Mina ei ole/ mina olen - ohatis lööb välja situatsioonis, kus ja milles avaneva info alusel, toimub enese võrdlemine kellegagi, kes näib olevat selgelt parem, ilusam, targem jne. Sellise inimese nägemine enese kõrval, kelles/ kellel on enesele ihaldatud või ka kohustatud välimus, omadused, oskused, olemus, võimalused – tähendab hea Maailma lõppu ja tuletab meelde häbiks olemise. Sellega kaasnevad erinevad tunded - valu, solvumine, hirm, kadedus, viha, jõuetus, raev, masendus. Mida rohkem on teises nn head seda suurem on enese vähemana, inetumana, viletsamana, valemana jne kogemine - ohatis moonutab välimust – tulemust ei ole hea ega ilus vaadata.
See, mis näitab enese väärtusetust, on enese uskumus, et iseendana ei olda piisav. Teise olemas olemine sealsamas, kus ise ollakse, tähendab, et kõikidel on võimalus kahte kõrvutada ja näha mõlemat korraga. See tähendab suurt tõenäosust, et see, kes on vähem, saab teisega võrreldes teistsuguse - vähendava tähelepanu osaliseks – tema ise näeb pealt ja kogeb eneses, kuidas seda teist, kes on parem ja ilusam, tõstvalt ja toetavalt tunnustatakse – see erinevus on kõigile näha.
Enesest parema ja ilusama kõrval seismine tähendab enese kaotust – oluliste teis(t)e toetusest ilma jäämist/ hukkamõistu osaliseks saamist. Selline kogemus on valus, sest seda ei saa ära muuta – ei ulatuta teisega samale tasemele ega suudeta samasugusena või paremana olla - enesest lihtsalt ei piisa selleks. Kogetakse ennast häbina, sest enesest vabaks ei pääse.
Enese väärtusetust osutab ka see, et kardetakse kontakti parema teisega, sest ei usuta, et endas leidub, midagi sellist, mis köidaks seda teist, kellel on kõik oluline olemas. On hirm kogeda hetke, mil teine vaatab otsa, kuulab ära ja otsustab, et see, millega ta kohtus, oli tema jaoks vale ja väärtusetu. Kui teine ka ei lahku ja on valmis suhtlema, siis kogetakse kestvat hirmu, sest on olemas uskumus, et ei osata sellist inimest hoida – ei olda tema vääriline. Kui teine ka ei lahku, siis kogetakse kestvat vähemana olemist – enese kõrval on see, kelles on olemas kõik see, millisena ise ei olda.
Sellise loo juured ulatuvad aega, mil ühte võrreldi teisega – osutati säravamale tähele ja siis öeldi - vaata ennast, milline Sina oled - püüdle samaks, liigu samasuguse olemise/ oskuste poole. Laps kuulis - Sina, teisega võrreldes, oled vähem! Lapse tõlgendus – mina, praegu, iseendana ei ole piisav. Lapse tõdemus – mina, iseendana, ei ulatu sinnamaani, sest see seal ei ole mina. Enese salgamine ja vähendamine - teise sõnade järgi peaks saama olema, kuid see ei ole võimalik.
Siis kui mälestused, kunagisest võrdlemisest, elustuvad, lülitub sisse kohustatud olemine – peab olema teistsugune – parem, ilusam, toredam, õigem sellest, millisena ollakse. Korraga saab väärtusetuks nimetatud enese teekond ja see, millisena on valitud olla/ elada. Vaadatakse ennast kõrvalt – nähakse ennast, kellegi teise silmade läbi – sellesama, kes kunagi võrdles ning oma tähelepanu erinevalt moel väljendas ja jagas, vaade annabki näilise, kuid ometi nii tõelise hinnangu.
Hea Laps tunneb kohustust olla õige, kuid ta ei mõista, kuidas – ta ei tea, kellena tal tuleks öeldu vastu võtta – see ei ole tema teekond ega eesmärk. Kelle jaoks see vajalik oli, kellele see teekond kuulus, kelle unistused ja täitumata soovid olid temale projitseeritud?
Oli olnud häiritud kommunikatsioon – üks ei saanud, tegelikkuses, aru, miks ta sellise info edastas - mis oli olnud tema sõnade/ tegude/ otsuste mõte – too oli proovinud anda eesmärki, sihti, mille poole püüelda – need olid tolle inimese täitumata igatsused, soovid ja vajadused, mida tema ise ei saanud iseendana kogeda, kuid ta nägi, et teisel oli selleks võimalus – see oli (ala)teadlik teele lükkamine - teisel tuleb astuda/ teine peab suutma, siis inimene saab läbi teise kogeda – enese vajadused täita. Sellest tuleneb ka uskumus, et teekonna tegelik läbija on teele lähetanu tunnete autoriks.
Laps võib ja saab hea olla, kuid sageli ta ei täida oma vanema unistusi ega soove – see ei ole võimalik – temast ei piisa, kui tal puudub viisipidamine, kui tema keha ei vasta iluvõimleja standarditele, kui ta pea ei võta vastu ega tööta sel moel, et temast saaks arst, kui ta ei ole puhtalt ilus ja särav jne. Vanem pettub ja solvub – laps moondub, võimaluste rohkusest ja soovide täitjast, ebaõnneks ja kohustuseks. Vanem ei saa tunda uhkust, kui temal ei ole seda, kes tõstaks tema väärtust.
Et teekond, enese tunnete sülelusest üles, oleks kordades pikem, siis antakse võimalus kogeda lisa. Kui üks laps osutub „kasutuks”, siis pöördutakse teise poole – tollest saab uus uhkusekandidaat ja kui ka teine petab lootusi, siis jääb järele kolmas, kes peab saavutama tulemuse. Mitte laps, iseendana, ei ole väärtus, vaid olulisem on see, millise kogemuse ta, oma elu elades, vanemale ulatab – mida ja kuidas vanem tema kaudu kogeda saab või millest ilma jääb.
Inimesed, kes kogevad teise kõrval ennast vähemana ja võtavad isiklikult teise olemas olemist ning ka olemisi/ omadusi/ oskusi/ väljendusi, on need, kes on kogenud enese jaoks olulise olemas olemist ja seejärel enese hülgamist – see, mis oli enesele olemas, see pühendati teisele. Sellele teisele, kes seisis enese kõrval – see oli selge ümberlülitus – ühe valgus kustus siis, kui teise oma süttis. See, mis ja kuidas jäi alles, ei korvanud kaotatut. Põhjendus – ei oldud väärt siis, kui parem, õigem, ilusam seisis kõrval.
Ega lapsed mõista oma vanema teo motiive – nemad kogevad seda, et endast ei piisa – ei ole võimalik iseendana tagada iseendale vajalik – toetav/ hooliv/ armastav tähelepanu. Laps vajab õiget tähelepanu – eriti vajab seda see, kes seob tähelepanuga enese väärtuse ja väärtusetuse ehk vajaliku saamise ja vajalikust ilmajäämise. Tegemist on turvatunde kaotusega – on hirm enese elu pärast, sest solvunud vanem väljendab oma vastumeelsust panustada sellesse, kes on osutunud valeks. See laps saab, erinevatel ja ka valusatel viisidel, kuulda, kuidas tema olemas olemine on, vanema jaoks, karistus ja liiga tegev ülekohus. Vale laps vähendab vanemat.
Laps soovib ellu jääda – ta vajab vanema õiget tähelepanu endale, kuid ta ei saa seda, sest ta ei ole üks ja ainus ega see, kes on parem ja ilusam. Seda teadmist arvestades jääb järele ennasthoidev ja kaitsev lahendus – tuleb vältida vale tähelepanu osaks saamist st seismist tolle teisega ühes, kes võib ja saab olla, temaga võrreldes, üle ja väärtuslikum - mõlemale ei jätku/ ainult üks - see, kes on õige - saab. Selline lahendus ja uskumus käib kaasas ja mängib rolli paljudes elusituatsioonides ning valikutes.
Vastutuse enese pealt ära veeretamine on õpitud abitus – ennast ei saa tõsta ega muuta, sest teise kõrval ollakse vale – kuna oldi, siis ka jäädakse olema – iseendaga ei ole midagi võimalik ette võtta, sest loo võti näib olevat teises - kui teist ei olnud, siis oldi väärtuslik. Tähelepanu on suunatud teisele, sest laps ei saa hammustada kätt, mis teda toidab, kuid ta saab vähendada seda, kes seisab tema kõrval ja proovida, võimaluse korral, teist süsteemist välja lükata.
Selline lahendus kõnnib inimesega kaasas – tema ennastkaitsvateks relvadeks on suunatud info edastamine ja sihipärane eraldamine – ta jagab, mõlemaga seotud keskkonnas, teisega seotud infot sellisel viisil ja selliste väljanopetega, et näidata, enesega võrreldes, teist vähemana. Tõstmaks ennast üles tuleb rõhutada teise vigu ning valena olemisi/ tegemisi. Selleks, et vältida võrdlemist, tema ise ei vali anda võimalusi ja keeldub neid ka vastuvõtmast, et teine saaks olla, loodud kujundist, parem – seista võrdsena/ hea või ka lihtsalt iseendana tema kõrval. See ei tule kõne alla – ta ei ole nõus endale vajalikku kaotama/ ära andma.
Tema eesmärk on jätta see, kes on nn vale isolatsiooni ja välja ning koguda endaga ühte need, kes toetavad teda – pühendavad oma tähelepanu temale – tema soovide ja tahtmiste järgi – arvestavad tema tunnete ja vajadustega. Sel moel saab ta selle, millest ta lapsena ilma jäi – turvatunde tagab teadmine, et oluline ja teatud keskkonnas piiratud tähelepanu on tema oma. Temal on sellele õigus.
Kasvamise teekond on kõndimine tagasi algusesse – lugude algusesse. Koos mängitud lood – üks sai olla, kui teine oli. Selleks, et mõista ise ennast ja enam mitte valida olla, tuleb vaadata teadlikult otsa sellele, mida ja miks oli valitud mängida - mille jaoks oli loo kordumine olnud oluline.
Võrdlemine – ise enda ja teise võrdlemine vahetult nö kõrvu seistes ja ka teise sõnades/ tegudes edastavaga samastades. Võrdlemine on tegevus millegi nimel – parem/ halvem, õige/ vale. Need on hinnangud. Mille jaoks on tulemus oluline – mida õige saab/ millest vale ilma jääb – tegemist on osaks saava tähelepanu vahes – kuidas ja mil moel vaadatakse ning, mis sellega kaasneb.
Mälestus – tähelepanu muutis olevat – see osutas väärtust – tunnustatud ja tõestatud väärtus oli vajalik. Endale antud ülesanne - tuleb kindlustada õige tähelepanu – tuleb võrrelda, et teada, milline on enese positsioon. Väärtusetuna ja vähemana olles tuleb midagi ette võtta.
Nii enese kaotus ehk enese kustutamine, kui ka teise arvustamine/ vähendamine/ ründamine selles kohas, kus on ilmnenud enese väärtusetus, on automaatne ennastkaitsev lülitus, mis on omandatud, pikaajalise elamise jooksul, keskkonnas, kus iseendana olemist ei väärtustatud/ hinnatud – olemas olemisest pidi olema kasu – pidi olema õige ja kehtis reegel, et panustamine/ andmine pidi tagama andja jaoks vajaliku tulemuse – kuulekana/ õigena olemise.
Valena olemiste, valede soovide ja vajaduste tõttu kogeti vahe tegemisi, karistamisi, ära tõukamist, välja jätmist olulisest ja kõrvalt – see oli sihi- ja eesmärgipärane tegevus. Selles keskkonnas jäid puudu kogemused ning mitte midagi ei olnud toeks, mis oleks aidanud hoida enese teadlikust iseendana olemise väärtusest ja tähendanuks tunnustust sellele iseendale nagu, ennast ja enese teed otsides, valiti/ prooviti olla. Enesena olemist ei soositud, kui see lahknes oodatust ega olnud heakskiidetud, õiget teed näitava, vanema poolt.
Peatun ja teadvustan - mina olin vähendanud ise ennast. Mina ise võrdlesin ennast teisega. Olin loonud pildid, iseendast ja teisest, iseenda sisse ja tõstnud teist enesest kõrgemale. Alustan sellest, et teen vahet enesel ja teisel ning ka enese ja teise teekonnal. Mina ei ole teine – minu teekond on minu oma ja valik. Teise olemine, valikud, sõnad ja teod on teise inimese elu ja lugu – minul ei ole võimalik ega ka vajalik olla sama. Teise elu valikud ei lähtunud ega lähtu minust – need ei vähenda mind – need on tema poolt valitud ja temale vajalikud olnud – vastutus nende eest on tema kanda.
Nüüd vaatan otsa sellele, mis on teisel sellist, mida minul ei ole või ei näi olevat. Kas ma valiksin ka tegelikkuses endale selle sama? Kui ma näen väärtust, siis miks mina ise ei ole valinud sama? Kas siis, kui ma sooviksin päriselt, olen võimeline ulatuma/ kõndima ise sama tulemuseni? Milline olen mina? Millisel teel mina kõnnin? Millise ülesande olen enesele andnud? Kes ma olen – kuidas mina olen sellesse kohta välja jõudnud?
Tuleb tõdeda, et kõike ei taha, et kõike ei valiks, et kõigeni ei ulatuks, et kõige eest maksma ei ole valmis. Tuleb tõdeda, et kõike ei taha ega ole valmis ka kogema. Tuleb tõdeda, et on nii mõndagi, mida saavutaksin ja looksin olema, kui oleksin valinud/ valimas seda teha. Tuleb tõdeda, et minu väärtus ei ole teise öelda ega valida ning see ei vähene ega muutu – erinevad kogemused on olnud teise suhtumise väljendused, mis on lähtunud teise hinnangutest ja vajadustest.
Olin valinud võrdlemise, sest olin pidanud olulisemaks, iseendast, tähelepanu suunatust, suurust ja võimalust/ tõenäosust selles keskkonnas, kus ja kellega ühes oli loo algus. Mäng väärtusega on vajadustepõhine Maailm, mis pidurdab ja vähendab kõiki selles osalejaid – kui enam ei saa, kui enam ei ole, siis kaob väärtus ja alles jääb väärtusetus - tühisus.
Iga olemas olija on oluline - olemas olemine tähendab, et kõigil on võimalik kõik see, mis, kuidas ja millisena valitakse olema luua.
Marianne
18.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar