Pikaajalise sõltuvuse tagajärg tähendab, et inimene kujutab, enesel ja enese jaoks olemas olevana, ette seda, mida ja kuidas temal ei ole – ta elab selles kujutluses nii nagu see oleks tema reaalsus. See on väikese lapse lahendus, kuidas tulla toime keskkonnas ja selle inimese kõrval, mille tegelikkus on valus ja abituks tegev – lapsel ja lapse jaoks ei ole seal seda, mida ta enesele osaks saavana kuuleb, näeb ja teab. Laps tajub ja näeb enese tõde – temal ei ole selle tõe jaoks lahendust.
Selle suhte, mis peaks põhinema sellel, et tahetakse koos olla ja koos olemist kogeda, tegelikkus – koos olemine on kohustus, mida inimene ise enesele ei valiks – inimene on jõudnud mõistmiseni, mis on tema tegelikkus ja kuidas tema ise oma elu elada tahab, kuid see ei ole see, milles ta osaleb ja mille teoks teeb. Jätkates, edastab ta vastukäivat informatsiooni – see tähendab, et ta valetab – ta annab lootust ja põhjust selleks, mida tema ise ei vali, millega tema ise nõus ei ole, mis ja kuidas on tema enda jaoks vale.
Laps saab aru, et teda ei valitaks – see tähendab, et teda ei valita. Laps tajub, et temaga koos olla ei tahetaks – see tähendab, et temaga koos olemist ei valita. See tähendab lapsele Ei ütlemist ja enese elust välja jätmist - kõikjal seal, kus see on legaalne ja võimalik ning sellesisulise info edastamine seal, kus see ei ole võimalik. Lapsest, keda ei taheta, saab ühine kohtustus, mis jäetakse nende kanda, keda on võimalik selleks kohustada ja/ või kasutada – see on enesest eemale hoidmine ja enese juurest ära saatmine – see on aeg, mil anda endale võimalus elada oma elu nii nagu see on enesele oluline.
Ette kujutamine on lapse lahendus, kuidas anda endale see, mida talle näidatakse ja ette öeldakse – see on katse ühendada kaks erinevust ja ülekirjutada enese olev. Pildiline, heliline ja sõnaline Maailm tema ümber räägib sellest - kuidas on normaalne, kuidas valitakse, kuidas ollakse, kuidas on võimalik, kuidas saab ja peab – lapsele räägitakse sellest, mis ja kuidas temal, kui lapsel, on olemas ja kuidas tema peab selle üle õnnelik ja tänulik olema – kuid see ei ole sama sellega, mis ja kuidas on lapsel päriselt – Mina olen olemas – minul peab olemas olema – mina ise annan endale vajamineva.
Pikaajaline sõltuvus tähendab, et inimene on sõltuv oma lahendusest – senikaua, kuni ta võõrutusnähtusid ei talu ja tegelikkusega toime ei tule, vajab ta enesele antud lahendust. Ta võtab selle kasutusele siis, kui tegelikkus tallub varvastel ja trügib uksest sisse – ta kasutab seda isegi siis, kui ei näi olevat midagi, mille abil, endale vajaminevat ja olulist, ette kujutada – raskustest hoolimata saab temast osav ja tema on meister enesele valetama.
Sellise inimese kõige suurem traagika seisneb selles, et tema tahab tegelikkuse ja enesele loodud Maailma üheks teha – ta vajab pidavat pinda ja käega katsutavust selleks, et kogeda. See ei õnnestu – tema olev ja temale osaks saav ei muutu – tema reaalsus jääb selleks ka siis, kui tema ise seda ei vali näha. See tähendab, et tema vajab valesid – inimene vajab enese valesid iseendale ja endale valetavaid teisi. Valed aitavad enesele ette kujutatut tõesena kogeda ja näha – see on – Mina olen ja saan olla sellisena – Minul on olemas.
Ette kujutamine on enese kaheks lõhestamine ja tähelepanu pühendamine sellele, mis annab kujutlusele aluse ja tagab selle olemas olemise kindluse. Tähelepanu suunatus tähendab, et arvesse läheb see, mis paistab justnagu olemas olevat ja näib tõele vastavat – see on ka naeratus, mis katab valet ja see on ka tähelepanu, mis varjab ükskõiksust ning see on ka samas olemine, mis tähendab teise valiku puudumist.
Tõesena võetakse, kellegi poolt teostatavat manipulatsiooni – tõesena võetakse ükskõik, millist tähelepanu, sest see teeb kontakti tõeliseks ja annab materjali, mida teiseks muuta, et saaks olema õigem ja vajaminevam. Osaks saanud tähelepanu annab mälestuse, mida omada ja milles ennast elustada – see on kontakt teisega ka siis, kui seda teist samas ei ole, kui seda teist enese jaoks olemas ei ole – enese mälestuse sees saab koos olla ja ühist teed edasi kõndida.
Arvesse ei lähe see, mis on päriselt võimalik ja kuidas on reaalsus – see justkui kaob ära - teiste inimeste tegelikud olemised ja valikud ja väljendused kaovad ära, koos olemiste tegelikkus muutub teiseks, enese poolt kogetu ja kogetav „unustatakse” ära – see on see põhjus, miks ei mäletata möödunut ega mõisteta enese olevat.
Kaheks lõhestatus tähendab elamist ja reaalsuse kogemist ajal, mil viibitakse Maailmas, milles on see, mida ja kuidas näha ning kogeda tahetakse. Sellepärast olev nii palju haiget teebki, et see samm, mis astutakse ja see sõna, mis lausutakse ühes Maailmas, ei lähe kokku teise Maailma omaga – neist ei saa ühte ja ainsat – armastus teeb haiget, naeratus ei tähenda turvalisuse tagamist ja koos olemine ei tähenda ühes olemist.
Ega enesele ette kujutamine ole ainult isikliku fantaasia vili – see saab toitu välisest – see saab kinnitust sellest, mis ja kuidas on võimalik ja millist informatsiooni kasutada antakse. Enesele ette kujutatud Maailmaga laps kohtab enese tegevuse jätkamiseks toetust ja suunamist – ette kujutamine on temaga seotud keskkonnas ja temaga ühes olevatel inimestel kasutusel olev lahendus selleks, et kaotada ära enese tegelikkus ja tulla toime enese olevas – jätkata vabadust võtva(te) kohustus(t)e kandmist ja enesele ette antu täitmist – jätkama enesele jäetud rollis, et mängida etenduses Minu Elu – teiste juhatusel.
Sel moel, enese elule ja enesega seonduvale, vaatamine tähendab, et enese elu ei ole enesele valitud – keegi teine on vastutav selles aset leidva ja enesele osaks saava eest – See on elu, mida Mina elama pean – Mina olen kohustatud seda tegema, sest minul ei ole teistsugust võimalust!
Sel moel enesega seonduvast aru saamine tähendab, et ei omata informatsiooni selle kohta, et muutus on võimalik ja olemas olev ning osaks saav ei ole ainus võimalus ega pruugi olla ka normaalsus – selle asemel antakse teada, et see on ainus ja teistmoodi ei saa ega tule – see tähendab, et enese elu ja iseendale osaks saav, iseendast ei sõltu ja ise ollakse vahend, kes sõltub, kellesti teisest ja millestki välisest.
See on teadmiste puudumine, et - Maailm saab olla sellisena nagu see on, teised inimesed saavad valida sel moel nagu nemad valivad seda teha, iseendale saab osaks saada kõike seda, mida ei saa ära hoida ega teiseks muuta – kuid ise ollakse see, kes ja kuidas oma elu kogeb ja enesele valib luua.
See, kuidas enesele osaks saavasse suhtutakse ja mil moel ennast nähakse, on enese tee ja töö – see on Mina iseendana – seda ei saa mitte keegi muuta ega ära võtta – ükskõik, kui palju räägitakse sellest või mida tehakse seda, mis enese informatsiooniga, enese kohta, kokku ei lähe.
Inimesed, kes valetavad iseendale – teevad oma elu enesele elatavamaks – selle asemel, et teha ise ennast nähtavaks ja teatavaks ning valida iseenda alusel, nad varjavad ja valetavad ning jätkavad nii nagu nemad ei saaks, midagi muuta – nad ei vali võtta vastutust – nemad on inimesed, keda on kohustatud kandma oma kohustusi, mida neile on kanda antud – kuid neid ei ole õpetatud võtma vastutust – mõistma enese valikute ja nägema enese sammude tegelikke tagajärgi – enese osa enese poolt loodus.
Kohustuse ja vastutuse vahel vahe tegemine. Kohustus olla – Mina pean ehk Mina pean olema selline – on etteantud joonis – see on enese sundimine, et vastata mingitele ootustele ja tingimustele ning välisele kontrollile. Mina pean – tähendab, et mingi kindla - Mina olen selline – alal hoidmist ja väljendumist, on raske täita ja seda on enese jaoks vale tahta, sest see ei arvesta kogu olemas oleva informatsiooniga ja enese kohta käiva tegelikkusega.
See on enese olema kohustamine – Mina pean olema see, kes ma ei ole, kellena mina ennast ei tunne, kellena mina olla ei taha, kellele osaks saavat mina kogeda ei taha.
Enese kohustamine on ülevõetud tegevus - see on vähendavasse ja kindlasse rolli surumise tagajärg – ollakse inimestega koos ja elatakse keskkonnas, kus see on vältimatu, sest see põhineb rollidel – inimesed on kaotatud. Inimestel - inimeseks olemisele õigust ei ole – rollid määravad osaks saava ja võimalikuks osutuva – ka teistele haiget tegemise, nendelt vähemaks võtmise ja kui tarvis, siis ka elu võtmise.
Kohustuse taga on manipuleerimine tegelikkusega – selle on mängu toonud keegi, kes annab ära oma vastutuse ja jätab varju või nimetab teiseks oma tegeliku eesmärgi – see on keegi, kes tahab, kedagi teist, enese huvides ära kasutada.
Seega osutab ta, oma tähelepanu saatel, sellele, kes peab, kuidagi konkreetselt olema ja midagi konkreetset tegema. Osutava tähelepanu saatel edastab ta oma informatsiooni – Sina oled kohustatud - sest Sina oled/ sest Sina tegid/ sest Sina osalesid/ sest Sinul ei ole/ sest Sina ei saa – see sest on põhjus, miks ei saa vältida ega muuta – tuleb järgida juhiseid ja olla neile vastav.
Kohustamine, ilma võimaluseta muuta ja Ei öelda, tähendab, et tegemist on, kellegi teise mängu ja eesmärgiga – seda ei tohi ära segada ega teiseks muuta. See tähendab, et ette antud tingimused ja nende täitmine ei arvesta olemas oleva tegelikkuse ja enese määramise vabadusega.
Enese poolt astutud sammude vastutus algab enesest – Kas Mina ise olen selleks valmis, kas mina ise tahan seda teha, kas mina kannan selle välja, kas see on Minu tee ja töö – kui palju ja milles tuleb see minu arvelt? See on, tegelikkuses olemas oleva informatsiooni alusel, olukorra hindamine ja seejärel otsustamine ja teoks tegemine – enesele valitu ja enese poolt teoks tehtu eest vastutuse võtmine.
Kohustuse - kui enesele mitte vajaliku, enesega kokkuleppimatu ja enese jaoks vale loo - enese kanda võtmine ja selle täitmine toob kaasa enese kaotuse ja iseenda hülgamise, sest selle küsitavaks märkimine ja sellele vastu seismine toob kaasa süü, häbi ja hirmu tundmise.
See on suutmatus ja võimetus teha ennast nähtavaks ning öelda Ei või oma tingimused nii, et nendega arvestatakse – see on tahe päästa ennast, see on vajadus olla õige, et vältida valet reaktsiooni. Selles räägib hirm välja jääda, hülgamist ja eristamist kogeda, negatiivse ja vähendava kohtlemise osaliseks saada. See on väljapääsuta olukord, sest ollakse allutatud kohustuse kandmisele. Ei omata vajaminevat rolli ega võimalust, kuidas sellest vabaks pääseda.
Kohusetunne kaotab ära tegelikkuse – keskkonnas oleva, iseenda ja teise kohta käiva info. See - Mina pean! - tähendab, et inimene ise kohustab ennast ja ta ei arvesta, millegi muuga, sest ta ei saa seda teha. Kui tema ise saaks kõigega arvestada, siis ei valiks, ei suudaks ega saaks tema ise ennast kohustada, sest tegeliku info alusel on kohustuse - kui kellegi teise töö ära tegemine/ kui kellegi teise eest vastutuse enesele võtmine/ kui kellelegi teisele vajamineva andmine- tagamine – eneselt vähemaks võttev, ebatervislik ja ebamõistlik üritus.
Kohustama sundimine tähendab manipuleerimist – inimesele näidatakse, milline tema on/ mis ja kuidas saab tema osaks/ millised on tema ülesanded, mis põhinevad millelgi – inimesele antakse informatsioon, mis ei ole, kõiges ja täpselt, vastavuses tegelikkusega ja see tähendab, et tema peab nõustuma moonutuste ja valedega – tema peab, endale ette antut, endale ette kujutama – elama nii nagu see oleks tõsi – kui inimest sundida ja koolutada ja temale sellekohast infot, jätkuvalt, anda, siis saab sellest ka tema tõde.
Inimene, kes on väsinud ette kujutamast, et temal on ja tema jaoks on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole. Inimene, kes ei ole tulnud toime enese tegelikkusega, kogeb ärkamisega seotud kõrvalnähtusid – järjest vähemaks jääb valesid, millele oma ettekujutust üles ehitada – järjest rohkem on alasti olevat tõde, millest ei saa mööda vaadata ega ümber minna – kõik see seisab valguse käes ja see on päris ning see puudutab vastu, sest see on reaalsus, millest keegi enam ära ei päästa ja mida mitte keegi ei ole nõus enam teiseks valetama – on täpselt ja ainult see, mida ja kuidas on reaalsus.
Kauaaegne kohustuse kandja on see, kes on vajanud seda, mida temal ei olnud, kuid mida näidati, et temal on olemas ja tema saab endale siis, kui ta on kuulekas ja täidab kohtustust, kui enesele vajaminevat andvat lahendust – alles siis saab ta ühes olemise, turvatunde, hoidmise, hea tähelepanu, õigena olemise – valest rollist vabastamise.
Enese tõde - Minul on olemas see, mis on reaalsus – see tähendab, et minul ei ole seda, mida minul ei ole – ei ole seda, mida mina vajan ja tahan, et saaksin kogeda – Mina sellisena. Kohustust kandnu tõde – See ei olnud Minu ega ole see Mina - minule oli oluline, kellegi teise meelejärgi olemine – minule oli vajalik, kellegi teise tähelepanu ja selle teise vale tähelepanu vältimine – minu vajadus sundis mind uskuma teise inimese sõnu, mis siis, et need ei olnud kooskõlas ei minu ega tema ega ka teiste tegelikkusega.
Laps sunnib ennast armastama seda, kes temale haiget teeb – laps kujutab endale ette, et ta armastab seda inimest, selleks, et iseennast, sellele inimesele, mitte reeta – sellest saab tema tõelisus ja alguse tema vajadus – olla armastatud, et kogeda armastust ja väljenduda armastusena – seda, mida endas ei ole, seda ei saa keegi teine enda sisse luua.
Selleks, et olla, ennast ümbritsevas keskkonnas, normaalne ja Lapse rollile ette antud informatsioonile vastav, tuleb armastada oma vanemat – see on enese kohustamine - Mina pean seda, mida mina ei saa ja kuidas mina ise ei taha – mina ei taha olla seotud inimesega, kes vedas mind alt/ kes ei olnud minu tugevus/ kes andis aluse kindlusetundele, kuid siis võttis selle ära/ kes valis iseenda/ kes ei mõelnud oma sammude tagajärjele – kes ei mõelnud, mida tema sammud ja valikud tähendasid minule.
Mina ei saa armastada = minul ei ole selle inimesega turvaline olla – mina pean olema valvel ja seisma enese eest, sest see konkreetne inimene on oht – mina ise olen kohustatud seda tegema, kuna ei ole kedagi teist, keda selleks kohustada – see on teadmine, et enesega seotud keskkonnas ei ole mitte kedagi, kes oleks nõus lapse olemas olemise ja sellega seonduva eest vastutust kandma.
Ette kujutamine on õnnestunud, kui enese valikud ja teod ei tõstata küsimusi – see tähendab, et ise ennast on väga hästi petetud ja ümber kujundatud. Kui elu on möödunud kohustust kandvana, siis on üsna tõenäoline, et enese tegelikkus on varjus – enese tõeni jõudmine kohtab uskumatust ja näib absurdsena. Kui mitte midagi ei ole usutav, siis tuleb pilk pöörata enese füüsilise reaktsiooni poole - keha ei valeta – keha ei luba lähedale, keha tõmbub pingesse, keha tõukub eemale.
Enesele tuleb esitada küsimus - Miks mina pean vajama inimest, kellega koos olla ja, kelle lähedal, mina ise, seista ei taha. Aus vastus – Mina ei tahtnud konkreetset inimest – mina vajasin, enesele kui inimesele ja lapsele – turvalisust, rahu, õigust olemas olemisele ja enese määramisele ning rollidest tulenevat seotust – kindlana. Mina vajasin pingest ja hirmudest vaba koos olemist.
Vajasin seda, mida ei olnud ega kogeda saanud – kohustasin ennast olema, sest teisi variante ei näinud ega teadnud võimalikuna olevat – täitsin rollijoonist, kujutasin ette ja nägin, et on olemas – sellest ka vajadus, ühendada kaks erinevat üheks ja samaks – vajadus teisele teada anda, milline on minu nägemus ja ootus – vajadus teise ootustele vastata, et vältida osaks saavat – kui teine ise ei valinud ega olnud, siis kohustada teda olema, sest mina olin olemas ja teine oli olemas. See sama tõde mõlema poole pealt vaadatuna.
Perekond ja suguvõsa on koos olemise vormid ja üksteisega seotuse tähistamine. Perekonna ja suguvõsa olulisus ja sisu – nende kohta käibel olnud informatsioon oli vale – koos olevad ja elavad inimesed lõhkusid ühendust ja soovisid olla seotusest vabadena – nad ei lõhkunud selleks, et ehitada tervikut, milles oleks koht kõigile, vaid selleks, et anda enesele sobiv ja enese vajadustele vastav Maailm, enesele õigete inimestega.
Koos olemine ja elamine inimestega, kes ei ole enese tugevus, kes tõmbavad vaiba jalge alt, kes kohustavad valetama, kes teevad haiget, kes jätavad välja, kes ei võta vastutust – see on kohustuse kandmine, kuna väljapääsu ei ole. Kohustus on enesele valiku võimaluse andmine – kohustuse vastu saab protestida ja kohustuse juurest saab jalga lasta – kohustuse tagajärje eest ei pea vastutama - sellele ei kirjutata oma nime alla.
Kohustusena näitamine on iseenda, enesega seonduvas, isiklikust vastutusest vabastamine – Minule ei ole seda vaja – mina ise ei ole seda endale valinud - see ei ole Mina ega ole see Minu – mina pean olema ja osalema, sest keegi teine tegi oma valiku teoks.
See on lahendus, et vältida tõde – olemas olevaid ei saa ümber vahetada – see on minu aeg ja minu võimalus, mida mina ei saa kasutada. See on lahendus, et vältida vastutust – kui mina ei saa, enesele vajaminevat ja olulist, siin ja selles, siis ma astun välja, lähen mujale, keeldun osalemast, valin ise enesele õiged – mina ei vali tervikut – mina teen valiku enese vajaduste ja tõe järgi.
Mina olin kandnud kohustust – oli olnud olemas ettekujutus, et ette näidatu ja enesega samas maha mängitu on see, millisena seda väideti olevat – manipuleerivate suuniste ja tegelikkuse kohta käivate valedega oli mind kohustatud seda tõeks tegema – selles tulenes minu vajadus erinevused üheks ja tõeliseks teha.
Üles ärkamine tähendas tõe vastu võtmist – see, millest räägiti, mida tõeseks väideti ja eesmärgina näidati, ei olnud seda mitte – selles perekonnas ja suguvõsaharus ei olnud mitte kedagi, kes oleks, olemas olevatega, tegelikult tahtnud koos olla ja selle koos olemise heaks ja paremaks teha – olla üks tervik ja teis(t)e tugevus.
Teisi taluti ja vajati, kui kohustusi ja vahendeid – inimesi ei vaadanud ega näinud keegi – inimestele ei olnud kohta ega aega. Inimesed elasid oma elu mujal - koos olid rollid, millest vabaneda ei saadud. Selle jaoks, et enesele osaks saavat ja ise enda olevat muuta ja teistele oma informatsiooni edastada, kasutati rollide liiteid ja asendusrolle. Rollide vahetus andis võimaluse ise valida ja ise määrata - ise oma elu elada. Vahetuvad ja kõrvalejäetud rollid ei tähendanud tervikut, vaid enese jaoks lavastatud ja kaotatud etendusi - kõigile ei olnud nendes kohta.
Teadlikkus – kellegi teise manipulatsioon - kohustuse täita jätmine ehk kellegi teise eest vastutuse kandmine - see ei ole Mina ega ole see Minu – see on kellegi teise info, mille olin võtnud enese omaks nii nagu see oleksin mina ise ja minu tee. See, et mina võin ja mina saan, ei tähenda, et mina pean. Mina lähtun enese võimalustest ja olemas olevast reaalsusest.
Vastutuse võtmine tähendab, et mina saan vastutada ainult enese osa ja iseenda poolt astutud sammude eest. Mina olen ennast nähtavaks teinud ja sama on teinud ka teised - meie eesmärgid on erinevad - teised lõhuvad, et anda endale Maailmad, mis sobivad ja on õiged ning milles ei ole neid, keda ise endaga ühte ei valita.
Mina olen olnud suunatud olemas oleva terviku ühendamisele - üksinda see ei ole õnnestunud, sest teisi ei ole ega ole olnud samas - nüüd ma tean ja näen seda - ma ei kujuta neid ette sinna ja sel moel, kus ja kuidas neid ei ole ega ole olnud. Enesele ette kujutatust tulenevalt oli minus vajadus, et nad oleksid seal ja sel moel, kui mina neid nägin ja teadsin olevat - enam ma ei kao varjudesse ega usu olematut. Ainus olev on reaalsus.
Marianne
18.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar