Kõigil ja kõigel on piirid – kuid tundub, et mõni inimene elab ilma isiklike piirideta – ei ole näha ega selgelt välja öeldud, milline ja kus tema, inimesena, päriselt on, kuigi ta võib avalduda kõiges, mis selles liivakastis, kus ta mängida valib, oluline on – ta reageerib isiklikult võttes – kõik puudutab teda ja kõik peab olema tema kontrolli all.
Inimene valib, enese võimete koheselt ja enamgi veel, kontrollida seda mängu, mille tulemus on tema jaoks eluliselt oluline – selline elutähtis mäng on Agressor – Ohver – Päästja rollide mudel. Tavaliselt ei saa inimene ise arugi, et ta sellises mängus osaleb – tema ise on samastunud/ teda on samastatud mingi kindla rolliga sellest mudelist – ta osaleb mängus, sest tahab oma rolli, kui privileege ja võimalusi säilitada või siis tahab mingi teise, samas saadaoleva, rolliga kaasnevat ise kogeda – inimene tahab mängida, sest ta vajab olemist, kui iseennast - olla see Kes ta mängus on või sellepärast, et ta ei taha olla see Kes ta, mängureeglite järgi, olema peab.
See inimene, kes ei mõista eraldada mängu elust, ei tee vahet sellel iseendal, kes on tervik ja, kelle elu on täis väga erinevaid rolle ning võimalusi ja sellel iseendal, kui mängijal, kelle rollide valik ja nende sisu on piiratud ning ettemääratud. See inimene kuuleb, näeb ja tajub temale osaks saavat ja jagatud infot ning edastab ise ennast ja oma infot ning vastuseid vastavalt enesele valitud või enesele nö jäetud kindlast rollist lähtuvalt.
Sõltuvalt olukorrast on aktiivselt väljendumas roll ja inimene jääb tagaplaanile või siis on lugu vastupidine - vastu vaatab inimene, kelle taustal on tooni andmas roll. See, kes võtab ohjad ja näitab oma sisu välja, sõltub sellest, milline faas mängus käsil on – kui tegemist on rollide jaotamise kohaga, siis aktiveerub kindlat rolli säilitav, püüdev või vältiv väljendus ning siis, kui olijad on vastuvõtnud rollid ja püsivad neis rahulikult, väljendub inimene, kelle käitumises ja valikutes ilmnevad tema põhirollile iseloomulikud jooned. See on vastus, miks inimesed, sekundi pealt, nö heast halvaks muutuvad ja siis jälle tagasi - leebelt naeratama asuvad.
AOP mudelis osalemine tähendab, et inimeste isiklikud piirid ja tegelikud jooned püsivad saladuses – neid ei ole selgelt välja näidatud ega paika pandud üksteisega, kui inimestega, arvestavalt. Osalised tunnevad, et isiklik piir näib ulatuvat ümber kõige selle, mis on Oma/ Meie – mängu liivakast ja selles osalised – ning nad tajuvad ka seda, et kõik see, mis on küll Meie ja seega Oma, ei kuulu ühel ja samal moel kõigile, vaid üh(ted)el on suuremad õigused, kui teis(t)el – kuidas ja mis täpselt see oleneb rollinimest.
Mängu kestmise seisukohast on tegemist tõsiasjaga, et avalikud isiklikud piirid lõhuksid mängu dünaamika – võimalused väheneksid. See tagab selle, et kõikidel mängijatel on tegelikkuses omad piirid olemas, kuid need ilmnevad kaude – läbi jõulise reageerimise, sõnade ja tegude kaudu varajatult, tunnetesse asetumisega ja nende välja näitamisega, olulisest vaikimise ja tegelikkuse teiseks valetamiste näol ning loomulikult ka nendes kohtades, mida nimetatakse teise süüdistamiseks, kuid tegelikult on tegemist info andmisega – inimese kohta käiva teabe edastamisega – tegemist on sõnumiga – suhe ei ole tasakaalus, selles ei ole hea olla ja soovitakse muutust.
Mudelis tähendab muutus rollide ümberjagamist, kuid kõik rollid ei ole head ega aktsepteeritud – vajalik on see roll, mis näitab õigena olemist ja tagab vajaliku. AOP mudelimängu töökorras hoidmiseks on vajalikud kõik rollid, kuid kõige olulisem on peaagressori olemas olemine. See on see inimene, kes ei tule oma tunnetega toime – ta valib elada neid teiste peal välja ning teine oluline punkt - tema omab teistele vajalikku, millest ilma jäämine tooks kaasa nn elule ohtliku olukorra.
Tema vajalikkus/ tähtsus seisneb selles, et tema on see, kes nimetab mängijad rollidesse ja annab/ tagab vajaliku neile, kes teda tunnetest päästavad, kuid tegelikult temale alluvad ja teda vajadusel Ohvrina näitavad, kuid muidu Päästjana tunnistavad. Tegemist on vastutuse ära andmise mudeliga - osalejad ei vastuta, millegi eest, kui nad on päästjad, kes toetavad ohvrit – ohvri toetus tagab nende ära pääsemise – seega ei ole vahet, kuidas ja mida tehakse – kõik sobib, kui see viib eesmärgini.
Tegu on samasuguse mudeliga nagu Maailma erinevad ideoloogiad oma Jumalaid/ Juhte esitavad. Suurelt on väljatoodud ja sel moel kõigile selgelt edastatud info, kellele see mudel allub ja kes saab seda käsutada ja kasutada ning millised rollid on teistele võimalikud – Süüdlase ja Päästja ja Päästetu omad.
Iga, mängu keskkonnas olev, inimene on oluline ja osaline, kuid ta saab Päästetu rolli kanda siis, kui ta on oma Jumala vastu võtnud ja tunnistanud tolle õigust peamisele ehk kõigi poolt tunnustatud tähelepanu osaks saavale Jumala/ Juhi/ Päästja/ Ohvri rollile. Alles sel moel on ta mängu peafiguuri sõnade järgi õige – muidu, enese isekaid valikuid järgides, patune ehk mudelit kõigutav ohtlik süüdlane, kes peab oma valikut kahetsema, tegu andeks paluma ja ise ennast õigeks muutma – teisisõnu sõnade ja jõu kontrollile alluma.
Kuid, kui allumatu ise seda vabatahtlikult ei tee, siis saab ta karistada – järgneb privileegidest ilmajätmine, ümber nimetamine, hirmutamine, eraldamine, füüsiliste ja vaimsete kannatuste kaudu mõjutamine, häbistamine, väljaheitmine, surmamine – tema väärtust vähendatakse vajadusel nullini. See on selge info teistele, kuidas saab olema, kui Jumala mängureegleid ei järgita.
Valeks ja ohuks nimetatakse see, mis ja kuidas on väljaspool mudelit – teistmoodi lahendused ja võimalused – kõikide võrdne olemas olemine on mängus välistatud. Ise oma teed käia valiva ja omaenda peaga mõelda valiv nimetatakse selleks süüdlaseks, kes häirib mängu korda ja mängijate rahu.
Tegelikult nii ongi – mudeli peaagressor on suureks kasvanud Laps, kes ei tunnista temale öeldud Ei-d ega arvesta teiste isiklike piiridega ning keeldub võtmast vastutust enese tegude tagajärgede eest – see jäägu süüdlasele, kes ei „hooli” Lapsest, sest laseb tollel kokku puutuda tunnetega, mida Laps ei vali omaks tunnistada ning tahab kaotada privileegid, millest Laps keeldub ilma jäämast - Lapse Mina on kõik see ja need, mida ta on oma kontrollile/ meelsusele allutanud – tema õukonnal on kohustus tagada Lapse heaolu ja rahuldada tema vajadused.
Kui on olemas keegi, kes ei vali mängida AOP mudeli mängu, vaid valib elu või on keegi, kes tahab korraldada rollide ümberjagamist, siis tunneb Peaagressor hirmu oma koha pärast mängus – ta aktiveerub ja äratab oma õukonna - tema peab Jumala/ Juhi/ Ohvri/ Päästja rolli, läbi kontrolli ja allutamise, endale kindlustama ja õukond selle üle kinnitama.
Sellepärast, et saavutada soovitud tulemus – enesele vajaliku rolli ja privileegide alles hoidmine, valib Peaagressor manipuleerida õukonna ja ka süüdlasega – ta projitseerib enese teod ja eesmärgid valele teisele – ta nimetab vastalise Süüdlaseks/ Agressoriks, kes tahab, nii talle, kui ka teistele, halba – tolle tegevus lõhub olemas olevat ja seega võivad teised ilma jääda sellest, mis ja kuidas neil oli.
Jah, see on tõsi – kui toimub rollide ümberjagamine ja senine juht on troonilt kukutatud, siis puudub teadmine, mis ja kuidas saab edasi – milline roll, kellele määratakse. Kui mäng tehakse avalikuks ja Elu võimalused avanevad, siis jäädakse ilma rollinimest ning ka sellega kaasnenud turvatundest, et õigena olles päästetakse ja vajalik tagatakse. Mis veel hullem - korraga tuleb võtta vastutus tegelikkuses astutud sammude eest ja seda ka tagasi ulatuvalt.
Lugu tundub ju pealtnäha lihtne ja mõistetav, et mängimine lõpetada, kuid väga raske on olnud üles ärgata – näha ennast iseendana, kui mängus osalenuna olid mind jätkamas hoidnud enese hirmud ja uskumine, et ma ei ulatu iseendani – tegelikkuses ei kõndinud ma, seal ja selles, enese poole, vaid olin tahtnud, Süüdlase rolli asemel, omada seda kindlat rolli, mida minule ei antud – Lapse rolli või Ohvri rolli või Päästja rolli ja lõpuks, kui ma ei valinud enam olla Ohver ega mingis teises mänguga seonduvas rollis, siis soovisin olla, juhipositsioonil oleva Lapse poolt ühte olema lubatuna - olin vajanud nähtavat kogemust, et olen osa enese tervikust – tegemist oli ju sellesamaga, millest olen osa alati – suguvõsa/ päritoluperekond, kes oli valinud mängida.
Iseenda kasvamine, Inimesena, äratas mind üles ja nii panin ma küsimärgi alla senise Maailmakorralduse, mida ma alles hiljuti ei näinud teistsugusena, kuid tajusin valena. Tahtsin olla uuena, vanas, kuid ma ei tahtnud olla mingis rollis olevana, vaid iseenda piirides olevana aktsepteerituna – jagasin infot toimuva kohta ja soovisin, et saaksin teistega arvestada ja ise ennast paika panna, nähes teiste piire ja sisu avalikustatutena.
Kohtasin Peaagressori vastust - „Sina minu ja mina Sinu liivakastis ei mängi st Sinu mängureeglitele mina ei allu!” See vastus tundus mõistetamatu, sest ma ei saanud aru, mis takistab nägemast Maailma ja võimalusi väljaspool mängu – kuid ma sain aru, et ma ei suuda teisi muuta ega pääse iseendana nö ühisesse. Jätkasin kõndimist oma teel ja mõistsin AOP mudeli rolle ning nendega mängitavat mängu ja ma valisin teadlikult Maailma väljaspool neid piire.
Täna oli mul ees ühe loo põhi, mida hakkasin tihendama, kuid siis sai sellest hoopis teine lugu – see, mis siin on – töö on kestnud ja veninud, sest materjal (mina ise) on vastupanu avaldanud – vaatenurga vahetus tuleb läbi enese mõistmise ja välja settinud selguse. Ma ei võta kogu au enesele – Tiktok aitas sõnaga, mis avas järjekordse ukse.
Põhjus, miks inimesed jäävad neid vähendavasse keskonda ning kuuletuma ja püüdlema Peaagressori poole isegi siis, kui too on selgelt füüsiliselt/ vaimselt vägivaldne ja manipuleeriv st iseenast peitev ning teeb kõik, et Inimese väärtust vähendada, peitub sõnas - illusioon – enese meele petmine – teatud objekti – eesmärgipärane - ekslik tajumine.
AOP mudelis mängimisest aitab kinni hoida illuusioon sellest, mida Agressor ehk suhte omanik/ käsutaja võib anda, kuid saab ka ära võtta – see on midagi, mida ise ei saa endale anda ega võtta – selle jaoks on vaja nimetamist ja seda kinnitavat tähelepanu. See on uskumus, mis tundub täiesti tõesena - Mind ei ole ilma selle teiseta olemas!
Jutt jumalast õige – kui ei ole AOP mudelimängus iseendaga samastatud rollis olevana olemas - peaagressor sellesse rolli seda inimest ei nimeta - siis nagu ei oleksi ennast olemas. Just selle peale agressor mängibki – tema on enese mängu Jumal, kes jagab välja ja võtab ära rolle – mängus on võimalik saada Päästetu/ Päästja roll, kuid eksimise ja valena olemise ehk vastuhakkamise korral jääb üle Süüdlase roll – Agressori valede tunnete eest vastutava ja kogu õukonna rahu häiriva mängija roll.
Agressor kasutab vana ja töötavat lahendust – kindla sisuga tähelepanu suunamist ja väljendamist – agressor vajab oma tunnete autoriks süüdlast – sedasama inimest, kes on ohtlik mänguhierarhiale, et tolle pihta väljaöelda enese, ennast häiriv, sisu. Kindlaks määratud ja õukonna poolt üle kinnitatud süüdlase olemas olemine annab võimaluse kasutada seda lahendust isegi siis, kui too ei vali enam osaleda mängus või ei viibi liivakastis – selge infoga suunatud tähelepanu kinnitab selles rollis olija isikut– inimene ei näi pääsevat endast.
Vana harjumus on visa kaduma – tundub, et tegemist on pisikese, kuid tegelikkuses väga olulise nüansiga – mängus saab inimene olema KES, kui teda on nimetatud rolli st sellise iseendana olema ja suunatud tähelepanuga on tunnistatud tema õigust/ põhjendatust sellele rollile. Inimese teed, vabadusse, oli takistanud tähelepanusõltuvuse ilmnemine – inimene oli oodanud enda uuena nimetamist ja tunnustamist, et veenduda enese sellisena olemas olemises. Lisaks sellele oli tagataustal hiilinud hirm mängu aegadest - "Mina saan olla, kui Sina ei ole – mina ei saa olla, kui Sina oled!" - mälestus sellest, et rollide valik ja kohtade arv on mängides piiratud.
Inimene, tervikuna, ei ole üks roll, vaid ta on see Kes kasutab erinevaid rolle enese väljenduseks. Kokkupuuted vanade mängukaaslastega on olnud enese kasvamise kohtadeks – eksamid – see vana energia, kes on jätkuvalt valinud Maailma ja Mängu ühena näidata, osales lavale seatud loos – sel moel, kui vana energia kompas piire ja avaldus selgelt mustris olevana, oli võimalik õppida tegema vahet, piiratud rollide, isiklikke piire mitte arvestavate mängurite ning vabaduse ja ise olemise teed takistavate põhjustega täidetud Mängul ja võimaluste vabadusega Maailmal – see on olnud teekond, millel olen õppimas kõndima selgelt iseendana.
Marianne
26.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar