Kelle käes on iseennast kontrollides inimese vabaduse võti

Enesekontrolli lugudest kokku kirjutatud lugu, millest sai  53 -s Alkeemias avaldatud  lugu

https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/kelle-kaes-on-iseennast-kontrollides-inimese-vabaduse-voti?id=89939211

Blokk inimeses tähendab sõna STOP inimese sees - need on iseenda kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud – peab tegema/ ei tohi teha – see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud tema algne eesmärk – otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Iga sellise otsuse taga on eesmärk, mis lähtus tunde tundmise vajadusest – vältida soovimatu kogemist, et omada endas soovitut. Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole eesmärgiga seotud – need on saanud terviku normkäitumiseks ja sellest tuleneb korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis, kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub.

Inimene võtab sageli oma elus vastu otsuseid, et olla teistsugune, saada midagi juurde või enesest midagi eemale hoida. Oma eesmärgi saavutamiseks on tal vaja midagi teisiti teha ning selle jaoks, et ta seda teeks ja suudaks teha, hakkab inimene ise ennast kontrollima – keelama ja lubama, mida tohib ja mida mitte, kas peab peatuma või peab tegema – nii saab temast endast iseenda jälgija – iseenda õige ja vale tegevuse, olemise ning oma vabaduse üle otsustaja.

Iseennast kontrollides peab inimene mitte tahtma seda, mida ta muidu endale teeks, oleks või valiks – inimene tahab, kuid ei tohi, sest tema ise on nii otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiks inimene lahendusi, kuidas saada ja anda iseendale see, mis ei ole temale endale, tema enese otsuste järgi, hea. Inimese enese mõtlematud valikud ja otsused võivad kaasa tuua olukorra, kus ta tunneb tundeid, mida tema ei taha tunda – need on hetked, kus ta tunneb ennast iseenda pärast halvasti. Mida kõike inimene enesest ei mõtle ja enese sees ei tunne, kui ta mõistab, et tema ise ei suutnud iseennast piisavalt õigesti ja tugevalt kontrollida ning sellest tulenevalt ei kuulanud iseennast ja muster kordus.

Inimesel on vaja iseennast kontrollida, sest ta teab, et muidu tema ise teeks või valiks teisiti, sest vabana olles valiks ta selles hetkes, kus ta on ja annaks seal enesele soovitu – ei piiraks ennast ega vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest ta on ja kui temal parajasti on või ei ole vaja, siis nii ongi. Kuid inimene teab, et kui tema täna ise ei tee või ei ole, siis temal soovitut või tema ise soovituna homses ei ole. Seega on ta otsustanud, et temal ei tohi igas oma hetkes olla vabadust vabalt valida ja nii kaalub ta oma samme selle järgi, kui õige või vale see tema eesmärgini jõudmiseks on.

Iseenda kontrollijana ei tunne inimene vabadust ise endana olles, sest tema kujundab ja kasvatab ise ennast ning teeb seda piitsa ja präänikuga. Tundes hirmu selle ees, et ta ei õnnestu, keelab inimene enesele enamat kui tarvis ning ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes premeerib lisaga, et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu tagasi võtta ja järgmine kord veel vähem anda – inimene ise hoiab, ennast oma hirmudega mõõtes, enese sees, õige ja vale ning lubatu ja keelatu vahel valides, tasakaalu.

Inimene võtab oma kontrollijaametit tõsiselt ja seega pole talle alles jäänud vabadus väga vabaduse moodi ning seetõttu püüab inimene ise ennast hämada ja iseennast piiravatest raamidest välja astuda. Inimese sees käib vägikaikavedu – kontrollija versus mässaja. Inimene veenab iseennast ja põhjendab iseenesele, miks keelata või miks lubada ning selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt ise olles, ise enese jaoks vabalt valida.

Kontrollimisega hoitakse ennast millegi järgi näljas – inimene ise ei luba endale seda, mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi – no võta ja saa siis. Vabaks pääsenuna kustutab ta esimese asjana oma nälja ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on olnud nõrk ja samas tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ta ei õnnestunud - ta ei näe teist, muutnud teed enese ees. Tegelikult inimene ei kõnnigi teisi radu, et otsida muutusi, sest tal on juba rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates ja ise endale lubades. See tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda enesele õpitud STOP või miks lubada.

Inimeses on, hoolimata kõigest, vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei ole tema jaoks alati hea – olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed kaasa, sest üha uuesti on tema elus kohad, kus tema tunneb tundeid, mille sees ja ees ei ole üldse hea olla. Inimene on taas samasuguses hetkes, mis kord oli juba ära – see oli koht tema elus, kus ta lubas ise endale, et see ei kordu enam – tema ei pea enam kogema neid tundeid, mille sees iseendana olles, tema iseendaga toime ei tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, inimene kontrollibki ise ennast, et suuta läbi viia muutusi – katkestada korduv muster.

Kohad, kus inimene varem valis tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes, tuleb tal nüüd ise ennast kontrollida – seal peab tema ise suutma valida, kas ta tahab tunda st tohib või ei taha tunda st ei tohi. Seal püüab inimene enne kontrollida iseennast ja alles siis lubada või keelata iseendal oma tahtmise järgi teha, sest ta on kogenud, et tema vabad valikud ei ole tema jaoks alati õiged. Inimene kontrollib ise ennast, sest tahab tunda iseenda sees teist tunnet – seda tunnet, mida tema sel hetkel endasse vajab ning selleks, et see õnnestuks, peab inimene suutma allutada ennast iseenda kontrollile.

Ennast kontrollides kulgeb inimene justkui tähistatud rajal – käib seal, kus ta ei tee seda, mida ei tohi teha ning seal, kus ta teeb seda, mida peab tegema. Inimene otsib seda moodust, kuidas olla õige ning toimiv nii, et ta jõuaks lahenduseni. Kui inimene õnnestub, siis kulgeb ta kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam, kontrolli all olevaist nö keelatud tundeist vahutab üle piiride ja lööb kaane pealt, siis purskub ta tundeenergias olles välja kõik selle, mis on tema sisse kogunenud. Inimene teeb lõpuks ometi seda, mida tahab, sest tema tahab seda teha ja teeb seda seni kaua, kuni on ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.

Tunnetesõjast tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees – sellega ühes olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning sellepärast väldib inimene neid inimesi ja situatsioone, kes või mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid inimese enese tee on huvitava huumoriga, sest selle, mida tema kogeda ei taha, saab ta ikkagi kätte ja kui ta väga keeldub ning vastu protestib, siis veel topelt kuhja ja lisanditega.

Kes tegelikult keda kontrollib, et inimene enesele vajamineva õppetunni ikka kindlalt kätte saaks – kas teeb seda tema ise või suur mäng nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on Elu, kuid tegelikult on see inimene ise, sest tema enese poolt valitud sammud on need, mis viivad temas endas oleva mustrite kordumiseni. Inimene Ise on oma Elu Autor, sest temal endal on kõike seda oma kasvamise teekonnal vaja. Inimese valitud valikud olenevad sellest, millise eesmärgi täitumise nimel ta kõnnib – küsimus on selles, mida inimene ise tahab endale saada, sest tegelikult ongi vahe ainult selles, kas tema eesmärk on vajaminev tunne või lihtne vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik – kas inimene teeb, et saada st teeb tulemuse nimel või inimene teeb, sest ta tahab teha ja kogeda igat olevat hetke oma elus.

Inimene tunneb, et temal tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb tal endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest – „Mina ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st tahan saada ehk juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast soovituni edasi.” Seni, kuni inimeses on uskumus, et Maailm on tema tunnete autor ja teised on siin tema jaoks ja pärast, on Maailma käes inimese vabaduse võti. Seni, kuni inimene eksib oma tunnetesse ära ning kordab kordusi st peab ära tegema selle, mida tema ei taha teha – läbi oma õppetundide ise kasvada – on inimeselt tema vabadus ära võetud. Inimene ise näitab enesele teed vabaduse poole siis, kui kordab mustrit – kuid seni, kuni temale tundub, et see tegevus võtab talt vabaduse, siis inimene alles õpib, kuidas tema ise vastutab oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.

Seni, kuni keegi teine on inimese tunnete autor, ei saa inimene aru, miks tema ise käitub ja teeb nii nagu ta seda valib teha. See keegi teine vajutab justkui nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab kedagi teist süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud käitumine, mida tema ise järgib – see on tema enese joonis ja sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et keegi teine tõmbab niite ja tema liigub nende tõmmete järgi – tema ei teeks ega oleks, kui seda teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest tema enese tunded – tema ise tunneb hirmu oma tunnet tunda ja seega ta keelab selle endale, kuid kui tema ise tunneb soovi tunda, siis ta tahab selle tunde endale saada – see on tema kontroll oma tegevuse üle, et vältida valet tulemust – mitte tunda soovimatu tunde kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni ehk oma vabaduseni – kohta, kus ta enam ei pea ennast kontrollima.

Inimene on vaba, kui tunded ei seo teda ega nende jahtimine või vältimine loo vajadust kontrollida. Vabana olles - „Mina olen, sest olen olemas” – ennast kontrollides - „Mina olen olemas, sest tahan, et saaksin olema st tundma”. See on vaatenurga küsimus, kas vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin ja praegu, igas olevas Elu hetkes, inimeses ja tema teel olemas.

Inimene on see, mis on ja juhtub siin ning praegu – seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest ta alles kõnnib, oma teel, järgmise hetke poole ja sellel teel on kõik võimalik – see siin on tema elu iseendana – vaba Hingena.

Marianne

19.05.2020.a

Sarnane leidis üles sarnase - Leidsin aja jälgedega aja

Leidsin üles aja loo – selle maja esimeste inimeste poolt suletud aja. Väljaehitamata katusekambrit puhastama asudes avastasin ennast arheoloogilistelt kaevamistelt – jalgealune peitis endas enamat, kui arvasin seal olevat. Lihtsa saepuru ja heina asemel oli selle sees kõike võimalikku – tellised, laastud, tünnikaas, lauajupid, kartulikotid, paberist karbid ja kotid, riided, vaibad, vakstu, vana tapeet, nöörid, pudelid, katkised taldrikud, rohukarbid ja peale selle ajalehed, ajakirjad, koomiksid, kirjad, kaardid, raamatud, reklaamid, arved ja veel igasugu pudi-padi, mis inimestel sahtlitesse ja karpidesse oli kogunenud.

See oli alles algus

Torisesin endamisi, et mis mõttes ja miks, kuid siis naersin, sest mõistsin – ka minule meeldib kasutada seda, mis olemas on, et sellest luua seda, mida vaja läheb – sarnane leidis sarnase.

8 tolmust tundi ja 40 suurt prügikotti hiljem

Leidsin aegade tolmu seest ühe pere – ema, isa ja tütre poolt nende aja sees käidud jäljed – aastad 1900 – 1950. Selle aja sees nende endi poolt valitud lehed, ajakirjad ning raamatud, omavahel jagatud ja muudelt saadud kaardid, millel head soovid kirjas, joonistused ja koolitööd.

Nemad kasutasid oma aega enda kodu ehitamiseks teadmata, et ühel päeval kaevan mina selle üles ja ühendan ajad – saan osa sellest, mis oli juba ära olnud ja mööda läinud siis, kui mind siin veel ei olnud.

Marianne

21.05.2020.a

Vahel on vahedel vahe sees

Olen mitu korda seisnud kohas, kus mulle on öeldud – Ole rahul, et said, mis vahet on selles, kuidas Sa selle said ...

Minu selgitused, et selles, kuidas antakse, on vahe vahel, ei olnud piisavad - teine inimene ei tahtnud/ osanud/ proovinud mind mõista. Minul olid minu tunded, mis kasvasid seoses saamisega ja mina tahtsin, et teine vastutakse minu tunnete kasvamise eest. Kellel oli teema ja kelles oli teema?

Lõpuks leidsin võrdluse, mis avas teise jaoks pildi - Kas üks inimene seksib teisega, sest too on ainus, kellega ta seda Maailma sees teha tahab või teeb ta seda ainult sellepärast, et too teine on ainus, kellega tal see võimalus on?

Esimene võimalus on kingituseks olemine, kuid teine - vastumeelne lahendus - kui ei taheta anda, siis ei taheta ka vastu võtta ...

Marianne

20.05.2020.a

Lahutatud - kontrollitud aja jäljed inimestes

Inimesed on üksteisest

ära ja eemale lahutatud.

Käsud ja keelud,

hirmudest kantuna,

seisavad ette ja vahele,

et mitte kuidagi,

teineteisele liiga lähedale,

vastu puutuma ei ulatuks.

Astu eemale,

seisa kaugemale -

ära tule ega ühes ole!

Uskudes ja lootes,

et kui täna ei ole,

siis homsesse jõudes

koos olla saame,

kuid homse tulles

ikka veel ei julge.

Seisab hirm,

inimeste ees,

inimeste vahele -

kuigi enam ei pea,

siis ise ennast ei luba,

vabadust piiravatest

piiridest välja,

vabaduse sisse astuda.

Marianne

19.05.2020.a

„Mina teiega ei mängi!”

Iga suure või väikese inimese samm Maailma poole, ulatades oma vaatamiseks, on kutse mängima – Tulge vaadake, mis minul on! Oleme ühes ja mängime sellega koos.” Inimene jagab oma lugu või ideed teistega, et luua sellest ühiselt enamat nii iseendale kui ka teistele – jagatu kasvab.

Üsna sageli juhtub nii, et inimese poolt kõnetatul pole aeg ega huvi ja nii jääb inimene üksi seisma vaikuse sisse – Maailm ei vastanud talle st ei tulnud ega võtnud osa. Inimene tunneb ennast puudutatuna, sest ta ei saanud vajaminevat – mängida teistega koos. Inimene tunneb ennast puudutatuna, sest otsides juhtunule põhjust usub ta selle olevat iseenda isikus või tema poolt pakutu väheses väärtuses.

Inimene usub, et kui tema oleks või temal olev oleks teistsugune olnud, siis oleks tulemus olnud hoopis teistsugune, kuid ta ei saa ära olnut muuta, et seda järele proovida. Inimene solvub ja on pahane ning ta läheb ja ütleb, sest ta tunneb endas, et ta peab seda tegema - „Mina ei taha teiega mängida, sest teie ei tahtnud minuga mängida!” See on inimese enesekaitse – Mina ei taha! Mina ütlen teist lahti!

Inimene ei saanud seda, mida soovis – mängida teistega ühes enese poolt väljapakutud moel. Ilma jäädes seisab ta paigal, et kohaneda. Soovides jätkuvalt teistega ühes olla, tuleb tal leida põhjus, uus idee või lugu, astumiseks. Inimesel tuleb teha uus samm – kui ta on tunnetest vaba valima, siis teeb ta selle inimeste poole – kui ta kuulab oma hirmusid ja solvumist eneses, mis keelavad Maailma minemast, siis teeb ta selle inimestest eemale. Inimene ise valib, kas hoida oma „Mina” või olla vaba astuma. Inimene astub, kui soovib ees ootavat kogeda – astumata jättes väldib ta juhtuda võivat, sest kardab kogemist.

Marianne

18.05.2020.a

Ennast petetuna tundes

Mind oli petetud – minu enese kujutluse poolt alt veetud. Kohalikus lehes ilmus jutt kahest inimesest, pilt juures ja puha. Vaatasin pilti, millel mees ja naine peal ning ei saanud aru, miks nad ei ole „päris elus” päriselt sellised, kui mina neist endasse kujutised olin loonud.

Seni olin vaadanud neid kahte läbi FB akende – näinud vaid jagatud salvestatud hetki. FB näod on inimesed nö inimesenäolisena, elusuurusest väljalõigatuna, ära portreteeritud ja sobivalt raamitud. Läbi minu vaadatuna ei olnud nad üldse need, kes ajalehe peal isikustatult kirjas olid – mina olin nende FB piltidele ise teistsugused kehad ja lood juurde kujundanud.

Vahe oli vahel, oli suur vahe minu ja nende pildi vahel. Tundsin endas protesti, sest olin „harjunud” hoopis teistsuguste, minu poolt kokkukujundatud inimestega, kuid neid ei olnud päriselt olemas, sest lehes oli tõestus – seal olid õiged nemad.

FB on kui muinasjutu maailm – see on suur ja värviline elu, kus saab jätta endast erineva mulje ja luua endale valitud näod ning taustad ja siis ongi nii, et päris elus kohtudes ollakse jahmunud, sest näilisusest ei jää jälgegi, kui ettekujutused päriselus laiali lagunevad - inimesed seisavad seal oma päris näo, keha ja olemisega – ilma filtrite ja hoolega kujundatud varjudeta.

Marianne

17.05.2020.a

Ise endale valitud kohustus

Mulle meeldib koduõuel lehviv lipp. Just see lipp, mis seal kõrgel taeva all vastu viipab ja tuule suunda näitab. Minu jaoks on see üks kodu sümbolitest ja on oluline, et see oleks olemas. Eestis oli meil masti otsas viir, mida võib kasutada 24/7. Lippu ennast meil ei olnud, sest selleks puudus vajadus – viir oli ise lipu moodi ja nii ma harjusin kasutama selle kohta sõna lipp – oli mast ja selle otsas lehvis lipp.

Mast oli kõrgeim võimalikest, see paistis üle puude ning küngaste kätte ja oli nähtav üsna kaugele. Lipp oli kui elus, sest ta lehvitas lehvides vastu, tegi häält ja säras oma värvides. Maal elades oli vahel ülioluline teda tuule suunda ja näha tema tugevust – sellest sai igas päevas harjumuspäraselt vajalik info. Talvel jälgisin tuult teadlikult, sest tuisu korral oli kaks valikut, kas tee püsis puhas või tuiskas täis. Sellele vastavalt tuli auto, kas tee otsa viia või võis koju jätta. Mina ja lipp olime seotud.

Soomes meil ei olnud lipumasti ja ma lasin sellel olla, sest siin on nii palju muud, millega tegeleda ja mida vajada. Ühel päeval leidsin Marketplacest lipumasti müügikuulutuse ja sain aru, kui väga ma seda tegelikult õuele oodanud olin  – saatsin kohe kirja teele. Vastust ei tulnud ja nii saatsin ülejärgmisel päeval uue, kuid ikka oli vaikus, seega arvasin, et ju see polnud meile määratud. Ootamatult tuli kiri vastu ja sama päeva õhtuks oli mast koju toodud ning, siis sai üles lugeda kõik need asjad, mida vajasime, et lipp saaks kodu kohal lehvida.

Need olid tehnilised ja materiaalsed küsimused, hoopis tõsisem oli arutelu iseendaga – milline lipp masti otsa heisata st millise Maa lipp. Kuna meie maja seisab kõrgemal ja on nähtav üsna kaugele ning väga paljudele, siis sellest tuli arvamine, et eesti värvides lipp oleks kuidagi vale või lubamatu – kuidas iga päev soomlaste nina all Eesti lippu lehvitada. Mida nemad tunnevad, kui vaatavad alt üles?

Ostsime soome viiri ja soome lipu. Siinse viiri kinnitus on vähe teisem, kui eesti omal oli – see lehvib vabamalt tuules ega keerdu nii kergelt masti ümber. Viir ei häiri mind, see tundub lõbus ja õhuline. Tänaseks on ära olnud juba mitmeid ametlikke lipupäevi, mil oleme tõmmanud masti nö õige lipu. See on ilus, kuid tundub kuidagi vale – sellel on rist peal ja musta värvi ei ole.

Seda lippu lehvimas vaadates, tuli mul enesele tunnistada, et olin värvid teiste jaoks valinud – viir sobib, kuid lipp on harjumatu. Täna olen endiselt oma otsuse juurde – soome lipp on austus Maa ees, millel elame ja seega kasutan sini-valget viiri edasi, kuid enese südame paituse jaoks tuleb osta ka eesti lipp ja ehk ka viir. Soome lipupäevadel soome oma, eesti lipupäevadel eesti oma ja viiri saab/ võib kasutada tunde järgi. Kui eestis püsis lipp masti otsas seni, kuni vajas vahetust või parandust, siis siin tähendab enese valitud valik, et tuleb järgida reegleid – vahetada vastavalt päevale ja heisata ning langetada ühes päikese liikumisega – huvitav, mis sellest välja tuleb, millised korrektuurid aeg teeb ja kuidas ning kas me lõpuks mugandume või hoiame lippu kõrgel, et see lehviks ka teiste jaoks.

Marianne

16.05.2020.a