Inimeste eludes on lugusid ja teemasid, millest ei räägita – need on olemas, neid kogetakse, neist ollakse mõjutatud – kuid vabatahtlikult neid ei avata ja teadlikult ei astuta nende sisse. Need lood ja teemad toovad kaasa häbi, hirmu, segaduse, viha, vastikuse, solvumise, ärevuse jne. Need lood ja teemad on pooleli jäetud teekonnad – neis ei minda lõpuni ja põhjani välja, sest keegi on kunagi ja kusagil nii otsustanud – keegi valis, et tema konkreetse teema ja looga ei tegele – ta tegi selle üheselt selgeks ja tema info võeti teatavaks.
Perekondades ja suguvõsades on olemas lood ja teemad, mida ei arutata ega harutata, vaid neid salatakse ja neid puudutavaid välditakse ja nende avajaid vaigistatakse, kuid ometi need kulgevad kaasas ja mõjutavad elavaid. Teemad, mis ei ole selginenud ja lood, mida ei ole lahendatud, on energeetiline info, mis mõjutab kõiki neid, kes selle süsteemiga on seotud.
Vaikimine ja varjamine tähendab välja jätmist – tervikust jäetakse sinna mitte sobivad osad välja. See tähendab, et luuakse ilustatud väline ilme ja pannakse kokku kõigile vaadata sobiv pilt, mis moonutab tegelikkust. Selline olen Mina – sellised oleme Meie – kellelegi ei ole õigust halvustavalt vaadata ega paha sõna öelda – ei jäeta võimalust hukka mõista ega välja jätta – ei ole olemas informatsiooni, mis seda võimaldaks teha.
Sel moel kaob ära suguvõsa ja perekonna teekond, sest kaovad ära inimesed – inimeste poolt jäetud jäljed kustutatakse ära – alles jäävad rollide täitjad – inimeste, tuunitult, õigustatud, ilusamad, õigemad ja paremad pooled. See tähendab, et nendes suguvõsades ja perekondades ei ole kohta valule ega kaastundele ega toetusele ega inimesena kasvamisele ega vastutuse võtmisele – kuna ei ole inimest, kes oleks teisele haiget teinud või teise vastu ülekohtune olnud, siis ei ole ka seda, kes oleks sel moel kogeda saanud ja, kellel oleks õigust, haiget saanud enesest, teada anda.
See inimene, kelle kohta ei tohi tõtt rääkida, kahestub – teades, mida ja kuidas veel ja päriselt, vaadatakse suunatult seda, mida saab ja peab – kuid ega see kaota ära seda, mis ja kuidas olemas on. Inimesed, kellest luuakse paraadfoto, jäävad iseendana alles – nende teod ja valikud jäävad alles – teised puutuvad nendega kokku – kõik see saab samas olijate osaks, kuid nad ei tohi sellest rääkida ega seda välja näidata – nemad peavad iseendast vaikima ja suhtuma tegijasse nii nagu too soovib ennast näha ja esitleda või on kombeks.
See inimene, kes ei tohi enese/ enesega seonduva kohta tõtt rääkida, kahestub. Tema saab rääkida sellest, mida ja kuidas temale lubatakse ning tema tohib olla nähtaval sellisena, millisena see võimalik on. Ta ei saa rääkida sellest ega näidata seda, mida ja kuidas olemas ei ole - teine, haiget tehes ja vähendades, ei tee seda, sest too teine ei nõustu enese kohta käiva infoga ja sellel teisel on olemas need teised, kes ütlevad, et see teine ei ole seda teinud või Meie ei tunnista seda tõeks - Sina valetad ja mustad, levitad laimu ja väljamõeldisi.
Haiget saanutele, vähendatutele, välja jäetutele ei jäeta sellistes perekondades ja suguvõsades kohta – neid nagu ei olekski olemas, sest nende inimeste ülesanne on vaadata teisiti, kogeda teisiti, rääkida teisiti – nende kohustus on vaikida sellest, mis ja kuidas ei sobi ning rääkida ainult sellest, mis sobib ja ühineb ette antuga – seega, nendega ei juhtunud ja nende osaks ei saanud - kui nad väidavad teisiti, siis nad valetavad ja liialdavad ja said valesti aru või olid, enesele osaks saanus, ise süüdi - see oli neile paras ja nende endi poolt välja teenitud - nendega teisiti ei saanud.
Perekonnad ja suguvõsad - kus ei ole kohta inimese valule, kus inimesele ei anta toetust, kus inimene ei võta vastutust - ehitavad ennast ümber. Suguvõsa/ perekonna ajalugu vaikib valest ja jätab eneste seast välja selle, kes meenutab tehtut ja kes toob nähtavale teistsuguse tegelikkuse – inimesed, kes on kogenud valu ja vähendamist, kuid ei ole saanud kogeda terviku toetust ega luba, enese loo nähtavale toomiseks, ehitavad endale oma süsteemi, milles nad saavad oma valule ja haiget saanud Mina-le koha anda.
Ümber ehitatu/ enesele kujundatu sees, neile osaks saav, annab neile õiguse sellest teada anda ja seda välja elada ja selle eest vastutust võtma kohustada ja osaks saanu eest toetust kogeda. Ülekohus ja valu, mille nad avavad ja välja näitavad, ei ole oleva aja oma – see on möödunusse jäänu, kuid nüüd on neil olemas koht ja võimalus, kus sellisena olemas olla ja sellisele iseendale tähelepanu saada.
Olevas ajas on see ülekohus, sest kahjutasu nõutakse, valu ja ülekohtu kogemise kohast tunnustust vajatakse ning pretensioonid esitatakse valedele osalistele – need ei ole nende teod ega ole nemad seda põhjustanud – tegelikud osalised ja tegelikud vastutajad on inimese möödunus – need on nemad, kes valisid vaikida, varjata, valetada – inimese möödunus on need, kes vältisid vastutust – vahetu ja ka kaudne osalemine ning vaikimine, teades tegelikkust – näitab kätte need, kes on vastutavad.
Suguvõsa Last takistab, õigete vastutajate poole pöördumast, teadmine, et tema seljataga ja temaga ühes ei ole kedagi, kes vastutuse võtaks – see tähendab, et süsteem on katkine – Lapse jaoks ei ole olemas kedagi, kellele anda see, mis ei kuulu temale – ei ole tugevaid ega oma kohal seisjaid, sest ei ole inimesi, on rollide kandjad ja, kui rollile ei ole ettenähtud või rollis olija ei nimeta seda enese omaks, siis ei saa seda ära anda – kellelegi peab kuuluma ja kellelegi peab kanda jääma, seega jääb laps üksinda, iseendaga – teised on, vastutusest vabanenuna/ vabastatutena, enesele ehitatud Maailmades ja süsteemides.
Suguvõsapuu ei tähenda rollidele ehitatud lava – inimese seljataga ja temaga ühes seisavad inimesed, nimede ning oma teekonna alguse ja seda lõpetavate numbritega – siis, kui suguvõsas/ perekonnas inimesi nähtavaks ei tehta, kui suguvõsas/ perekonnas inimesi nähtavale ei lubata, kui inimesed ise, suguvõsas/ perekonnas, ennast inimesena ei tunnista – siis jäävad alles rollid, mida saab vahetada ja millest saab keelduda – siis see tähendab, et enese nimeliste kohtade pealt ollakse ära astunud ja vastutus ei kuulu teo/ sammu tegijale, sest see ühendus kustutatakse ära siis, kui too ei nõustu sellise iseendaga.
Siis, kui inimene, ise, on tema jaoks olulisele teisele, midagi konkreetset teatavaks teinud või see teine on, ise, inimese kohta, midagi teada saanud – info puudutab teise kohta räägitut/ otsustatut/ seonduvat või siis on nende ühises, millestki olulisest teada antud, mis ei pruugi sellele teisele sobida ega tollele hea kuulda olla – see on tõde, kuid selline, millest tavaliselt vaikitakse, et mitte äratada teises tundeid või ei öelda välja, et teatakse ja nähakse tegelikkust.
Siis, kui see teine, seejärel, vaikib või läheb teemast mööda või jätkab samas vaimus, justnagu ei oleks midagi olnudki – seda teemat välditakse või vähendatakse või seda keeldutakse arutamast - siis jääb painama teadmatus, mis toob kaasa ärevuse – Mis minuga juhtub? ja Mis minust saab? Ärevus lähtub vastuseta küsimustest, sest ei ole teada, kuidas teine tegelikult suhtub ja, mida ta ette võtab.
Alateadlik soov on teha midagi sellist, mis paneb seda teist seotust üle kinnitama ja lähedust välja näitama. Alateadlik soov on teha, midagi sellist, mis annab sellele teisele teada, et hoitakse tema poole ja ollakse temaga koos. Meelitamine ja õigena olemine, enese kasulikkusele osutamine ja teise väärtuse tõestamine. Sellise käitumise taga on enesele olulise info puudumine ja möödunud aja kogemused – tõde ja ausus tõid kaasa tagajärjed – lükati eemale, keelduti ühisest, solvati ja sähvati, vaigistati, nimetati valeks, võeti ära senine roll, sest anti teine roll kanda.
Nähtavale toomisele ja välja ütlemisele järgnenud reaktsioon oli selline nagu inimene ise oleks midagi valesti teinud ja kuidagi vale olnud – teema ei olnud see, et oli olemas ja kõik teadsid, kuid vaikisid – vaid see, et olemas olevast ja aset leidvast räägiti ausalt ja avalikult.
Kellegi kohta ausalt ja avalikult rääkimine tähendas seda, et inimene tehti nähtavaks iseendana ja tal ei olnud, millegagi, ennast katta ega varjata - perekonna/ suguvõsa uskumus andis teada, et teda häbistati - teda ei päästetud ega säästetud tema tegudest - temale ei jäetud rolli, mille taha ta oleks saanud ennast varjata.
Häbi tähendab avalikku häbistamist ja hukka mõistmist ning räägib järgnenud karistamisest. See annab teada, et inimesele, kes oli midagi teinud või kuidagi olnud, ei leidunud toetust. See räägib sellest, et inimesele ei antud toetust ega mõistmist - tal ei olnud, selles keskkonnas, võimalust kasvamiseks ega enesega seonduva mõistmiseks - tema jaoks ei olnud olemas neid, kes oleksid näinud temas enamat ja, kes oleksid kõndinud temaga kaasa.
Ühe häbi tõi kaasa ka teiste häbistamise - Meie nime määrimise. Häbi sundis enese peale mõtlema ja valest lahti ütlema ning suguvõsa/ perekonna ajaloo ümber kirjutama. Häbi olemas olemine, suguvõsas/ perekonnas, tähendas seda, et lahti öeldi ka sellest inimesest, kelle tegusid ja olemisi näidati, kellegi teise manipuleeriva info alusel, valedena ja karistust väärivatena.
Suguvõsa/ perekond võimendas aset leidnut - valedel alustel välja heidetule ei antud kohta ega mõistetud teda õigeks, sest nendest asjadest ja sellistest lugudest ei räägitud, kuna oma aja ohvri loos osales ka teine sama suguvõsa/ perekonna liige - oma võimaldas ülekohtu teoks tegemise - oma ei päästnud ega säästnud oma, sest tahtis omale seda, mis oli teisel - oma tahtis, et oma viidaks minema - oleks saanud teisiti, kuid teistmoodi lahendust, isiklikest eesmärkidest lähtuvalt, ei valitud.
Kui ja kuni aset leidnust ei räägita, kui ja kuni inimeste kohta tõtt ei räägita, siis seni inimesi nähtaval ei ole - kehtib rollide aeg. Inimesel, kelle veri räägib häbist siis, kui tuleb iseenda sammude ja iseendaga seonduva eest vastutus võtta, on raske tõusta ning valguse kätte astuda ja enese poolt jäetud jälgede juurde seista ning öelda - See siin olin ja olen Mina!
See on raske, sest inimesel puuduvad eeskujud ja informatsioon, et just see lahendus on normaalne ja tervikuks siduv. Vastutuse võtmine – Siis, kui Mina teen oma sammu ja siis, kui Mina olen osaline ja siis, kui Mina saan osa, siis olen Mina vastutuse kandja – aus info on normaalne ja asjakohane, et oleks olemas teadlikkus ning et ei jätkuks, et muutuks, et vahetataks suunda – vastutuse võtmine tähendab, et inimene teeb ennast nähtavaks – tema seisab ja võtab enese osa eest vastutuse - see ei jää, kellegi teise kanda.
Enese eest vastutust võttes selgub, et enese osa ei ole üldsegi nii suur ega hirmus, kui see tundus ja kogeda oli - see ei ole seda, kui selles ei ole teiste tegusid ega teekonda sees - selles on ainult enese poolt jäetud jäljed, mis näitavad inimesena kasvamist ja enese teadlikkuse suurenemist siis, kui ollakse ise enese möödunust edasi kõndinud ja oma kogemustest õppinud.
Marianne
26.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar