Vastus ühe Inimese küsimusele:
Me ei ela ega ole
kunagi ilma armastuse ega vihata. Me ei ela ega ole kunagi ilma hirmu ega
julguseta. Me ei ela ega ole kunagi ilma loomise ja seisakuta. Igas kohtumises,
igas hetkes ja igas olemise vormis on kõik meie tunded meie sees olemas. Ka üksinduses
ja eraldatuses. Ka, siis, kui tundub, et me oleme tühjad ja mitte midagi enam
ei ole. Kõik on meie sees. Üks valguses, teised varjus.
Miks me reageerime
olukordadele ja inimestele? Miks me plahvatame, vaikime, naerame, nutame,
armastame, põgeneme jne? Miks me kasutame oma tundeid?
ME SOOVIME MUUTUST. Meie
seest tõuseb pinnale tunne, mille vallandudes toimub murrang. Muutust soovides
lööb väljapaiskunud tunne meid ümbritseva paigast, et seisatudes jõuda uuele
tasandile ja saavutada tasakaal.
Meie tunne annab meile
jõu edasi liikumiseks. Ka siis, kui meile tundub, et enam ei tunne midagi. Ka
siis, kui meile tundub, et enam ei suuda midagi. Ka siis, kui meile tundub, et me
ei liigu kuhugi. Ka siis on tegelikult tasakaal paigast löödud.
Nii sügav kui on meie
soov muutuseks, nii suure jõu me oma muutust loovasse tundesse paneme. Tundes,
et me ei tunne midagi, kasutame me tegelikult veel suuremat jõudu, sest meis
tekib ülepinge tõttu lühis.
Me tunneme Armastust,
sest me suudame Vihata,
Me tunneme Viha, sest
me suudame Karta,
Me tunneme Hirmu, sest
me Seiskume,
Me tunneme Paigalseisu,
sest me suudame Voolata,
Me Loome, sest me suudame
Muuta ja Muutuda.
Marianne
26.02.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar