Inimene, kes on kasvanud enesele vajamineva puuduses – ta elas ja oli keskkonnas, kus tema jaoks oluline jäi, tema jaoks, puudu – ta elas ja oli koos inimestega, kellega ühes ta koges täitmata jäänud vajadusi. Oli midagi elulist ja olulist, mis ei olnud tema jaoks võimalik – tema ise ei saanud seda endale anda – see oli seotud teise inimesega.
Vajamineva puudus tähendas nägemist ja kogemist, et on olemas ja on võimalik, kuid mitte temale – tema jäi ilma, temalt võeti ära, temale keelduti andmast – tema ei saanud olukorda muuta ega ise, vajaminevat, endale tagasi anda – enese jaoks alles hoida.
Vajamineva puudus tähendab kahe erineva Maailma olemas olemist – ühes on ja teises ei ole – seda, milles on, selle üle puudub kontroll ja seda ei saa enese vajaduste järgi juhtida ega püsivana alles hoida. Vajadus süveneb, kui Maailmad vahetuvad ette hoiatamata ja nende kestvus on teadmata ja selle, milles ei ole, püsimine on pikemaajalisem – sageli alaline.
Vajadus kõnnib kaasa, kui inimene viibib keskkonnas ja elab koos inimesega, kus ja kellega ühes ta ei saa selliseid Maailmu üheks ja ainsaks kokku panna – tal on ja tal ei ole vahetumine kestab, ta on hoitud ja teda hüljatakse, temaga arvestatakse ja tema infost keeldutakse jne. See toob kaasa ärevuse, turvatunde puuduse ja enese kaitsmise vajaduse – see toob kaasa üksinduse kohas, kus on koos olemine – see on ise enese eraldamine teisest – see on tajumine, et teine eraldab ennast.
Erinevates ja vahelduvates Maailmades elamine ja olemine toob kaasa isiksuse häired ja häiritud psüühika – inimene, kui eraldi olev süsteem, on mõjutatud välisest – häirivalt mõjuv keskkond ja kohtlemine ei aita püsida tasakaalus, sest aset leidev ei ole aus ega loogiline ega harmooniline – see on vägivaldne ja vähendav – see ei toeta vabana kulgemist ja kasvamist, sest see sunnib leidma mehhanisme ja leiutama kompenseerivaid lahendusi, et toime tulla ja edasi olla.
Koos olemine annab võimaluse enamaks, kui üksinda olemine – koos olemine peaks lähtuma sellest, et koos olemine on valitud teadlikult – sellel on eesmärk olemas – selles on võimalik see, mis üksinda ei ole saavutatav – tulemused ja kogemused saavad võimalikuks just selletõttu, et ollakse ja kõnnitakse koos – antakse enese oskused ja energia, et ühes saaks olema rohkem – kõigi osaliste jaoks.
Vahelduvate Maailmade olemas olemine tähendab inimest, kes lõhub ja muudab ühist – sel moel edastab ta informatsiooni – Siin olen Mina üksinda/ siia Mina Sind ei lase/ seda, Mina, Sinule ei anna/ siin, Mina, Sinuga ei arvesta. See inimene ei taha teist ennast segama, teisele endast anda, teise jaoks olemas olla, teise informatsiooniga arvestada – see on enese Mina eraldamine, enese Mina nähtavale toomine ja enese Minale vajamineva andmine/ tagamine.
On inimesi, kes kogevad ja näevad ennast lõksus olevatena – nad on oma sammu astunud, kuid tagajärg ei sobi neile – nad ei taha seda endale – nad tahavad tulemuse muutust või sellega seotusest vabaks saada. Inimene, kes on lapse saanud ja vanema rolli vastu võtnud, ei saa vabaks ega saa ka vajaminevaid muutusi ellu viia – ta ei suuda leida kompromisse ega tagada tasakaalu – tema olev võtab temalt vähemaks, sest sunnib teda enamaks.
See vanem annab endast teada – ta väljendab ennast lapsest eraldavana/ nende vahelist ühendust lõhkuvana/ enese ja enesega seonduva vastutuse lapsele jätmisega/ lapse vastu välja elamisega/ enesest vaikimisega/ lapsele valetamisega/ lapsega manipuleerimisega/ vägivalla kasutamisega/ lapsega mitte arvestamisega jne.
Need on enesest mitte teadliku inimese lahendused, kuidas teha enese elu elatavamaks ja edastada enese kohta käivat informatsiooni. See on inimene, kes teab, et on olemas teistsugused võimalused ja teistmoodi elamine ja olemine, kuid ta ei saa ega luba endale ära lahendavat lahendust kasutada – ta ei anna oma last ära, kuid lapsega ühes on tema elu, tema jaoks, vale.
See on kahe vastandliku informatsiooniga ühes elamine – Mina ei saa seda, mida mina vajan – Mina pean seda/ sellega, kuidas/ kellega mina sellisel viisil ei taha. Sellise teekonna valimine tähendab, et inimene täidab enese rollist tulenevaid kohustusi ja elab elu, mis ei ole tema vajaduste, teadmiste ja eesmärkidega kooskõlas.
Laps ei tea ega näe, et on olemas teistsuguseid võimalusi – elu Emaga ja/ või Isaga on ainus normaalsus – tema kuulub vanema(te) juurde – see on tema Mina pilt ja sellega seonduv. Seega tahab ja vajab ta, et see ühendus oleks töökorras ja see seotus oleks olemas temale vajamineval moel.
Elu vanemaga, kes ei taha seda, kellega ta ühes on – kes ei taha seda elu, mida ta elab – tähendab kogemusi, milles avalduvad vanema kaks erinevat Maailma – see, kus laps on ja see, milles last ei ole/ millesse last ei taheta. Vabaduse sööstud, vabaks rebimise katsed ja vabaduse maitsmised tähendavad vajaduse olemas olemist ja selle täidetuse poole püüdlemist ja sõltuvust enesele antud abivahenditest.
Kahe erineva Maailma olemas olemine ja nende ühendamise võimatus tähendab vales elamist – nn hea Maailma olemas olemine ja selle, pisimgi, kogemise võimalus, takistab eluterve otsuse vastu võtmist. Sellest nn heast saab mürk, sest sellega kaasneb ka see, mida ei ole hea ja turvaline kogeda - see on see teine Maailm, milles kohta ei ole antud ja millesse asja ei ole.
Pikaajaline sõltuvus, vajaminevast, toob kaasa psüühilised kõrvalekalded normaalusest – inimene nõustub temale osaks saavaga, mis ja kuidas ei ole eluterve ega aus/ inimene võtab kasutusele lahendused, mis ei ole teda toetavad, vaid midagi kompenseerivad ja vältivad/ inimene on võimeline tegudeks, mis teevad haiget temale endale ja/ või kellelegi teisele jne.
Siis, kui vanem on sõltlane, kelle vajadused vajavad täitmist, siis ta kasvatab ka oma lapsest sõltlase, kelle vajadused ootavad täidetust ...
Marianne
11.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar