardub masendusse, leegitseb raevus, rohetab kadeduses – põhjuseks need samad sõnad, mida tema ise enda kohta teab ja kasutab.

Inimene teab, et tema on selline ja sellisena - tema teab, et ka teised teavad seda, kuid ta usub ja loodab, et Omad ei osata – Omad ei kasuta – Omad lasevad tõel vaiki olla – nemad ei võta seda kasutusele. Ei tee seda senikaua, kuni nad Omad on või see neile kasulik on või nad teistsugusest tulemusest huvitatud ei ole.

Vägivaldses keskkonnas välja kujunenud Mina – on enese kasutuses oleva informatsiooni töötlus, möödunu x vanuse teadlikkuse alusel – see on põhi, millele, enesega seonduvas, toetutakse ja teadmised, mille alusel infot töödeldakse – mõistmised, selgitused, sõnavara – iseenda, kellegi teise, Maailma kohta. See on algeline, kuid siiski väga keeruline arvutiprogramm, nimega Mina, Minu elu ja Maailm.

Enese vähendatud ja moonutatud Mina taga on enese poolt tegemata jäänud töö. Vägivaldses keskkonnas on suunavaks mõjutajaks tähelepanuga edastatud informatsioon – Sina selline/ Mina (keegi teine) selline – võrdlemine ja selle alusel vähemale ja valele osutamine. Tegemata töö tähendab, et minnakse sellise infoga kaasa – allutakse käsitlemisele.

Võrdlemine tähendab, et inimesi ei nähta ega esitleta võrdsetena/ samadena – üks on alati parem, ilusam, targem, üle, olulisem, väärtuslikum jne. Võrdlemine toob kaasa erineva suhtumise, kohtlemise, tähelepanu, õigused ja võimalused. See see eesmärk ongi – näidata, millisena peab olema ja, kuidas ei ole õige. Võrdlemine on vajalik ka enesele väljenduse võimaluse andmiseks – pahad emotsioonid ja head emotsioonid – on, kellega ühes ja põhjusega välja elada.

Erinevusest tulenevad õigused on põhjus, mis näitab, et üks teeb teisele, väidetavalt ja tõestatult, liiga. Liiga teeb see, keda vähendatakse ja vägivaldselt koheldakse – on tema poolt teostatud ülekohus näidata välja/ osutada/ tahta, et ollakse võrdsed ja Mina ise – see on ülekohus, sest teine peab siis hakkama, agressiivselt, ennast ja oma paremust, üle olemist, väärtust jne ära tõestama. 

Ise küsisid - kui Sina ei taha, et Sinu osaks saab, siis püsi seal ja sellisena, kuhu oled määratud ja kelleks oled nimetatud – siis on Maailm korras. Tea oma kohta süsteemis - tea, kes on Sinust tähtsam - kellele tuleb alluda, kellega nõustuda, keda kuulata - sest see teine on Tema ja Oluline.

On tavaline, et vägivaldses keskkonnas annavad „abivalmid” kaasteelised inimesele „toetava” tagasiside ja osutavad temaga aset leidnu põhjusele – Sina ise. Selle asemel, et toetada ja seista kõrval ja näidata valgust – tehakse inimese teekond maha, leitakse üles vead, miks ta ei saanud ega saagi jõuda teistsuguse tulemuseni – näidatakse, kellelegi teisele, et vaata teda ja tee järgi või palu teda, et teine teeks ise – temal tuleb see välja – selline pead olema/ selline Sina ei ole.

Siis, kui inimese jaoks on olnud midagi olulist – tema on pürginud, kuhugi poole ja see ei õnnestunud või tema on midagi ette võtnud ja see on jäänud pooleli või krahhiga lõppenud - võib olla, et põhjuseks ei olnud üldse tema ise – kuid sellest hoolimata antakse inimesele hinnang – öeldakse välja inimest nimetavad, iseloomustavad ja määravad sõnad. 

Seda ka siis, kui tulemus oli rahuldav või keskmisest parem - ka siis ei kiideta ega tunnustata ega tähistata ühes, vaid osutatakse vigadele, valesti olemistele ja tegemistele - see on otsene ja kaudne maha tegemine, vähendamine, süü tunde loomine, et vältida nn uhkeks minemist, tähtsamana olemist - kuid tegelikkuses on see tegevus, et vältida enesega võrdluse võimalust - tegelikkuses võimetus ja tahtlik eesmärk mitte kasutada teise kohta häid ja tõstvaid sõnu. Selle taga on vägivaldse keskkonna põhi mõte - siis, kui teine on, siis Mina ei ole.

Nn eksinuks nimetatud inimese vähendamise eesmärgi taga on iseenda positsiooni kindlustamine - siis, kui ainult Mina tean või ainult Mina oskan - siis olen Mina oluline, väärtuslik - siis ei seata Mind kahtluse alla, Mind ei kõrvaldata - Mina säilitan enese positsiooni ja tähtsuse. 

See - ise ja ainus olemine - on põhjus, miks inimest ei õpetata ega jagata temaga oma teadmisi - see on põhjus, miks naerdakse inimene välja, kui selgub, et too ei tea või tema ise tunnistab seda - Äh, lollakas oled, väärakas oled või. Eesmärk on vähendada julgust küsida ja asjades selgusele jõuda - seda nimetatakse tülitamiseks ja enese tähtsaks tegemiseks.

Inimese maha tegemine, sellel hetkel, kui on kaotuse kogemise hetk, on selle inimese vähendamine – kaotuse kogemus on loomulik asjade kulg – selle jaoks, et teha järgmine samm, on vaja eelmine ära lõpetada – jalg on vaja kindlale pinnale maha panna. Pooleli oleva sammu lõpetamiseks tuleb enese tundesõnumid läbi kõndida. Tunded on alateadvuse infosõnumid, mis kirjeldavad osaks saamist ja selle tähendust - Mina ja uus informatsioon.

Mida suletum keskkond, mida manipuleerivam kasvatus, mida vähem vastutuse võtjaid – seda suurem on inimese enda osakaal, seda väiksem enese Mina, seda maha tegevam sõnavara on enese kohta kasutusel. Teisi samasuguseid, eksinuid, ei ole – teised on õiged – teised said kannatada – teistele peab kompenseerima – teistele ei tohi häbi teha – ise ennast tuleb ära kaotada.

Tegelikult - on loomulik olla kurb ja vihane – erinevad tunded on infoga kohtumisel aset leidev info vastuvõtmise protsess. Vähendava ja vägivaldse keskkonna jälg on see, kui inimene – selle asemel, et öelda endale – Mina olen kurb, sest olin panustanud/ Mina olen kurb, sest see oli Minule oluline – selle asemel ütleb ise endale – Mina olen haletsusväärne, et ennast kurvana tunnen – Mina olen nõme, et Mina ei õnnestunud – Mina olen puudulik, et ise ennast tähtsaks teen – Minul ei ole õigust tahta, et Mina parema tulemuseni jõuan.

On tavaline, et vea teinud/ ebaõnnestunud inimene, ise, ei ütle endale head, sest tema tunneb häbi - tema ise oli see, kes endast sellise sammu Maailma jättis. See tähendab, et kõik teavad ja näevad, kuidas tema oli vale – tema samm tõestab, et tema ise kinnitas ennast üle. Häbina ise ennast nägev ja oma teekonda valena tõlgendav inimene ei saa olla enese üle uhke – ta teab, et tema osaks saab negatiivne tähelepanu ja vähendav sõnavara.

Ka see on vägivaldse möödunu jälg – keegi põhjendas, selgitas, suhtus sellisel moel inimese poolt tehtusse – ebaõnnestumine tähendas eksimust ja valena olemist – keegi ei näinud ega näidanud õppimisega seonduvat teekonda – ei olnud, midagi ega kelleltki õppida – tulemuse tõlgendus andis informatsiooni sooritaja kohta – see tulemus jäi temaga – seda ennast ei olnud enam võimalik muuta - Mina olen selline.

On loomulik, et selline infovahetus, iseenda sees, teeb inimese enese vastu vihaseks. On loomulik, et inimene ei taha olla see ja selline, millist sõnavara tema ise enda kohta kasutab. Inimene ei saa enese vastu – tema teab ja näeb ise ennast sellisena – tal ei ole teisi sõnu – tema teab teisi sõnu, kuid need ei ole tema puhul tõesed – ei ole olnud neid, kes oleks neid, teisi sõnu, tema kohta kasutanud.

See on põhjus, miks inimene vajab turvalist ümbrust ja inimest – seda kohta ja seda teist, kes ei too välja inimese eksimusi ega kirjeldada teda tema tegelikkusele vastavalt. See on põhjus, miks inimene vajab, kedagi teist, kes annaks temale alibi – inimene ei ole, sest keegi teine on ise. Või kui kedagi teist ei ole, siis inimene vajab kohta ja suunda, kuhu ja kelle poole, ennast välja elada – ennast matvale frustratsioonile vormi anda.

Enese vastutus - kriitiline pilk möödunusse – enese kohta käiv seletus on, kellegi teise oma – see on pealt nähtud, otse öeldud, ümbritsevas keskkonnas käibel olnu/ seltskonnas kasutusele võetu. Tegelikkuses on inimese enese teadlikkus see võti, kuidas tema ise enese poolt tehtut ja osaks saanut tõlgendab ja seejärel ise ennast sellisena kogeb.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu on vähendatud teadlikkusega inimene – enese info on asendatud käibel olevaga, info töötlemiseks on antud suunavad ja kohustavad juhendid. Juhendid ja reeglid viivad teise, määrava tähtsusega, detaili juurde - see on uskumine enesest Olulisema inimese õigustesse ja õigusesse – seda isegi siis, kui need on kaheldavad, enese väärtushinnangutega vastuolus, enesele haiget tegevad.

Uskumise alus – Mina ise annan enesele osaks saavale põhjuse – Minu tegu/ olemine/ valik/ olemas olemine on põhjus, miks teine peab sellisel moel reageerima – Mina ei saa muidu aru, Mina ei jäta, teisele, teistsugust võimalust, Minuga teistmoodi ei saa.

Teine ütleb – Mina kuuletun. Teine ütleb – Mina usun. Automaatne teise inimese info kasutusele võtmine ja selle järgimine tähendab ühe olulise täis kasvamise etapi vahele jäämist. Enesena olemiseks on oluline - teise inimese, ei ole vahet, kes ta juhtub olema – info ülevaatmine ja seejärel enese omaga kõrvutamine, et alles siis tegelikkus paika panna – julgus ja otsustavus olla enese tõega üks.

Vägivaldses keskkonnas aset leidnu/ aset leidva kordamine - vale suund on vaadata seda, kuidas teine teeb ja ahhetada selle üle – see toob kohale tunneteinfo, mis edastab kõike seda, mis selles teise tegemises sisaldub ja annab aimu sellest, kuidas inimene teise poolt edastatavat informatsiooni töötleb. Samuti on vale võtta, koheselt, kogu süü ja vastutus enda peale. Selle asemel tuleb küsida - Miks teine ütleb/ teeb – mida see temale tähendab/ annab – mis on teise eesmärk?

Nendele küsimustele ausalt vastamine vajab tugevat inimest, sest vastused ei ole kergete killast – vastused annavad teada tegelikkusest – Minu ja Minuga koos olemise/ koos tegemise/ koos elamise tähtsus ja tähendus teisele – see on see, millest teine ei räägi otse, vaid ta varjab, muudab ja salgab – teine manipuleerib.

Manipulatsiooni sõnastamine vajab selget enese teadlikkust ja tugevat põhja. See on teise käitumisele/ sõnadele/ otsustele valguse suunamine ja selle tõe välja ütlemine – teine, planeeritult, üritab Mind, manipuleerivate sõnade ja tegudega, suunata temale vajaminevat otsust tegema, temale vajaminevat andma, temale vajamineval moel olema. Seda kõike tehes ei ole teine aus – tema survestab vaimselt ja moonutab informatsiooni, füüsilist tasandit kasutades.

Sõnade sõtta võib jäädagi – siis, kui on soov/ vajadus, anda enese ja enesega/ teisega/ ühisega seonduva kohta informatsiooni ja teine ei ütle selgelt – Mina mõistan, Mina arvestan – vaid selle asemel hakkab tõestama, et temale ei ole õigust sel moel öelda, temaga ei tohi sel moel rääkida, et ise oled selline ja teine – siis, selle asemel, et ise ennast üle korrata – sama sõnumit, uuesti ja uuesti, sõnastada ja enese õigustele viidata ja teise väidetele vastu materjali otsida – on õige teha peatus, sest samal moel edasi minna ei ole mõtet – on selge, et teine keeldub olulisest informatsioonist ja sellega arvestamisest.

Seega tuleb ise olla teadlik – ei ole üks tasand, on erinevad eesmärgid ja erinevatele põhi mõtetele toetuvad nendeni jõudmise viisid. Aset leidva põhjal mõistmine – teine ei arvesta ei Minu ega Minu informatsiooniga. Tema sõnum, tegevuse/ väljenduse/ sõnavara järgi, ongi – Mina ei arvesta Sinuga, sest Mina ei pea seda tegema – Mina olen selline/ olen selles rollis ja seega ei pea Mina Sind oluliseks – Minu info annab Minule aluse Sind eirata.

Kohtudes, eituse ja vastuvõtmatusega ja ümber suunamisega, ei ole tark jääda ohkama ja Ohvrina ennast nägema, vaid astuda rollide mängust välja. Selleks tuleb ise endal välja öelda ja meeles pidada, et anda endale kindel põhi jalge alla – Mina olen inimene, see siin on Minu kodu, Minule siin selline käitumine ei sobi, võõrastele on siin sellised reeglid – Mina ütlen selle info välja.

Siis, kui teine inimene ei arvesta ja keeldub koostööst, siis on tavaline, et vägivaldses keskkonnas kasvanu lõhestub sellise vaidluse kohas – oleva aja teadmine ja suurus ning möödunu aja Mina lähevad risti. On tavaline, et möödunu Mina astub lavale ja inimene käitub/ võtab vastu otsuseid selle Mina kohta käiva informatsiooni alusel siis, kui teema puudutab möödunut – samasugune info kohtas samasugust reaktsiooni.

Seega on selle hetke teadlikus möödunud aja Mina pilt – sel moel käituva ja sellisel viisil ennast tõestava teise ees tuleb taanduda, sest see teine ei arvesta Minuga – teine eitab Minu õigusi ja volitusi – teine tühistab Minu EI. Tema annab teada, et temal on selleks õigus. See on koht, milles inimene saab aru, et - Mina ei saa, midagi teha – teine teeb uuesti ja samal moel, siis, kui tema seda tahab ja otsustab – sest Mina olen selline, kelle vastu tohib, saab ja peab tegema/ olema/ väljenduma.

Lõhestumine on vaimse tasandi häiritus – info kihilisusest tulenevast segadusest. Tegelikkus – teisel ei olnud, tänases ega ka möödunus, õigus ega õigust – tema, olles teadlik, ületas tema ette seatud piire ja rikkus head ühes olemise tava – kuid märkuse peale, tõestas, jõu ja manipulatsiooniga, enese vaatenurka ja enese Mina, kellel on õigused, kuid ei ole selliseid kohustusi.

Teine suunas lugu isiklikuks – oled Minust vähem, erinev ja vale, seega on Minul õigus. Minu kasutuses olevate faktide alusel pead oma tõest taganema ja Minule lubama/ võimaldama selle, mida ja kuidas Mina otsustan/ vajan/ teen. Sina ei tohi seda valeks nimetada ega Mind keelata.

Teise vastuses ja käitumises sisaldus manipulatsioon tegelikkusega – Minule tõde ei loe, Minu kohta tõde ei tohi välja öelda – Minu käitumist ei tohi õigete sõnadega nimetada – Minule ei tohi Minu tahtmist keelata – sest Mina olen Mina.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu valu – ollakse väärkoheldu – ollakse väära info alusel vääral moel koheldud. Senikaua, kuni inimese sees on olemas teadmine - vägivald on võimalik ja see võib järgmisel hetkel Minu osaks saada ja Mina ei saa selle vastu – senikaua elab inimene aktiivse vägivalla sees. Möödunu püsib elus – on lihtsalt see ajajärk, kus vägivald on varjus, kuid see ei ole lõppenud.

Vägivaldses keskkonnas elava inimese teadlikkus - Minu ülesanne - selleks, et teine saaks olla ja teha ja seejuures põhjust omada – selleks on Minu osa olla põhjustaja/ süüdlane - Mind on paha vaadata/ Minuga on häbi kõrvu olla/ Minuga on paha rääkida/ Minuga on vastik koos olla/ Minu soovid on teise jaoks ülekohtused/ Minu informatsioon on teisele ärritav/ Minu jutud, sõnad on teisele häirivad – kuna teisel on Minuga paha, siis Mina pean teise kannatused kompenseerima – teisel on õigus Mind lüüa, Minu peale karjuda, Minuga vaikida, Minu asju võtta, Mind minema saata, Minule vajaminevast keelduda, jne.

Täis kasvava inimese teadlikkus - sõnavara, mis oli kasutusel enese kohta, oli selgitus aset leidnu ja osaks saanu kohta – see ei olnud Mina – see oli, kellegi teise sõnavara, mida teine inimene kirjelduseks, põhjenduseks, väljenduseks kasutas. Teine oli Oluline ja vägivaldselt eluline – teise informatsioon oli kasutusel ilma filtrita.

Enese olukorrast ja enese kasutuses olevast informatsioonist lähtuvalt – tegemist oli suletud keskkonna ja ainsa inimesega, kes nõustus taluma – oli endale antud ülesanne, jõuda sinnamaani, et teine ei kasuta negatiivseid sõnu, et teine võtab kasutusele teised sõnad või vaikib häbistavatest.

Mõistmine – teise poolt valitud sõnade kasutamise põhjuseks ei olnud see, et Mina ei olnud teistsugune, et Minu kohta ei saanud teistmoodi öelda – vaid see, et teine ise ei valinud teisi sõnu kasutada – temal oli põhjus, miks tema sel moel tegi ja see põhjus lähtus temast endast.

Täis kasvamise esimene samm – Oluline teine ei ole kogu Maailm – elu on ka ilma temata võimalik. Teine samm - enese Mina ja selle kohta käiva sõnavara taga on olnud enese piiratus – enese poolt tegemata jäänud vaimne töö – millist informatsiooni ja miks olen Mina ise enese kohta kasutanud – milline on sõnade ajalugu ja kasutusele võtmise põhjus. 

Kasutuses oleva informatsiooni avardamine – vahetu keskkonna tegelikkus/ teadlikkus ja elu/ Mind/ ennast vahendanu tegelik eesmärk ja teadlikkus. Milline olen Mina ise – enese tegelike sammude alusel – enese kirjeldus, enese poolt kasutusele võetuna. 

Mina olen selline – põhjendus oli vaimse piiratuse ja ka laiskuse märk – Mina olen selline – oli enesele tundena olemise võimaluse andmine – selle asemel, et avada informatsioon ja luua selle sisse selgus – Mina tunnen kurbust, sest ... - see on normaalne – Mina tunnen viha, sest ... - see on normaalne. Mina tunnen häbi, sest ... - ka see on normaalne.

Minu tundeinfo on normaalne, sest Mina kogesin infoga seonduvat isikliku puudutusena – Minul tuleb midagi teisiti teha, millestki loobuda, millegi olemas olemist tunnistada – ega see, et Mina ei taha või ei nõustu, see ei aita ega muuda teiseks – oluline on Minu teadlikkus, millega, Mina ise, uue ja olulise informatsiooni kasutusele võtan.

Mina, sellisena – tõi kaasa tunnete vajaduse – tunne on kanal, kuhu ise ennast suunata ja millisena väljenduda – iseenesele antav esmaabi - selles keskkonnas, kus ei arvestata ja see tehakse selgeks – eitav vastus öeldakse välja. Uskumine – Mina ei saa ära minna, kedagi appi ei tule – mitte keegi ei kinnita enese sees olevat teadmist – sel moel ei tohi, sellisel viisil ei ole õige – temaga ei tohi, kellegi vastu ei tohi.

Mõistmine – inimestel on kasutusel erinevate põhi mõtetega ja väärtushinnangutega vaimsed tasandid. Inimene, kes õigustab vägivalda ja vähendamist, elab sellise teadmisega, et see on normaalne käitumine ja õigustatud lahendus – tema valib ja tema nõustub. Sel moel elu elav ei tunnista teise inimese isiklikke õigusi ja puutumatust.

Tema jaoks on informatsioon - Mina ja Minu/ Minu oma piirid – ülekohus ja ärritus – kuna teise keeldumine, enese õigustele osutamine, puudutavad tema rolliMina, siis ta ei saa aru, et need ei riku tema, kui inimese õigusi – need takistavad teda, üle teise inimese piiride minemast ja ühises tasakaalu rikkumast. Inimeste tasandil edastatav informatsioon ei jõua rollis oleva teadvuseni.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu on õppinud varjama ise ennast ja tegelikkust – ta otsib sõnu, lauseid, et vältida osaks saavat siis, kui teine ei tule info vastu võtmise ja töötlusega toime. See eluline harjumus kõnnib kaasas ja tähendab jätkuvat valikut – vaikida, muuta, pehmendada, siluda – teha informatsioon söödavaks, et hoida ära vägivalda ja vähendavat käitumist.

On loomulik, et vägivaldses keskkonnas kasvanu kardab tema pihta tulevat ja tema osaks saavat – ise põhjustada enesele. Täis kasvamine tähendab mõistmist - oluline on öelda oma tõene informatsioon välja – oluline on anda teisele võimalus valida, oma sõnad/ teod/ otsused/ lahendused, ausa info alusel – see vabastab, sest teine näitab välja enese tegelikkuse ja võtab otsuse vastu ise selle eest vastutades – teda on informeeritud, tema on teadlik.

Vägivaldsest keskkonnast/ suhtest välja kasvamine on raske, sest inimesel on harjumus öelda – Ema oli/ tegi Minu vastu, Isa oli/ tegi Minu vastu, Mees oli/ tegi Minu vastu, Õde oli/ tegi Minu vastu, Sõber oli/ tegi Minu vastu – see, rollidele rõhumine ja iseenda, kui rolli teadvustamine, toob kaasa jõuetuse – Minu Oma tegi Minule.

Jõuetus tähendab, et selles kohas jääb inimene toppama – tal ei ole anda endale informatsiooni, kuidas olukorda lahendada, sest ta teab, et nii nagu temaga on käitutud/ on tema puhul valitud - ei ole õige – vanem ei tee sel moel Oma Lapsele, õde ei tee nii Oma Õele, sõber ei tee nii Oma Sõbrale.

Tegelikult on aus öelda välja selle nimi, kes tegi – X lõi mind, X valetas Minule ja teistele, X valis Minu kohta informatsiooni teades, seda eirata jne. Inimese nime kasutamine, ilma rollideta, viib loo õigetele alustele – inimene ületas piire, inimene rikkus head ühes olemise tava, inimene manipuleeris – inimene tuleb ja on enne, alles seejärel on võimalik rolli ühendus, teatud tingimustel, või mitte.

Inimesed jagavad teistele oma elu lugusid – nad räägivad ja räägivad, kuid see ei tähenda sisemise rahu toomist. Peale välja öeldud sõnu jääb järele tühjus ja lootusetus, sest rääkimine ei toonud kergendust. Inimene ei mõista, mis on see, mis jääb puudu – vägivaldses ja vähendavas keskkonnas viibinule on oluline sõnum – Mina kuulasin, Mina mõistan, Mina arvestan.

Tavaline lause - Aitäh, et Minuga jagasid – annab teada, et - See on Sinu lugu - see on teise, enesest, eraldamine ja iseenda, teise loost, välja jätmine. Tegelikult on enese elu jagamisel tegemist informatsiooni edastamisega – ühise ruumi ja teadlikkuse avardamisega – see on ühise tasandi loomise soov – Mina näen ja mõistan, ühises aset leidnut, sel moel – kuidas ja kus oled selles Sina – kuidas ja kus oled selles Sina, kes Sa osalesid ja nõustusid vägivallaga - kas Sa nõustud endiselt või seisad Sa Minu kõrval ega lase enam osaks saada, sest Sina ise ei vali ega toeta enam vägivalda?

Marianne

24.01.2026.a

Kasvamine on valus XX - Aeg, mil Mind ei olnud võimalik armastada

 

Veel üks põhjus, miks inimene jõuab ennast haavava ja vähendava tõdemuseni – Mina olen selline, kelle osaks saab, kelle vastu tehakse, kelle puhul on normaalne ja õigustatud. On see, kui temaga kontakti võtnud, temaga suhelnud, temaga suhtes oleva inimese käitumine muutub – selles on vastupidine erinevus.

Isikliku puudutuse eest vastutuse võtmine – Mina, Mina ise, Minu pärast – tähendab, et enesega seotud loos jääb teise vastutus ära, sest teine ei paljasta enese motiive ega tegelikkust. Teine on, kuid teist ei ole – teine on, teeb ja käitub, kuid selgitusi ei anna või ei tundu need ausad ega selged või on need valu tegevad.

Manipulatsioon – inimene, kes siis, kui tema tahab/ vajab midagi – siis, kui tema on valiku puuduses või valib näida-olla või on heas tujus - siis on tema ühte moodi – kuid vajamineva saades/ koos olemist kogedes/ tuju-asjaolude muutudes/ valiku avanedes, siis on ta teist moodi. Esimesel juhul on soe, naeratav, tähelepanu pöörav, huvitatud. Teisel juhul ükskõikne, eemale hoidev, külm, vaikiv, ära minev, keelduv.

Vägivaldse keskkonna ajalugu ja sealses aset leidnu on näha sellest, kui inimene võtab teise inimese vastu, avab ennast tollele ja seejärel närbub – õhetav ja õnnelik õhin – vaimu murdev kaotus. Minul on – Mina saan – Minul ei ole - Mina ei saa. Vägivaldses keskkonnas puudu jääva kogemine toidab ja katab näljas ja külmas olnud inimese. Selle kaotus murrab teda – inimene kogeb kaotust, sest on tagasi enese reaalsuses.

Vaimne piiratus tähendab, et inimene järgib enese sõltuvust - kriitiline meel ja, info kogumiseks, distantsi hoidmine jäävad ära. Selle asemel toimub automaatne enese sisse ja välja lülitumine – refleks nagu Pavlovi koeral. Enesele suunatud tähelepanu saatel kogema tõttamine – Mina saan, Minul on, Mind nähakse – lõpuks ometi olen kohal ja saan võimaluse kogeda/ väljenduda.

Sama kiiresti toimub enese tasalülitus – Mina tean enese kohta, tean ennast – Mina olen selline – põhjus on Minus. Põhjus on Minus - see on enese kasutuses olev informatsioon, mille alusel peetakse normaalseks – et siis, kui Mind ei ole vaja/ ei taheta/ Minus ei ole väärtust/ Mina olen vale, siis saadetakse Mind pikalt, siis öeldakse Minule Ei, siis naerdakse Mind välja, siis osutatakse Minu vigu/ omadusi/ tegemisi - siis tõugatakse Mind eemale ja keeldutakse kontaktist – teisel on selleks õigus, sest Mina ise annan põhjuse.

Põhjus on Minus - see on enese kaitse – suletud keskkonnas elav inimene ei saa ära lõhkuda seda, millele, temal, asendust ei ole. Vägivaldses keskkonnas kasvanu haiget saanud psüühika on põhjus, miks inimene ei saa ära lõpetada suhet/ suhtlust sellega, kes on võimeline tema vastu lahke, naeratav, huvitatud olema – seda ka siis, kui teisal leiab aset vähendamine, vägivald, eiramine.

Sõltuvuse taga on rikutud ajukeemia – puudub kindel ja ühene põhi, millele toetuda – senikaua, kuni erinevus kestab, on mõlemad variandid võimalikud. See tähendab ootust, kordusele – siis, kui on naeratus, siis on teadmine, et see saab läbi – siis, kui on viha ja ükskõiksus, ka siis on teadmine, et see saab läbi. Ikka on nii, et ühele järgneb teine - see on selle keskkonna normaalsus.

Normaalseks pidama harjutamine tähendab ka leppimist teadmisega, et siis kui tõusevad küsimused või tahta püsivust või keelduda kohtlemist õigeks pidamast, siis tuleb vastu manipuleeriv, kaheti mõistetav ja haiget tegev vastus – lõplikult ära ei öelda kunagi, kuid vajaminevat rahu ka ei anta.

On tavaline, et vägivaldselt ja vähendavalt käituv toob vastuväiteks lagedale kõik selle, mida ja kuidas tema on teise jaoks olnud ja teinud. Pikk nimekiri, ära antust ja heaks tehtust, mis osutab  tänamatust ja võlgu olemist. Ka siin on haiget saanud psüühikal oma osa, mis suunab inimest jätkama ja taluma/ leppima – see - Sinul on ju olnud – see info loob illusiooni, et Minul tõesti oli või saab olema – teine ju näitab, väidab ja teab.

Inimese harjumused, lahendused, uskumused tulenevad keskkonnast, kus tema elab – see on informatsioon, mis on kasutusel ja mis on antud seletuseks – see on selle, mida on lubatud/ väidetud/ näidatud olemas olevat - ise endale kompenseerimine, et seda puudu jäävat, mida ollakse valmis kogema, sest see peaks enesel olemas olema, tasakaalustada. See on ka ise enesele, tegelikkuses aset leidvast erinevusest tuleneva kaotusega ühes elamiseks ja leppimiseks, lahenduste ja selgituste andmine.

Vägivaldses keskkonnas elava inimese, keda on pikaajaliselt ja eesmärgipäraselt vähendatud, traagika – temal ei ole kedagi, kes istuks temaga ühes paadis ja oleks Oma. Inimesed on temaga ühes, kuid kõik on võimelised ja valmis – teda välja jätma, maha tegema, alt vedama, välja naerma, enesega ühte võtmisest keelduma.

Ajalugu näitab, et teised on teinud seda ja olnud seejärel nii nagu ei oleks, midagi olnudki või on väitnud, et neid tõlgendatakse vääralt ja ülekohtuselt või inimene ise põhjustas enesele osaks saava.

Automaatne reageering tähendab, et inimene ei ole teadvustanud seda, mida ja miks tema teeb. Tema vajadus – olla, kellelegi oluline – olla püsivalt, ühesuguse suhtumise ja suhtlemise tasandil – on see, mis sunnib teda tagant, haarama kinni sellest võimalusest, mida temale pakutakse ja ühinema teisega sellel tasandil, mis on tema enda tegelikkus ja normaalsus – enese väärtushinnangud ja põhi mõtted on kantud sel moel väljenduvast ja kogetavast ühes olemisest.

Iseenesliku automaatse reageeringu aitab lõpetada teadlik peatumine ja enese kasutuses oleva informatsiooni üle vaatamine – see on ise enesele teada andmine – Mina ise võimaldasin sellise, Mind häiriva ja Minule haiget tegeva, olukorra jätkumise. Mina ise andsin ja lõin selleks võimalusi. Mina olin ja jäin, hoolimata sellest teadmisest, mis oli Minul olemas.

Möödunu ja oleva mõtestamine tähendab reaalsuse tõeks tunnistamist – mis on see, mida Minul ei ole ja mis on see, kuidas Mina ei saa. Ollakse huvitatud ja olemas siis, kui on midagi vaja, on tuju, ei ole valikut või tahetakse ennast mingis rollis olevana näha ja kogeda – muidu mitte. See ei ole Minu koht ega Minu inimene. Meil on erinevad põhi mõtted ja väärtushinnangud. Meil on erinevad tasandid.

Automaatse järelduse – põhjus on Minus/ Mina olen selline – taga on inimesega manipuleeriv kohtlemine ja isiksust vähendav kasvatus – enese vajadusi ja enesele teada olevat informatsiooni tuleb pidada valeks ja teise vastu tehtud ülekohtuks. Justkui oleks häbistav - soovida head ühes olemist, hoidvat kohtlemist, huvi näitavat tähelepanu, olulisena olemist. Tegelikkuses ei ole tegemist vale ega häbi väärivaga – tegemist on täiesti eluliste ja normaalsete vajadusega – eluterve ühendusega, inimeste tasandil.

Tõde – see, kes vaheldub, on aus siis, kui ta on külm, kauge, keelduv. See on tema tegelikkus. Sellel ei ole pistmist sellist kohtlemist saava inimesega sel moel, et tema põhjustaks selle. Tõde – külmus, kaugus, keeldumine on selle inimese reaktsioonid, kes on kohas, kus ta ei taha olla ega taha koos olla sellega, kellega ta peab olema, kuid ta ei vali olla aus ega ühene – ta valetab ja manipuleerib, talub, sest peab.

Haiget saanud psüühikale on väga raske sellist pendeldamist seljataha jätta ja tegelikku tõde vastu võtta. Inimene võib öelda selle teadmise välja, kuid ta ise ei kõnni selle järgi, kuni tema ei ole sinnamaani kasvanud. Seni on ta endiselt laps, kes vajab ja kes ootab ja kes klammerdub siis, kui tema jaoks, jälle, ei ole.

Vaimne kasvamine tähendab Mina ärkamist ja enese/ suhte/ teise/ Maailma kohta käivatest valedest/ muudetud ebatõdedest vabanemist. Loo algus on enese möödunus – tegemist on Mina kaotuse kogemisega, millega inimene ei ole toime tulnud. Väga varajane arenguetapp, milles väikene inimene peab tõeks seda, et tema on olemas siis, kui teine on tema jaoks ja pärast olemas.

Ära seletatult tähendab see – jaoks ja pärast olemas olemine - seda, et teine on temaga ühendatud sellel tasandil, millel laps, kahe vahelist, ühendust teab ja näeb – see ühendus toimib rollidest lähtuvalt ja neid täitvalt – lapsega arvestavalt ja Lapse olemas olemist tunnistavalt. Laps saab olla Mina.

Mina kaotuse kogemus lähtub muutunud situatsioonist – inimene, kes oli senini olnud lapsega, last tõeks tunnistavalt, muutis oma käitumist – ta oli senisest väga palju erinev. On tõenäoline, et see tähendas lapse vastu olemist, lapsele haiget tegemist, lapse üksinda jätmist, lapse tahtlikku eiramist. 

Seejärel anti lapsele seletus – Sinu pärast leidis aset, Sinu pärast Sina ei saanud, Sinu pärast Sinu jaoks ei ole. Laps võttis selle info kasutusele – põhjus on Minus – Mina olen selline – Mina ise põhjustan osaks saava negatiivsuse ja valu – Mind ei saa armastada.

Vajadus - et oleks Minu jaoks ja oldaks Minu pärast - lähtub manipuleerivas keskkonnas kasutusel olevast informatsioonist. Lapsele on öeldud, et - vanem on teinud, lapse jaoks ja pärast, seda ja teist - vanem on pidanud, lapsega ja lapse jaoks, olema ja jääma, sest kedagi teist ei ole - keegi teine last ei taha. 

Nendes lausetes on tõde sees, kuid see, kuidas neid serveeritakse ja mille pärast öeldakse, ei tähenda head ega vabadust ega tasakaalus olemist. Need sõnad võtavad vabaduse, teevad võlglaseks ja annavad kasutada uskumuse, et kedagi teist, kusagil mujal, lapse jaoks ei ole - on ainult see, mis ja kuidas on olevas hetkes võimalik - laps peab elama ja koos olema nendega, kelle jaoks ei ole laps vaba valik - ollakse selleks sunnitud. Siit tuleb mõistmine - Mind ei taheta - Mind talutakse.

See on suletud keskkond, mis ei näita teistsuguseid võimalusi ega teistmoodi lahendusi. Lapse vajadus jääb alles, sest tal ei ole päriselt seda - Minu jaoks ja pärast olemas olevat inimest, keskkonda - temaga ollakse tingimustega ja haiget tegevalt. Saab hästi, kuid saab ka halvasti.

Inimesena kasvamine on tõsine vaimne töö, enese kasutuses oleva informatsiooniga – Mina ei ole põhjustaja ega põhjus – olen osa, Minule ja Minuga kaasnes. See on enese teadmine, millega inimene ei taha nõustuda ega kohtuda – selles kohas olen üksinda, iseendaga sama taseme seotust Minul ei ole.

Tõe pärale jõudmise hetkel aitab välja hingamine ja enese sees rahu tegemine – Mina ei pea sõdima ega ise ennast ära tõestama, maha müüma ja ostetavaks tuunima – Minu sees olev kurbus on hüvastijätt möödunuga ja edasi minemiseks valmistumine. See on teise inimese mõistmine – teise infovälja, harjumuste, lahendustega kaasnevad tema valikud. See on nii ega ole teisiti. 

Ukse sulgemine tähendab, ise, suhte lõpetamist - see on teisele, temale vajamineva, rahu ja tema tegelikkusele vastava elu ja vabaduse jätmine. Vaimselt kasvanud ja enese eest vastutuse võtnud inimeses on olemas jõud ja otsustavus, et ise ära astuda see samm, mida teda mitte valinud inimesed ei ole julgenud lõpuni astuda.

Marianne

22.01.2026.a