Sagedasem vigade otsimise ja neile osutamise põhjus seisneb eneseabis – inimene ise annab endale põhjused - miks mitte olla, miks mitte minna, miks mitte osa olla. Enesele näitamine, et see või too on vale, toob kaasa loogilise järelduse, miks selle valega ühes ei pea olema. Teistele samasuguse info edastamine tähendab kaasa mõtleja otsimist ja enesele öeldava info paika pidavuse üle kinnitamise vajadust.
Suhtlus iseendaga – hea, kui inimene ise saaks aru sellest, mida ja miks ta enesele öelda tahab. Üsna sageli on inimesel olemas mingid mustrid, selle kohta, kuidas tema infot kasutab – öeldes ja näidates iseendale, kuidas temaga seonduvas toimub/ temaga seotud toimetavad, mida sealses valitakse ja missugune on, nende poolt, inimesele osaks saav – tähendab see, et enese teavitamisel on eesmärk.
Enese poolt kogutud ja iseendale antud info alusel tuleks inimesel ise ennast mõista, positsioneerida ja teha järgmine samm, olemas olevate teadmistega kooskõlas olevana. Vahel saab inimene näha ja teada seda, mis on tema reaalsus, kuid see ei loe temale – ta teab, kuid see teadmine ei tee tema olemist kergemaks ja järgnevaid samme õigemaks.
Selline olukord ilmneb, kui üks teadmine on vastuolus teisega ning inimene peab seda teist olulisemaks või samaväärseks, kui seda, mis teda tegutsema ja otsustama kehutab. Inimene noomib ennast, ta pettub eneses, ta kordab mõttemustreid ja vajub tunnetesohu – ta ei tee, enese jaoks, olulist otsust teoks, sest seda tehes astuks tema ise vastu iseendale.
Selle asemel ta kasutab informatsiooni, et ise ennast kogeda ja näha – ta kogeb ennast tundena ja näeb ennast rollis olevana – ta leiab üha uusi vaatenurki, kuidas saavutada sõltuvusseisund – mingi kindla Mina olen kogemist. See - Mina olen - on enesele info andmine selle kohta, mida otsus endaga kaasa toob – kuidas seda kogeda on.
See Mina olen, millest sõltuvuses ollakse, toob kaasa otsustamatuse – see aitab enese jaoks olulisest kinni hoida – enesele antud mõttest/ enesele olulisest kogemusest kinni hoida. See on paigal seismine – see on, enesega nõustudes, enesega mitte nõustumine – see on enesele olulise otsuse vormistamisele vastu sõdimine. See on soov ühendada olemas olev ja enesele vajaminev nii, et ei tuleks kogeda kaotuse valu ja hirmu.
See on, töötava vastuseta, üles tõusnud teemale lahenduse otsimine - ei ole selge, kuidas öelda, enese jaoks valele, EI sel moel, et enesele oluline jääb alles. Inimene on taas jõudnud sellesse kohta, milles, tema poolt öeldud Ei-le, öeldi vastu Ei ja on selge, et sellest ei saa Jaa-d. Selle Jaa-ga arvestamine ja selle tõesena võtmine tähendavad kaotust – inimene kogeb erinevaid tundeid, mis annavad talle teada temas toimuvast ja temaga seonduvast.
Olulisuse tühistamine on raske – inimene ise osutab endale abi – tema omab uskumust, et kui on kõlanud Ei ja on selgeks saanud tegelikkus ja on nähtud ära reaalsus, siis tuleb temal ise ennast veenda, et oluline ei ole enam oluline – see tähendab lootust, et siis tema ise unustab ära ja kaotab huvi ja enam ei anna endale oma tunnetest teada – kuid on asju ja teemasid, mis säilitavad olulisuse ja väärtuse hoolimata sellest, kuidas on ja kas üldse on võimalik.
See tõdemus toob kaasa järgmise lahenduse – valeks nimetamise ja valena näitamise. Inimeste ja nende valikute valeks osutamine peaks aitama lahti ühendada ja selga keerama panna – kuid ka see teguviis ebaõnnestub, kuigi võib saada harjumuseks – inimene jääb püsima selle koha peale – ta osutab ja ta tõestab – ta annab endale, üha rohkem, suunavat informatsiooni ja jagab seda ka teistele – see on enese tähelepanule suuna andmine – kui vaadata vasakule, siis ei saa vaadata paremale.
Tähelepanu suunamise taga on raskus – enese jaoks oluline ei ole enesega ühes olijate jaoks oluline. See on erinevate väärtushinnangute ja teadmiste konflikt – olevas ei ole enesele kaaslast – ollakse autsaider – enesele vajalik ja oluline normaalsus kohtab vastuseisu. See teeb iseendast justkui vale – inimene kuulub kahte erinevasse Maailma – ta on osa mõlemast, kuid ta ei saa neid ühendada sel moel, et tema ei peaks kaotama ise ennast ega enesele olulist.
Suits, alkohol, narkootikumid on kokkuleppelised pahed, kuigi inimesed neid tarbivad – ka tarbijad ise nõustuvad nende kahjulikkusega. Inimeste vaheliste suhete ja suhtevormide ning neis sisalduva ja võimalikuks osutuva kohta ei ole ühest paika pidavust – on väga suured erinevused tõlgendamisel ja kasutamisel ja panustamisel.
Inimesed ei näe ega mõista seda, milleni nad ise kõndinud ei ole – on väga palju neid, kes ei kõnni enesele teada olevast ja harjumuspärasest edasi – see võib olla nende jaoks haiget tegev, neid alla suruv ja vähendav – kuid see on nende ainus reaalsus.
Olevat ainsaks ja õigeks pidavad ei kõnni edasi ka siis, kui neile enamast teada anda ja neid muutusele ärgitada – selline tegevus kohtab protesti, sest nad on enese uinutanud, et osaks saavat taluda või on nad endale koha ja rolli saanud, mis annab nende kasutada võimalused, millest nad muidu ilma jääksid või nad usuvad, et see ongi kõik ja nende jaoks ainuvõimalik.
Ilma uute ja teed näitavate teadmisteta inimene ei oska ega näe vajadust, et ise ennast kuidagi teistmoodi luua ja kogeda – ta ei mõista, et see on piiratus, mis teda ennast takistab – inimene ise takistab ennast. Inimese Maailma lõhkuv on tema jaoks vale – sellele, kes samal moel kaasa ei tee ega ole, ei ole sealses kohta – temale öeldakse Ei siis, kui too ei nõustu iseendast vaikima ja ise ennast vaigistama.
Enese teel kõndiva inimese tõde – Mina ütlen Ei, enese jaoks olulistele, kes minu jaoks olulisega ei arvesta ja keelduvad neile teatavaks tehtud informatsiooniga arvestamast. See on teadmine – Mina ei saa ühendada kahte erinevat Maailma, sest selles, milles minuga ei arvestata, mina iseendana olla ei saa, sest see põhjustab vastuseisu ja vastumeelsuse - väärtushinnangute erinevus.
See mõistmine tähendab enesele osaks saava kaotuse nägemist ja sellega seonduva valu kogemist – see on enese kahestumine – nende inimestega ühes olin ma Mina ja Mina ise olen endiselt alles, kuid need inimesed ei taha näha minu Mina muutuse põhjust ega soovi sellega nõustuda – nad tahavad, et osaleksin nendele mõistetavas või läheksin ära.
See on teadmine – Mina ise põhjustan iseendale osaks saava. Minule haiget tegev inimene on minu jaoks oluline, kuid ma ei nõustu enam sellega, et ta kasutab vägivalda – mina ei vali temaga koos olemist, kuid ta ei kaota enese olulisust.
Iseendana olemiseks mina ei vaja seda teist – tean, et ta on olemas ja elab oma elu kusagil ja kuidagi ja see on okey. Enam ma ei otsi temas ja temaga seonduvas vigu - mõistan, et sellise teguviisi taga peitus sõnum iseendale - Minul on kahju, et, öeldes Ei, vägivallale, mina ei saanud kaasa võtta seda, mis selles teises ja meie koos olemise oli hea ja õige - ka see jäi möödunusse.
See on teadmine, et mina ei öelnud Ei kõigele ega ka teisele, kui inimesele, kuid teine oli see, kes valis öelda Ei minule, kui inimesele. Ühe ja sama suure Maailma sees on kahe erineva inimese Maailmad erinevad - üks ei saa hingata ega vabana olla seal, kus teine seda saab - üks ei vali minna tagasi sinna, kust ta on edasi kasvanud - teine ei vali astuda sinna, kuhu ta kõndinud ei ole.
Valus kurbus lähtus teadmisest, et ühes ja samas kohas koos olla on võimalik ainult mööda läinud aja sees - mälestustes. Raske on jagada mälestusi, sest möödunus ei olnud ainult ühte või teist - seal oli mõlemat - rääkides, ühest, tuleb teada anda ka teisest või vaikida kõigest.
Marianne
02.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar