Kui perekond/ suguvõsa on jagunenud – füüsilises maailmas võidakse istuda matustel ühise laua taga ja tõsta klaasi lahkunu mälestuseks - pulmades võidakse seista ühes ning šampuseklaasiga tervitada noorpaari. Siis tegelikkuses on inimeste vahel vahed – seal samas piduriiete all on näha jooned, mis kujundavad mustreid – on olemas jooned, mis ühendavad osalisi grupiti kokku ja on jooned, mis jätavad teisi välja – pilkudes, hääletoonides, kehakeeles, argises päevas, tegudes ja sõnades ei ole olemas tervikut.
Inimesed tulevad kokku, et olla koos, kuid nad ei ole koos – tegelikkuses nad ei taha olla sel moel koos – isiklikud tunded ja Mina-de valikud määravad ära, kelle kõrvale seistakse ja kellest eemale hoitakse. Tegelikkuses on üsna sageli olemas üks, kes on otsustanud, et tema ei taha – tema ei pea – ta ütleb välja ja teeb vahe enda ja teise vahele – on olemas keegi, kellega ta ei vali ühte hoida ega ühes olla. Kõik teavad seda otsust – nõustutakse sellega, et inimene saab valida enesele õige. Saab valida vahe ja seda hoida, sest ta vajab aega, et mõtestada ise ennast ja oma lugu. Kuid, kui see näeb välja sõja ja manipuleerimisena – enese huvides, ühes olijatest, meeskonna loomisega – siis see ei ole rahu – see on terviku lõhkumine.
Mina proovisin muuta olevat – soovisin, et kui inimesed tulevad kokku, siis nad on ausalt koos – pealispind ja sisemine on üks – ma ei õnnestunud. Ma mäletasin seda, mis ja kuidas oli olnud ja ma nägin seda, kuhu soovisin jõuda – kuid mul ei olnud kaaslasi, kes valinuks sama eesmärgi. Teekond ei olnud asjatu – mina kasvasin ja lugusid sündis ning läks teele – mis peamine – nüüd tean, et mina valin iseenda – mina tean, millega ja kuidas mina enam ei nõustu.
Kunagi, paarkümmend aastat tagasi, tegi minu õde teatavaks oma otsuse – ta ütles minule EI. See EI hakkas elama oma elu – see süvendas vahet ja mõjutas kõiki, kes lähedased – kõiki neid, kes olid olemas enne meid ning sündisid ja lisandusid juurde. Sellest EI-st sai nagu kooreürask, kes sihikindlalt uuristas ennast südamikule lähemale. Sellele samale südamikule, mis on kõigi olnute, olemas olevate ja tulevaste süda. Tunded on võimsad – eriti on seda negatiivsed tunded – ennast kaitsev laps lõhub oma tunnetega seda, kuhu ta on sündinud ja neid, kellega ta koos on.
Tasapisi hakkasid inimesed valima pooli – sõnake siin, tunne seal, järgnesid teod ja otsused – maha märgiti joonised, kuidas oli kõik tegelikkkuses – pealispinna all. Omal moel Ei ei pidanud – meil oli mitmeid ajajärke, mil oli suhtlus ja, mil ei olnud suhtlust. Mil oli lähedasem periood ja siis jälle kaugustes püsiv. Ometi oli igakordne koos olemine tähendanud otsuse üle kordamist – vahe süvendamist – naeratused ei jäänud püsima ega head sõnad jalgadele – taas ja taas tõi tundesähvatus pinnale sügavamal toimuva – rahu ei olnud.
Sellised ühes olemised ei olnud head kogemused – kui ma tagasi vaatan ja aus olen, siis ei mäleta ma ühtegi korda, mil oleksin temaga ühes vaba ja lõõgastunud olnud – pinge ja ärevus – olin ootele, et mis ja kuidas võib ja saab järgmises hetkes vale olla ning siis järgneb prahvatus, milles näen tema tegelikke tundeid minu vastu.
Kuna minu jaoks oli tervik kõik see ja need, kes olid olemas, siis oli ühes olemine loomulik. Tahtsin koos olla, kuid ei tahtnud sel moel koos olla – vajasin seda, et ta tegeleks oma tunnetega ja oleks välja antavas infos üheselt mõistetav ja aus – ta keeldus sellest. Kuna mina tahtsin ühes olla ja me oleme ühisest osad, siis arvasin, et pean leppima – üksinda ma ju ei saanud toimuvat muuta – nii see mulle tookord näis ja sellepärast proovisin ma ise ennast sobivaks muuta - sihikindlalt muutsin, kuid tegelikkuses edutult - ma ei saanud soovitut - rahu ei olnud õe sees, sest mina, kellele ta oli Ei öelnud, oli endiselt olemas.
Sellepärast leppisin, kuid tegelikult nõustusin – igakordsel koos olemisel, mil tema tunded tekitasid laineid, mina ise kinnitasin üle, et olen nõus sellise käitumise ja kohtlemisega. Lisaks sellele nägin enese kõrval teisi, kes samuti olid nõus – nad ei mõistnud ega näinud minu kogemusi ja sõnu – neile ei saanud sellist osaks – nendele ei olnud EI-d öeldud. Nad ei valinud sekkuda, sest tegelikkuses nad ei seisnud meie mõlema kõrval - nad olid juba asetunud teisele poolele. See samm sulges nende silmad ja kõrvad ning vaigistas suu.
Lugu sai kesta, sest mina ise nõustusin kaasa mängima - ma ei valinud ise ennast – mina valisin koos olemisi, et see, mis ja kuidas selles saab osaks teisele, sama jagataks ka minule – selles samas kohas ja ajal soovisin head ja hoidvat tähelepanu ka enesele – minule, kui inimesele. Kuid kohale minnes ja ühes olles ma ei olnud inimene – olin mudeli jaoks süüdlane – teise kannatustes – teise tunnetes süüdi olev.
Mõistsin, kuidas mina ise olin aidanud kõigel elus püsida – piisas minu kohal olemisest, kui seda kasutati negatiivsuse loomiseks – minu sammud ja teod, täiskasvanuna/ inimesena, andsid võimaluse näidata, kuidas tegin liiga ja keegi kannatas – ema matustel ütlesin tädile, kui vanimale ja ema õele, et kas ta ütleb mõne sõna – see ei olnud käsk ega nõudmine – lihtsalt mõtte ulatamine sellele, kes oli olemas ja oluline.
Mõne minuti pärast tädi tõusis ja rääkis – ütles oma sõnad, mille ta ise valis – hästi rääkis. Hiljem kuulsin, et nad olid arutanud seda tegu – hinnanud selle õigsust – minu õde oli öelnud tädile, et tädi oli vale inimene rääkimaks oma õe matustel – 41 aastat tagasi ütles minu ema oma õele Ei ja see kestis, kuni viimase hetkeni. Tädi pidas mind süüdlaseks, kes oli teda häbistanud ja kõnelema sundis. Sel moel siis.
Selle nädala kolmapäeval abiellus minu vend – jah mina ei olnud kohal ja minu poolt loodud perekond ka mitte – ma ei valinud minna kohale, sest ma ei olnud nõus osalema vales – olema kohal joonises, mis märgib ära selle, et inimeste vahel on vahed. Ma ei olnud nõus panustama oma aja ja ressurssidega, et minna kohale ja kogeda negatiivsust minu suunal ning näha samal ajal, kuidas teistele saab osaks positiivne.
Kuidas ma tean, et sel moel oleks läinud, kui ma ei läinud kohale – olin 8 kuud rääkinud oma kogemustest ja sellest, et ei soovinud enam samal moel ning öelnud, et vajan tuge – ei minu õde, tädi ega vend nõustunud sellega, et möödunu oli olnud minu jaoks vale ja ebameeldiv ning nad ei nõustunud, et nemad peaksid/ oleksid kohustatud, midagi ette võtma – nende meelest oli ja on kõik täiesti okey. Valik oli – nemad ei valinud uuel moel – nad pitseerisid uue alguse vanaga ühte.
Jah, tõsi on see, et nemad ei teinud minule liiga – nemad olid andnud kogu olulise info juba aastaid tagasi – see ütles välja ja näitas ette kõik selle, mida ja kuidas nemad valisid. Mina ise oli teinud enesele ülekohut, sest mina nägin ennast nendega ühes olevana ja sellepärast vajasin, et see ühes olemine oleks ka minule hea.
Mõistan, et on olemas erinevad tasandid – suguvõsa/ perekonnad ja Hingede teed ja inimesed ja nende erinevad Mina-d. Olen teadlik sellest, mis ja kuidas on oluline, mis ja kuidas on ning ma valin sellest lähtuvalt – ma ei osale lõhkumises – ma ei anna oma energiat sinna, mis loob kõigi jaoks vähemat ning lõhub seda, mida mina ise ei ole loonud ja sellest tulenevalt ma ei vali ühes olla siis, kui see tähendab vahede kinnitamist.
Mõistsin, et olen läbi aja valinud seista selliste inimeste kõrval ja olla olemas nende jaoks, kes on minu jaoks olemas ja seismas minu kõrval – minuga ühes – nähtaval oma sõnades ja tegudes, mis peavad, sest nad on üks sellega, mis on sees. Mõistsin, et minu perekond on see, mille mina ise olen loonud – see on minu vastutus ja hoidmine ja ma ei nõustu enam enese ega oma perekonna vähendamisega, kellegi teise tunnete arvelt ja pärast.
Tean, et teise inimese perekonda ei saa mina ära parandada – mina ei ole oma vanaema ja vanaisa ega oma ema perekonna looja – mina olen saanud ja olen neist osa - võttes vastutuse saan valida teadlikkuse, rahu ja inimesena - selle inimese, kes ei vali mängida Agressor-Ohver-Päästja mudelis, jaoks olemas olla.
Marianne
25.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar