Inimesele meeldib venitada püksikummi – nagu heas seebiseriaalis, et tehke, mis tahate, kuid ma ei hakka rääkima – no ei räägi sellest, mis on oluline – enese heaolu ja soovid ja tunded ja selgus. No ei räägigi - sinnamaani, kuni enam ei saa/ ei vali/ ei taha/ ei lasta – siis purskub kõik, enese sees hoitu ja rohkemgi veel, välja – tunnete jõul tulvavad välja sõnad, mis tõukuvad, lammutavad ja lõhuvad – vaadake, mis ja kuidas on, kui ausalt rääkida sellest, mis ja kuidas on päriselt.
Sellisele mudelile, et esimesel võimalusel, olulises kohas ja hetkel, olulist infot ei jagata, kõik seebiseriaalid ju üles ongi ehitatud – puudub ausus ja võidutseb moonutatud info – pealispind ei ole sama, mis seesmine maailm – eesmärgid on erinevad. Kannatused, valu, kuhjaga tundeid – huvitavaid pöördeid ja käänakuid tegev mäng vaatajate köitmiseks. Kuid, kes vaatab pealt ja kellele esitatakse etendusi, kui inimesed, just sel samal moel, oma elusid elavad – kaameraid ei ole kohal ja mäng ei lõppe, sest ei ole režissööri, kes näitlejatele stop ütleks.
Ei pea olema olemas, kui ei valitaks luua olema – inimesed vaikivad enesest ja enese kohta käivast, sest see toob üsna sageli kaasa jama – vastu reageering lööb oimetuks, sest tõstatakse küsimus - kellel ja miks on õigus tahta muutust – isiklikku infot võetakse isiklikult – tunded kohtavad tundeid. Ei ole kainust ega rahu, vaid on sõda, sest nähakse loos ebaõiglust – miks teine peab saama seda, mida või kuidas tema ise vastu ei anna – tuuakse välja näited sellest, kuidas teine ei arvestanud, ei hoolinud, ei väärtustanud – alles nüüd avalikustatakse enese salatud info ja tunded.
Seebiseriaal on nähtavaks tehtud Agressor-Ohver-Päästja mudelimaailm – kõigile on jaotatud kindlad rollid ja neist tulenevad võimalused/ ülesanded/ üleelamised, et lugu saaks kesta aastaid. Ekraani pealt on hea vaadata ja kaasa elada teiste teedele, kuid enese elu ei pea ju samal moel elama. Välja rääkimata tõde ei kao ära, kui sellest valitakse vaikida – öeldakse, et parem õudne lõpp, kui lõputa õudus. Kuid, kui valida teha oma samm ja olla aus, siis see ei ole õudne lõpp, vaid edasise tee algus – see, mis kaasneb, on hind, mis tuleb oma vabaduse – olla mina ise, kõigile nähtavalt - eest maksta.
Sellisel moel ei ole minule hea - see teeb minule halba – sel moel valitu ei arvesta minuga. Toimunud on info edastamine – inimesele omaselt tunnete jõul või tunnetele viidates – siis mina tundsin/ siis mina nägin ennast sellisena ja tundsin – kuid mina ei taha tunda ega vaadata. Oot, aga keegi ei taha ennast halvasti tunda – kui info esitus ja sisu ei ole „sobivad/ sobivalt” teostatud, siis valib adressaat protestida, sest ka tema ei taha tunda – miks tema peaks siis, kui teine ei taha.
Ühe inimese poolt välja öeldud info tähendab, et selles hetkes ühine Meie laguneb või siis ilmneb oma tegelikkuses – nähtaval seisavad Mina ja Mina – tähelepanuvalgus suundub isikutele ja see, mis seni oli püsinud varjus/ varjul, on kõigile näha. Näha ja kuulda on see, milline on olnud eesmärk – kas Meie on olnud olemas sellepärast, et iseenda ja ka selle koosluse eest on võetud vastutus ja seega on kõigi kvaliteetne olemine/ väljendumine/ võimalused kõigile olulised või tähtis on olnud see, mida ja kuidas saadakse selle Meie sees iseendale – aus info ega ühise kvaliteet ei ole olnud väärtus, sest enese Mina on olnud olulisem – enesele õige tähelepanu kindlustamine ja vajamineva koha alles hoidmine, selle mudeli sees, on olnud omaette eesmärgiks.
Kui kaks Mina seisavad nähtavatena ja nad on kõrvu või vastamisi, siis algavad läbirääkimised, et jõuda mingi tulemuseni – otsuseni, millal arutelu lõpetatakse ja kuidas saab olema edasi. Lahenduse leidmisel saab oluliseks info - selle edastamine, vastu võtmine, tõlgendamine ja järelduste/ otsuste tegemine. Kirja panduna võtavad need sõnad mingi nähtava osa ridadest, kuid inimeste meeltes toimuvad need tegevused meeletu kiirusega – kuuldud, läbitud, tehtud, otsustatud selleks, et jõuda tulemuseni – eesmärk on jõuda sellesse kohta, kus tähelepanu on seeditav ja segavaid tundeid enam ei ole.
See osapool, kes astub lavale ja ütleb oma sõnad, et see ja see ja see ei ole hea, vajab seda, et teine näitab selgelt välja - ta mõistab seda, mida öeldi ja näeb seda, mis ja kuidas on toimunud – ning seejärel ütleb välja selle, mille eest tema vastutuse võtab – tema sammud möödunus, olevikus ja tulevikus.
Elu ei ole ideaal – see on konkreetsele õpilasele sobiv õppimise keskkond – teekond edasi – tuleb minna sügavamale selleks, et tõusta kõrgemale. Seega on edasiseks võimalikud erinevad variandid. Selleks, et vastas seismine juba alguse meetritel lõpetada, on üsna levinult kasutusel lapsepõlves selgeks õpetatu - palutakse vabandust ja lisatakse, et enam ei tee.
Kuid elu näitab, et selline valik viib sageli samasse kohta tagasi. Vabanduse palumisest on saanud vormel, mis ei kohusta mitte millekski, kuid annab võimaluse tõestada, et midagi ju tehti ja teine tehku nüüd oma samm vastu – andku andeks - st kinnitagu, et too enam midagi rohkemat ei oota – elu jätkub.
Soovin head/ palun vabandust/ mul on kahju/ mina enam ei tee/ mina hoolin/ mina ei tahtnud - on mäng tähelepanuga siis, kui neile sõnadele lisaks ei edastata infot, kuidas ja mil moel looga edasi tegeletakse – jääb ära enese panuse välja näitamine ja teoks tegemine. See on manipulatsioon, sest selliste sõnadega loo katmine on pettekujutelmade loomine ja nende elus hoidmine – usu ja looda – vaata seda, mida ütlen, kuid ära näe seda, mida teen.
Teel lahenduse poole on võimalik ka see variant, et teine ei arvesta sellega, mida talle öeldi ja ta jätkab nii nagu ei oleks mitte midagi olnudki. On võimalik ka see variant, et teine teeb oma käigu vastu - ise oled süüdi ja/või mõtled selle kõik välja - mina ei teinud/ mina ei olnud – Sina ise – vaata endasse ja tegele iseendaga – ära tule mind kiusama ja süüdistama.
Sellised lahendused on kasutusel AOP mudelis mängijatel – need on võimalused, kuidas vastutusest, ehk enese osa eest loos, keelduda. Mudelis mängijale tähendab aus info tema vastu sõja kuulutamist – algas lahing rollide nimel ja pärast. Seega võetakse kasutusele manipulatsioon infoga – sellest saab relv, kuidas saavutada enesele sobiv/ vajaminev tulemus. Seega võetakse kasutusele võim – näidatakse, kes ja mille alusel mingit konkreetset rolli kanda tohib.
AOP mudelis algab lahing jõu kasutamise ja võimu näitamisega – aktiveerub Agressor, kes kasutab, erineval moel, erinevat infot, et peatada see/ vähendada seda, kes lavale astus. Seejärel aktiveerub agressiivne Ohver, kes tõestab ära enese ja/või ka kellegi teise kannatused sellesama info edastaja, kui süüdistaja, poolt teoks tehtutena – selle tegevuse mõte on edastada info, et lavale astuja ei saa Ohver olla.
Ohvri rolli tõestus võib, lisaks jõulistele sõnadele ja tegudele, väljenduda ka ohetes, kehakeeles, iseenda halvustamises ja nimetamises – justkui oleks "süüdistaja" sel moel öelnud ja teinud – Ohver näitleb, täiesti ehedalt ja kannatades, et tema ainult peegeldab tagasi teise sõnu ja mõtteid.
Seejärel aktiveerub agressiivne Päästja, kes tõestab ära, et lavale astujas ei ole väärtust ega ole tal piisavalt ressursse – toimub võrdlemine ja näidatakse välja, mida kõike on lavale astuja endale saanud ja ära kasutanud – see on tõestamine, kuidas on lavale astujat päästetud – ja nüüd tehakse otsus – too on tänamatu – selle tegevuse mõte on edastada info, et teine ei saa ka Päästja olla. Seega ei ole mudeli sees ruumi – üle jääb ainult Süüdlase roll.
Loomulikult ei näinud lavale astuja, enda sammu tehes, ennast süüdlasena – ta ei mõista, kuidas lugu sellise pöörde võttis – ta proovib põhjendada ja tõestada ise ennast. Kuid, mida kaugemale inimene oli lasknud oma lool minna – mida kauem oli ta tõde varjanud - seda suurem on mudeli vastupanu – mudel saab energiat juurde sellest, kui inimene on vastu võtnud mängu rollide pärast – ka rolli vastu olemine on oma energia selle maailma jaoks andmine, sest inimene, nähes ja tundes ennast süüdlasena, vajab teistsugust rolli ja ta mängib kaasa.
Vaba maailma soov - muuda oma käitumist – moondus mudelimaailmas olija jaoks kohustuseks - muuda ennast st vaheta ise ennast, kui rolli ära. Too ei saa aru, miks tema peab ennast ise kontrollima või lubama ennast teisel kontrollida st käsutada – alluma vabade ja võrdsete inimeste ühiselu reeglitele, kui jõule, mis ei lase temal olla ja elada sellise iseendana nagu temal on õigus – tegemist ei ole õigusega inimesele, kui tervikule, vaid mudelimaailmast pärit rolliga, millega inimene ise ennast, ja ka teised teda, samastanud on.
Lavale astuja, kes näeb ennast vabas ning võrdsete maailmas – edastas oma info - see, mis mõjutab teda, see mõjutab ka Meie-t – Mina muutumine on juba muutnud või on muutmas Meie-t. Tema info tähendab, et ta soovib toetust iseendale – ta soovib ühist tähelepanu sellele, mis ei ole tema, kui inimese jaoks hea. Ta tunneb ennast piiratuna – puudub vaba kasvamine. Teise teod ei ole olnud head ega enamat loovad. Teise rolliMina on olnud olulisem – see on kasvanud inimese, kui terviku arvelt.
Lavale astujal oli soov - peatada toimuv ja jõuda tasandini, milles mõlemad on võrdsed. On loomulik, et alguses, kui pikalt on kestnud aeg, mil tunded on värvinud kõike, siis on inimeste sees tundesegadus - on mõistmatust ning vastuolu ja vastupanu – see on viis, kuidas kogunenud auru välja lasta. Koorida pealmisi kihte, et jõuda sisemiste tunneteni ja salajas hoitud haiget saanud iseendani – on soov näha ja kogeda, et Meie on turvaline paik, milles kõigi tunded on lubatud ja vastu võetud.
Inimesed valivad tunda oma tundeid, kuid nad ei vali neid vabaks anda, sest on olemas olulised otsused, mida ei võtud vastu/ mida ei saanud teoks teha – need on oodanud oma aega ja julgust/ jõudu/ otsustavust – siis, kui enam ei pea koos olema/ elama – siis, kui saab ise valida ja oma otsuse päriselt teoks teha – EI öelda/ ära minna/ ukse kinni lüüa/ eemale hoida. Tunded ühendavad ajad – need näitavad kätte inimese jaoks olulised kohad – tee oma otsus ära – anna ise ennast vabaks.
Elu oleks kordades lihtsam, kui inimese sammudele ei järgneks huvitavaid tagajärgi – iga otsus tähendab teoks tehtavat tegu ja sammu, mis jätab jälje – iga inimese samm saab vastuse – Maailm reageerib. See, kes on samastanud ennast rollidemaailmast pärit rolliga, on valinud selle mängu, et anda/ saada endale võimalus elada oma tunded, neid vabaks laskmata, välja sel moel, et tagajärgede eest ei pea vastutama – ei Ohver ega Päästja pea oma tunnete eest vabandama ega neid valla päästes teistega arvestama.
Boonusena tuleb nende rollidega kaasa õigus, et teised teevad enda poolt kõik, et Ohvri ja Päästja rollis olijaid õigesti vaadata ja sel moel aidata neid, tunnete kui iseendi muutmisel, kogeda ise ennast ja olla teiste jaoks paremini talutavad. Mudeli ülesanne ongi toetada neid inimesi, kes ei ole oma tundeid vastu võtnud - mõistnud enese vastutust iseenda ees. AOP mudel on haiget saanud laste lahendus, kes hoiavad valesid tundeid eemal sellest, kes on mudeli omanik ja samal ajal on nad ühinenud Meie ehk turvaring iseendale.
Just sellepärast ei ole mudeli Meie sama, mis võrdsed ja koos edasi kasvavad inimesed – mudel on võimalus saada, midagi kindlat teis(t)e arvelt – see vähendab, sest tollele teisele jääb vähem võimalusi alles - too peab vastutama, selle jaoks, et Meie oleks elatav keskkond, ka selle eest, kes enese eest ei vastuta.
Mudelis sunnitakse inimest, mudeli jätkumise nimel, tähelepanuga manipuleerides ja jõudu kasutades, kindlasse ja piiratud rolli. Sellepärast saabub mudelis rahu alles siis, kui mudeli omanik on enesele vajalikus rollis ja teised tema õigust tunnustanud ning Süüdlane oma koha vastu võtnud. See tähendab, et läbi rääkimisi ja arutelu ei toimunud – kestis tunnetekarusell sinnamaani, kuni kõik vaibusid omadele kohtadele tagasi.
Läbirääkimised ehk nõupidamine, kuidas ja mil moel edasi, toimub siis, kui Meie on Mina ja Sina, kes on Meie ning on olemas üksteise mõistmine, et järgnev samm, mis viib edasi, saab sündida teine teise toel – aus ja selge info toetab inimese kasvu ja see on oluline Meie alles hoidmise ja kvaliteedi tõstmise jaoks – ühe Mina muutumine muudab Meie-t – sellepärast on oluline, et mõlemad muutuvad samas suunas – kasvavad inimestena.
Inimese kasvamine tähendab enese osa eest vastutuse võtmist – 50% suhte eest ja 100% iseenda eest. See on mõistmine, et enese lugu, mille inimene laval välja ütles, sai toimuda, sest tema oli ja on olemas – mina ise tegin selle ja selle ning mina ise jätsin tegemata selle ja selle, mis aitas kaasa, kuidas ja mil moel sai olema.
Inimesena kasvamine on mõistmine, et oluline on vibratsiooni valimine - tegemist on enese hinnangu ja väljendusega – millisena ise ennast, iseenda sees, nähakse ja millisena kogetakse – tervikuna olles. See on mõistmine, et ollakse väärtuslik – koos olemine ei pea toimuma ja kestma, kui väärtushinnangud on erinevad – oluline ja väärtuslik on Inimene tervikuna ja tema kasvamine, enese teel, vabas ja võrdses Maailmas.
Koos olemise eesmärgi ja olemuse näitab ära, milline on hind, mis inimesel tuleb maksta, et ta selle Meie sees olla saab ja ühte olema võetakse – kas ta peab olema roll ja kaotama iseenda ning muutuma, kellegi teise tunnete taktis või saab ta olla see Mina, kes ta on ja muutuda siis, kui tema ei ole enam see, kes ta oli eile või ka hetk tagasi ning tal on olemas võimalus ja toetus, et väljendada ennast sellisena nagu ta teab ja tunneb ennast olevat.
Inimesel on õigus austavale ja ausale kohtlemisele ning sellele, et tema infot, tema enese ja suhte kohta, võetakse tõsiselt – ainult tema ise saab öelda, mida ja kuidas miski tema jaoks tähendab – kuidas ja millisena ta kogeb.
Inimene mõistab, et koos olemist ei pea valima, kui see ei ole vaba koos olemine – oluline on õige ja ajakohane info, vastutuse võtnud inimese poolt edastatuna – see tähendab, et ei ole vaja kontrollida selle paika pidavust ega ole info puudust – iga osaline hoiab tasakaalu – mõistab oma väärtust ja olulisust.
Võtmeks, suhte hoidmisel ja kvaliteedi tõstmisel, on see, kuidas ja mil moel erinevustest sündinud vastuolus lahendus leitakse – kas võetakse vastutus enese osa eest, kas valitakse mõista ja kaasa mõelda ning milline on teekond, millel ühise lahenduseni jõutakse - millised on ühes olijate väärtushinnangud – kus ja milles on põhi - kas see on Mina või on see Meie - milline on ühine eesmärk - see, milles ja mille pärast enamus ühineb – kas see, mida ja kuidas näidatakse, on see, mis on päriselt olemas.
Marianne
15.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar