See inimene, kes ei taha elada selles ühes olemises, mis temal olemas on - see inimene, kes ei taha anda seda, millele vastu ta enesele vajaminevat ei saa – see inimene, kes ei taha olla sellisena nagu temalt oodatakse – see inimene, kellel on eesmärk kasutada teist enese vajaduste rahuldamiseks – see inimene kasutab manipulatsioone tegelikkusega.
See tähendab, et ta näitleb sellise enese olemas olemist, kes ta ei ole – ta näitab andvat seda, mida ta tegelikult ei anna – ta loob usutava kujutluse sellest, millisena tema on, kuidas teda kogeda on ja, mida tema teisele annab – ta annab teada, millisena temaga koos olemine on võimalik ja, mida täpselt, tema ise, teisele võimaldab.
See tähendab, et ta näitab seda, mida ei ole olemas – ta väidab seda, kuidas ei ole võimalik ega ole õige – ta annab teada, millisena manipuleeritav kogeda ja näha on - ta loob käsitlevast kujutluse, mille väidab tõeseks – tema eesmärk on anda enesele määrav ja osutav roll – läbi tema saab manipuleeritav kontakti iseendaga – tema on see, kes saab manipuleeritava elu muuta ja vajamineva tagada ja elamisväärsena hoida.
See tähendab, et ta loob müsteeriumi – varjatud tähendusega etenduse, milles manipuleeritavat juhatatakse soovitud suunas ja vajaminevalt tunnetades, et too alluks mõjutustele ja tegutseks vastavalt ootustele. See tähendab, et manipuleerija vahendab informatsiooni, mille käsitletav võtab enese ja enesega seonduva aluseks – kaob teadlikkus, sest alles jääb uinunud ja vaigistatud olek.
Inimene, kellel on vajadus, mis on teinud teda sõltuvaks aseainetest, allub manipulatsioonile – ta usub seda, mida temale räägitakse ja näidatakse – see tähendab, et ta näeb ka seda, mida ja kuidas ei ole ega saa – see tähendab, et ta ei näe seda, mis ja kuidas on, sellisena nagu see tegelikkuses on.
Manipulatsiooni poolt mõjutatud inimene usub enesele lubatut, enesele ettekujutatut ja enesele vajaminevat – ta näeb, et temal on ja tema saab – ta näeb armastust, mis siis, et see tähendab haiget tegevaid hetki – ta tunneb hoolimist, mis siis, et see tähendab üksinda jäämist – ta kogeb ühte võtmist, mis siis, et see tähendab käskude ja keeldudega eraldatust.
Inimese manipuleerivast minevikust räägib see, kui selle osaks saanu usub ennast valena olevat siis, kui tema ei ole kooskõlas temale öeldu ja näidatuga. Ta usub, et temal ei ole õigust enesele olulisele ja vajaminevale – teine/ miski on tähtsam temast endast – tal tuleb, kellegi teise jaoks või millegi teise nimel, enesele olulisest loobuda – enesele vähemaga leppida – enese muutmisele kohustamisega nõustuda.
Manipuleerimise õnnestumisest räägib see, kui inimene usub, et seda, mida tema tahab ja, mida tema vajab, ei ole tema jaoks olemas ja seda tahta on vale ning see, mis ja kuidas tema osaks saab, on temale ainus ja võimalik – tema ei ole väärt enamat – temas endas ei ole põhjust enamaks – ta ei ole enamat ära teeninud ega vajaminevat välja lunastanud.
Manipuleerimise õnnestumisest räägib see, kui inimene teab, et tema elu ja temaga seonduvat saab ära seletada ja muuta ainult teine inimene – ainult teine teab, mis ja kuidas on inimese jaoks õige ja vajalik – ainult teine teab, millisena inimene on ja olla saab.
Manipuleerimise õnnestumisest räägib see, kui inimene vajab ja ootab teise inimese informatsiooni, sest peab seda ainuõigeks – see annab temale juhised, kuidas olla – see annab temale teada, kuidas temaga on – see annab temale seletuse, miks ja mida ja kuidas tema saab/ ei saa.
See tähendab, et inimene on sulgenud ennast tegelikkusele ja elab vajadustes – tema sõltub teise inimese informatsioonist – ta sõltub teise uinutavatest ja tegelikkust muutvatest sõnadest – kui teine ütleb, näitleb ja osutab, siis manipuleeritav näeb ja kogeb ettekujutatut tõelisena – tema on, temal on ja tema osaks saab.
Manipuleerija muutub eriti vajalikuks ja oluliseks siis, kui isikliku elu reaalsus ei lähe kokku enese kohta kasutusel oleva informatsiooniga – ei ole sama sellega, mida on enesele ettekujutatud ja enesel olemas olevaks peetud ja enesele võimalikuks osutuvaks usutud.
Siis, kui ilmnevad võõrutusnähud ja on kokku põrgatud tegelikkusega, siis on vaja juurde neid sõnu ja ette näitamisi ja kirjeldusi, mis näitavad, kuidas inimesel on ja kuidas inimene saab – vaja on uinutamist ja rahustamist – vanade illusioonide puhtaks pühkimist ja uute kasutada andmist.
See töötab, sest see põhineb usul – teine teab, millest ta räägib – kui teine näeb, siis on sel moel olemas. See ei tule pähegi, et teine võiks valetada või tal võiksid enese kasud mängus olla, sest teine on näidanud ja osutanud, kuidas tema tahab inimesele head ja just tema on see, kes saab inimesele vajamineva anda - jutt jumalast õige - tema annab teisele vale, mida too vajab.
Vaigistatud ja moonutatud eneseteadlikkus toob inimesele kaasa tagajärjed – ta on sõltuv valedest ja ta väldib tõde – ta on sõltuv sellest, kes nõustub temale valetama/ kes tahab temale valetada. Valetaja kasu – too saab näidata ennast sellisena, kellena ise ei olda ja väita end andvat seda, mida tegelikkuses ei anta ning saada tasu nii nagu oleks oldud ja oleks antud – see on enesele parema Mina andmise võimalus – iseenda sellisena nägemine ja kogemine, teise poolt tõestatuna.
Inimene on sõltuv sellest, kes on otsustanud temale valetada, kuna kasutab teda enese eesmärkide täitmiseks – enesele vajamineva saamiseks. Valede kuulamisega nõustumine annab tunde, et ollakse oluline ja vajalik ja väärtuslik ning et olemas on enam, kui tegelikkuses – see on enesele parema Mina andmise võimalus – iseenda sellisena nägemine ja kogemine, teise poolt tõestatuna.
Selline sümbioos annab mõlemale osapoolele võimaluse kasu saada – sellise lahenduse kasutamise võimalus soodustab sõltuvusuhete kestmist, selliste suhete otsimist ja nendest kinnihoidmist. On iseloomulik, et mõlemad osapooled on võimelised olema nii need, kes manipuleerivad, kui ka need, kellega manipuleeritakse – vastavalt vajadusele ja võimalusele valitakse endale/ antakse teisele valetaja või uskuja (enesele valetaja) roll.
Manipuleerimise ohvrile tundub see vastuvõetamatu ja mõistetamatu väitena – tema oli ju see, kelle osaks sai, keda peteti, keda ära kasutati ja kellega mängiti – see on osa tõest, sest tegemist on ühe ja sama loo erinevate pooltega – ühe ja sama pendliga – inimene tahab enese kohta kuulda seda ja ise ennast näha sellisena, kellena tema ise ennast ei tea ega näe ja ei usu, et tema sellisena olla saab ilma teda kinnitava teiseta – inimene tahab enesele osaks saavat seda, mida tema ise ei saa endale anda ja, mille kohta ta usub, et tema ei ole seda väärt.
Sõltuvussuhetest üles ärkamine on raske ja valuline, sest tuleb kohtuda tegeliku enesega ja vastu võtta teadmine tegelikkuses olemas olevast ja osaks saavast ning kui ise enam valetama ei olda nõus ja põhinetakse tõel, siis see ei tähenda, et teised, kes on harjunud samal moel, valiksid tõe ja sellega arvestamise. Seega tuleb õppida ise ennast teadvustama ja enesele osaks saavat teadlikult kohtama selleks, et valet ära tunda ja sellega mitte kaasa minna.
Inimesele on omane tahta tagasi sinna, kus ta ei pea ise tundma, ise kogema, ise vastutama enesele osaks saava eest – teise abil ja toetusel saab ta muuta enesega seonduvat ja enese kohta nähtavaks tehtavat. Sõltuvussuhetele on omane, et need vähendavad inimest – need ei toeta tema kasvu inimesena – inimene muudab ise ennast ja allub teise suunamistele, et temal oleks ja tema saaks, ja tema ise seda olemist ja saamist ära ei rikuks.
Sõltuvussuhe on koostöö, mis ei anna iseseisvust ega põhine aususel, vaid see seisneb, enesele ja teisele, valetamises ja teisest sõltumises. Manipuleerimist ehk valetamist ei ole vaja, kui ollakse valmis olema iseendana - lähtuma enese olevast ja tegema oma sammud oleva aja tegelikkusega kooskõlas olevalt - ütlema välja enese tegeliku tõe, kartmata osaks saavat ja hirmu tundmata võimalikuks osutuva kaotuse kogemise pärast.
Tõde on selles, et see, mis enesel, senini, olemas oli ja enesele võimalik oli, ei kao ära - see nii öelda ära kadumine tähendab, et nähtavale tuli tegelikkus - enam ei valitud/ ei saadud valetada, et on nii ja saab nii nagu olemas ei ole ega ole olemas olnudki - inimene ise oli see, kes enesele vajamineva ja enesele antud info alusel, kujutas endale ette, et see oli, temal/ tema jaoks, olemas.
Inimeses enesepettuse musternäidis - minul on teise armastus olemas, mina olen teise jaoks oluline ajal, mil see teine lõhub kahe vahelist ühendust ja teeb tahtlikult haiget.
Marianne
11.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar