Kui inimene siseneb ruumi, kus on teine - kui teine astub ruumi, kus on inimene – kui mõlemad on ühes ja samas – kui siis, teine on tegemas oma sammu, siis inimene vakatab ja pöörab oma tähelepanu teisele ning jääb ootele. Inimene on ootel - ta seisatab vaikuses, võbeleb ärevuses, tardub hirmus, tumeneb vihas – temas on teadmatus - Milline ma täna olen? Kes ma olema pean?
Teine on valinud enesele vajamineva loo ja tahab selles mängida, et ennast õigel moel näha ja sobival moel kogeda. Teise avang ja väljendus näitavad ära, kellena ja millisena ta ootele jäänud inimest näeb ja näitab. Inimene saab selga rüü ja kätte juhised, et õige ja sobivana olla – teda nähakse ja temaga suheldakse, kui ta on ette antud vormiga ennast samastanud – eheda enese kaotanud ja enesele rolli mängida võtnud.
Inimene, kes nõustub teise, kui enese peegliga, kardab ja vihkab seda peeglit – ta ei ole selles tema ise ega ole ta vaba. Ta ei pääse peeglist välja, sest teine ei vasta sellisele temale nagu tema ise päriselt on – teine ei reageeri sellisele temale, kes ta tegelikkuses ise on. Katsed, eneseni jõuda, on kasutud – püüded, enesena väljenduda, on asjatud – teine ei näe ega näita inimest/ teda teises rollis olevana – teisele on vaja enese rollile vastavat partnerit - seega ta annab ja teeb kõik endast oleneva, et inimene seda rolli kannaks ja sellisesse iseendasse usuks.
Inimene, kes kogeb ärevust ja hirmu, kui ta ei tea, mil moel ja kuidas teine ennast väljendab – millisena too reageerib. See inimene on olnud teise poolt mõjutatav ja teisest sõltuv. See näitab, et inimesel on hirm enese pärast – tema enese väljendus ei ole olnud/ see ei ole olevas vaba. See inimene on kogenud enese halvustamist ja saanud iseendana olemise eest karistada. See inimene on õrn ja haavatav – see tähendab, et tema on olnud ära keelatud. Tähelepanu ehedusele on olnud kuri, valus, hülgav.
Tundega seotud energiajälg ehk emotsioon – tunne on aktiveerunud, et edastada info, kuid seda infot ei võeta vastu - keerates süüdet on garaažiuksed kinni – kuni tunne püsib alles/ tuleb üha uuesti tagasi, seni auto mootor töötab - seega jääb ving suletud ruumi. Just selle vingu sees on kehv olla – see on hinge mattev ja selgust kaotav olemine – on häiritus ja segadus. Tunde aktiveerumine keerab taas süüdet – tunde saabumine ja selle tõlgendamata jätmine tähendavad järjekordset, hinge matvat, kogemust – ei ole valgust, kergust ega teed edasi – emotsioonid kaotavad kontakti enesega.
Lapse jaoks suurim šokk on mõistmine – tema Ema/ Isa saab, kuid ei taha - tema Ema/ Isa ei taha, kuigi saaks – tema Ema/ Isa ei vali teda, vaid iseennast või kedagi teist. Ema/ Isa valik ei arvesta minuga, kes ma sellega seotud olen – see mõistmine viib lühisesse.
Laps soovib ellu jääda keskkonnas, kus ta on – seega panustab ta sellesse, kes on selles kohas tema jaoks oluline – see on see, kellest ta sõltub ja, keda vajab – see, kes suudab mõjutada/ otsustada seda, kuidas laps ennast kogeb ja, millal, mil moel ning millisena enese jaoks vajamineva saab. Olulisest Teisest saab lapse jaoks inimene nr 1 – ta asetab selle teise enese kohale ja ise jääb satelliidina teist saatma.
See muster jääb alles ja kestma - mida pikaajalisem ja traumaatilisem ennast ära kaotav kogemus on olnud, seda sügavam ja kõike haaravam see on. See avaldub ikka ja jälle nendes kohtades ja hetkedel, kus ja, millal inimene on sõltuv – ta vajab teist, kas reaalselt või alateadlikult – teine on, millegi pärast, oluline ja vajalik – teise samm/ otsus/ valik/ tegu võib kaasa tuua, millegi kaotuse.
Muster tähendab, et tegu on emotsionaalse lülitusega – käib klõps ning enese selgus ja teadlikkus kaob - kuigi enam see ei ole eluohtlik ega väljapääsmatu olukord, siis inimene kogeb ja näeb seda möödunud aja lapsena ja ta valib, enese asemel, taaskord Olulise Teise ja ta on sellest teisest emotsionaalselt sõltuv - teine loob ja muudab teda ning vajadusel/ võimaluse korral ka kaotab.
Marianne
29.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar