Neljapäev, 23. veebruar 2017

OMA NIME TUNNUSTAMINE JA AUSTAMINE



Täna kohtudes tutvustan ma ennast teile: Tere, mina olen Marianne! Veel pool aastat tagasi, aga võisin öelda: Tere, mina olen Mari! Mari ja Anne on kaks erinevat täisnime ja poolt ühes tervikus - Marianne.
Sündides sain ma nimeks Marianne. 44 aastat tunnetasin ma ennast Marina. Marianne olin vaid ametlikus suhtluses ametiasutustes, ülikoolis ja tööl. Kodus, puhkehetkel ja iseendaga olles olin Mari. Marianne oli, kui keegi kauge võõras, keda ma ei tunne ega tea. Vahepeal kaalusin nimevahetust, sest olla Mari oli lihtne ja loomulik – see olingi mina. Inimene, keda ma arvasin end teadvat ja tundvat.
Mediteerima hakates leidsin end ikka ja jälle olukorrast, kus ma nägin endas kahte poolt. Üks, kus toimus suhtlus, oli elu ja tegevus. Teine, mis peitus varjudes, vaikuses ja üksinduses. Ma ei mõistnud, mida nad esindavad ja seega ei osanud neid ka ühendada. Mina pooleks jagatuna, valguses ja varjus, elava ja vaikivana. Hakkasin küsimusi küsima ja neile vastuseid otsima.
Esimesena jõudis minuni selgus, et kuigi ma kannan juba kolmandat perekonnanime ei ole ma end täielikult omaks võtnud. Ma jagasin ennast osadeks – erinevateks Marideks: sünnist esimese abieluni üks, esimeses abielus olles teine ja nüüdses abielus kolmas. Ma ei moodustanud tervikut. Seega ma pidin tunnistama, et ma olen olnud ja olen ikka üks ja seesama Mari. Ma pidin võtma omaks ja enda osaks kõik eluetapid. Visuaalses pildis nägi see välja nii, et kohtusid kolm erinevas vanuses Naist. Üks noor mina, teine esimese abielus olev mina ja nüüdne mina. Ma kohtusin esimesega, aktiveerus side, vabandamine, tunnustamine ja sulandumine. Sama kordus teisega. Moodustus tervik, kus kõik on sulandunud üheks ja mina olengi kõik – sünnist käesoleva hetkeni.
Teisena jõudis minuni selgus, et need kaks poolt on minu nime kaks poolt. Mina ise ei olnud ennast tervikuna tunnustanud. Mari toitis ego ja tähtsust, sest see oli tema, kes esikohal asus. Anne lisasin ainult vajadusel. Mõistsin miks polnud ma ennast leidnud ega teadnud veel 44 aastasena, mida mina ise teha soovin ja kuhu minna tahan.
Ma sain aru, et võtmeks on iseenast sisemuses Marianneks kutsuda. Võib tunduda, et raske ja harjumatu, kuid tegelikkus oli lihtne ja muutust loov. Saades aru, mis on mulle oluline ja vajalik läks päev või paar kui klõps oli käinud ja ma olingi/olengi Marianne – üks tervik. Vahel tuleb ette hetki, kus ma iseendas ennast Mariks kutsun, kuid seda juhtub harva.
Ma olen oma nime vastuvõtnud, ma olen see, kuidas ma ennast kutsun ja nimetan.

Marianne

23.02.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar