Inimesed võivad ja saavad vaidlema hakata ning teineteisega lausa tülli pöörata, kui vaidluse teemaks tõuseb edastatu ja kogeda antu kvaliteet. Vahel tundub, inimestele, mõistmatuna ja solvavana, kuidas saab keegi teine hinnata väheseks ja nimetada valeks seda, mis ja, kuidas, üldsegi, ei ole tolle teise teha ega anda – Miks teine võtab isiklikult ja arvustab - miks ta ei hinda andmise panust?
Öeldakse, et inimene andis oma parima võimaliku – see tähendab, et tema andis selle, mis ja kuidas oli võimalik/ sobilik temale – see ongi põhjus, miks see ei olnud teise jaoks, kes ise ei oleks seda valinud ega sel moel kogeda tahtnud, parim. Teine ei olnud autor ega täideviija – teine ei olnud see, kes andis endast ja endale kuuluvast ning teadis, mida see enese jaoks tähendas. Teine ei näinud parimat, sest tema oli see, kes koges vahetult ja hindas tulemust enese tahtmiste/ vajaduste/ võimaluste järgi.
Inimesed seisavad vastamisi ega vaata ühisele hetkele tagasi koos – kõrvu seistes, kui kogeja hindab, teist, enese kogemuste järgi ja tunneb ennast petetuna ning hinnatu kogeb ennast arvustatuna ja alt veetuna – mõlemad seisavad fakti ees – möödunut ei saa muuta, kuid ometi tundub see vajalik olevat – solvunu, haiget saanu ja ülekohut kogev inimene tahab saada kompensatsiooni enese kannatuste/ enesele osaks saava tähelepanu eest.
Üks inimene keetis supi, millest teine inimene sai osa. Kui inimese parim oli halva kvaliteedi ja maiguga ning parim jäi sellest puudu, siis on vaja leida tasakaal. See, kes andis, see maksis enesega – tema andis endast. See, kes koges, see maksis enesega - tema koges enese peal. Vastutuse võtmine – supi keetjal on vastutus enese poolt kokku keedetu söödavuse ja toitvana olemise eest. Mitte söödav, üle soolatud ja kõrvetav ei ole parim – selle eest ei ole õigust nõuda tänu, vaikimisi alla neelamist ega kompensatsiooni. On võimalus tunnustada püüdlust ja näha panustamist.
Kokk ei arvestanud sööjaga - aus tunnistamine – selles kohas mina ei õnnestunud, selles asjas mina ei pingutanud, selle peale mina ei mõelnud, sellega mina ei arvestanud, sellest mina ei hoolinud. See tähendab ka tegelikku tõdemust, et inimene, ise, ei hinnanud enda aega ega panustamist – ta ei kogenud ennast olulisena ega näinud eneses/ enesele väärtust. Ta toimis, ta sooritas – ta jäi ellu – kuid ta vähendas ennast ja teist, kui inimest, siis, kui tema keetis kokku supi ja tahtis, et seda söödaks, kuigi seda valmistades ta ei kasvanud inimesena edasi ...
Mõnikord võib inimene täie tõsidusega öelda, et - Jumal tänatud, et rohkem ja veel paremini ei panustatud, sest ei tea, kas siis selle üldse oleksingi üle elanud ...
Marianne
22.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar