Kas ma üldse mõtlesin,
st mõtlema vaevusin,
et kuidas saab olema -
kas ma siis enne
üldse läbi mõtlesin,
et kuidas olema saab päriselt?
Ei,
tuleb ausalt üles tunnistada,
et vastus on EI!!!!!
Paljud ju mere peal sõidavad
ja kõrvalt vaadates näib,
et ka hakkama saavad -
mis seal keerulist,
siis olla saab!
Mõtlesin vaid,
et astun sisse
ja sõidan,
sinetaval veel
üle laiuva avaruse,
silmapiiri poole.
Tuli karmilt välja tõde,
et mere pealne reis
ei osutunudki
üldse nii lihtsaks
ega uinutavalt mõnusaks -
kriis ja kaos -
ennast ära ehmatanud tunded,
kui kokku sain tõelisusega.
Puudusid tuttavad märgid,
kindla suunaga teed
kindel ja pidav pind jalge all -
no see ju oli,
kuid varieeruvas sügavuses
ning ka vahetus kogemuses -
päris pinna lähedal.
Kui mere peal tahta sõita,
st elusalt ja tervelt
ühes tükis kohale jõuda,
siis on seal poid
ja kardinalimärgid,
oluliseks saavad ilmakaared
ja pelutavalt tugevad tuuled,
mis ei anna armu.
Selgus,
et paberkaart on ülioluline
ja varjupugemine
tähendab vastutusest loobumist -
tuleb rahu hoida,
selgelt mõelda ja
vastavalt plaanile tegutseda -
tuleb plaan kohapeal
kohe välja mõelda.
Alguses ei olnud kindlust
ega polnud selgust -
üks ehmatavam kogemus,
kui lämmatav laine,
teisele järgnes -
veel ei olnud olemas mälestust,
kuidas on ja mida teha,
kui tuul puhub tormina,
paat jääb külglainele ette
ja kivi paadi peatab -
enese haprust
ja loodusstiihia armutust
täiega adusin.
Kui lõppude lõpuks,
siis kai äärde jõudsime
ja seal, nööri otsast
kinni hoidsin
ja korraga mõistsin,
et mina ei oska
paati õigesti
kinni siduda,
siis jäi üle vaid hoida
ise paati kinni -
mina enam kogeda ei jaksanud.
Kui teele läksime,
siis naiivselt mõtlesime,
et mis see vahemaa -
nii umbes 110 kilomeetrit,
siis ära sõita ei ole -
ainult 6 tundi
näitas kaart ette.
Kuid teel sai selgeks,
et kõike võõrast
sai kokku väga palju -
tuli tugev tuul,
mis varju otsima sundis
ja suurte laevade tee,
nii meile kui ka paadile,
liiga suureks väljakutseks osutus
ja kui kaardilt siis märgid kadusid,
siis loomulikult
selle ainsa kivimüraka,
akvatooriumist,
me üles leidsime,
ja kui mööduva paadi
päästev lainetus
meid kergitas
ja vabaks saime,
siis lahtine juhe
tähendas vaikivat mootorit
ja silmaga nähtavat võimalust,
lainega ühes,
kivile päriselt pihta kanduda.
Seda kõike
oli liiga palju kogeda -
enese rumalus,
teadmatus,
väiksus
ning haprus
tõi kaasa shoki -
Peatage Maailm mina astun siin maha!
kuid kuhu Sa astud,
kui ümber on vesi,
kuhu põgened,
kui paat vajab kinnitamist,
kuhu ära jooksed -
ise ju valisid,
et tahad,
paadiga kaasnevaid võimalusi,
päriselt kogeda.
Paadi jätsime sadamasse
ja bussidega koju reisisime,
et tuule vaibumist oodata,
rahunedes julgust koguda,
et siis tagasi minna
ja oma kodusadamasse
teekonda jätkata.
Marianne
19.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar