Vahel tundub, et inimesed on pimedad ja kurdid – nad elavad ja toimetavad sõna PEAB/ PEAN saatel. See, mis ja kuidas on, näib olevat absoluut ja lõplik – teisiti ei saa ega ole võimalik, kuid ka ei taheta. Jah, on halb olla. Jah, on vale olemine. Jah, tahaks teisiti, kuid ... . Kuid kahjuks - ks-ga lõppevad sõnad ei vii välja ega teistsuguse lahenduseni, sest need on teadlikud ja ka teadvustamata tõdemused, et tegelikkuses ei ole – võiks ja saaks küll olla, kuid ei ole.
Ka inimesel, kes kasutab sõnu tahaks/ peaks/ oleks ega tee samme, et saaks päriselt olema, on olemas igatsused ja soovid ning vastupanu enese jaoks valele, kuid siiski ta jätkab vanal harjumuspärasel moel. Tal ei näi olevat vabadust – see tähendab, et ei ole võimalik muuta/ teistmoodi valida/ teisel moel olla – kõik see, mis ja kuidas on, näib olevat paratamatus. Paratamatus on uskumine, et mööda ja välja ei pääse – olev on kestev igavik. Siit järeldub, et olgu see vale või ebameeldiv, sellega tuleb leppida – saatusele peab alistuma.
Alistumine tähendab tõdemist, et on midagi, mis on enese tahtest suurem. Tegelikkuses on tegemist enese petmisega – see on selgitus, kuidas rahustada ja vaigistada ise ennast ning väljendada ennast Maailma-le. Alistumine tähendab alla andmist – inimene on kuuletunud – on, kellegi sõnale/ mõttele kuulelik. Ta ei vaidle vastu – ta on ja jätkab – ta on võtnud vastu tõe – PEAB/ PEAN. Mitte sel moel ja kuidas ise, vaid nii nagu peab.
Sel moel elava inimese tahe on murtud – ta ei ole ise ega seisa omil jalgeil – ta ei ole võtnud vastutust enese elu ja tee eest endale. Temal on olemas Sõna, mis allutab ja Jumal, kes on üle ja kellest sõltub – inimene on kübe, kes lendleb aegade tuules ja võtab vastu selle, mis ja kuidas osaks saab. Maailm ei alga enesest, vaid võtmeks on keegi teine, kusagil mujal – vägi on omistatud teisele.
Inimese kasvamine toob kaasa vabaks murdmise – iseenda füüsilise, vaimse ja materiaalse eraldamise teis(t)est. Kasvamise protsess hõlmab enese Mina üles otsimist ja selle teadvustamist ning ka teistele teatavaks tegemist. Luuakse enesele piirid ja mõtestatakse sisu. Vajadusel pannakse selgelt tähistatud piirid selle ette, kelle tegevus ja vajadused on ulatunud liiga lähedale.
See on loomulik arenguetapp, kuid vahel see jääb vahele või see ei lõppe hästi. Kui inimene on olnud ametis ellujäämisega – see on olnud peamine ülesanne, siis ei pruugi seal olla kohta vabaks ja iseseisavaks saamisele – see oleks liiga hirmus ja kontrollimatu olukord. Kui inimene on proovinud järgida enese teed, kuid kohanud „Jumalat” ja kuulnud „Sõna”, siis ta võib alistuda – allutada ennast teise tõele ja jõule – selle tulemusel kaotatakse/ varjatakse ise ennast.
Revolutsiooniline vabaks pürgimine ehk ülestõusu teostamine võib toimuda erinevas vanuses ja ka mitmeid kordi. Loomulik, st mõistetavam, on see protsess lapse rollist teismelise rolli astudes – see on ette teada olnud ja ka oodatud eluetapp. Raskem juhus on siis, kui see toimub hilisemas vanuses, sest siis ei ole sellele eraldi peatükki jäetud ja see on kordades keerulisem protsess, kuna inimene on omandanud juba mitmeid täiskasvanu rolle ja maavärisemine on tuntav ning nähtav kõigis rollisidemetes ja partnerites.
Kui üks enam ei taha, siis see tähendab, et teine enam ei saa. See, kes jõudis teadmisele, et tema enam ei taha, valib välja öelda kõik selle, mida ja kuidas tema enam ei aktsepteeri. Tema valib sellest hetkest alates teisiti – tema soovib kogeda oma elu ja aega teisel moel. Tema tõde lähtub tema seesmistest vajadustest, soovidest ja tõekspidamistest. Ta soovib tõsta ennast, kui Inimest, teisele tasemele – ta on teel iseenda poole ja talle on vaja, et teised näeksid ja tunnustaksid muutuvat/ muutunud teda ja tema teed.
Ümbritsevate jaoks võib revolutsioon alata oodatult ja nad toetavad seda protsessi – sellest saab huvitavalt üles äratav koos kasvamise teekond – seda ei võeta ega nähta karistuse või ülekohtuna, vaid elu loomuliku osana. Kuid, kui kasvamine ja eraldumine lõhuvad väljakujunenud süsteemi ja rollist lahti ütlemine või selle teisele tasemele viimine jätab teisi osalisi neile vajalikust ilma, siis vabal tahtel toimuvaga ei ühineta ja võimaluse korral tehakse kõik, et mäng jätkuks tuttavate reeglite järgi ja raamide sees – avaldatakse vastupanu ja tegevus nimetatakse teiste vastu tehtavaks ülekohtuks.
Sellisel moel valivad reageerida inimesed, kes on omaks võtnud Agressor, Päästja, Ohver rollide mudeli – kõiki osalisi on vaja, et mäng saaks toimuda õigesti – see tähendab, et rollid on olnud paika pandud ja teised osalised ei taha oma rollist, kui iseendast, lahti lasta. Mudeli töökorras hoidmiseks tuleb hoida mässajat paigas, st näha ja nimetada teda kindlalt ja ainult vanas rollis olijana, või siis leida see keegi, kellel tuleb võtta endale paha ja vale inimese ehk agressori/ süüdlase roll, kuid vabatahtlikult selle rolliga ei nõustuta - lahenduseks jätkatakse, ka süsteemist lahkunud, mässjale selle rolli omistamist .
See inimene, kes on otsustanud astuda vanast välja ja kasvada edasi, pannakse proovile. Tal tuleb läbida erineva raskuseastmega eksameid – iga, tema teele seatud, vastupanu avaldus ja protest on eneseleidmise ja teadvustamise välja selgitamise koht. Keskkond, millesse ta vajab muutust – APO mudel - pakub talle „lahkelt” toetust ja võimalusi, sest see kooslus ei tunnista ega tunnusta inimese püüdlust enese poole ja iseenesest teadlikuna olemist, sest ühe muutus tähendab kõigi jaoks muudatust – vanal moel enam edasi ei ole võimalik. Sellest tuleneb ka proov peatada Inimese teekond, sest siis teised ei pea ning ka katse heita teda eneste hulgast välja, sest siis see ei puuduta jääjaid.
Mina avastamine ja piiride seadmine toob kaasa turbulentsi – püsivana seisnu ja paika loksunu raputatakse ootamatult lahti. Sellpärast näibki see tegevus ohtlikuna ja tundub sõja kuulutamisena. Muutusteks on vaja jõudu ja inimene, kes on kogenud ennast vähemana ja allutatuna, kasvatab ennast suuremaks ja vihasemaks – temas on vajadus lõhkuda vana ära, et seda ei oleks enam olemas – ta ei soovi, et teda saadaks tagasi suruda ega kui vanas rollis olijana kohelda. Temal on vabadus öelda ja vabadus – muutuva - iseendana olemas olla.
Teis(t)e jaoks on see keeruline aeg, sest muutuja ei tegutse teis(t)ega kooskõlastatult, vaid iseendaga arvestavalt ja iseendast lähtuvalt – see on tema protsess – nii nagu sees nii ka väljas. Kui valitakse kasvada ühes, siis tõusevad kõik kõrgemale endisest enesest – toimub ühine ja üksteist toetav areng. Kui lükatakse välja, et vältida enese muutumist, siis jääb vahe vahele ning see suureneb ajas veelgi – eilsete ja tänaste keel, mõisted ning Mina-pilt on erinevad ja uus, vanale, mõistetamatu.
Marianne
19.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar