Vahel tuleb ette, et on vaja selgust – näha teist sellisena nagu too tegelikkuses on – millisesse kohta ja mil moel ta asetub, teada tema tagapõhja ja motiive, et milleks ta valmis on – mõista täpselt, kus ja milles on tema põhi – väärtushinnangud – kuhu jääb ta pidama ega vali teha järgmist sammu sellel teel, mis tooks kaasa - olemas oleva/ teise, kes enese kõrval – vähendamise. Vaja on selgust, kas teine jätab tegemata teo, ütlemata sõna, võtab vastutuse, et ei kogetaks valu, hülgamist, reetmist.
Inimene, kelle soovid ja eesmärgid ei ole ausad – tema sõnad ja teod lähevad lahku – kardab tähelepanuvalgust, mis näitab välja tema tegelikkuse. Kui küsida sellise inimese käest – kuidas, mis ja miks tema, siis ta kindlat vastust välja ei ütle, tal justkui puudub selge arvamus, ta põikleb kõrvale ja jätab asjad õhku, ta vahetab meelt ja värvi ega püsi paigas, ta valib vaikida või püüab tähelepanu suuna teisale keerata, ta reageerib agressiivselt vastu või näitleb enese vähemust - on tõeliselt alandlik ja vähem.
Ta ei seisa kindlat ja selgelt – ei ole, nii temale endale, kui ka teisele, ühest mõistetavust. Ta ootab, enne enese välja näitamist, teise poole samme ja väljaütlemist, määramist ja ettenäitamist ning ka seda, et teine võtab ise vastutuse. Ta valib vaikida või osutab ennast piiravatele takistustele või tegevusest vabastavatele põhjustele siis, kui on arutluse ja paika panemise aeg – see on koht, kus on võimalus olla osaline teekonna suunal, eesmärgi nimetamisel ja olulise sammu astumisel või tegemata jätmisel – ta ei vali võimalust määrata ausalt edasise kulgu, sisu ja kvaliteeti.
Sellel, kes tahab tegutseda ja kuhugi suunduda, on vaja vastuseid, et ta saaks teisega arvestada. Sellel, kes soovib valida teekonda ja jagada ühist, on vaja vastuseid, et ta teaks, kuidas ja kus teine on, mida teeb ja, mille eest vastutab. Sellel, kes pulbitseb ja puistab välja erinevaid ideesid ja ettepanekuid, on vaja vastuseid, et milline neist on teisele vastuvõetav ja toetust leidev. Sellele, kes näeb, et teises on tundeid ja teisega on segadust, on vaja vastuseid, et olla toeks ja mõista.
Sellise inimesega, kes varjab ja varjub, koos olemine ja teekonna jagamine on mitme valikuga võimalus. Elu ootab elamist – on info andmine ja on vastuse ootamine – kuid, kuidas saada see õige – tegelikkust näitav vastus kätte, kui selgust ei valita vastuseks. Siis proovitakse anda aega ja lisatakse infot, et kuulda otsust, sest tahetakse astuda/ valida/ tegutseda koos. Siis võidakse valida välja näidatut uskuda ja lähtuda sellest, et see on tõene. Siis valitakse väljendada tundeid ja varjujat "süüdistada", kuid tegelikult väljendada oma hirme ja näidata võimalikke tagajärgi.
Siis võib, vastuste vähesus ja selgusetus, tuua üsna tõenäoliselt kaasa selle, et seda inimest jäetakse millestki välja ja kõrvale – otsustakse ka teise eest ära, tehakse kõik vajalik/ välja valitu ise ära. Siis võib küsija, kes oli oodanud, et teine seisab oma kohal ja vastutab enese eest, minna ära, sest elu tahab elamist ja soov on minna edasi – iseenda valikud ei olnud ühised valikud – teine ei valinud, nähtavalt ja selgelt, astuda ühes.
Jah, selge on, et teine ei tee ennast nähtavaks, kui tema varjude taga on motiiv – inimene, Inimesena, ei saa anda enese vastust, kui ta tahab osaleda või on osalemas Agressor – Ohver - Päästja mudelis. Ta ei vasta, kui see ei ole tema rolli etteaste. Ta ei vasta, kui ta ootab enesele sobivat rolli – märgusõna, mis nimetab teda. Ta ei vasta, kui tal on vaja küsijat kindlas rollis olevana – eesmärk on panna toda mänguga ühinema. Ta ei saa vastata Inimesena, kui selles kohas on huvide konflikt – tema roll, mis hoiab alles temale vajaliku mudelikoosluse, on olulisem, kui enese samm ja info Inimesena.
Marianne
07.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar