Minnes kuhugi sööma/ ööbima ja midagi kogema/ tarbima ning makstes saadu eest, siis on inimene vahel rahulolematu – ta kritiseerib ja näib, kogetut ja tema jaoks toodut/ loodut/ eraldatut, laitvat või maha tegevat. See võib olla harjumuseks saanud tegevus, et inimene valib arvustada seda, millest ta osa saab. Kuid see võib olla ka sõnum, mida ta ei mõista – mis on see info, mida ta endale või kellegi teisele edastada tahab.
Inimene on läinud ja osalenud, et saada kogemuse osaliseks. Arvustades – puudusi esile tuues - ta tõestab, miks see või too ei ole tema jaoks parim ega täit kiitust/ tunnustust väärt. Inimene ei vaata enese sisse – teda tegudele sundivale tundele otsa. Inimene kogeb, millegi olulise kaotust ja ta proovib teadmisega, et selles kohas teisiti ei saa ja muutust välises ei toimu, toime tulla.
Pidades enese võimalusi nigelateks – enese või kellegi teise poolt välja valitut ei saa muuta ega vahetada, sest selleks puuduvad lisa ressursid/ oskused/ võimalused/ aeg – kogeb inimene, et tema peab leppima vähemaga siis, kui see, mida ta on enda poolt antule vastu saanud, ei ole enamat võimaldav sellest, mida ta ise on võimeline endale andma. Rahulolematus süveneb, kui selgub, et kogetav jätab ta ilma ka sellest, mis ja kuidas on tema jaoks oluline ja mis temal, ilma raha maksmata/ teenust tellimata/ kohale minemata, on mujal olemas.
Kritiseerimine ja arvustamine näitavad, et inimene ei nõustu oma kaotusega – ta kahetseb, et ta maksis – ta otsib süüdlast ehk korvajat sellele teadmisele, et tema andis enese oma ära ja sai selle eest vastu seda, mida ta sel moel ei soovinud kogeda. Nähes ja kogedes, et temale jäi alles vähem, on tegemist (ala)teadliku kaotusevalu läbi töötamise protsessiga. Kuid inimene ei näe seda protsessina, vaid ebaõiglusena, sest varju jääva tunde pinnalt tõuseb üles pahameel – solvutakse, sest olukorda leevendav viha ei lahenda ega päästa valest ära.
Inimene on jõuetu, sest tal tuleb edasi olla – tema peab leppima sellega, mida tema ise endale ju ei valinud. Tegemist on lapse ja täiskasvanu rollide vahelisse etappi kinnijäänuga, kes usub/ mäletab/ vajab, et olukorra lahenduseks tuleb kusagilt täiskasvanu, kes vahetab ära ja ümber selle, mida Laps ei ole nõus sellisena kogema.
Kaotusevalu märgib pooleli jäänud protsessi – tahtmatust/ suutmatust vastu võtta teadmist, et seda teist ei ole tulemas ega olemas - on ainult tema ise, kes valis ja nüüd, kogedes, maksab oma valiku eest. Tegemist on teadvustamata nõustumatusega, sest tähelepanu ei ole suunatud tundeinfo teadlikule vastuvõtmisele, vaid tunde tundmisele enese sees - sellesse tundesse on salvestatud info, et sellistel tingimustel ja asjaolude kokkulangemisel on tegemist Maailma poolse hoolimatusega lapse vastu ja osutamisega, et Maailm ei tegele lapse vajaduste täitmisega.
Vahetu kogemine, et Maailm ei allu lapse kontrollile - väline päästja/ kordategija puudub - märgib eluohtlikku olukorda/ situatsiooni. Arvustamine, kritiseerimine, virisemine näitavad, et endiselt on kehtimas Lapse aja mõttemudel suureks kasvanu valikutepagasis - tegemist on jonnimise ja ümbertegemist ootavatele vigadele osutamisega - laps ise ei saa - tema elu on ohus.
Marianne
20.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar