ELU ISEENDANA/ ISEENDAGA ON KUI PÕLLUPEENRA HARIMINE

Esimene Alkeemias avaldatud lugu 
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/elu-iseendana-on-kui-pollupeenra-harimine?id=77044762

Inimese elu üks läbivaid tegevusi on oma isikliku põllupeenra harimine. Sünnist saati on tal olemas maa, mida harida. Selle suurus ja valimine on iga inimese enda lugu, valik ja õppetund. Osaliselt piirneb see alati ainult isendaga nii, et oma elu elades kannab ta seda kaasas. Vahel on sel aga suuremad mõõtmed, mille raamidesse mahuvad ka teiste inimeste omad. On need siis lähedaste või teiste teda ümbritsevate inimeste omad. Vahel on oma lapike unarusse jäetud ja hoolas tegevus toimub naabrite omal või proovib ta siis nö kogu küla maid korraga harida. Sealt ka väsimus, haigused, enesekaotus või muud teemad, mis suunavad inimest pöörama pilku iseenda põllupeenra poole.

Inimene harib ja külvab. Oluline on seemnete valik - valib ta südant kuulates või mitte. Võtab ta seejuures aega, et hoolega kuulatada iseenda kaja ja kõla seemnele. Ühe inimese teele on seemnete valimiseks oi kui palju valikuid ja kiusatusi antud. Vahel keegi soovitab enda omi või valib ta neid välimuse järgi või toovad tuul ja linnud need endaga kaasa. Vahel võtab ta teiste peenarde pealt šnitti või järgib moevoolusid. Külvamiseks võtab ta vahel peoga ja viskab lihtsalt maha, teinekord laseb ta teistel seda enda eest teha või siiski valib ise ühe seemne korraga ja asetab selle hoole ning armastusega selleks ettevalmistatud kohta.

Päikselistel päevadel pole umbrohtu. Kõik kasvab ja haljendab just nii nagu inimene unistanud ja soovinud on. Tal on oskust ja tahtmist neile paremaid tingimusi luua - tuge ja toetust pakkuda. Tal on aega armastamiseks, hoolimiseks, nautimiseks ja olemiseks. Lihtsalt iseendasse vaadata, kuidas tema oma taimed sirguvad.

Rasketel päevadel võib sadada pilvedest nii vihma kui rahet ning puhuda külm põhjatuul. Tüütutel päevadel on torkivaid ohakaid ja kõrvetavaid nõgeseid silmapiirini. Ootamatusi ja rohkelt tööd iseendaga pakuvad orasheina ja naadi paljunemisvõimelised juured. Ta rohib hoolega, kuid pisemgi juuretükk võib kasvatada uue taime. Samuti võib mulla sügavusest sirguda taim, mis toob endaga eelmise elu või suguvõsa väljakutse. Juhtub, et rohides tõmbab ta välja talle olulise taime või tallab selle pimesi täiuslikkust tagaajades. Teinekord proovib ta saagikust suurendada, kuid valitud teed ja vahendid ei too soovitud edu. Seega tööd, põnevust ja üllatusi oma isiklikul lapikesel jätkub.

Nii ta külib, kastab, rohib ja ootab elades oma ELU. Ta kaitseb oma lapikest nii nagu oskab. Harib, hoiab ja toidab nii nagu teda kasvatati, õppetunnid on õpetanud või proovides ja tunnetades iseenda moodi. Seda kõike tehes ei tea ta ometi mitte kunagi täpselt, millist saaki tema peenar kannab. Kuid hoolimata kõigest kasvavad taimed ja valmivad viljad. On nad just sellised nagu ta soovis või ei. On nad söödavad või mitte. Seal nad on, just sellised nagu nad on. Nad on inimese enda omad.

Elu on põnev, sest kõik on mööduv, korduv ja uuesti algav - uus valik ja ootus. Maalapike, pisike seeme ja taimeks kasvamine. Kõik taimed kannavad vilju ja seemneid, millest kasvavad uued taimed ja ongi kõik taas alguses. Ära unusta ka, et kõik oleneb vaatenurgast. Umbrohu kasvamisel oota ja vaheta nurka, sest nö umbrohi võib olla just see, mis sel hetkel on Sinule eluks ja õnneks kõige vajalikum!

Marianne

24.01.2017.a