Minu elus on olnud neid hetki, mil seisin justkui enese elu varemetel – enam ei olnud võimalik silmi sulgeda – enam ei olnud võimalik teisest kinni hoida – enam ei olnud võimalik ühes edasi astuda. Olnu oli läbi saanud – ust, mis oli avatud, enam ei olnud, sest sein oli ees. Enesele soovitu, või näiliselt olemas olnu, jäi kättesaamatuks. Tundsin, et ei saa olla, sest kui enam ei saa, siis ei saa mitte kunagi. Mul oli valus – minule oli EI öeldud - olin enese kaotanud.
Olin paigale tarretunud – hing oli kinni jäänud - tahtnuksin kohe, midagi ja kuidagi teha – sest oli sundiv vajadus ennast aidata. Kuid ma ei teadnud, mida ja kuidas teha. Kuna ma ei teadnud, mis mind ära päästaks ja valust säästaks, siis püüdsin tõestada ennast – näidata enda sobivust ja õigena olemist. Tegin seda erineval moel, kuid ei pruukinud seda teha nii, et sellest üheselt aru saadakse – ka mina ise ei mõistnud iseennast. Mina ei tahtnud kaotada oma võimalust – minule oli seda teist, kes Ei ütles, vaja. Minule oli teist vaja selleks, et olemas olla – üksinda ma ei saanud – uskusin, et üksinda ei ole Mind olemas.
Meelest jooksid läbi ennast ära tõestavad killud – „Olin ju! Andsin ju! Kannatasin ju! – Mida ma veel oleksin saanud teha?” Ega saanudki – siis tõusid süüdistused, et anda enesele õigus olla Mina, enese moodi. Teise valed olemised ujusid pinnale – teine ei teinud, ei oodanud, ei andnud, ei aidanud – teine oli ebaõiglane – ta oli isekas. Järelikult teine pettis – ta valetas – ta andis valet infot - mina olin uskuma jäänud.
Miks ta ei andnud mulle aega, et ma osanuks ennast õigeks parandada? Miks ta ei seisnud minu kõrval, et näidata kätte see koht, kust lugu ei oleks rappa keeranud – kus veel oleks, ühes olemist, õnnestunud ära päästa? Miks ta ei toetanud minu kasvamist – sobivaks, ainsaks, igaveseks? Oleksin ju õnnestunud, kui oleksin teadnud, kuidas seda, õigel – teisele meelepärasel - moel, teha!
Teadsin enese sees, et tegelikult olin teinud kõik, mis võimalik – olin ju andnud, enda meelest, rohkem ja enamgi veel, kui vastu sain. Isegi selles katkises kohas, selleks, et seotust alles hoida, olin valmis veelgi rohkem andma, et, läbi, ühisele ehk teisele, enama loomise, parandada enese olemist, kohta ühises ja ka vastu saadava täpsust enese vajadustele. Kuid ma ei saanud mööda tõsiasjast, et seda rohkemat ja paremat ei vajatud – EI oli välja öeldud. Nii tundsin ennast hüljatuna – ühes olemisest väljajäetuna.
Ennast hüljatuna ehk ära tõugatuna tundes, oli mul valus, kõrvalt, näha, kuidas oli olemas neid, kellele öeldi – „Jah, tule ole minuga ühes! Tule kõnnime/ tegutseme/ naerame/ elame koos!” Hüljatuna ei saanud ma aru, mille poolest mina olin olnud halvem, viletsam. Miks ma ei sobinud? Miks teine minuga ei leppinud? Ometi olin ju ikka veel olemas – sellisena nagu olin. Kuidas minna edasi – kuidas ennast ära muuta, et olla õige, vajalik ja sobiv selleks, et enam ei peaks üksinda jäämist kogema?
Mida tähendab see üksinda olemine? See tähendab tunnet, et midagi on eneses puudu – see on uskumine, et ilma teiseta ei saada olla tervik. Teist inimest on kõrvale vaja – ainult teisega ühes saadakse võimalus olla Mina – enesele vajamineval moel.
Kuni ei tunta ennast tervikuna, seni ollakse poolik. Poolik inimene on enese Mina otsingutel – kus ja kes on enese teine pool suures Maailmas – kes on see, kellega ühes ennast tervikuna tunda. Kuidas leida too üles ja ära tunda? Kuid veel suurem on küsimus – kuidas hoida teda enesega ühes ja vältida tolle teise ära minemist - et siis, kui on vaja, siis oleks olemas,
Ennast poolikuna tundval/ nägeval inimesel on tahtmine kasvada – kogeda olemist teatud rollis – on igatsus ja vajadus kohtuda enesega – kasvada just selles rollis täis ja edasi. Rolli kogemise vajadus - on olemas ennast piirav uskumus, et saadakse tunda, olla, kogeda alles siis, kui ollakse enese jaoks õiges rollis. Õige roll tähendab õiget tähelepanu ja selle tagab õige rollipartneri olemas olemine.
See loogika näitab, et pooliku inimese sees on olemas vajadus – kunagi jäi kusagil midagi puudu ja sellepärast on vaja leida üles enese puuduv pool – siis saab olla tänases tervik. Kusagil on olnud ehmatav kogemus, mis sulges end enesele, kui tervikule ja nii sündis uskumus – Minust endast ei piisa – mina olen vähem – vaja on teist.
Oli olnud keegi, kes oli olemas, kuid too ei aidanud kasvada – ei toetanud, et inimene saanuks eneseni ulatuda. See teine oli küll olemas, kuid ta ei olnud vajalikul hetkel õige – ennast kaitsvad või teisel moel väljenduvad, inimesed justkui sulgesid ennast teise ees - see tähendas, et ilma ette hoiatamata olid valitud endale teised rollid. Märgusõna, õigetes rollides kohtumiseks, ei olnud antud. Märgusõnaks pidi olema tunne – teise tundepuudutus andnuks tõendi tolle vajalikul moel ehk õigena olemas olemisest. See olnuks tähendanud luba lähedusele – kutset ühes olla.
Kindla rolli vajadus – igatsus enese järele – selle Mina järele, kes oleks saanud enesele vajaliku – kogeda vajalikku ühes olemist. Milline oli see roll, mida soovisin kanda? Milline oli see roll, milles soovisin väljenduse vabadust – õigust oma erinevatele minadele – tunnetele, kasvamistele, mõistmistele. Turvalist kogemust, et mind ei hüljata – mul lubatakse olla mina – selle hetke vaba väljendus – ma võin olla iseendana, sest ma ei karda kaotada ega ilma jääda – ma olen olemas, sest mul on õige rollipartner, õigel hetkel, olemas.
Oli jäänud lünklikuks see osa teekonnast, mis aidanuks mind edasises – mul tuli kasvada varem suureks, kui ma ise selleks valmis olin. Ma ei saanud olla, vastutuse õppimise ja seotuse mõistmise ajal, hoitud ja iseendana aktsepteeritud laps, sest enamuse ajast ei olnud mu kõrval mõistvat ega toetavat vanemat, vaid üles kasvatajad, kelle meelest pidin, erinevates situatsioonides, kohe olema valmis ise vastutama ja oma elu ning tunnetega toime tulema. Kui ei olnud ega osanud olla – tulla enesega toime, siis sain karistada ja mind nimetati, mitmel moel, valeks olema.
Varem ma ei mõistnud iseennast – ma ei teadnud ega saanud aru, miks ma ebaõnnestusin. Ma ju tahtsin püsida koos – proovisin erineval moel, et olla õige ja järgmisel korral veel õigem. Kuigi jah, sageli tuli mul sel moel maksta enesega – ma ei saanud, st ei tohtinud st ei lubanud enesel, olla enese vaba väljendus ja enese piire seadev/ hoidev. Ma pidin meeldima, olema õige selle olulise teise jaoks - ühes olemise nimel.
Ma vajasin, õigel moel, ühes olemist – see oli igatsus alateadvuse sopis, mis ei täitunud – mitte kunagi ma ei tundnud, teisega koos olles, ennast tervikuna, vaid selgelt vales rollis olevana. Ma ei saanud aru, mida ma valesti tegin – olin ju enese parim mina – väärtus, mida hoida, kuid minust loobuti, mind ei valitud, mind lükati välja. Sulgesin ennast inimestele – hoidsin ise eemale, et mitte langeda lõksu ja uskuda ühes olemist.
Kunagi ega keegi ei olnud see, mida minul ei olnud olnud minevikus. Justkui maganuna, ärkasin üles siis, kui tundsin tundepuudutust – oli kohanud seda märguannet, mida ootas see väike laps minus. Ja nii ma reageerisin lapsena – nüüd mul on, nüüd ma saan olla – ma ei pea ennast kaitsma, mul ei tule olla tugevam ja suurem, kui ma ise olen. Ma olin õnnelik, vaba ja avatud – Mina olin olemas – mul oli rollipartner olemas.
Kuid, kuna vajadus oli sügaval ja ma ei olnud andnud sellele nime, siis tundsin tungivat vajadust, seda õigel moel ühendust, st õiget tähelepanu jagavat hetke, alles hoida ja see sai määravaks – see muutis minu vaatenurka olevale. Kuid ega see, mis oli, ei muutunud minu vajaduse järgi. Kogedes, et teised ei olnud need, kelleks ma neid pidasin, vajusin masendusse, olin õnnetu, ebakindel – taas olin hüljatud. Mina – iseendana – olin järjekordselt väärtusetu.
Loomulikult olin ma vihane, solvunud, katkine ja tahtsin eraldi ning ära – teha selgelt vahe vahele, et ma lõksu ei astuks – tundepuudutust uskuma jääks. Need inimesed olid valed – nad olid mulle valet infot andnud – tundepuudutus ei tähendanud seda, mida see lapse ajas tähendas. Ma ei tahtnud nende inimestega kohtuda, sest olin segaduses – enese segaduses. Midagi oli vale, kuid ma ei saanud sellest aru ja neil teistel ei olnud aega, vajadust ega kohustust mind aidata – enese mõistmise teel kõrval ja toeks olla. Tundsin, et need inimesed olid mulle võlgu - nad olid mulle minu õige olemise võlgu jäänud. Oli kogemus ja tõdemine, et kui ei ole seda rolli, mida ma tahan st vajan ja ma ei taha olla see, mis on võimalik, siis sellistel tingimustel ei olnud ühendus võimalik. Otsisin edasi.
Ärkan üles – kelle looming ma olin – kelle ja millise eesmärgi nimel ma elasin. Kui selleks, et omada rolli, pean kaotama iseenda, siis ma ei ole vaba ega ole see rolliühendus hea olemine. Kui pean, siis olen kuulekas teistele ja sulgen ennast enesele – enesele ütlen EI, sest teised tulevad enne mind.
Seisan enese jalgeil – kasvamine ei tähenda kasvatamist - kellegi teise poolset tegu, ressursse ja olemas olemist, vaid enese samme, mõistmisi, vastuvõtmisi – selginemine ja settimised. Mina ei ole teiste poolt suunatud, käskude – keeldude ehk peab – ei tohi, kuulekas ja pime järgija, vaid enese vaba looming – kuulan enese häält. Olen see Kes ma olen täna – mõistan ennast aegade taha, kuid ma ei ole enam Laps, kes sai kunagi haiget ega saanud olulisel hetkel toetust. Ma hoian ennast – hoian käsi enese ümber, et tervendada ise ennast – olen olemas enese jaoks – olen tervik – Mina Olen alguse allikas.
Marianne
21.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar