Alguses on Ema/ Isa justkui lapse Minu Mina, kes on temaga üks. Kuigi too Mina vahel eksib või ei ole kohe kohal – laps suudab oma Ema/ Isa iseendaga samastada. Mida enam tuleb lapsele juurde iseteadvust ja mõistmist, et ta tahab, üha enam, enese moodi ja täpselt iseendale sobivalt olla, seda enam on temas nõudlikust ja tahet – vanem peab olema täpsem ja vastama vajadustele ilma vigadeta – vanem peab muutuma ja kohanema lapsega, sest laps tahab, endiselt, olla vanemaga üks, endale olulises, kuid samas olla vanemast eraldi enesele vajaminevas.
On üsna tõenäoline, et vanem ei kasva ega kohane lapsega, lapsele õigena tunduval moel ja määral, vaid laps peab ise, lisaks üha enam ise eralduma hakates, vanema, kuid ka veel enamate teiste, tahtmiste, vajaduste ja nõudmistega kohanema. Laps peab õppima ennast kohandama ja muutma – see tähendab ka enese takistamist, keelamist ja vaigistamist ning enesele vastumeelsega koos olemist või ebasobival ajal tegutsemist.
Ühel hetkel saabub mõistmine – Minu Mina ei olegi minu kontrollile ega tahtmistele alluv Mina – olen Mina ja on Teine. See tõdemus toob kaasa, isiklike kogemuste põhjal omandatud, teadmise – see, kellest laps sõltub, on oluline. See info on loogiline ja mõistetav ning seotuse ja vanusega kaasnev tegelikkus.
Kuid vahel tähendab see tõdemus seda, et info on ilmnenud läbi rahuldamata jäänud vajaduste ja teine on olnud eluliselt oluline – teise poolt teostatu kvaliteet on mõjutanud lapse elu halvemas suunas või ei ole teda valest hoidnud ja/ või just nimelt teise teguviis/ valikud on reaalselt lapse elu ohtu seadnud.
Tõdemus - ilma selle teiseta ei oleks last – ilma selle teiseta ei oleks lapse elu elatav – teisega seonduv on lapsele ohtlik - tähendab, et teise olulisus saab suurema kaalu ja tähenduse – see tähendab, et teisest saab iseendast tähtsam inimene.
See elulise tõestuse saanud uskumus tähendab – tasakaalu ja võrdsuse kaotust ning panustamist Olulisesse Teise – see tähendab, iseenda nimel, iseenda hülgamist ja ka enese vastu olemist – see toob kaasa lojaalsuskonfliktid ja enesele Ei ütlemised.
Kuid samas tähendab see teadmine ka seda tõsiasja, et see info on edastatud olemas olevaga manipuleerides ja tegelikkust moonutades – lapsele ei ole antud väärtust ega tähendust – laps on vahend, kellegi teise mängus, kes ei ole enese ja oma sammude eest vastutust võtnud.
Edastatud tõe ja kogetu põhjal kokku liidetud info alusel jätkab laps elamist põhimõttel - teine on olulisem endast – see tähendab, et teise õigena olemine, st selle teise õigena hoidmine ja lapse jaoks vajamineval moel väljendumine, on eluliselt tähtis. Laps peab ise, ka enese arvelt, panustama ja pingutama sellise tulemuse saavutamiseks.
Kuid samas teab laps ka seda, et tema on oluline ja ta tahab, et ka seda tõde tunnistatakse – teda valitakse esimesena, kui tema vajadus on selles hetkes olulisim/ temale oluline - tema saab iseendana olla – ta ei pea ennast muutma, et Olulist Teist "õigena" hoida siis, kui Oluline Teine ei tule endaga seonduvaga toime.
Laps, kel on möödunust trauma – läbitöötamata kogemus, millega kaasnenud tunded on suletud ja elu toimub ilma sügavale sisse hingamata – see laps omab vajadust olla oluline – olla temaga seotud süsteemis inimene nr 1 siis, kui see on temale tähtis ja vajalik. See laps vajab kinnitust, et see võimalus, mis on selles keskkonnas olemas, kehtib ka tema kohta – tema kogemused ja temaga seotud inimesed kinnitavad seda.
See laps otsib võimalusi, kuidas seda kinnitust saavutada ja nii enesele, kuid ka teistele, ära tõestada – ta vajab teadmist, et tema saab enesele vajaliku siis, kui tema seda vajab – seda ei võeta temalt ära, teda ei takistata ega piirata seda kasutamast, selle eest ei määrata hinda, mida ta maksta ei saa, mis ei ole õiglane. Kõik nõustuvad, et ta saab kasutada selle, mida ta vajab ja, mis selles keskkonnas on olemas ja võimalik – ta on võrdne ja oluline.
Vajadus, mille täitmist taga aetakse, tähendab, et selles kohas ja keskkonnas see ei leia rahuldamist – see vajadus annab endast märku ja kestab, sest seda seal ei täideta. Miski on vajadus, sest see jääb puudu - seda tahetakse kogeda, sest seda kogemust vajatakse, et anda endale teadmine - möödunu ei kordu - see oli eksitus - osaks saav ei ole lõplik reaalsus, vaid ära muudetav/ välja vahetatav slaid.
Mõistmaks enesega toimuvat ja enese lugu, on oluline vahet teha – kelle vajadus see on – kas see on kunagise Lapse vajadus, mis ilmnes siis, kui inimene kohtus enese sisse suletud tunnetega – need avanesid ja tõid kaasa emotsionaalselt talumatu seisundi või oli see täiesti tõsiselt just selles kohas ilmnev, millegi olulise puudu jäämine – sel juhul oleks sellekohane info edastus ja läbirääkimised, rahu leidmise ja edasi minemise aluseks.
Enese, kui lapsega seotud loo avamiseks on vaja elada, teadlikult, emotsioonide, näiliselt kontrollimatuna näiv, torm, elutervelt, üle ja keskenduda tunnetega edastatud infole – möödunus vastu võtmata jäetud reaalsus võtta vastu olevas ja lubada endal kogeda infot edastanud tundeid - need on läbitavad ja üleelatavad - vallandunud energia on see, mis võtab jalust nõrgaks ja näib murdvat. Näib murdvat, sest tegelikult on möödunust läbi kõnnitud - enese elu on ju edasi elatud.
Täiskasvanud inimese vajaduste põhjuste mõistmise ja lahendamise eest hoolitseb ja vastutab tema ise. Oluline on teha enesele selgeks olev hetk ja selles toimuv ning panna paika iseenda põhiandmed ja enesega seonduv – näha vahet oleva ja möödunu vahel – võtta vastutus teadliku täiskasvanuna olemise ja valikute eest ning toetada ennast, kui kunagise traumaatilise kogemuse üleelanud last, enese tervendamise teekonnal.
Marianne
30.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar