Hüüp

Küll on ikka tüüp

see vend Hüüp,

kes roostiku sees

siin suviti elab.

Ta oma hääle

saadab kaugele -

justkui pudeli

ta paneb huulile

ja sinna sisse puhub -

huu,

huu,

huu.

Seisin

õhtuhämaruses õuel

ja, esimest korda

Hüübi häält kuuldes

mõtlesin,

et see on tuul,

mis nõnda seikleb -

too tühja koha

või prao leidis

ja sinna sisse puhus.

Siis selgus,

et see on Hüüp,

üks tõeliselt tuus tüüp -

tema jaoks ja pärast

on osale järvele

tehtud kindel plaan

ja ettenähtud rahu -

kasvagu roogu täis

ja ummistugu mudaga vool -

seda kohta ja paika

ei tohi puutuda

ega inimese käsi

mitte kuidagi muuta.

Kuid, 

kui järv kasvab täis,

siis kuhu kohta

lind elama läheb -

temale tuttav keskkond

ju ära kaob,

kui vaba vett enam ei ole.

Ei tea tulevast ette,

kuid kui lindu ei ole,

siis tuul jääb ju ikka

ja mõne prao leiab

ning siis kostab

elustunud mälestus -

huu,

huu, 

huu.

Marianne

29.04.2024.a