Pühapäev, 26. veebruar 2017

KASUTADES TUNDEID LOOME ME MUUTUSI

Vastus ühe Inimese küsimusele:

Me ei ela ega ole kunagi ilma armastuse ega vihata. Me ei ela ega ole kunagi ilma hirmu ega julguseta. Me ei ela ega ole kunagi ilma loomise ja seisakuta. Igas kohtumises, igas hetkes ja igas olemise vormis on kõik meie tunded meie sees olemas. Ka üksinduses ja eraldatuses. Ka, siis, kui tundub, et me oleme tühjad ja mitte midagi enam ei ole. Kõik on meie sees. Üks valguses, teised varjus.
Miks me reageerime olukordadele ja inimestele? Miks me plahvatame, vaikime, naerame, nutame, armastame, põgeneme jne? Miks me kasutame oma tundeid?
ME SOOVIME MUUTUST. Meie seest tõuseb pinnale tunne, mille vallandudes toimub murrang. Muutust soovides lööb väljapaiskunud tunne meid ümbritseva paigast, et seisatudes jõuda uuele tasandile ja saavutada tasakaal.
Meie tunne annab meile jõu edasi liikumiseks. Ka siis, kui meile tundub, et enam ei tunne midagi. Ka siis, kui meile tundub, et enam ei suuda midagi. Ka siis, kui meile tundub, et me ei liigu kuhugi. Ka siis on tegelikult tasakaal paigast löödud.
Nii sügav kui on meie soov muutuseks, nii suure jõu me oma muutust loovasse tundesse paneme. Tundes, et me ei tunne midagi, kasutame me tegelikult veel suuremat jõudu, sest meis tekib ülepinge tõttu lühis.
Me tunneme Armastust, sest me suudame Vihata,
Me tunneme Viha, sest me suudame Karta,
Me tunneme Hirmu, sest me Seiskume,
Me tunneme Paigalseisu, sest me suudame Voolata,
Me Loome, sest me suudame Muuta ja Muutuda.

Marianne
26.02.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar