Tänane ei ole sündinud ainult tänases – see, mis on, see sai alguse eilsest. Mina võin olla ja ka olengi muutunud, kuid minu eilne kõnnib ka tänases kaasas. Mina ei ole läbinisti uus ega ka näi selliselt. On olnud ühte ja olnud teist – erinevat värvi ja tegumoodi olemisi, valimisi, tegemisi, sõnu ja väljendusi. Kõik ei sära ega leia heakskiitu, kuid see ja selline on olnud minu teekond – lähemale iseendale. Mõistmist ja olemise rahu võiks ju rohkem soovida, kuid vahel on eilsed jäämaski eilseteks.
Need, kes jäid maha eilsesse ega ole sealt, minuga kõrvu, kõndinud ühes tänasesse, kohtavad mind sellisena nagu jäi meie viimane, ära määrava tähtsusega, ühine hetk. Neil ei ole teadmisi ega meil ole ühiseid mälestusi ja kogemusi, kuidas ja millisena on kulgenud teekond – milline olen tänane mina.
Eilse ja tänase kohtudes elustub möödunu, sest viimased ühised mälestused viivad tagasi ära olnud aega. Kui tegemist on olnud lähedasema suhtega, siis tavaliselt vahetatakse kuulmisi – küsitakse ja vastatakse, et ühendada olnu ja tänane. Kuid, kui lahku ei mindud heaga, vaid otsus, astuda eraldi, tehti kindla ja ära otsustava jõuga, siis ei vaevuta ega taheta kõndida tänase minuga ühte – seega ei panda eilset ja tänast mind kokku.
Selle asemel otsitakse tuttavat joont – aa, ta on ikka samasugune. Otsitakse kinnitust – aa, ta käitub ikka samal ehk vanal moel. Vaadeldakse eemalt ja suletuna. Rebides välja kilde ja nähes valguses varje saadakse kinnitus - järelikult on ta ikka see sama vana jama – seega ei pea oma otsust muutma, vaid võib rahus astuda mööda.
Kui ei vaevuta ega taheta, siis küll uu(t)ena, kuid valikulise vanaga ühes olemine tähendab seda, et eilsesse jäänuga koos on paha olla. Sellise kohtumise sees saab üsna ruttu selgeks, et enese ära tõestamisest pole kasu. Ei ole mõtet, kui selleks üldse antakse aega, et rääkida ning välja näidata, milline on olla tänase minuga ühes. Kui silmad on olevikule suletud, siis süda ei ole avatud.
On ja jääb olema neid inimesi, kelle silmis ma ei muutu. Nemad ei taha, st ei saa, seda enesele lubada, sest siis tuleks ka neil endil muutuda – lugeda, enese rahu häiriv, kogemus minevikus - haiget saamine, solvumine, enesekaitse vajadus jne - enese õppetunniks. Minevikku jäävaks looks, milles osalemine märkis enese osa - vastutuse võtmist. Muutmata jäetav otsus tähendab iseenda, kui ressursi, kokku hoidmist enese olevikus – seega ei valita eilset kaasa tulevikku. Oldi koos nii nagu ei oleks oldudki olemas.
Hoolimata sellest, kuidas suletud südamed mind valivad vaadata, on enese sees teadmine - Mina ei ole enam see, kes ma olin eile – olen see, kes ma täna olen. Ma ei taha ega ka saa olla see, kellena teine mind näeb – mina ei ole teises elav mälestus.
Marianne
18.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar