Inimesed elavad ja kõnnivad koos, nad suhtlevad ja jagavad aega – iga koos olemine tähendab erinevat koos olemist – see tähendab seda, millest räägitakse ja, mida välja näidatakse, kuid ka seda, millest vaikitakse ja, mida varjatakse. Suhte seotuse tõsidusest annab teada lähedus teisega – kaugus teisest – kui palju, enesest, on seda, mida teisega jagatakse ning kui palju on seda, millest vaikitakse ning mil moel on koos olemist võimalik kogeda ja mida enesele vastu saadakse ning kõige olulisem – mida koos olemine maksma läheb ja kui palju ja milles on võimalik olla iseendana.
Suhte/ koos olemise kohta käibel olev nimetus ei anna teada selle tegelikkusest – nimetus võib tähendada kõike, mida see mõiste endas sisaldab, kuid päriselt saab ja võib see tähendada ühte murdosa või mitte midagi sellest – nimetus ei tähenda, et sellega seonduv oleks olemas ja osalejale saadaval - nimetus on ühiskonnas käibel olev vorm, mis seletab ära inimeste vahelise seotuse – inimesed ise ja nende valikud annavad sellele nimetusele sisu - inimesed teevad teoks ja nähtavaks iseenda.
Üsna sageli on inimesed teisega koos või ühendatud rollide kaudu – omatav roll ei tähenda, et üks inimene teise inimesega koos olla tahab või saab. Inimene võib ja saab elada ja kõndida, rollina/ rolli vastu võtmata, teisega ühes ja teisega samas, kuid inimesena, sellesse suhtesse/ koos olemisse, ta ei astu. Ta on, teisega ühes, rolli(de)s olevana, sest on olemas mingi põhjus, miks tema peab seda tegema – ta on kohustatud või ta ei leia endale olukorrast väljapääsu või ta saab sellest kasu või tal on teadvustamata vajadus või ta väldib vale tähelepanu või ta ei mõista enesele osaks saavat jne.
On üsna traagiline avastada ennast koos olemisest, milles teist ei ole – teine on olnud ja olemas olnud, kuid teda ei ole – ta ei panusta selle koos olemise alles hoidmisesse ega enesega koos olijasse – ta ei taha enesega ühendatut, kui inimest, enese ellu – ta ei taha seda teist paremaks teha, paremana näha, paremana näidata – ta ei anna ennast ega endast selle teise jaoks – tema ei saa sellest koos olemisest endale, kui inimesele, olulist ja vajaminevat – ta ei saa ennast näha ja ise olla, teisega koos olles, ainsana ja erilisena ja ausana – teine võtab temalt vähemaks – teine kaotab teda ära – teine muudab ta ära – teine võtab tema tähelepanu endale.
Inimene, kes on samastanud ennast, enesele kuuluva põhirolliga/ enesele antud Mina-ga, kaotab enese, kui on olemas see teine, kes on temaga sama – teine kannab samasugust rollinime/ teine on samastatav elus ette tulevaga-kogetuga – see teine teeb ja on samal moel/ teine teeb ja on paremini/ teisel õnnestub paremini ja erilisemalt/ teine ei pea enesega samal moel/ teise osaks ei saa samal moel/ teine on samas ja saab vajamineva tähelepanu endale – see on konkurentsi kogemine ja enese segadus – olemas on teine, kes võtab eneselt vähemaks seda, mida jääb/ jäi enesele puudu.
Puudu jäämise kogemine toob kaasa vaatenurga - Minul ei ole, kui on olemas teine – Mind ei ole, kui olemas on teine. Tähelepanu on suunatud sellele teisele, kes toob enesele osaks saava/ saanu nähtavale.
Tähelepanu suunatus tähendab, et vaadates, vasakule, jäetakse vaatamata paremale – suunatud tähelepanu tähendab, et välditakse tegelikkust – lahendatakse enese pealispinda – lahendatakse seda, mis toob eneses sisalduva nähtavale ja muudab selle kogetavaks, kuid ei seda, mis ja miks on enese sees peidus.
Enesega sama tähendab, et enesele kuuluvat jääb vähemaks ja enesega seonduv muutub, kui on olemas see teine, kes pretendeerib samale. Konkurents, eluliselt olulisele ja vajaminevale, tähendab enese kaitse ja enese eest seismise vajadust – see toob kaasa enesega seonduva ja enesega seotute kontrollimise vajaduse ning võimaluse korral tolle teise kõrvaldamise – see on enesele koha tegemine ja enese jaoks alles hoidmine – see on enesele tähelepanu püüdmine ja selle, enesele, pidama jäämise kindlustamine.
Konkurents ilmneb keskkonnas ja inimeste vahel, kus oluline ja vajaminev on piiratud ja sellele on seatud tingimused – see ilmneb kohas, kus on olemas vanem(ad) ja lapsed – vanem ei ole kõiges ja kõigiga sama - kui üks saab, siis teine ei saa – kui üks saab, siis teine ei saa samal moel ja samadel alustel – saamine ja mitte saamine on põhjendatud saaja ja mitte saaja isiku, olemise ja tegevusega – antud on hinnang, mille alusel antakse või jäetakse andmata – kui seni/ vahepeal oli antud, siis see tähendab ära võtmist ja ära lõpetamist.
Konkureerivas keskkonnas puudu jääv ei tähenda, et see oleks olemas siis, kui teist sama kohal ei ole – konkureeriva keskkonna tõde seisneb selles, et puudu jääb ka siis, kui teist ei ole – olemas olev on lihtsalt teistmoodi ja enesele vajaminevat on kergem ette kujutada ja justkui kogeda. Kuid tegelikkus, mida ei mõisteta - teine on konkurent sellele, mida ei ole kunagi saadud ega ole olemas – see, mille pärast võideldakse, on vajamineva aseaine – ollakse sõltuvuses sellest, mis aitab endale lootust anda ja enese petmist jätkata.
Lapsel, kes on kogenud enese jaoks olulise kaotust ja vajamineva kättesaamatust, on vaja endale vajamineva olemas olevana nägemist ja, vajaduse ilmnedes, selle saamist – kindlus, et asjad ja lood on vajamineval moel olemas, toob kaasa turvatunde. See tähendab, et laps vajab enese kohta käivat informatsiooni, millele tema saab toetuda.
Konkureerivas keskkonnas käibel olev informatsioon ei anna kindlusetunnet – laps teab, et tema võib vajamineva saada, kuid sellest ka ilma jääda – mis peamine – vajamineva saamine ja selle kogus ja täpsus ja järjepidavus ei sõltu temast endast – alati on võimalik leida põhjus, kuidas ta oli vale, et jätta teda ilma ja välja või seada tingimused, mis teda vähendavad ja allutavad.
Armastus tähendab enese olulisuse ühesena kogemist – armastus, lapse mõistes, on seotud turvatundega – vaja on kindlust, et enese jaoks on olemas, enese looja ja enesele olulisima inimese, tähelepanu ja see ei kao ega muutu – vaja on teadmist, et olemas on ainult enesele mõeldud ja kõigile nähtavaks tehtud nn oma tähelepanu, mis ei muutu ega kao ära.
Turvatunde puudus ehk armastusest ilma jäämise kogemus tähendab, et seda ühte ja ainsat enese oma ei ole ning see, mis osaks saab, see muutub ja kaob ning olles saab teha haiget. See on olulise ühenduse puudus – ollakse olemas, Oluline teine on olemas, kuid kahe vaheline ühendus ei ole pidav – Oluline teine ei ole selles suhtes südamega – see ei ole inimeste vaheline ühendus – see põhineb rollidel – see põhineb rollil, mida Oluline teine kanda ei taha või ta teeb seda oma kasu/ vajadust silmas pidades - see on ühendus, mis tehakse teoks põhirollist erinevates ja vahetuvates rollides olevatena.
Inimene, kes ei vali inimeseks olemist ehk tervikuna seismist – tema teab ja näeb ja näitab ennast rollides olevana – tal on olemas roll, mille tema ise on tõeks tunnistanud ja olemas on ka teised, kes teda selles rollis nägid/näevad ja näitasid/ näitavad, kuid tema ise ei taha selles olevana ennast näha ja näidata – seega vajab ta rolli/ rolle, mis teda teistmoodi näitavad ja milles tema ise ennast kogeda tahab ja saab.
Omal moel on see inimese kaitsereaktsioon ja tema ellu jäämiseks vajalik mehhanism – inimene ei ole enesega seonduvat ja enese elus ettetulnut mõistnud ega mõtestanud, ei ole seda tõeks tunnistanud ega vastu võtnud - erinevad rollid on tema võimalus, kuidas valeks nimetatud ja valena tõlgendatud kogemust vältida – lülitada välja ja kustutada ära need mälestused sellest iseendast, kelle osalus/ kellele osaks saanu tõi temale endale kaasa häbi, valu, kaotuse – kuna tema oli põhjus, siis tema osaks said tagajärjed, kuid ta ei ole nõus, osaks saanu tõttu, sellega, et temas ja tema ise oli põhjus.
Roll on inimese lahendus, kuidas tulla toime lahendamatu ülesandega - inimesel ei ole võimalust anda, oma möödunusse, teistsugust tähelepanu, et tema ise saaks, olemas olevate andmete alusel, ise ennast teistsugusena kogeda ja sellisena ka teistele nähtavaks teha – tema jääb ikkagi samaks – seega olid tagajärjed õigustatud.
Roll on inimese võimalus, kuidas muuta enese lugu, näha ja näidata ennast teistsugusena ning vältida valesid tagajärgi – tema ülesanne on otsida, möödunu seest ja olevas aset leidvast, infokillud, mis osutavad, kuidas teda vaadata ja millisena teda kohelda tuleb – selle rolliMina puhul olid/ on tegelikusse aset leidnud tagajärjed valed – inimene ei olnud ega andnud nendeks, rollis olevana, põhjust.
Õige ja vajamineva tähelepanu puudus tähendab piiratud ja suunatud informatsiooni kasutamist – inimene ei näe ega tea enamat – ta ei näe ega tea midagi, mis muudaks teda ära, sest Mina olen selline - tema ise oli selline ja selline tema on endiselt olemas ja selline tema tuleb nähtavale, kui ennast muutvat rolli ei ole võimalik omada ega ise ennast rollis olevana näha ja kogeda.
Iseendana nähtavale tulemine tähendab korduvat minevikku ja iseennast valena – see on olukord, mida enesest mitte teadlik ja enesega toimunut mitte mõistev inimene väldib iga hinnaga. Kui üks roll ei õnnestu, siis tuleb tal valida teine ja kolmas ja neljas – rollid on mättad, millele inimene toetub, kuna pidavat pinda ei ole – ta ei ole enesena, sest ta ei taha enese jälgi jätta – tema jäljed, eilses ja olevikus, viivad teda tagasi möödunusse ja seovad teda enese minevikuga – tema on sama.
Inimene, kes väldib tervikuna seismist ja sellisena nähtaval olemist, vajab tähelepanu, mis näitab teda, temale vajamineval moel. Enese vajadustest lähtuv inimene kasutab seda võimalust, mis temal olemas on, seal ja siis, kus vajadus ilmneb – koos olemistes ja koos elamistes teis(t)e inimes(t)ega - rollidel põhinevatel kooslustes.
Rollid ühendavad inimese teisega - need justkui lukustaksid ja jätaksid väljapääsuta, kuid samas ka seovad ja annavad ainsa ja kindlalt enesele kuuluva koha Maailmas – see olen Mina Maailmas - nimeline koht annab võimalused, kuid toob kaasa ka kohustused.
See inimene, kes valib olla rollidena ja, kellest tuleb lapsevanem, kasutab last enese vajadustest lähtuvalt – lapsest saab tema konkurent, tema enda/ kellegi teise tähelepanule ja, mis veel olulisem - vanemale pööratud tähelepanu mõjutaja.
See tähendab, et laps ja lapsega seonduv näitab vanemale ja ümbritsevatele - vanemat, kui nähtavaks tehtud inimest – Mina olen selline. Üsna sageli see - Mina olen selline – ei ole vanema poolt kontrollitav ega temale vajaminev - Mina õigena. Vastupidi – see toob välja tõlgendused, osutamised, jooned, valikud, olemised, mida vältida ja varjata tahetakse ning see toob kaasa enese muutmise vajaduse. See ongi lapsega seonduva isiklikult võtmise ja kogemise põhjus – laps on vanemale osaks saava põhjustaja ja vajamineva takistaja – vanema, kui rolli, muutja ja tegelikkuse välja tooja.
Enese Mina õigena vajamine, ja sellisena olemise saavutamine, toob kaasa manipulatsiooni – tegelikkuse muutmise, tähelepanu suunamise ja valetamise. See toob kaasa selle, et vanem ei näita enese tegelikku osa lapsega seonduvas – vanem kasutab endale antud rolli – vanemas ei ole põhjus – lapses/ kelleski teises on – vanemale tehakse liiga/ vanemale on tehtud liiga – vanem on nõrkus, sest temas ei ole tugevust – ta tõestab seda jõu ja lapse vähendamisega – rolli surumisega.
See tähendab, et sellise vanemaga lapse osaks saavad tagajärjed, mis ei ole kooskõlas tema enda ja kahe erineva, kuid ühendatud, inimese looga – laps ei ole temale osaks saava põhjus – laps on osaline, kuid reaktsiooni ja vallanduse ja manipulatsiooni põhjus on vanemas – tolle vajaduses rollile, et vältida ise ennast, kui tervikut.
See on mustri kordamine – vanem jätkab enesele, kui lapsele, osaks saanuga – ta on, suureks kasvanuna, Lapse, kui rolli, tasandil – ta ei vastuta enese, kui täis kasvanu ja vanema rollis olija, poolt astutud sammude eest – teise rolli valinuna/ endale andnuna ei ole need sammud tema omad – see tähendab, et laps on enesega seonduvas ja enesele osaks saanus üksinda – ainult tema on selles näha ja ainult tema sammud on sellest nähtavale toodud.
Konkurents, enesele vajaminevale tähelepanule, toob kaasa lahenduse – vanem suunab mängu, sest õige ja vajaminev tähelepanu peab kuuluma ainult temale – see tähendab situatsioonide loomist ja olukordade korraldamist, milles võimaldada enesele vajaminev – kui olla ainus, siis on kindlustatud - kui olla ilma konkurendita, siis on kindlustatud - kui öelda ja näidata ette, kuidas tuleb vaadata, siis on kindlustatud – kui öelda ja näidata, kuidas last on vaadata ja kogeda, siis too sellisena ka on ja vanem saab ennast, enesele vajamineval moel, kogeda ja näha.
Enese samastamine tähendab, et Ema näeb lapses, kui teises Lapses/ Inimeses enesele konkurenti, Õde näeb Ões, kui teises Lapses/ teises Ões/ teises Inimeses enesele konkurenti – see tähendas, et see keskkond, milles ennast samana nähakse, ei ole eluterve ega adekvaatne – sama ollakse enesele antud/ enese kasutuses olnud/ enesele kasutada antud info alusel, kuid sama ei olda inimestena - sama ollakse selle alusel, mida on võimalik saada ja kuidas on, enesele osaks saavat, võimalik kogeda.
Samastamine tähendab, et tegemist on kohaga, kus inimesena olemist ei mõisteta ega valita – inimest koheldakse rollides olevana ja teda eristatakse, teisest/ teistest, rollidele antud liidete alusel – ka Inimesele/ Lapsele, kui rollile, on, sealses, antud liited. Erinevate liidetega Inimesena/ Lapsena olemine ja nähtavale toomine/ nähtaval olemine teeb võimatuks olla lihtsalt ja ainult inimene/ laps – puudub informatsioon, mis aitaks näha ja kogeda, lapseks ja inimeseks olemist, teistsugusena – ise ennast tervikuna.
Kõik toimub ja aset leidnu seletatakse ära liidete ja rolli nimede alusel – inimesel ei ole ühtegi võimalust olla sellisena, kus kõik temast on normaalne ja tema ise tervikuna aktsepteeritud – ikka on nii, et milleski ta on ja milleski ta ei ole – ei ole ühest ja lihtsat ja vabana olemist – selleks, et saada ja olla, peab ta olema mingisugusena ja vastama millelegi – muutma ise ennast ja väljenduma teistsugusena ja olema kogetav sobivana.
Sellises kohas jagatakse õpetust, et roll on oluline ja vajalik, sest see on ainus ja võimalik lahendus, kuidas enesele vajaminevat saada ja enesega seonduvat lahendada ja kehtivate normidega/ reeglitega vastavuses olla – selline informatsioon tähendab inimesena olemise kaotust – keskendutakse osadele ja kaotatakse ära tervik – kistakse välja detaile ja need saavad, inimesega seonduvas ja inimesele osaks saavas, määravaks.
Rollidesse surumine ja detailidele keskendumine ning nende alusel inimesega seonduva määramine tähendab inimese kontrolli all hoidmist ning temalt enese määramise vabaduse ja õiguste võtmist – vajaduse korral saab teda allutada, karistada, minema saata – näidates ette, välja toodud põhjuse, saab osutaja ja kohustaja teostada enesele vajaliku muutuse – kohustada inimest muutuma ja ise ennast kaotama ja etteantud moel sobivaks tuunima.
Selline lahendus on kasutusel inimesel, kes väldib teisega võrdsust – tema mõistes sama olemist. Sama tähendab momentaalselt käivituvat, enesele antud, ülesannet - enese kaotuse ohtu kogev ja nägev inimene peab olema teisest parem ja üle ja seisma, tunnustavat/ toetavat/ positiivset tähelepanu äratavalt, nähtaval, et mitte jääda ilma ja välja ja tähelepanuta ega saama negatiivse/ vähendava tähelepanu osaliseks.
See on mineviku korduse vältimine – enese poolt mitte mõistetud/ mitte tõeseks tunnistatud enese mineviku korduse vältimine. Tähelepanu otsib seda teist, kes on sama ning kellest proovida üle ja parem ja erinev olla, selleks, et vaadata enesele ette antud suunda – eesmärgiks on vältida tegelikku informatsiooni ja jätkata enese pettust.
Teise vajamine, teises põhjuse nägemine on enese rollina kogemine ja nägemine ning enesele teistsuguse rolli vajamine - see on enesele osaks saanud manipuleeriva käsitlemise tulemus – see on mäng informatsiooniga – enese jaoks olulist ja tõde varjati ning seda moonutati – teine oli sööt, mis muutis, aset leidnu korraldanuga seonduvat – tähelepanu teisele/ teisale juhtinu vältis enesele suunatud tähelepanu viisi ega võtnud vastutust enese tegelikkuse eest.
Vanem suunas ühe lapse tähelepanu teisele lapsele/ suunas, kellelegi teisele samas või vanema möödunus/ suunas lapse tähelepanu lapsele endale – seal ja selles, kellele vanem tähelepanu, moonutatud infot andes, suunas, oli põhjus ja lahendus - see oli see, kes vastutas.
Kuna laps vastutas iseendale osaks saanu eest, siis ei pidanud vanem/ keegi teine vabandama ega midagi muutma ega teisiti tegema - kui vastutas teine laps/ keegi teine, siis too pidi korvama ja vastust andma - süüdi olles, Süüdlase rolli kandma selleks, et teine/ teised saaks(id) olla Ohver/ Ohvrid. Sellise lahendusega keskkonnas kasvanud laps, kelle jäi vastutus, ei saanud olla ei Ohver ega Kannataja, kuigi tema oli see, kelle vastu (ka) kasutati vägivalda - järelikult oli tema ise, enesele osaks saanus, Süüdlane.
Enese, teistsugusena, kogemiseks ja nägemiseks ja näitamiseks oli lapsele vaja teist, vanema/ teiste samas olijate poolt tõeseks kinnitatud, rolli - rollide mängu julmus seisneb selles, et Süüdlane jääb ikka ja jälle süüdlaseks - see on roll, mida keegi kanda ei taha - see, kes on korra/ kaks juba kandnud või kelle kohta antakse suunavat infot, et tema on Selline - see, sealses, selleks ka jääb, sest see inimene samastatakse mängu Süüdlasega - nii on lihtsam toimetada - teised teavad põhjust ja saavad olla õiged ega pea selle rolli, enesele jäämist, kartma.
Võrdse ehk samana olemise vältimine tähendab elusat ja valusat kogemust – oli olemas teine, kellele pidi oma elu ja võimalused ja osaks saava ära andma – teine sai enesele olulise endale. Võrdse ehk samana olemise vältimine tähendab elusat ja valusat kogemust – pealt kuuldut ja pealt nähtut - Üks laps juba on – teist/ teda ei ole meile vaja! Võtame/ võtan ühe lapse kaasa - teist ei ole meile/ minule vaja! Võtame/ jätame selle teise – temaga/ teisega on lihtsam/ tema on parem/ tema on armsam!
See on teadmine ja kogemus – Mina olen ka laps, kuid mina ei ole teisega sama ega ainus – mind saab asendada – mind ei ole vaja/ mina ei saa/ mina ei ole, sest teine on olemas. See on aset leidva mõistetamatus ja osaks saava mitte uskumine – tegelikkus toob kaasa selgitava info vajamise – ei ole üheselt ja kindlalt selge, kes ollakse ja milline on enesega seonduv – enese asend süsteemis ja olemas olemise/ ühes olemise mõte ei ole selged.
Perekond muutub lõksuks ja inimest vähendavaks kohaks siis, kui sellest saab ümberehitatud süsteem, mis täidab selle omaniku eesmärke, kuid need ei ole kooskõlas sellega, miks perekonna moodustajad koos elavad ja ühes on. Ootused ja lubadused ja tähelepanuga osutamised ei ole vastavuses osaks saavaga.
Perekonnaks nimetatus osalejatel on õigustatud ootus, et nende osaks saab see, mida sõna perekond tähendab ja endas sisaldab – koos olemine on valitud ja teoks tehtud selleks, et see saaks olema ja see oleks olemas. Vanem, kes on valinud lapse(d) on andnud aluse, et tema teadis, mida oli tegemas ja, et ta soovis endale perekonda ja sellega seonduvat – vanem soovis kõike seda kogeda ja sellesse panustada ja seda lapsega/ lastega jagada. Sel moel saadakse vanema sammust, laps saada ja teda kasvatada, üheselt aru – see on informatsioon, millele tuginetakse ja mille täide viimist oodatakse/ soovitakse.
Perekonnas osalev tahab kogeda, et tema on oluline, temal on oma koht olemas ja tema saab võimaluse enesele vajalikule ja iseendana väljendumisele – see tähendab ka, et temal on võimalik, enesel olevat, enesele sobivaks muuta – olles osa, tervikust, on see tervik iga osalise oma – see tähendab, et igal osalisel on sõnaõigus selles toimuva ja sellega seonduva ja ka vastutus enesega seonduva kohta – olla nähtud ja tulla kuulduks ja sellega arvestatakse, sest ilma osalise tõese infota ei saa tervik olla tema jaoks õige – kui see on ühe jaoks vale, siis see on seda kõikide jaoks, sest see ei täida algset ja teada antud eesmärki.
Oma elu rollidega tõlkiv/ rollides olevana lahendav vanem kasutab võimalust – lapsed/ temaga ühes olijad on käepärased ja enesele kuuluvad abivahendid. See toob kaasa selle, et perekond ei kanna algset tähendust, vaid sellest saab ümber ehitatud ja teistsugustel rollidel põhinev süsteem - olemas olevat ja olemas olijaid kasutatakse isiklikel eesmärkidel, kuid muudatustest ei anta avalikult teada – need on näha ja tunda, kuid neist vaikitakse.
Selle asemel väidetakse, et kõik on õige ja nii peabki – näpuga osutaja mõistab valesti, valel moel kogeja on osaks saavas ise süüdi – see on ainus ja selle asemel ei ole, midagi ega kedagi mujal – sellest peab kinni hoima ja seda peab tähtsaks pidama – kui ei olda ja hakatakse vastu, siis karistatakse või heidetakse välja – kuuletuma peab sellele, kes on hierarhia tipus – see, kellest sõltutakse ja see, keda vajatakse – tõestatult – selle inimese poolt teatavaks tehtu on ainus ja õige tõde, sest see hoiab tema mängu toimivana – teistel ei ole õigust ise ennast teatavaks ja nähtavaks teha – tema ütleb teistele ette, kuidas tuleb ennast tunda ja kuidas mitte.
Perekonna kattevarjus toimiv süsteem tähendab tegelikkust - kui üks on, siis teine ei ole - kui üks on, siis teist ei ole – kui üks saab, siis teine ei saa – see tähendab, et toimub tähelepanu kahestumine – selle taga peitub vajadus lahendada eneses toimuvat – üks laps saab positiivsuse, teine negatiivsuse – ühe poole pööratuna saab vanem kogeda head tähelepanu ja sellisena ennast näha ja väljendada, teise poole pööratuna saab ta eneses peituva välja elada – olla tegeliku enesega, õigeks tunnistatud rollis olevana, kooskõlas.
Selline lahendus toob välja tõsiasja, et sellisel moel valival inimesel on enese kasutuses olevas süsteemis kaks poolust – hoidev ja karistav, naeratav ja vihkav, toetav ja hülgav – see on tema viis oma elu elada ja toime tulla – vastavalt enese vajadustele ja sõltuvustele ise ennast lahendada – nn perekond on tema abivahend, kuidas ise ennast aidata – tegeliku enese varjamiseks ja enesega seonduva muutmiseks - ühte rolli kaotades enesele teise roll kindlustamine – laps annab selleks võimaluse – laps saab rolli, et vanema saaks ennast vajamineval moel kogeda ja nähtavaks teha.
Kui siis, vanem peab enesele mitte vajalike ja sobimatute süsteemiliikmete pärast enese jaoks vale tähelepanu osaliseks saama ja ise ennast, kui Mina õigena, kaotama, siis tal on õigus sellest teada anda ja enesele osaks saanu põhjustajaid korrale kutsuda – temal on õigus teada anda, et tema on tähtis ja temaga peab arvestama, kuid ta ei mõista, et see, mida ta nõuab ja need, kellelt ta nõuab, ei ole tema tegelikkus, vaid temas oleva informatsiooni avajad – selle asemel, et keskenduda iseendale – ta vaatab paremale ja näeb seal ning osutab seda teist, kelle pärast tema sees toimuv aset leiab.
See süsteem on mitmete kihiliste ja moonutatud informatsioonide kogum, mis toimib näiliselt nii nagu teised perekonnad kõikjal mujalgi, kuid sisaldab endas palju enamat ja kordades vähemat. Selge ja ühese info puudumine tähendab, et tegemist on valedel alustel koos olijatega – osalisi kasutatakse vahenditena – lastel, kui eraldi seisvatel inimestel, puuduvad selles mängus õigused, sest nemad ei maksa arveid ega saa ise ega lähe ära, vaid tahavad/ vajavad enesele olulist ja teistmoodi ühendust – turvalisust, olulisena olemist ja ühte hoidmist.
Perekond on tervik ja iga selle osa oluline - ilma puuduva/ välja jäetud/ ära kustutatud osata ei ole ega saa olla tervikut. Perekonda tõeks pidavatel lastel on vajadus enese kohta käibel oleva ja selle ühenduse tegelikkust tegelikkuseks teha – lastel olev, ja nendele teada antud, informatsioon annab selleks õiguse – vanem valis lapse ja tema kasvatamise ja teostab ühes olemist.
Vahetuvatel rollidel põhinev süsteem tähendab, et ei ole olemas ühtset tervikut – kõik on osad ja jupid – mitte keegi, peale mängujuhi, ei ole kindel oma positsioonis ega enesele saadavas ega samasse jäämises – kõik teised on korvatavad ja tähtsusetud, kui nad ei ole vastavad ega allu – ei ole sihipäraselt käsitletavad.
Selline süsteem tähendab, et laps ei saa, ilma karistuseta jäädes ja tunnustuse osaliseks saades, tõusta püsti ja öelda välja, mida ta näeb ja teab ning kuidas ta olevat kogeb - see ei käi tema õiguste juurde - tema ei tohi teha teatavaks ega tuua nähtavale seda, mida vanem kuulda ja näha ei taha - mis siis, et see on olemas ja vanem on sellisena olemas - sellest ei tohi rääkida.
Lapse info on midagi, mida kuulda ei taheta - seda arvestades peaks muutma ja muutuma, kuid süsteemi omanik ei ole valmis lõhkuma enesele kuuluvat ega vabastama enesega ühes olijaid enese kontrolli alt - kui laps on temaga võrdne, siis see tähendab, et laps on temaga sama ja siis jääb vanem enesele vajaminevast ilma - talle ei ole kohta, sest laps on temale kuuluva koha endale võtnud - vanema aju läheb lühisesse, sest ühise oleva ja ühises olijate üle otsustamine ja määramine kuulub vanema rolli ülesannete ja võimaluste juurde.
Mina olin laps, kes oli enese lugudes ja enesele osaks saanus üksinda – teised kasutasid rolle, et varjata enese tegelikkust – Ema rolli kandev inimene vahetas rolle, et osutada tähelepanuga kellelegi teisele ja ka minule endale. See tähendas, et elasin ja olin teistega koos, kuid olin ja jäin üksinda – üksinda ei olnud enesele osaks saavat, olemas olevat ja selles aset leidvat võimalik muuta. Muutus toimunuks läbi rolli või ära minemise.
Olemas olevat ei olnud võimalik muuta, sest teised osalised ei tahtnud seda – nemad vajasid kohta, kus muuta enesega seonduvat rollide abil ja kasutada selleks teist/ teisi – korrata mustrit, et varjata ise ennast ja protestida, möödunus ja ka olevas, enesele osaks saanud tagajärgedega.
Tegemist oli Lastega, kes olid enese lugudesse üksinda jäetud ja kellel puudus Vanem, kes oleks vastutuse võtnud – Lapsed, kui rollid, protesteerisid ja nõudsid enese õiguste tunnistamist - teistelt Lastelt. Tugevam ja vajamineva tagav Laps sai õiguse olla Õige – teised pidid teisi rolle kandma. Suure inimese aktiivne ja nähtavana püsiv Lapse roll on suureks kasvamise ehk enese tegelike sammude eest vastutuse võtmise vältimine.
See Kadedus ja Viha ja Häbi, millisena olin uskunud end olevat, ei olnud minu oma – see oli näidatud minule – Sina oled selline = Mina olen selline = kuid mina ei tahtnud olla selline = Mina ei tahtnud sellisena nähtavaks tehtuna olemas olla. Minule antud ja minuga kohta käibel oleva informatsiooni alusel olin võtnud selle – Mina olen selline – enese aluseks.
Tegelikkuses ei vihanud ma teist ega kadestanud teda – olin väikene laps, kes ei tulnud olukorraga toime – mitte inimene ei olnud teema, vaid temaga seonduv – väiksena ühendasin, hiljem sain vahest aru. Uskusin suuri, kes olid pealt näinud ja kogenud – uskusin, et nad teadsid, millest nad rääkisid – tegelikkuses nad valetasid – osutades, minule, pöördus kõigi tähelepanu minule – mina olin ja minus oli põhjus – sellest sai ainult minu lugu - teised olid vastutavast osalusest vabad.
Mina olin see, kes lähtus olemas olevast ja selletõttu läks minul väga kaua aega, et mõista – seda, mida ei olnud, seda ei saa ka olema – minul, kui lapsel, ei olnud perekonda olemas ega saanud seda ka olema, sest perekonna nimetusega kokku seotuid/ selle nime all koos olijaid on kasutatud ära teistsugusel eesmärgil – enese poolt loodud süsteemi omanikule vajamineva tagamiseks.
Tervikut ei olnud ega olemas olevad osad olnud olulised - tervikut lõhuti, et saavutada vajaminev tulemus. Selle tõttu pidi alati olemas olema see, kes jäi ühisest välja, keda sai valeks nimetada, kelle vastu sai pöörata neid enese tundeid, mida mõista ei osatud/ tahetud – olemas pidi olema see, keda sai prügikastina kasutada – kõik see andis võimaluse manipuleerida tegelikkusega – anda endale kasutada informatsioon ja edastada see ka enesega seotutele – Mina olen selline – See teine on selline.
Põhiliselt see keegi, kes võimaldas sellise osutamise, olin selles süsteemis mina, kuid ka teised ühte liidetud – süsteemi looja, ja hilisem selle üle võtja, osutas ühele ja teisele ning valis ise, keda, kuidas, mil moel ja millal. Valeks nimetatut välja jättes andis ta teistele teada, et neile vajaminev on tagatud - nemad on kaitstud, sest vale eraldamine, neist eemal ja ühisest väljas hoidmine tagab neile vajamineva.
Tegelikkus - vanem ise oli see, kes ei taganud lastele vajaminevat - turvatunnet ja hoidmist, vaid selle tunde kogemise pidi andma valeks nimetatu, kui ohu, nähtavaks tegemine ja ühisest välja jätmine. See on manipuleeriv trikk suunatud informatsiooniga - osutamine, et vale olemas olemine ja potentsiaalne lähedus võtab turvatunde - kuigi tegelikkuses põhjustas selle vanemast eraldatus ja tema motiivid ja tema valikud - vanema poolt teostatud ja järjepidev vaimne ja füüsiline vägivald - rollidel põhinev ühendatus teostus muutuvate rollide alusel ja lapsele vajamineva saamine või puudu jäämine sõltus vanema tujust ja vajadusest - vanem kohtles last rollides olevana, kuid ei inimese ega võrdsena.
Enesele ehitatud süsteemi omanik on inimene, kes on andnud enesele rolli, mis on andnud võimaluse olla Parem ja Õigem ja Ohvrim ja Kannatavam jne – äärmiselt "usutav", enese tões, on inimene, kes väidab, et teda kasutatakse ära ja temale tehakse liiga – kui ta teeb enesega seonduva teatavaks helisevalt naerdes, maha tegevate sõnade, julma pilgu, vägivalla ja valede saatel – tema sõnad ei lähe kokku tema tegelikkusega – on näha, et tema ise naudib oma etendust – seda mõju, mida ta avaldab ja seda tunnet, millisena tema ise saab ennast kogeda - tema vaataja, ka valu kogevana ja hirmu tundvana, suurendab tema naudingut ja võimendab teda veelgi.
See ei olnud Ema ega Õde – see oli ja on vaimselt haiget saanud inimene, kes omale valitud rollidega üheks on saanud – roll on tema tervik – kui alguses oli tegu kahestunud isiksusega - tema ja tema kohta käibel olev väljamõeldis/ tema uskumus iseendast - siis ajas sai temast mitmete isiksustega väljendus - varasemad ja enesele valitud rolliMina-d - lõpuks on temast saanud üks - iseendale, enese poolt, antud roll(id) on tema tegelikkus ja väljendus - enam ei ole kedagi ega midagi, mis saaks tema rolli ära võtta või teda teiseks muuta - tema poolt ehitatud süsteem ei piirne ainult sugulaste, vaid kogu Maailmaga - see on tervik ja üks, ilma valedeta, sest need elavad kusagil mujal - seal, mis temasse ei puutu ega teda mõjutada saa.
Selline üheks saamine kaotab mõistmise enesega aset leidnu ja enesega seotud terviku kohta - enese, kui inimese ja põhirollide kohta - see lahendus kaotab kõikide enese poolt astutud sammude ja teoks tehtud valikute eest vastutuse võtmise kohustuse - järele jääb ainult enesele vajalike, oluliste ja vältimatute asjadega tegelemine, oma rolliMina-st lähtuvalt - tema jaoks on Maailm siin ja praegu - tema ise on endale oluline.
Oma süsteemi sees ta ei kohtu ega kohtle seda teist, kellest tema süsteem koosneb, inimesena ega võrdsena - ka see ei ole temaga võrdne, kes on olevas hetkes õige ega ole veel/ enam valeks tunnistatud - tegelikkus on see, et see on ajutine ja põhjuse puudumine - süsteemi osalised teavad seda ja see hoiab neid kuulekana ja sobivana - sel moel hoiavad nad süsteemi alles ja töökorras, sest see täidab nende vajaduse - see annab neile koha ja turvatunde - tegelikkuse aseaine - nad on inimesed, kes on olemas ja kes kuuluvad, kuid kellel ei ole seda kohta, kuhu nad kuuluvad - see ühine, kus neil on koht olemas, on ära lõhutud, sest seda ei olnud ja/ või seda ei tahetud ning see, mis on olemas, on aseaine, sest see kuulub kellelegi, kes ise määrab, kes temaga koos on või ei ole.
Süsteemi osad on inimesed, kes tahavad kuuluda ja ühes olla, kuid nad on suunatud vale eraldamisele ja enesega seonduvast välja jätmisele - see toob kaasa selle, et nad tegelevad lõhkumisega - enesele sobiva ehitamine tähendab järjekordset möödunu ära lõhkumist. Möödunu tähendab ennast valena - tegelikkuses mõistetamatuna - vältides, tegeliku iseendana olemist ja nähtaval seismist, enese samme ja vastutust nende eest - on inimene haavatav ja hirmul - talle saab haiget teha, teda saab Süüdlaseks mõista, sest tagajärjed on tema enda kanda.
Möödunus olid need tema osalusel ja vanema põhjusel, kuid olevas on need tema enda kanda - süsteem kuivab kokku, kui sealses olijad on teadlikud tegelikkusest ega karda enesega kohtumist - valitud väljendus ja astutud samm ei määra olema ega ole lõplikud - see on info, millele eelnes ja millele järgneb info - inimesed, kelle jaoks ühes olijad on võrdselt olulised, arvestavad teatavaks saavaga - see ei lahuta, vaid liidab, kui tegemist on ühise aluse ja eesmärgiga - hoida ja ehitada ühist, mis on mõeldud kõigile - seda ühist, millel ei ole omanikku - selles ühises on vastutuse võtnud, kes hoiavad ja annavad edasi.
05.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar