Teadmine
on vabastav, kui minus on mõistmine, et ongi nii nagu on, siis on
see vabadus, kui ma vaid ise lasen sellel olla. Küll teades ja
tundes võin ometi hirmul olla ja hakkata teadmist enda sees peitma,
proovima teda muuta või olematuks teha – jõud ja energia lähevad
mõtetule võitlusele. Selle asemel võiksin olla lihtsas teadmises,
et vot täpselt nii ongi ja sellest teadmisest lähtuvalt tegutseda
või lasta endal olla.
Miks
tahan end karistada, kui ometi tean oma olemust, tunnen enda
vajadusi, siis miks ometi arvan, et lepin sellega, mis mulle
tegelikult ei meeldi, mida ma ise endale ei valiks. Endale
tõestamine, et suudan elada keskkonnas, kus ma ei tunne end hästi,
mille muutmine ei sõltu minust, mida ma ei saa vastavalt enda
soovidele kujundada. Kuidas leian sellises olukorras pidepunkti,
toetuse ja tugevuse.
Hetkel
olen õhus, kõik on lahtine, ma ei hoia justkui millestki kinni.
Tunnen, et tahaksin juba minna – kuhugi ära, sellest
situatsioonist, kaaluta olekust välja astuda, kuid maine vara ja
kohustused ei lase veel. Tunnen, et see, mida teen on vajalik ja
hetke teema, kuid ma ei tea, kuhu see välja viib. Lasen vanadest
tolmunud mälestustest lahti, andes nad uuele elule või tulele.
Kirjutan lugusid, mis vabastavad mind pisarate puhastuses. Ometi on
minu elus nii palju muutujaid, minu erinevad rollid on muutumises ja
keeruline on iseendana jalul püsida, kui tundub, et kõik teised
peavad enne paika saama ja alles siis saan mina ise valida. Ikka ja
jälle need maise Maailma teemad, kuhu panna asjad, kuhu mahutada
loomad, kus toetada pea padjale nii, et kõik oleksid rahul ja
soojas.
Kui
minul on olemas koht, kus minul on hea olla – minu pesa – siis
olen turvaliselt paigas ja kaitstud ning saan seda ka teistega
jagada.
Mul
on hirm, kui hing nutab, ma istun varjus, sest kardan oma tiibu
avada, uskudes, et vihma käes ei suuda ma lennata. Pisarad on minu
sees, sest hingel on valus ja tema nutab, kuid silmi avades näen
päikest ja tean, et ma suudan lennata.
Eile õhtul sain telefonikõne
murdumise äärel olevalt inimeselt. See inimene on valinud
osalemise ühes rahvusvahelises programmis, panustanud sinna oma aega
ja raha, kuid see, mida ja kuidas ta peab tegema ning olema, ei
meeldi talle, sest läheb tema olemusega vastuollu. Ta ei tea, mida
ja kuidas teha, kas ära öelda ja jääda oma rahast ilma või
jätkata hoolimata sellest, et ta tunneb end halvasti, kuid sel
juhul „ei vea ta
oma juhendajat alt, astub
oma mugavustsoonist välja ning areneb etteantud tekste päheõppides
ja edutoovat käitumist harjutades.”
Astu enda varjust välja, tee
hüpe, murra läbi – tänapäevase Maailma kohustus – arene läbi
enese lõhkumise. Miks? Kas tõesti viib selline tee ainsa ja
vajalikuna edasi, et muidu on kohutav paigalseis ja hirmus
stagnatsioon?
Mida teeb inimene, kui tema
mugavustsoon lõhutakse ja teda sunnitakse hüppama? Kui
murdmine on hirmus, siis inimesel on enda sees halb olla. Ta
asub ennast kaitsma, sest tunneb, et teda rünnatakse, kuna ta peab,
kellegi või millegi jaoks, tegema midagi, mida ta ise sellisel kujul
endale ei valiks. Justkui keegi otsustaks, et oma
tervise nimel tuleb tal ennast igapäevaselt lumehanges karastama
hakata. Hea küll. Kui vaja siis vaja, proovib järgi, kuid selgub,
et see ei meeldigi talle ja ta soovib lõpetada. Kuid nüüd öeldakse
talle: „Mida Sa virised! Astu oma mugavustsoonist välja! Tee ära!
Muidu oled nõrk ja ei
arene.” Kas inimene saab
sellest kasu, kui ta peab vastumeelselt igapäev lumel seisma? Mina
usun, et ta jääb enda kaitseks haigeks ja tulemust, mida oodati ei
tule nii või teisiti.
Kuidas siis areneda ja
jõuda uue verstapostini?Valides selle, mis endale
meeldib. Juba see on samm,
kui inimene läheb liikvele, tõuseb toolilt või diivanilt, paneb
külmkapi ukse kinni ja kasutab kätt, näksi suhu panemise asemel,
millegi tegemiseks – tee kasvõi iseendale või kaaslasele pai,
kallistab. Nt inimesele
meeldib jalutamas käia ja
oma mugavusest lahti lastes teeb ta seda tihemini ja pikemalt,
tasapisi aega ja maad suurendades. Nii tunneb, et ta teeb seda enda
jaoks, nii nagu keha ja
hing seda küsivad ja tal
on hea olla.
Mugavustsoonist välja astumine
ei pea olema sund ja
vägivald, kui nõgestega
kõrvetamine - kas hakkad nutma või mitte, või külma vette
viskamine – upu või uju – nii karistab inimene iseennast oma
keha ja vaimu lõhkudes. Miks peab areng olema valu läbi pisarate,
kas nii on uue tegevuse või uuel moel tegutsemise tulemus kindlam ja
edulisem? Kui inimeses vabanevad arengu käigus vanad valud läbi
pisarate ja on kergendus, siis see on puhastus, sest inimene avaneb
kuna on teinud sammu või paar edasi. Kõik see, millest üle
hüpatakse, ei kao mitte kuhugi vaid tõmbab tagasi ja vajub koormana
kaela. Inimene sai tiivad, kuid need olid kleebitud mitte tema enda
kasvatatud.
Põhikooli ajal, kui õpetaja
kutsus mind tahvli ette vastama, sain ma ühtesid. Ma sulgusin ja ei
suutnud ühtegi sõna lausuda, ka halva hinde saamine ei aidanud.
Täiskasvanuna koosolekuid juhatades värises mul hääl ja saali ees
seistes
terve keha. Ma pidin seal seisma ja rääkima, sest amet kohustas,
kuid see ei meeldinud mulle. Lõputöö kaitsmine kuus aastat tagasi
oli samuti hirmutav kogemus. Kuid praegu kursustel käies võin ma
vabalt tahvli ees seista
ja rääkida, lugeda teistele oma luuletust, olla tähelepanu
keskpunktis just
sellisena nagu ma olen. Vahel lööb pulss küll
kiiremine, kuid ma teen
kõike seda, sest see meeldib mulle ja ma tahan seda teha. On valiku
hetk ja mina valin tegutsemise, sest minu sees on olemas see, mida
tahan ja olen valmis teistega jagama. Ma olen jõudnud sellesse
punkti
kõndides, mitte läbi lõhkumise ja sunduse, vaid sellepärast, et
olen oma hirme vabastanud, endas
selgust loonud ja iseennast avastanud – need on minu enda loodud
tiivad, mis mind kannavad.
Areng on see, kui võtad
vastutuse iseenda heaolu eest enda kätte, tegutsed, sest tunned, et
just nii soovid Sa sel hetkel teha ja olla. Sa ei pea otsima vastu-
ega pooltargumente, ei pea end kaitsma ega endale midagi maha müüma,
sest see, mida teed on loomulik ja voolab Sinu enda seest kingitusena
Sulle endale ja Maailmale ....
Iga
Naise elus on olnud valusaid, kibedaid, vihaseid, jõuetuid,
murdumisele lähedal olevaid, lootusetusena tunduvaid jne hetki. Sina
oled Naine ja seda kõike on olnud ka Sinu elus. Sa oled tundnud end
üksinda seisvana, tajudes endas nimetut kurbust, hüljatust ja
eraldatust. Kuigi Sa oled teadnud, et kuulud kuhugi ja oled osa, siis
tegelikkuses ei ole osanud Sa seda näha ega tunda. Sa oled seisnud
silmad suletuna, olles justkui seljakeeranud ja hoiad käsi iseenda
kaitseks enda ümber. Sinus on naisena elamise valud ja tunded. Vahel
tundsid, et oled üksi igas oma hetkes, sest arvasid, et mitte keegi
ei ole varem nii tundnud ega sellist elu kogenud. Tundsid, et oled
üksi oma raskuse ja koormaga. Sinu elus oli koht, kus oli nii nagu
oli. Sulle anti võimalus elada läbi üks tunne, et siis astuda
edasi, kuid millegipärast Sa ei osanud seda või ei olnud Sinus
jõudu, et uskuda ja näha, et teistmoodi on ka võimalik. Sa jäid
oma tundega üksi. Sa ei leidnud abi. Sa tuhmusid ja keerasid selja.
Valu
rebestas Sinu keha ja muserdas hinge - see ei olnud see, millest Sina
unistasid. Sa ei tahtnud sellist kogemust ja sulgesid tunde endasse,
kuigi soovisid seda kogu hingest kustutada. Kui kõik muu liikus,
siis sellest hoidsid Sa kinni, see tunne oli energia, mida kandsid
hirmununa endas ja andsid hoiatusena edasi. See oli Sinu Naisena
elamise kogemus, läbi kõige selle, mis sellega kaasnes – läbi
punase vere pisarate, puhastudes, elu andes ja armastades.
Sa
oled habras, õrn ja haavatav. Kõik, mis Sinuga on toimunud ja
juhtunud, on olnud, millegipärast ja millegi jaoks, mitte üks hetk
pole olnud asjata ega liigne. Naisena elades ei ole mitte üks osa
Sinust ega väljendus Sinus kole, inetu, vale, karistus. Sina oled
sügavaimast armastusest sündinud eluandev Ime. Kui Sa lubad endal
olla ja võtad end vastu just sellisena nagu Sina seda oled, siis
asetub kõik oma kohale. Sa oled särav täht, sest Sinu sees põlev
valgus jagab armastuse soojust ja valgust. Enne olid Sa oma tule
peitnud, sest häbenesid, varjasid, kaitsesid end, kuid nüüd seisad
Sa iseendana – Naisena, kes Sa tegelikult oled.
Sa
seisad pimeduses, Sinu ümber on ääretus ja avarus. Sina oled kui
valgust jagav täht taevalael. Sa usaldad oma käed enda ümbert
lahti lasta. Sa tunned end paremast käest hoituna ja näed, kuidas
Sinu kõrval süttib valgus – see on Sinu ema, kes hoiab Sinu
käest. Sa tunnetad teid ühendavat sidet ja seotust ning näed teie
vahelist energia voogu. Sa näed ema taga järgmist valgust süttimas
– see on Sinu vanaema. Sa tunnetad, kuidas läbi ema voolab Sinuni
vanaema armastuse soojus. Sa tunned teie vahelist sidet ja seotust.
Nüüd näed, kuidas vanaema taga süttib järgmine valgus ja Sa
tead, et see on Sinu vaarema. Sa tunned, kuidas Sa oled temaga
ühendatud ja tajud Sinuni jõudva vaarema armastuse soojust.
Järgemööda süttivad valgused, uued tähed taevalael – need on
Sinu esiemad, kellega Sa oled läbi sideme ühendatud ja seotud.
Valguses seisavad Sinu esiemad kui kuldsed, valgust jagava keti,
lülid. Sa tunned end vasakust käest hoituna, ka seal süttib valgus
ja Sa tajud ühendust. Mõistad, et oled ühe suure ringi üks lüli.
Oled osa ringist, kuhu kuuluvad nii Sinule eelnenud, kui järgnevad Naised ja te kõik ühe ketina ringiks ühendatud.
Selles
sidemes voolab Naiste jõud ja vägi. See on esiemade kuldne kett,
kus iga lüli seisab ühendatuna omal kohal, saades energia eelnevast ja
andes järgnevale. See on elav Naisliin, kus voolab Naisenergia. Iga
selle ringi lüli on Naine, Ema, Kuninganna. See on armastuse soojuse
hoidev sülelus, mis voolab Sinus ja Sina lubad ta läbi enda edasi,
andes tema sisse oma osa. Sa võtad oma saatuse vastu hinnaga, miks
ta maksis Sulle, sest see on selline nagu Sina ise oled elanud ja
valinud. Sa annad edasi parima, mis võimalik ja saadad armastuse
soojuse leebe süleluse hoidma ja valgust näitama.
Sa
ei kanna koormat, kui ahelaid, sest jõud voolab seal, kus on
mõistmine. Koorem hajub, kui lubad selle liikuma, mõistad, et
see oli kogemus, üks hetk, millele järgnes uus, mitte midagi ei jää
seisma, kui lubad sel minna. Läbi keti voolava energia jõuab Sinuni
esiemade toetus ja selles lahustab Sinu valu. Sinus on soov kinkida,
anda edasi usku ja teadmist, et uuel lülil läheb paremini. Sina jagad toetust
ja rõõmu, kui on kurbust ja pisaraid, siis oled lohutuses hell ja
leebe. Sina jagad edasi armastuse, helguse, kerguse ja naeru hetki,
mis on olnud valgusena nii Sinu kui iga Sinu esiema elus. Iga selline
hetk on kullatera, mis valgustab ja jagab armastust, läbi eelneva ja
järgneva, igale lülile, hoides sideme elusa ja tugevana, et ring ei
katkeks ja Naised elaksid iseendana.
