Solvumine ilmneb ja see seisund jääb sageli alles, inimese sisemisest konfliktist tulenevalt – inimene on dilemma ees – temal on olemas roll ja on sellest tulenevad võimalused, kuid ka kohustused ning seotus - kuid tema, inimesena, seda rollipartnerit, oleval kujul ja kogetaval moel, enese kaaslaseks ja ellu ei valiks.
Inimene ei valiks, seda teist, nii lähedal olevaks, nii oluliseks ega selleks, keda vajada ja, kellest sõltuv olla ja, kellesse panustada. Kuid enese paratamatuse vastu ei saa – inimesel ei ole teist võimalust – see teine on lähedal/ see teine on oluline/ inimene vajab seda teist rohkem, kui see teine teda. See kõik tähendab seda, et inimene peab seda, mida tema ei taha – tema peab olema ja elama enese vastu – tema peab tegema enese elu elatavaks ja enesele söödavaks.
Inimene jääb enese lõksu kinni – ka aegu hiljem, ka vabaduse ja sõltumatuse saabudes - näeb ta ennast ühes olevana/ ta püüdleb selle ühenduse poole/ ta teostab seda enese arvelt. Enesega seonduva mõistmine – tegemist on lojaalsuskonfliktiga, kuna inimene ei saa, ühel ja samal ajal, teostada kahte vastandit – ta ei saa valida ennast siis, kui ta peab valima teise – ta ei saa valida teist siis, kui ta valib iseenda.
Inimese valik näitab ära, kes on selles loos olulisim ja, kes vähem – kes saab, kelle arvelt. Vajadusest sõltuv inimene valib selle, kellest sõltub tema ellujäämine. Inimese põhimõte – ühes olemise põhi - olen lojaalne – olen truu - olen ustav – olen Sinu jaoks olemas - hoian Sinu poole, sest olen olemas Sinuga seotuna. Lojaalsuskonflikt – ustavus, teisega kokkukuulumisele, isegi siis, kui kogemused näitavad ja mõistus ütleb, et see ühendus ei ole hea/ võrdne/ austav ja see teeb haiget ning vähendab.
See inimene, kes loob ühes olemise põhja sõnadele - lojaalsus/ truudus/ ustavus - kuigi teine ei vasta talle samaga – see inimene näeb selles teises inimeses, enese jaoks, ainsat/ saadaval olevat võimalust. See inimene, kes vajab teist inimest, omab vajadust olla ühendatud ja ühes olemist. See inimene on kunagine Laps, kes teab, et temal on piiratud võimalused ja sellest tulenevalt ta usub, et kui tema näitab piisavalt hästi ja kaua ja tõestatult välja, et tema on oma Emale/ Isale lojaalne ja ustav - siis vanem mõistab teda, siis vanem usub teda, siis vanem tunnustab teda, siis vanem on tema jaoks samal moel olemas. See on lahendus, kuidas laps muudab oma vanema, eeskuju näidates, õigeks - vanem ei ole enam vale ja lapse ei pea vale kogemuse osaliseks saama.
Vajaduse nimel lojaalsed inimesed on petetud Lapsed – nad on olnud seotud kokku ebaterve ühenduse läbi ja vale alusel. Neile on näidatud, et teistmoodi olemine on võimalik. Neile on lubatud, et oleks teisiti, kui nemad oleksid olnud/ oleksid olevikus õiged. Neile on väidetud, et nad on oma elu eest võlgu ja nad ei ole sellega seonduvat ära teeninud. Neid on karistatud. Need kõik on põhjused, miks vanem ei ole oma lapsele lojaalne – viga on lapses. Ustavus ja truudus on kaudne võimalus olla võrdsetena – kui vanem vajab, siis ta ei jäta oma last.
Solvumine, kui pikaajaline seisund, on enesekaotuse vältimine – inimene ootab läbirääkimiste pidamist enese jaoks olulisel teemal, enese jaoks õigel hetkel/ esimesel võimalusel sellepärast, et toimuv/ kogetav lõpetada ja enesele vajaminevale tulemusele jõuda.
Inimene ei lase solvumisest lahti, sest ta ei taha kogeda sellise iseenda kaotust – kes kunagi oli/ kellel kunagi oli/ kes kunagi sai kogeda/ kes kunagi omas/ kellele kunagi lubati. Solvunu usub ja looda, et kui ta ei nõustu reaalsusega - siis ta saab möödunu tagasi/ siis talle jääb oluline ja vajaminev alles/ siis tema jääb vajaminevana/ olulisena alles/ siis saab temal vajaminev/ oluline olema.
Valus on neelata - see tähendab, et alla on neelatud seda, mida ei saa alla neelata – olemas olevat on proovitud söödavaks teha, et edasi elada. Ei ole välja öeldud ega ära lõpetatud, vaid on jätkatud enese jaoks vales ja valena. Hääle kähedus – hääle kadumine – enese kuuldavaks tegemine on olnud pärsitud – enesele olulist ei ole kuulatud ega kuulda võetud – kui häält ei ole, siis ei saa, endale olulist infot, kuid enese jaoks ohtlikke sõnu välja öelda.
Lapse reaalsetel kogemustel põhinev teadmine - Minu Ema ja/ või minu Isa saavad elada täiesti rahulikult edasi, hoolimata sellest, kuidas oli või on minuga ja hoolimata sellest, et mina ei ole oma Ema/ Isaga koos. Ema/ Isa ei võtnud, midagi ette, et oleks saanud olema teistsugusel viisil. See annab teadmise – Emal/ Isal puudub olulisus minuga seonduvat paremal moel ellu viia/ Emal/ Isal puudub vajadus minuga ühes olla. Selle info vastuvõtmine tähendab, et Laps kogeb õudust.
Hirm tähendab, et Maailm võib otsa saada, sest ei teata, mis saab siis, kui ... . Kuid õudus tähendab seda, et Maailm saigi otsa – ei ole ootust ega ole teadmatust, sest on olemas reaalsus – põhi on saavutatud. Kuid solvumist kasutavale lapsele tähendab see hetk enesele lisa võimaluse andmist – laps ei pane jalgu maha – tema samm on tehtud õhku ja jalale ei ole enam toetuspinda – vaja on läbirääkimisi – olulise info edastust ja sellest tulenevaid, olevat reaalselt muutvaid, tegusid selleks, et laps saaks panna jala maha enesele sobivale maapinnale.
Selline laps on lojaalne, kuid ta on pidetu – ta on pannud ennast ankrusse selle juurde, kes ei vali teda/ kes ei vali teda samasuguse sügavuse ja tähtsusega. Laps näeb ja kogeb, et nad on kaks, kes moodustavad Meie, kuid samas ta näeb ja tajub, et seda Meie-t, millest tema on osa, ei ole olemas – selle asemel on olemas teine Meie, mis ei vasta lapse vajadustele ega väärtushinnangutele. On kaks, millest ei saa ühte, sest toimuva teemal läbi rääkimisi ei toimu.
Lapse jaoks, kes on ebakindel ja puuduliku turvatundega, kuna vanem ei ole selle lapse tugevus - on hirmutav teadmine, et tema ei ole oma vanema jaoks ainus ja olulisim – vanem saab ja võib valida, tema asemel, teisi ja teda teistsugusel moel – ta saab jätta teda tähelepanust ilma ja eraldi olema – vanem ei tunne tema olemas olemise pärast hirmu – lapsega seonduv/ lapse kaotus ei puuduta vanemat sügavalt.
Lapsel, kellel on konkurendid sellele, mis ei ole tema jaoks kvaliteetne ja, mille saamine on kõikuv ja/või seotud tingimustega – see laps omab tähelepanu vajadust - tema vajab endale teistsugust tähelepanu, suhtlust ja lähedust – pühendunut ja tagasipöörduvat, naervat ja huvitunut, toetavat ja tunnustavat, tänavat ja armastavat – nii nagu vanem annab endale või kellelegi teisele kogeda siis, kui ta on arvutis, telefonis, seebikat vaatamas, kellegi teisega ühes, kui ta sööb/ joob enesele meeldivat, kui ta suhtleb teise täiskasvanuga, kui ta on ametis teda köitva tegevusega jne. Kõiges selles laps näeb, et tema jaoks oluline tähelepanu on olemas, kuid seda ei ole tema jaoks olemas.
Vajadus, millegi järele, tähendab vajadust selle järele, mis aitab olevat teistsuguseks teha/ teadmist ära muuta, kuid ka haiget tegevat/ vähendavat hetke üle elada. Vajaminev on vahend, mis aitab saada parema kogemuse/ tulemuse osaliseks. Vajadus tähendab, et midagi on tähtsaks tehtud – see tähendab, et selle puudusele ja saamisele pannakse rõhku ja suunatakse oma tähelepanu.
See oluline vajaminev on lahendus - mis annab võimaluse muuta enesega seonduvat/ mis aitab parandada olemas olevat – ilusam välimus tagab sõbrad, kõhnem olemine tagab sümpaatia ja ihaluse, suurem hulk raha aitab anda endale vajamineva/ olla tähtsam, paremad asjad ja riided tagavad ühte valimise, vajaminev tähelepanu näitab ennast vajalikuna/ õigena olevana. Kui vajaminev on olemas, siis ei pea enese tundeid kogema – neid tundeid, mis andsid teada toimuvast ja enesega seonduvast tegelikkusest.
Vajadus olla vajalik oma Ema/ Isa jaoks – vajadus, omada nende tähelepanu, tähendab vajadust kogeda vanema toetust, tunnustust, huvi ja armastust – vajadus tähendab soovi, et vajaminev kogemus muudab ära selle, mida ja kuidas, Ema/ Isaga ühes, ei olnud hea kogeda. Kuid kunagine valus kogemus ei kao mitte kuhugi – tehtu jääb tehtuks ja tõde jääb tõeks. Enese aja tõe vastu võtmine – minu reaalsus oli minu reaalsus – Ema/ Isa valisid enese põhjustel ja andsid nö endast parima – ja jah, nad ei arvestanud, et see oleks minule parim.
Vaadates, enese lugu peakangelase seisukohast, tuleb tõdeda, et kõikjal seal, kus olin üksinda ja seisin eraldi – mina sain hakkama ilma oma Ema ja Isata. Mina ise tulin, päriselt, toime enese elu elamisega. Hoides, elusana oma vajadusi, olin panustanud oma vanema(te)le ja nägin teda/ neid minuga seonduvates teemades ja osaks saanud raskustes/ ebaõiglustes vastutavatena – kui nad oleksid rohkem hoolinud ja kohal olnud, siis ei oleks olema saanud – nad oleksid mind päästnud ja minule osaks saanut leevendanud ja minu koormat kergendanud. Kuid, kes pidanuks mind päästma sel hetkel, kui Isa/ Ema oli see, kes tegi liiga?
See, kes põgeneb teise läheduse eest, justkui oleks ühes olemine vale, ei mõista ühes olla sooviva inimese mõtet – ühes olemist saab ja võib kogeda ka heana. Enese eest põgeneb ja enesega tööd ei tee see, kes on oma arengu, konkreetse kohaga enese elust ja osaga endast, peatanud. See koht on suletud ja nimetatud, et anda endale vajaminev – selles kohas inimene ei muutu ega muuda endaga seonduvat.
Sel moel on olukord tema kontrolli all ja temale vajalikul moel paigas – olemas on enese tõde, kes oli vale, kes oli süüdi, kes on kõige eest vastutav. Laps, ka suureks kasvanuna, kasutab seda tehnikat, et hoida ennast alles – hoida alles seda Mina ja Maailma, kui pilti, mille tema, möödunus, endale ise lõi ja ise kujundas. Ta tegi seda ajal, mil ta ei näinud enese osa loos ega mõistnud vanemat, kui temast eraldi seisvat inimest.
Täiskasvanu mõistmine – laps vajas ellujäämiseks toitu, peavarju ja riideid – neid sai anda ka keegi teine vastutuse võtnud/ kohtustust täitev – omal moel ükskõik kes. Laps vajas enese, kui inimese ja väärtusena kogemise jaoks armastust, hellust, turvalisust, hoidmist, austust, toetust – seda sai anda ainult see inimene, kes oli selleks võimeline ja valmis seda tegema – see ei pidanud olema ega ei pruukinud olla lapsele sugulane. Kasvamiseks vajas laps mõlemaid andmisi ja mõlema andmise saamise eest ta ei pidanud vastu olema õige – ta ei pidanud vastutasuks ennast vähendama, taluma allutamist/ karistamist/ nimetamist.
Just selle teise grupi vajaduste täitmatus ja valelt inimeselt ootamine, paneb inimest ennast müüma ja paigale jääma suhetesse, milles seda ei ole tema jaoks vajamineval moel saadaval. Armastust vajav inimene saab olla suurim vaenlane ja ülekohut tegev inimene selle jaoks, kes ise on vajamas armastust, millest temal on puudu. Vaenlaseks ja valeks teeb selle inimese see, et tema poolt antu ei ole see armastus, mida inimene vajab – see ei täida teda. Vajadustest saadetud vanem ei armasta ega vaja oma last, kui too ei ole võimeline andma vastu kogemust, mida vanem vajab. Laps ei saa seda teha, kui tema ise on see kogemus, mida vanem keeldub vastu võtmast ja tahab, lapsega seoses, teistsuguse tulemuseni jõuda.
Inimese jaoks kättesaamatu vajadus – oli olemas ainus võimalik koht – ei ole ega tea teist allikat – kuid oma Ema/ Isa ei saa, kellegi teise vastu ära vahetada ega olemas olevat teiseks teha/ muuta. Traagika seisneb selles, et kui vanematega seotud vajadust omav Laps saab vajaminevat kogeda, siis see ei jää kestma või ta ei saa sinna jääda, kus see võimalik on – laps saadetakse tagasi sinna, kus on tema koht ja selle juurde, kellele ta kuulub.
Laps sõdib vastu – minu Ema/ Isa ei saanud mind armastada siis, kui see väljendus sellisel moel. Inimene sõdib teise inimese vastu – too ei saa mind armastada siis, kui tema armastus on sellisena kogeda. Valu, pisarad ja eiramine ei räägi armastusest, vaid selle puudusest.
Kvaliteetsete kogemuste/ heade tunnete puudu jäämine annab teadmise – see ei ole armastus. Ehk oligi armastus ainult üks üürike hetk – see oli hetk, milles oli rahu ja puudus hool, mure, vaev, vaen, ülekohus, kadedus, kurbus, valu. See oli hetk, milles ei olnud midagi puudu ega olnud sealt ka midagi ära vaja võtta. Kui seda hetke ei mõistetud ega tabatud, siis seda ka ei kogetud.
Oli ja jäi puudu – see tähendab, et võeti vähemaks – see tähendab, et armastusele seati tingimused – seda osteti ennast müües. Ennast müüdi, kuna vajati kogemust/ tunnet enese olulisuse nägemiseks. Elati ennast vaigistavas pimeduses – oota veel ja kannata ära – ole ustav ja truu.
Üles ärkamine – kogemus ja tunne, mida soovitakse kogeda, millesse soovitakse panustada ja, mille sisse avaneda - ei pea olema seotud ainult ühe või kindla grupi inimestega. Olulisim on anda see kogemus endale ise – mina ise mõistan ennast - minu soov olla armastatud, hoitud ja oluline on normaalne – kuid ma ei pea seda saavutama/ välja lunima inimeselt, kes ei ole selleks võimeline/ valmis.
Iga kogemuse eest, mille mina ise endale valin, maksan mina ise - mina ise saan oma aega paremini ja otstarbekamalt kasutada – valin olla koos sellega, kes on selgelt näidanud, et tema hindab ja väärtustab seda võimalust. Armastuse otsimine, välja teenimine ja ostmine tähendavad, et osaks saaval on mõru ja vale maik juures - see ei ole olnud vabatahtlik andmine ega enamat loov puhang - see on olnud väljapääsuta olukord ja/ või infoga manipuleeriv valik.
Marianne
23.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar